Esileht Lapse ootamine Arvamus oma suhtest ja kaaslasest

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Arvamus oma suhtest ja kaaslasest

Postitas:
Kägu

Ma olen 33 ja kaaslasega koos olnud 6 aastat. Meil on hea suhe, areneme koos, oleme lähedased nii suhtlemises kui füüsiliselt. Kumbki oma vigadega, mille puhul oleme teineteise suhtes rahu teinud. Koos plaanisime lapse saada ja nüüd ootame 6. kuud last. Oleme endiselt lähedased, aga mulle on tekkinud tunne, et kui rasedusega peaks midagi juhtuma, siis ma lõpetan suhte kohe ära. Mingid kaaslase omadused, mida ma varem tolereerisin ajavad mind lausa naerma, kui nõmedad need on. Nagu roosad prillid kadusid nüüd eest. Näiteks kõiges teiste süüdistamine ja iseendas vea mitte nägemine. Varem oli mu suhtumine selle peale “meh, las süüdistab”, nüüd naeran, kui totakad mõned süüdistused on ja siis mõtlen kerge ahastusega, et ma ei jaksa ja ei taha sellise inimesega koos olla ja lapsi kasvatada. Sarnaseid asju on siis veel. Naermjne on võib-olla kaitserefleks, et iseend ja rasedust paremas õhkkonnas hoida ja mitte vaielda/jageleda kaaslasega. Me oleme ka neid asju arutanud omavahel, aga ma ise olen ju seni oma kaaslase iseloomu aktsepteerinud ja see ei võta ära mu sisemist ahastuse/ahistuse tunnet.

Ma otseselt nõu ei küsi. Saan aru, et osa süüd ka hormoonidel ning osaliselt ise ei teinud otsuse, mille sees nüüd istuma pean. Oli vaja välja kirjutada ja ehk on kellelgi veel sarnaseid tundeid olnud ning neist mingite mõttemustrite muutmisega lahti saanud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tea kui suur osa sellest on rasedusehormoonidel, aga ma tunnen täpselt sama. Olen isegi korduvalt mõelnud, et ehk ongi parem lahku minna nii või naa. Kasvatan lapse üksi üles. Ta võib lapse elus osaleda, aga ma ei tea kas näen meil koos tulevikku. Üritan siiski veel rahulikult võtta ja vaadata mis elu toob.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et need tunded on siiski suuresti hormoonidest tingitud. Oleme ka koos olnud u.7.a ja armastan teda väga, aga kui rasedaks jäin, ajas ta mind kuidagi nii närvi..iga asi tema juures häiris. Siis tuli nagu parem periood ja nüüd raseduse lõpus käib see hooti, korraks olen rahul ja on ninnu nännu periood ja teisel hetkel nutan, kui nõme ta on. Ja ta väga ootab last ja hoiab mind, seega ma ei saa öelda, et ta ongi tropp 😀

Ma vähemalt ei soovita raseduse ajal suuri elumuutvaid otsuseid vastu võtta, sest need tunded võivad muutuda. Ja kui ei muutugi, siis lahku saab igal ajal minna.

Pea vastu! 🙂

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on pigem vastupidi. Oleme 9+a koos olnud ja selle aja jooksul on olnud olukordi, kus olen  kahelnud, kas jääme kokku. Mitte sellepärast, et ta halb mees oleks. Vastupidi, väga hea välimusega, seltskondlik, haritud ja edukas, minust ca 2a vanem. Aastate jooksul on minu teele sattunud kolm väga toredat meest, kellest ühega suhtlen sõbra tasandil siiamaani, üks vahel kirjutab ja ühega ei suhtle enam üldse, sest ta solvus mu peale sügavalt, kui teda ei valinud. Need mehed olid muidugi kordades halvemad ja ohtlikumad valikud kui praegune mees (kaks neist minust 10a vanemad ja lastega ja kolmas vastiku iseloomuga). Rasedus on mind just maha rahustanud ja tunnen, et on aeg uus leht pöörata elus ja perele keskenduda. 🙂

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt raseduse ajal ja isegi kuni lapse aastaseks saamiseni ei ole mõistlik teha suhtealaseid lõplikke otsuseid. Hormoonid mõjutavad nii palju. Ja evolutsiooniliselt ka- mees on niiöelda oma töö teinud, järglase saamiseks, muutubki naise jaoks isegi osaliselt eemaletõukavaks. Peale lapse sündi on ema jaoks laps olulisim, sest laps on abitu ja iseseisvalt hakkama ei saa. Hiljem selliseid mõjutusi andvaid hormoone enam pole, läheb elu rööbastesse ilusti 🙂

Tehtud, nähtud, kogetud.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et see “tunne” läheb kiirelt üle kui reaalne lahkuminek silme ees. Lapse esimesed 1-2 eluaastat on väga kurnavad ja kasvõi lisapaar silmi/abikäsi tuleb väga kasuks sel ajal. Lihtne on arvata, et saan ise hakkama, kui pole seda ennem teinud. Lahku minna tasus enne lapsesaamist, nüüd pigem silm tugevamini kinni pigistada ja oodata kuni laps suurem. Vb selleks ajaks muutub ka mehe käitumine, või sh enda arvamus sellest.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et need tunded on siiski suuresti hormoonidest tingitud. Oleme ka koos olnud u.7.a ja armastan teda väga, aga kui rasedaks jäin, ajas ta mind kuidagi nii närvi..iga asi tema juures häiris. Siis tuli nagu parem periood ja nüüd raseduse lõpus käib see hooti, korraks olen rahul ja on ninnu nännu periood ja teisel hetkel nutan, kui nõme ta on. Ja ta väga ootab last ja hoiab mind, seega ma ei saa öelda, et ta ongi tropp 😀

Ma vähemalt ei soovita raseduse ajal suuri elumuutvaid otsuseid vastu võtta, sest need tunded võivad muutuda. Ja kui ei muutugi, siis lahku saab igal ajal minna.

Pea vastu! 🙂

Samaa, 7a mehega koos olnud ja esimese raseduse ajal iga väiksem asi häiris ja ajas närvi, õnneks läks kiirelt üle. Teist oodates ei valda enam sellised tunded😁

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt sama siin!

Iga sõna või puudutus ajas mu närvi. Veel hullem kui mees ei saanud parajasti mulle vastata või oli arvutis selle asemel, et kõhtu silitada. Ta ei tundud kõhubeebi vastu üldse huvi. Käis arstivisiitidel alati kaasas aga ei viinud ennast asjadega kurssi. Ei lugenud raamatuid, ei huvitunud beebiriietest. Nutsin palju ja mõtlesin mitu korda nädalas lahkuminekule, muidugi ütlesin seda talle ka. Aasta peale lapse sündi loksus kõik jälle paika. Armastan oma meest ja last ning tema armastab meid ja teeb kõike meie heaoluks. Ei tuleks selle pealegi, et lahku minna. Vastupidi! Ei jõua sõrmust ära oodata 🙊

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ka samas paadis – ka 6.raseduskuu algas ja mõtlen samamoodi, et “mina ja mu poeg kahekesi maailma vastu.” Aga katsun mõistlikuks jääda ja lapse sünni ja hormoonide vaibumise ära oodata ilma igasugustesse otsustesse sisse hüppamata ja drastilisi muutusi tegemata. Võib-olla selleks ajaks on üldsegi juba kõik hästi. 🙂 Mina tunnen näiteks, et ta on ise nagu üks suur laps, et mis ma siis nende kahe lapsega peale hakkan.. Samas tema lapsemeelsus, siirus ja naljad varem paelusid mind. Igal juhul me oleme emotsionaalselt veidi kaugenenud, kuid arvan, et see on suuresti minu taga kinni. Lugesin ükspäev meie vanu kirjakesi ja vestluseid ning katsusin meelde tuletada, mis mind tema juures ära võlus – see veidi tiris maa peale tagasi. Mingil põhjusel ju laps koos planeeritud sai; ei usu, et aastatepikkuse suhte tugev vundament kõigest mõne kuuga täielikult ära laguneb. Pigem tuleb vundamenti natuke ümber ehitada ja viimistleda ning loota, et maja jääb ka sellele püsima. 🙂 Jõudu igatahes, katsume mitte tormata!

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rasedusega ajabki vahest kõik närvi. Katsu leida teine objekt oma vihale.

Ma seaks mehega suured ühised eesmärgid ja räägiks ühistest unistustest, sest see seob.

Tee parem nimekiri, mis sulle tema juures meeldib, iga päev 5 asja. Nii muudadki mõttemustrid ja oma suhtumise.

+3
0
Please wait...

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Lapse ootamine Arvamus oma suhtest ja kaaslasest