Teema: Arvete jagamine peres

mina maksan: kodukindlustus, elu- õnnetusjuhtumi- ja reisikindlustused (terve pere), enda mobiil, Telia (lauatelefon, internet, TV), kõik ajalehed, turvafirma, prügivedu, enda ja lapse riided ja jalanõud (ka osa mehe omasid, kui välismaa netipoodidest tellin), koduabiline, gaasikatla hooldus. lapse võistlusreisid ja trennid;
mees maksab: auto liiklus- ja kaskokindlustus, auto remont ja bensiin, lapse auto remont, elekter, vesi, gaas, (tehnika)ajakirjad, oma riided ja jalanõud;
laps maksab: oma auto liikluskindlustus,
mõlemad maksame: toit ja esmatarbekaubad (see, kes poes käib või netist tellib), lapse autole ostab bensiini see, kes parasjagu temaga kaasas on jne
maja ja auto ostsime nii, et mõlemad maksid pool summast. kodumasinatega ka enamvähem võrdselt (üks ostab, teine maksab pärast, või nt kui külmkapp ja pesumasin andsid järjest otsad, siis ühe ostis mees uue ja teise mina),
oma hobidega seotud kulud maksame kumbki ise,
aga kui vahel on vaja vanemaid aidata, siis pole vahet, kumb kumma eaka vanema külmkapi toitu täis ostab.

Me kunagi abielu algusaastatel tegime mingi arvestuse, et kuhu ja mis suurusjärgus kulub ja siis jagasime ära, et enamvähem võrdne oleks. Aga palju on sõltunud ka sissetulekutest. nt kui mina lapsega kodus olin, siis maksis söögi eest rohkem mees, kui mees vahepeal töötu oli, siis jälle mina – 20a abielu jooksul on tulnud ette perioode, kus mõlemad teenivad võrdselt, aga on ka olnud perioode, kus üks ei teeni midagi (mitu kuud haiguslehel või töötu) ja vaid üks teenib. Aga sellistel erandolukordades on see, kes parasjagu rohkem teenib teinud teise pangakontole lisamakseid, mitte hakanud püsi- ja otsekorraldusi ümber tegema.

Mees maksab kõik regulaarselt saadetavad arved (kommunaalid jms). Lapsed maksavad oma telefonid taskurahast ja meie telefonide eest maksab töökoht, televiisorit vaatame tasuta. Laste esitatud tšekid maksab kinni see, kes esimesena internetipanka jõuab.
Kuna mina olen see, kes autoga sõidab ja lastega shoppab, siis maksan nende asjade eest mina. Toidu ostab see, kes parajasti poodi satub, ilmselt rohkem mina.

kooselu alguses oli nii, et maksis see, kellel parasjagu raha oli (kummalgi eriti polnud) ning sissetulekud olid ebaregulaarsed. pigem olid minu sissetulekud toona veidi suuremad ning elamispind oli minu oma.
aastatega on mees keskendunud rohkem tööle, mina kodule. mehe palk on 3x suurem kui minu oma ning arved maksab kõik mees. ok, osad arved lähevad maha minu kontolt, aga kui mul hakkab konto tühjaks saama, kannab mees sinna raha juurde. ma arvan, et minu palk katab ära söögikulud, kõik muu maksab mees.
kokkuvõtteks võib öelda, et suurema osa mehe palgast kulutame ära meie lastega. mees ostab endale haruharva mõne riideeseme, kui vanad läbi kuluvad. kulukaid hobisid pole, õigemini töö on samal ajal ka hobi. sõpradega pidutsemas ei käi.
mehega, kes koos elades senti saeks või mind ülalpeetavaks mõnitaks, ma küll pereelu ette ei kujutaks. minu mehel (ja paljudel tema sõpradelgi) on see pigem auasi, et suudab peret ülal pidada

Meil elukaaslasega on sissetulekud üsna võrdsed. On kujunenud nii, et mees maksab kodulaenu ja kindlustuse, enda elukindlustuse, enda auto liikluskindlustuse ning kindla summa kütusekaardile. Mina maksan korteri kõrvalkulud (vesi, haldustasu jne), elektri, lapse lasteaia eest, enda auto liisingu, oma telefoniarve, oma õppelaenu ja muud enda väiksemad arved. Söögile kulutame mõlemad üsna värdselt, kui mingil hetkel näib, et mina olen rohkem toidupoes käinud ja konto hakkab tühjaks saama siis mees kannab mulle raha juurde. Suuremad ostud räägime koos läbi ja maksab see, kel parasjagu suurem summa kontol. Sente ei sae.

Meie teenime mõlemad vähe, aga mina siiski natuke rohkem. Seetõttu on suuremad arved minu kanda.
Mina:
Majalaen
Autoliising+remondikulud kui vaja
Pellet
Suuremate laste trennid
Väiksemate laste lasteaiad
Veearve
Mees:
Elekter
Kütus autosse
Telefonid
Elioni pakett
Sööki ja muid kulusid katame selle arvelt, kellel veel pärast arvete maksmist midagi järele peaks jääma. Kuu lõpus koonerdame mõlemad võrdselt 🙂

Kuidas siis eeldaksite maksmist kui ühe aastatulu on 40tuhat ja teise oma 14tuhat ja sedasi juba 15 aastat vähemalt. Ehk siis ühel on pangakontol aastatega kogunenud üksjagu, teisel suht ei midagi kui omavahel võrrelda.

#2918199:

#2918186:

selliseid teemasid lugedes môtlen alati, kui lihtne ja mugav me elu on. meil on ühine rahakott. hetkel on meie sissetulek sarnases suurusjärgus. aga on olnud aegu kus on kord minul, siis temal suurem palk. pole mitte kunagi kummalgi olnud pretensioone, et keegi kellegi kulul elaks.

Mida see siis arvete maksmise osas tähendab – et teil pole näiteks ära otsustatud, kes elektri eest maksab ja seega mõnel kuul maksab üks, mõnel teine, mõnel mõlemad ja mõnel mitte kumbki? Et kas näiteks Käol 13:13 ei ole sinu meelest ühine rahakott, kui ühe või teise poole raskematel aegadel teisele ülekandeid tehakse püsimaksete ümbertõstmise või leivalt mahavõtmise asemel?

Seda saab teha näiteks nii, et mõlemad kannavad iga kuu sama protsendi oma sissetulekutest ühisele arvele, ja sealt lähevad siis maha kulud.

Kõik raha kanname ühisele kontole ja sealt maksame kõik arved ja kõikvõimalikud kulud. Mõlemal on kaardid. Ei ole mingit naise ega mehe raha, on ainult ühine raha.

#2918306:

Seda saab teha näiteks nii, et mõlemad kannavad iga kuu sama protsendi oma sissetulekutest ühisele arvele, ja sealt lähevad siis maha kulud.

eesti vabariigi seadused ei tunnista sellist asja nagu “ühine arve”.
arvel saab olla vaid 1 omanik ja tema surma korral pääsevad pärijad sellele ligi alles mitu kuud hiljem, peale pärimismenetluse lõppu. mitu arvet (või arved eri pankades) on alati kasulikum kui üks. tuletaks meelde neid pankrotti läinud pankasid siinsamas eestis. või olukorda, kus danske lõpetas sisuliselt üleöö eraklientide teenindamise.

ja isegi teoreetiliselt mingi “sama protsent” ühine arve ei saaks meie peres kõne allagi tulla, sest selge on see, et see, mis on ühe meelest vajalik, pole seda teise meelest kohe kindlasti mitte: ma ei aktsepteeriks osasid autoga seotud kulutusi (ise ei juhi), samas ei saaks mees aru, mõnest minu ostust. eri arvete korral seda muret pole.

#2918344:

ja isegi teoreetiliselt mingi “sama protsent” ühine arve ei saaks meie peres kõne allagi tulla, sest selge on see, et see, mis on ühe meelest vajalik, pole seda teise meelest kohe kindlasti mitte: ma ei aktsepteeriks osasid autoga seotud kulutusi (ise ei juhi), samas ei saaks mees aru, mõnest minu ostust. eri arvete korral seda muret pole.

No see ülejäänud protsent ei ole ju neil ühine, vaid kummalgi omaette kasutamiseks. See on ikka rohkem selline mittetulundusühingu vms teema neil, et igaüks maksab oma liikmemaksu ja sellest makstakse ühingu kulud.

#2918344:

#2918306:

Seda saab teha näiteks nii, et mõlemad kannavad iga kuu sama protsendi oma sissetulekutest ühisele arvele, ja sealt lähevad siis maha kulud.

eesti vabariigi seadused ei tunnista sellist asja nagu “ühine arve”.

arvel saab olla vaid 1 omanik ja tema surma korral pääsevad pärijad sellele ligi alles mitu kuud hiljem, peale pärimismenetluse lõppu. mitu arvet (või arved eri pankades) on alati kasulikum kui üks. tuletaks meelde neid pankrotti läinud pankasid siinsamas eestis. või olukorda, kus danske lõpetas sisuliselt üleöö eraklientide teenindamise.

ja isegi teoreetiliselt mingi “sama protsent” ühine arve ei saaks meie peres kõne allagi tulla, sest selge on see, et see, mis on ühe meelest vajalik, pole seda teise meelest kohe kindlasti mitte: ma ei aktsepteeriks osasid autoga seotud kulutusi (ise ei juhi), samas ei saaks mees aru, mõnest minu ostust. eri arvete korral seda muret pole.

Kui teil toimib kõik hästi, siis milles probleem?
Ühine rahakott saab olla ikka vaid neil, kelle on sarnased väärtushinnangud. Teise jaoks mõttetute asjade ostmine toimubki sellest rahast, mis sellest protsendist üle jääb. Kui ma oma kaasat armastan ja austan, siis on mul hea meel, kui ta saab midagi enda jaoks toredat osta ja vastupidi ka. Ükskõik, kui mõttetu see teisele ei tundu.
Ei pea olema ühist arvet ega füüsiliselt ühist rahakotti, piisab ühisest exeli tabelist.

Mees:
Kommunaalid
Telia
Tema autoga seotud kulud
Toit
Majapidamistarbed

Mina:
Üür
Sisustuskraam (alates nõudest lõpetades voodipesu ja kodumasinatega)
Kass (kõik, mida talle vaja)
Minu sideteenused

Mina maksan noorema lapse lasteaiatasu + laste ringid, ostan lastele riided-jalanõud, maksan TV + interneti, oma telefoniarve. Mees maksab autoga seotud kulud, kommunaalid, elektri, kui on suuremad remonditööd või mööbli ostmine vmt, siis selliste asjadega tegeleb tavaliselt tema, nii et need kulud on ka talle jäänud. Süüa ostame mõlemad, poes käime, kuidas juhtub, st käib ja maksab see, kel ajaliselt sobivam. Kodulaenu maksab pooleks, läheb minu arvelt, mees annab mulle sulas oma poole. Kõik need asjad on aastate jooksul kuidagi nii kujunenud, pole kunagi täpselt arvutanud, on meil kulud võrdselt või üks maksab rohkem. Selleks peaks aasta jooksul jälgima kõiki kulusid. Eelmine aasta, kui korraga oli maksta kahe lapse lasteaiatasu, suurema eelkool, mõlema huviringid, siis tundus küll, et igakuine kulu ainuüksi laste haridusele oli meeletu, aga see aasta on suurem koolis ja sellega üks kulu ära langenud. Samas oli sel ajal ka maakodus remont, nii et mehel sellega seoses kulusid rohkem, nii et ikka vast enam-vähem tasakaalus.

Meil on eraldi rahakotid ja me ei tea üksteise sissetulekute suurustki, ei ole huvi tundnud. Minu maksta on lastega ning endaga seotud kulud + ajalehed ja väljaüüritava korteri laen+ kindlustus (samuti tuleb üür minu arvele 500,00 eurot kuus), maamaks, suvekoduga seotud kulud, minu autokulud. Mees maksab elukohaga seotud kulud (elekter, vesi, kindlustus). Süüa ostame koos, reisid maksab mees, vahest mina, suuremad ostud tulevad mehe rahakotist.