Teema: Arvete jagamine peres

Meil ka ühine rahakott. Kui keegi küsis, et nt kes maksab elektri, siis see maksab, kes on lepingu sõlminud ja kellele arve tuleb. Samas lepingu sõlmib see, kellel parasjagu aega on. Vabalt võib juhtuda, et mingi hetk maksab mees 90% kulusid ja mina 10% ning mõni aasta hiljem on asi vastupidi. Näiteks autoliisingud varem olid mõlemad minu nimel kuna mul oli rohkem aega majandada. Nüüd aga on mehe nimel kuna vahetasime autod välja ajal, kui mul üldse polnud aega.

Igapäevase raha kanname ühele minu kontole, millele on mõlemal kaart. Väga hea ülevaade on palju ja kuhu kulub iga kuu. Keegi heitis, ette, et pärijad ei saa kätte jne. Sellel kontol ongi ainult igakuine raha. Hea, kui kuu lõpuks 50 eurot on arvel.

Lisaks siis on mõlemal nö säästukonto ja investeeringud. Aktsiad mehel, ühisrahastus minul. Jooksvalt vaatame, kes kuhu ja kui palju kannab, et riskid hajutatud oleks aga suuremaid oste ei tee küll kumbki kunagi ilma teisega arutamata. Mitte, et kolme lapse kõrvalt midagi erilist üle jääkski mida kulutada 😀

Meil on ka üks selline arve, kuhu mõlemad kanname sama summa. Selle eest siis kuus majandame. Kui otsa saab, kanname juurde. Ùle tavaliselt ei jää. Meil ei ole alati nii olnud, kui peale selle konto avamist, tundub elu palju võrdsem 🙂
Mulle meeldib. Ülejäänud raha on meil eraldi ja kui shoppama tahan minna, siis tuulutan enda kontot. Ja oma isikliku auto kütuse maksan ka ise.

Mina maksan kõik arved:
+ 300 eurot naisele taskuraha
taskurahast maksab ühe väiksema arve.

Oleme ühise rahakotiga. Mingit ühist arvet pole ja sendisaagimist ei tee, küll aga peame arvestust eelarve ja kulude üle, st mõlemad sisestavad oma tehtud kulutused tabelisse. Mina maksan autoliisingu ja kindlustuse, osaliselt auto kütte, kannan kõik toidu- ja majapidamisega seotud kulud, oma telefoniarve ja reeglina ka riided-ravimid. Mees kannab kodukulud (laen, kindlustus, kommunaalid), reeglina meelelahutuse ja väljas käimise kulud, osaliselt auto kütte ning kõik auto hoolduskulud. Oma treeningute kulud katan ise, hobidega seonduvad kulud katame nii kuidas juhtub. Säästud loeme ühiseks kuigi on eraldi kummagi arvetel, aktsiates vm. Tulevale lapsele olen asjad enamuses soetanud ise, kuna olen kodune ja sellega aega tegeleda. Reiside eest maksab see, kes parasjagu asju broneerib või kellel mugavam. Kõik on aja jooksul välja kujunenud ja nt nagu keegi eespool tõi, et vastavalt sellele, kellel on aega olnud mingeid lepinguid sõlmida vms. Minu sissetulek on viimasel ajal olnud suurem, kuid enne seda oli võrdne või minul väiksem. Kui õppisin ja veel abielus polnud, siis kandis enamik kulusid mees. Seega on igasuguseid aegu olnud ja tuleb kindlasti veel, kuid siiani ei ole kunagi olnud vaidlusi, et mina maksin selle-tolle eest ja sa oled mulle võlgu.

#2918515:

#2918485:

#2918419:

#2918393:

#2918352:

#2918306:

Seda saab teha näiteks nii, et mõlemad kannavad iga kuu sama protsendi oma sissetulekutest ühisele arvele, ja sealt lähevad siis maha kulud.

Selge, ühine rahakott tähendab siis sendisaagimist. Tore teada.

Vastupidi, sendisaagimine toimub siis, kui jälgitakse, et kulutataks võrdselt. Isegi sarnase sissetulekuga inimestel võib esineda perioode, kus üks teenib palju vähem, rääkimata siis veel paaridest, kelle sissetulek erineb kordi. Võrdse panustamise puhul ei jääks siis väiksema sissetulekuga poolele kunagi raha isiklike kulutuste jaoks.

Sinu näites aetakse ju täpselt samamoodi võrdsust taga – lihtsalt mitte absoluutsummas, vaid protsendis palgast. Ikka üks kullipilgul võrdlemine käib, et kui palju mina ja kui palju tema on maksnud.

Kus ma kirjutasin, et kullipilguga, selle mõtlesid küll puhtalt ise juurde. Protsent tähendab näiteks poolt või kolmveerandit, mingit osa palgast. Protsent seetõttu, et üks pool ei peaks kulutama kogu palka praktilisteks vajadusteks ja päris endale ei jää midagi. Protsent on kujund, üldmõiste, et selgitada põhimõtet.

Milleks üldse see “ühine arve”? Selleks, eksole, et kumbki saaks kindel olla, et ta ise ei kuluta pere peale rohkem kui kokku lepitud summa (“ei peaks kulutama kogu palka praktilisteks vajadusteks ja päris endale ei jää midagi”) ja et saaks kontrollida, et ka teine ikka panustab… Sealt see “kullipilk” tulebki. Muidu võiks ju lihtsalt kumbki oma arvelt asju maksta.

Loomulikult võib, ma kirjutasin, et näiteks ühine arve, mitte et nii peab olema. On ka muidu võimalusi.
Miks küll protesteerivad need, kellel asi töötab? Teemaalgatajal on probleem, talle antakse erinevaid soovitusi.

Meil on abielu algusest peale ühine rahakott, kuhu mina viimasel ajal oluliselt rohkem sisse panen. Ühtlasi tagan mina kõigi arvete tasumise. Kui mees auto remonti viib või koos poes käime ja kui tal on parasjagu arvel rohkem raha kui kuu lõpuni talle vaja, siis maksab ise.
Minu nimel on muidugi enamus lepinguid ja ka kinnisvara.
Meile nii sobib. Mees panustab koduses elus palju, aga tööl käib ka ikka ja tal on päris normaalne valgekrae-töökoht.

Kõik arved maksan ise. Lasteaed, huviringid, auto liising, kodulaen, kütus, kindlustused, kommunaalid. Mul on stabiilne sissetulek ja ise olen ka stabiilne. Ise makstes saan kindel olla, et kõik on makstud ja korras.
Mehe sissetulekud ebastabiilsed. Kui vaja küsin mehelt juurde ja ta ise annab ka kui tal on, mida anda.
Igasugu jooksvad ostud ostab see, kes poes käib. Kord üks, kord teine.
Minule niimoodi sobib.

#2919638:

Mees:

Elekter

TV-Internet

Kommunaalid

Enda telefoniarve

Mina:

Korterilaen

Auto kasko

Lapse trenn

Enda ja lapse telefoniarve

Summaarselt tuleb tal väiksem, aga minu palk on u 200 eurot suurem. Ehk siis protsentuaalselt peaks tulema võrdne. Kütust, toitu, meelelahutust maksame nii, et maksab see, kel raha on.

Päris ühine rahakott mulle ei meeldiks, olen väga säästlik ja planeeriv inimene, mees pigem ei ole nii tugeva majandusliku mõtlemisega. Seetõttu mulle meeldib, et minu raha on minu kasutada. Ma ei tahaks kunagi kellegagi omada ühist arvet, olgu armastus kui suur tahes. Ka abielu on minu jaoks mõeldav vaid lahusvaraga. Absoluutselt mitte otsida siit armastuse puudumist, pigem täiskasvanud inimese kainet arusaama, et raha ja armastus tuleb hoida lahus. Päeva lõpuks me vastutame siiski kõik enda eest ise.

Ühine rahakott ei tähenda tingimata füüsiliselt ühist rahakotti, vaid pigem ühist eelarvet. Pärast kulude mahaarvamist jääb kummalegi sarnane protsent päris ende tarbeks. Täiesti üksõik, millele teine selle kulutab, kui see talle rõõmu teeb.

#2918971:

Mingit ühist arvet pole ja sendisaagimist ei tee, küll aga peame arvestust eelarve ja kulude üle, st mõlemad sisestavad oma tehtud kulutused tabelisse.

Dziisas, vot see on masendav. Milleks mingi tabel, kui kõik toimib ja raha piisavalt?

#2919773:

#2918971:

Mingit ühist arvet pole ja sendisaagimist ei tee, küll aga peame arvestust eelarve ja kulude üle, st mõlemad sisestavad oma tehtud kulutused tabelisse.

Dziisas, vot see on masendav. Milleks mingi tabel, kui kõik toimib ja raha piisavalt?

Meie jaoks on elementaarne teada, kuhu me kulutame (st mitte vaid igakuistele arvetele, vaid ka kõigele muule), kui palju on meil säästudes vahendeid, mida kulutada investeeringuteks või reisideks, milline on investeeringute väärtus, kui palju raha on ootamatusteks (nt kellegi haigestumine, järsk sissetuleku vähenemine) jne. St me hoiame mõlemad rahaasjadel alati kätt pulsil ja oleme seeläbi siiani ka väga suuri kulutusi saanud teha lühikese ajaga, sest teame alati, kus on meie kuludes puhver, mida vajadusel koomale tõmmata või läbi selle teadlikult ja läbimõeldult teatud olukordadeks ette valmistunud. Nt praeguses olukorras selleks, et ka peale vanemahüvitise lõppemist saaksime samamoodi edasi elada vähemalt aasta aega või enam. Või nt see, et mina sain südamerahuga loobuda ebameeldivast tööst mõneks ajaks, kuna meil on vahendid, et sissetulekute vähenemisega ikkagi toime tulla millestki oluliselt loobumata ja samas oma pikaajalised eesmärgid siiski saavutada. Meie jaoks ei tekita selline “raamatupidamine” lisastressi ega pingeid, vastupidi. Mind on lapsest saadik kasvatatud läbimõeldult rahaasjadega ringi käima ning mees on ka leidnud, et selline süsteem on meie jaoks toimiv ja tulemuslik.

#2920088:

#2920056:

Nt praeguses olukorras selleks, et ka peale vanemahüvitise lõppemist saaksime samamoodi edasi elada vähemalt aasta aega või enam. Või nt see, et mina sain südamerahuga loobuda ebameeldivast tööst mõneks ajaks, kuna meil on vahendid, et sissetulekute vähenemisega ikkagi toime tulla millestki oluliselt loobumata ja samas oma pikaajalised eesmärgid

Okei, saan aru, et tegemist on suht väikeste sissetulekutega siiski. Ma näiteks ei pea selleks arvestust pidama, et teada, et reaalselt ei ole vajadust juba ammu tööl käia ega peaks ka kunagi minema.

Kui väike sissetulek on kellegi jaoks väike, sõltub vaataja seisukohast (ja kuludest), aga arvestades meie vanust, siis jah, selliseid sissetulekuid ei ole veel 5-aastaga peale koolide lõppu suutnud saavutada, et terveks eluks töötamisest juba loobuda saaks. Aga palju õnne, et oled finantsilise vabaduse saavutanud!

#2920123:

Kui väike sissetulek on kellegi jaoks väike, sõltub vaataja seisukohast (ja kuludest), aga arvestades meie vanust, siis jah, selliseid sissetulekuid ei ole veel 5-aastaga peale koolide lõppu suutnud saavutada, et terveks eluks töötamisest juba loobuda saaks. Aga palju õnne, et oled finantsilise vabaduse saavutanud!

Olete tublid ja asjalikud, soovin teile edu, südamest!

mees maksab:
mõlema auto liising+ kütus+ hooldused ja remondid, rehvid
maksab väljas söömas (seda teeme päris tihti)
umbes 50% toidust
suuremad reisid/spas käimised jms
kui läheme kellelegi sünnipäevale siis tema maksab kingituse
kui lapsele on vaja midagi suuremat osta (nt ratas, sünnipäevapidu, jope)
vahel ostab mulle nt mantli, käekoti, saapad vms
kõik tehnika ja mööbli ostab mees nii koju kui ka endale ja mulle ja lapsele
enda riided jm enda kulud
annab mulle lisaks iga kuu 300 eurot

mina maksan:
korteri kommunaalid
TV ja internet
enda ja lapse telefoniarve
enda õppelaen
50% söök
kõik esmatarbekaubad
lapse kulud
enda riided ja ilukulud jms
koju voodipesud, rätikud ja väiksemad sisustusdetailid

#2918199:

#2918186:

selliseid teemasid lugedes môtlen alati, kui lihtne ja mugav me elu on. meil on ühine rahakott. hetkel on meie sissetulek sarnases suurusjärgus. aga on olnud aegu kus on kord minul, siis temal suurem palk. pole mitte kunagi kummalgi olnud pretensioone, et keegi kellegi kulul elaks.

Mida see siis arvete maksmise osas tähendab – et teil pole näiteks ära otsustatud, kes elektri eest maksab ja seega mõnel kuul maksab üks, mõnel teine, mõnel mõlemad ja mõnel mitte kumbki? Et kas näiteks Käol 13:13 ei ole sinu meelest ühine rahakott, kui ühe või teise poole raskematel aegadel teisele ülekandeid tehakse püsimaksete ümbertõstmise või leivalt mahavõtmise asemel?

Ei ole jah ära otsustatud. Meie peres tähendab ühine rahakott seda, et kogu raha on ühel arvelduskontol. Sellelt kontolt lähevad püsikorraldusega kõik maksed maha. Neid, mida ei saa püsimaksega maksta, maksame ka samalt kontolt. Samalt kontolt võtame välja sularaha (seda juhtub vist küll 2 korda aastas – maksame alati kaardiga). Kel midagi vaja osta, see ostab. Mingit aruandlust või nägude tegemist ei ole seni olnud. Me oleme mõlemad mõistlikud inimesed ja ei ole rumalad laristajad. Üksteisele etteheiteid teha ei ole vaja. Arvelduskonto juures on üks deebetkaart. Sellest piisab, sest nagu öeldud, sularaha me samahästi kui ei kasuta. Krediitkaardi limiidikonto juures on kummalgi krediitkaart. Kasutame enda raha läbi krediitkaardi konto.

Kuna oleme ka säästjad, siis läheb iga kuu lõpus sissetulekust ülejääv raha hoiusele. Hoius on samuti ühine.

Meil on arvestus palju kumbki kuus raha välja käib. Proovime nii teha et enam vähem võrdselt kulutasime (teenime võrdselt). Välja on kujunenud et mees maksab auto kulud ja kommunaalid, mina toidu ja jooksvad kulud.