Loen teemat, kus meditsiiniõed kirjeldavad olukorda haiglates, sellest võib ka igapäevaselt kuulda meediavahendusel. Olukord ongi ebainimlik ja raske ja ma olen nii tänulik, et on olemas nii ennastsalgavaid inimesi kui seda on meie meditsiinitöötajad.
Ja sellest hoolimata mõistan ka inimesi, kes ei soovi end vaktsineerida. Inimesi, kes astuvad välja vabaduse eest ise enda tervise ja keha üle otsustada ja keda hinnatakse vaid üksikute kodanike järgi, kes kannavad vihaõhutavaid loosungeid või püüavad haiglatesse sisse murda.
On ju palju räägitud ka abordi teemal – naise võimalusest ise oma keha üle otsustada. Ilmselgelt on olukorrad praegusega erinevad, kuid põhimõte tegelikult ju sama. Miks kehtib puutumatus vaid valitud teemade puhul?
Mul tekib küsimus – miks ikkagi peetakse vaksineerimist ainsaks võimalikuks abivahendiks? Tean vaksineerimata inimesi, kes järgivad kõiki reegleid – kannavad maski, desinfitseerivad käsi, turgutavad oma immuunsust looduslike preparaatidega, on kontaktid ka reaalselt miinimumini viinud – ja pole siiani haigestunud. Siiani testiti koolides vaksineerimata õpetajaid, kes on vähemalt saanud kindlustunde oma nakkusohtlikuse suhtes, kui vaksineeritud õpetajaid ei testita ning on levitanud viirust ka enda teadmata.
Kui meil on loodud võimalus kiirtestimiseks, siis miks seda ei ole laiendatud kõigile? Olukord riigis ja haiglates on hull, miks ei ole käiku lastud kõige lihtsamat ja loogilisemat varianti – testi? Ainus valik on justkui vaktsiin, mida ilmselgelt kogu elanikkond ei ole valmis tegema. Tõele au andes kardan, et praegune pressuur võtab ka viimase usalduse vaktsiinide vastu, ka inimestel, keda oodatakse tõhustusdoosidele.