Mees kellega on koos oldud juba ~10 aastat muutus paari aasta eest kulude jagamise suhtes paranoiliseks. Varem oli ikka nii, et väljas käies oli härrasmees- hoolitses, et mu veiniklaas oleks täis, küsis alati mida soovin. Restoranis maksis enamasti arve.
Paar aastat tagasi muutus olukord kardinaalselt. Väljas rõhutab teenindajale, et arve läheb pooleks. Kui mul pole rahakotti kaasas, siis ei raatsi anda 5-10 eurot laenuks, vaid vaatab pika näoga ja siis justkui vastu tahtmist annab. Järgmisel päeval kindlasti rõhutab, et laenu tagastaksin.
Asi pole rahas, vaid olukord on minu jaoks alandav. Tahaks, et mees käituks nagu MEES. Mõlemad teenime kõvasti üle keskmise, lapsi pole, kodukulusid kanname nagunii võrdselt.
Talvel käisime reisil. Siis ta pani märkmikusse kirja, kui mõne kulu minu eest maksis( kuna mul sai sularaha otsa) ja reisi lõpus esitati mulle arve. Vastik, piinlik, valus.
Või see ongi tänapäeval paarisuhtes normaalne?
Olen ka mehele oma muret kurtnud, kuid midagi pole muutunud.
Teema: Arvete poolitamine
Oooot, Sa elad selle mehega koos?
Pane nyyd pea tööle & serveeri talle homme hommikul praemuna või puder koos arvega, kuhu sisse läheb tooraine hind, kuumtöötlemise kulu, koka palk, teenindus & jootraha. Naerata armsasti ka.
Just, mina hakkaks ka igasuguste asjade eest arveid esitama. Nädala kokkuvõtted nii nõudepesust, poeskäikudest kui ka koristusest. Lisaks kaaluks veel ära mehe õhtusöögi, enne kui selle ette annaks.
liba küll, aga selline, mille üle võiks täitsa aruteda.
siin on ennegi neid tšekiteemasid olnud, kord võidavad kahe-rahakoti-paarid, kord jällegi ühise-raha-paarid.
ma saadaks sellise mehe päevapealt p***e ja estaksin talle arve nende aastate vaimse vägivalla eest, mida sul on nüüd vaja psühhoteraapia lugematuteks sessioonideks.
Aga kui sina tema eest midagi maksad, kas siis mees ka maksab ruttu tagasi? Ikka ju juhtub, et sina ka vahel maksad tema eest. Näiteks käid sina poes, ostad toitu, mida te koos sööte. Kas mees maksab poole? Aga kui on ostetud selliseid asju, mida kasutad või sööd ainult sina? Kas siis need arvestate maha? Nt on seal 4 € eest hügieenisidemeid, siis mees võtab kogusummast 4 maha ja jagab siis pooleks?
Kumma elamispinnal te elate? Kas teine maksab üüri?
Kumma oma on auto ja kui teine sõidab, kas maksab kasutatud bensiini kinni? Muidugi võivad teil ka mõlemal omad autod olla. Sel juhul tekib küsimus, kui sõidate mehe autoga nt Pärnusse, paagis on mehe bensiin, Pärnu ots on u 25 €, kas maksad poole kütusekulu?
Ma arvan, et teil on arvete poolitamisega veel arenguruumi 😛 Võidki omalt poolt asja jaburaks keerata ja leida asju, mida peaks poolitama, aga mida te veel ei poolita.
Aga üldiselt ma arvan, et see mees on jobu ja sul poleks patt uue mehe suhtes silmad lahti hoida. Ma seda tüüpi ei nimetaks isegi meheks. Seksiv korterikaaslane vms.
Kas see juhtus pärast seda, kui sul oli aastaid pidevalt juhtunud, et “pole rahakotti kaasas” või “sai sularaha otsa”?
Oooot, Sa elad selle mehega koos?
Pane nyyd pea tööle & serveeri talle homme hommikul praemuna või puder koos arvega, kuhu sisse läheb tooraine hind, kuumtöötlemise kulu, koka palk, teenindus & jootraha. Naerata armsasti ka.
Ja kust sa seda välja võtad, et ainult naine n-ö teenuseid osutab ja mees ainult neid tarbib? Või isegi seda, et ainult naine koju süüa ostab ja süüa teeb?
Teema on ainest saanud teisest teemast, kus kodused naised ytlevad, et väga normaalne ongi, et ainult mees maksab ja nemad kodu eest hoolitsevad.
Siin teemas mees soovib arvet pooleks ja juba kisa lahti. Topeltmoraal? ????♀️
Mees peab lahkuminekuplaane ja kogub raha.
Miks tal seda koguda vaja on? Äkki tahab ka koduseks meheks hakata hoopis? ???????? et ikka sääste oleks ja saaks natuke aega maha võtta stressirohkelt töölt.
Mees peab lahkuminekuplaane ja kogub raha.
Kui see muutus toimus äkki ja varem oli inimene teistsugune, siis mina kahtlustaks hoopis mingit algavat psüühikahäiret. Päriselt.
Meedik.
Kui naine pidevalt elab mehe rahakoti peal, just nii – oi, mul jäi rahakott koju vms. – siis võibki tekkida mehel tunne, et tema peab kõik maksma, naine hoiab oma raha endale jne. Minu kõrgelt teenivad vanemad olid muide sellised – ema säästis ning probleemideta andis välja suure summa raha mingiks suureks ostuks (pesumasin, mööbel) – aga mõnuga lasi isal pidada ennast üleval – isa maksis maksud, ostis süüa, maksis väljas käimised jne. Mingi hekt aga visaks isal üle, et tema palk läheb suuremas osas ära, emal mitte. Klaarisid siis tükk aega seda asja. Nüüd leidsid mingi kompromissi.
Seega võib olla probleem selles, võibolla mitte.
Samas on tean paari, kes sendise täpsusega peavad sedasi kulude üle arvet – neil on isegi külmkapis eraldi riiulid. Ju neile sobib see.
Just, mina hakkaks ka igasuguste asjade eest arveid esitama. Nädala kokkuvõtted nii nõudepesust, poeskäikudest kui ka koristusest. Lisaks kaaluks veel ära mehe õhtusöögi, enne kui selle ette annaks.
Oo jaa, ja agaramad käod lisaks seksiarve ka (kui seda pole juba tehtud, sest kulunud teema kommentaare ei viitsi edasi lugeda), sest perekooli kägu peab seksi ja vahekorda millekski, millega saab manipuleerida ja mida “antakse”. No kohalik valuuta lausa.
Kui see muutus toimus äkki ja varem oli inimene teistsugune, siis mina kahtlustaks hoopis mingit algavat psüühikahäiret. Päriselt.
Meedik.
Algavat? Paar aastat juba algab see häire?
Mina arvan, et mehel on armuke. Siis kulubki raha rohkem ja oma naise “unustamised” hakkavad loomulikult närvidele käima, kuna mees näeb vaimusilmas end juba teisega pesa punumas.
A mida sa mehe eest maksad?
Mitte midagi mitte kunagi?
Meil juhtus sama asi, ainult, et arvetepoolitaja olen mina. Mis juhtus? Arvetemaksja olin mina, mees pidi iga kuu vajaliku summa kandma. Mingi maa pealt hakkasid need ülekanded hilinema. Kuni selleni välja, et üür oli kenasti makstud aga raha sain kolm kuud hiljem. Poes tegi mees alati stampostud – leib, sai, juust, vorst, heal juhul keedukartul. Kõik muu hankisin mina – pesupulbrist kuni kuivaineteni, sest ta ei tulnud lihtsalt selle peale, et neid on ka vaja. Kui mingi hetk on minu poearved 100 eurot ja tal 25, siis hakkab asi ebaõiglaselt kiiva kiskuma. Mõtle oma käitumine läbi, ehk on mehel põhjust senti lugeda ja pole eeldust, et ta peab rohkem kulusid kandma, sest ta on mees.
Ilmselt mees tunneb, et talle tehakse ülekohut. Kui tema peab kogu aeg väljas käies maksma ja ka muid kulusid üksinda kandma.
Mul oli ka naisega arusaamatus antud teemal.
Mulle hakkas tunduma, et ka naine võiks mõnikord, kordan, mõnikord poes söögi eest maksta. See talle ei meeldinud.
Minu palk oli küll tema omast omajagu suurem, kuid maksin kõik eluaseme- ja autokulud. Kokkuvõttes jäi mulle peale vältimatuid kulusid vähem raha kätte kui talle. Tegin talle selle ükskord paberi peal selgeks, aga ega sellest kasu polnud.
Meie maksame oma arved enamvähem pooleks, ilma otseselt senti poolitamata, umbes nii, et mina maksin elektri, sina maksad nüüd järgmised kaks poeskäiku. Sissetulekud on ka keskeltläbi võrdsed, väikeste kõikumistega.
Aga.
Kui vahepeal tekkis periood, mil mees lihtsalt pidevalt “unustas” poes maksta ja lükkas selle ilma selgitusteta minu kaela, arveid maksan niikuinii mina rohkem, hakkas mul ka väike häirekelluke peas helisema. Võtsin asja jutuks, tema tegi suured silmad – pole olnud nii, nagu mina ütlen! Võtsin kontoväljavõtted ette, meie kulutused on üsna rutiinsed ja mis selgus, ma olin pea 80% ühistest kogukuludest paari kuu jooksul üksi maksnud… Mehe konto väljavõte – mida ta alguses näidata ei tahtnud – aga sisaldas ühte üpris suures summas ülekannet ühisest tuttavast noorele naisterahvale. Huvitav mõte, mis?
Mehe väitel oli ta sellele noorele naisele lihtsalt laenu teinud ja häbenenud mulle rääkida. Sellest tuli meil suur tüli. Laenu võib ju anda, aga teha seda nii, et pärast elab minu arvel ja mina ei tea asjast midagi – see ei lähe mitte. Leppisime lõpuks siiski ära ja kui mees aru sai, et teda oli põhimõtteliselt lohku tõmmatud ja raha ta tagasi ei saagi, muutus ta ise selle neiu suhtes üpris pahuraks. Aga võibolla sa, teemaalgataja, saad aru, miks mul endal tekkis ka soov pärast seda hakata iga viimast kui arvet sendipealt poolitama.
Ilmselt mees tunneb, et talle tehakse ülekohut. Kui tema peab kogu aeg väljas käies maksma ja ka muid kulusid üksinda kandma.
Mul oli ka naisega arusaamatus antud teemal.
Mulle hakkas tunduma, et ka naine võiks mõnikord, kordan, mõnikord poes söögi eest maksta. See talle ei meeldinud.
Minu palk oli küll tema omast omajagu suurem, kuid maksin kõik eluaseme- ja autokulud. Kokkuvõttes jäi mulle peale vältimatuid kulusid vähem raha kätte kui talle. Tegin talle selle ükskord paberi peal selgeks, aga ega sellest kasu polnud.
Nii, ja on kuidagi kahju või kade meel, et naisel rohkem raha on? Ssa oled mingi seksistlik lollpea, kes taolist “ebavõrdsust” ei talu?
Poes tegi mees alati stampostud – leib, sai, juust, vorst, heal juhul keedukartul.
Te ostate poest keedukartulit? Miks?
No siis eu imesta, et rahakotiraudu tuleb mingil hetkel koomale tõmmata.
Kui mehega rääkimisest ja põhjuse selgitamisest kasu ei ole, siis ma just hakkaksin käituma vastupidiselt siinsetele soovitustele…
Hakkaks ise suhtes “MEEST” (teemaalgataja definitsioon) mängima ja väljas käies kõige eest tasuma. Või siis hoopis teeks mehe arvele igakuise püsiülekande pealkirjaga “tee mulle välja”.
Kui teil pole ühist rahakotti suhtes ja ühiseid säästusid/investeeringuid, siis võib ju tõesti mehel närv mustaks minna, et naine muutkui säästab ja tema muutkui maksab. Tõesta talle vastupidist!
Oo jaa, ja agaramad käod lisaks seksiarve ka (kui seda pole juba tehtud, sest kulunud teema kommentaare ei viitsi edasi lugeda), sest perekooli kägu peab seksi ja vahekorda millekski, millega saab manipuleerida ja mida “antakse”. No kohalik valuuta lausa.
Ja kindlasti turu kõrgeima hinnaga, sest kui meest poleks, käiks ju naine Araabia naftašeike “teenindamas”.
Minu kõrgelt teenivad vanemad olid muide sellised – ema säästis ning probleemideta andis välja suure summa raha mingiks suureks ostuks (pesumasin, mööbel) – aga mõnuga lasi isal pidada ennast üleval – isa maksis maksud, ostis süüa, maksis väljas käimised jne. Mingi hekt aga visaks isal üle, et tema palk läheb suuremas osas ära, emal mitte. Klaarisid siis tükk aega seda asja. Nüüd leidsid mingi kompromissi.
Oot – pesumasin ja mööbel olid su ema eralõbu, ainult talle isiklikuks tarbimiseks?
Minu kõrgelt teenivad vanemad olid muide sellised – ema säästis ning probleemideta andis välja suure summa raha mingiks suureks ostuks (pesumasin, mööbel) – aga mõnuga lasi isal pidada ennast üleval – isa maksis maksud, ostis süüa, maksis väljas käimised jne. Mingi hekt aga visaks isal üle, et tema palk läheb suuremas osas ära, emal mitte. Klaarisid siis tükk aega seda asja. Nüüd leidsid mingi kompromissi.
Oot – pesumasin ja mööbel olid su ema eralõbu, ainult talle isiklikuks tarbimiseks?
Pesu võib ju jões pesta & põrandal istuda . . .
Teema on ainest saanud teisest teemast, kus kodused naised ytlevad, et väga normaalne ongi, et ainult mees maksab ja nemad kodu eest hoolitsevad.
Siin teemas mees soovib arvet pooleks ja juba kisa lahti. Topeltmoraal? ????♀️
See on normaalne, kui nii on kokku lepitud ja mõlemale poolele sobib.
Just, mina hakkaks ka igasuguste asjade eest arveid esitama. Nädala kokkuvõtted nii nõudepesust, poeskäikudest kui ka koristusest. Lisaks kaaluks veel ära mehe õhtusöögi, enne kui selle ette annaks.
Miks selline eelarvamus, et naine kõiki neid asju teeb?
Olen ka lasteta suhtes, süüa teeb ainult ja ainult mees. Koristame võrdselt ja poes käime võrdselt.
Nii et kui mees arvet ei maksa ehk ei käitu kui MEES, siis perekooli kolleegium:
1)
“ma saadaks sellise mehe päevapealt p***e ja estaksin talle arve nende aastate vaimse vägivalla eest, mida sul on nüüd vaja psühhoteraapia lugematuteks sessioonideks.”
2) Kui see muutus toimus äkki ja varem oli inimene teistsugune, siis mina kahtlustaks hoopis mingit algavat psüühikahäiret. Päriselt. Meedik
3) Mina arvan, et mehel on armuke.
Nii et mees on kas psüühiliselt haigeks jäämas või omab armukest, igal juhul tasub ta saata sinna samusesse. Äkki mees tajub, et seda NAIST, kelle eest maksta ju enam ammu pole?
Aga põhjust teab teemaalgataja kindlasti väga hästi ise ka ja see on eranditult seotud sellega, et mees tunneb, et tema panus teie suhtesse on olnud tunduvalt suurem kui sinu oma ehk siis mõtle, mida sina oled teisiti hakanud tegema. Mehele tunneb, et oled teda ära kasutanud ja tõenäoliselt põhjusega.
süüa teeb ainult ja ainult mees. Koristame võrdselt ja poes käime võrdselt.
See pole võimalik, ära jutusta. Olen mees ja samuti teen palju süüa. AGA poes käin igal juhul ise, kellegi teise toodud ainetest ma ei oska süüa teha. Lihtsalt pidevalt tekib päeva jooksul mingi mõte, mida õhtuks teha ja siis tahan ise osta. Või tekib see mõte poes jalutades, kui sinnani küünal pole süttinud.
Kui naisele täpse nimekirja teen, siis, jah, toimib.
Mis teemaalgataja muresse puutub, siis mees lihtsalt ei tunneta end teie pere liikmena. Olete koos elavad seksisõbrad vms. Teda ümber sa enam ei muuda, rääkimine on samuti mõttetu.
Otsi uus mees.
Ilmselt mees tunneb, et talle tehakse ülekohut. Kui tema peab kogu aeg väljas käies maksma ja ka muid kulusid üksinda kandma.
Mul oli ka naisega arusaamatus antud teemal.
Mulle hakkas tunduma, et ka naine võiks mõnikord, kordan, mõnikord poes söögi eest maksta. See talle ei meeldinud.
Minu palk oli küll tema omast omajagu suurem, kuid maksin kõik eluaseme- ja autokulud. Kokkuvõttes jäi mulle peale vältimatuid kulusid vähem raha kätte kui talle. Tegin talle selle ükskord paberi peal selgeks, aga ega sellest kasu polnud.
Nii, ja on kuidagi kahju või kade meel, et naisel rohkem raha on? Ssa oled mingi seksistlik lollpea, kes taolist “ebavõrdsust” ei talu?
Poes tegi mees alati stampostud – leib, sai, juust, vorst, heal juhul keedukartul.
Te ostate poest keedukartulit? Miks?
No siis eu imesta, et rahakotiraudu tuleb mingil hetkel koomale tõmmata.
Kartulit pudasin silmas, tea, miks selline näpukas. Aga jah, ostame vahel ka valmistoitu. Küsimus pole selles, et raha vähe oleks, vaid kulude õiglasest jaotamisest.
süüa teeb ainult ja ainult mees. Koristame võrdselt ja poes käime võrdselt.
See pole võimalik, ära jutusta. Olen mees ja samuti teen palju süüa. AGA poes käin igal juhul ise, kellegi teise toodud ainetest ma ei oska süüa teha. Lihtsalt pidevalt tekib päeva jooksul mingi mõte, mida õhtuks teha ja siis tahan ise osta. Või tekib see mõte poes jalutades, kui sinnani küünal pole süttinud.
Kui naisele täpse nimekirja teen, siis, jah, toimib.
No kui keegi teine on toonud koju kartulit või riisi või suhkrut või võid või midagi muud taolist, siis seda ehk toidu sisse kasutada oskad? Äkki neil naine toob selliseid üldkasutatavaid asju lihtsalt.
Meil olen mina põhiline toidutegija, poes käime vaheldumisi, aga ikka nii, et kodusolija annab teada, mis tavapärastest toiduainetest on kapist otsa saanud. Sellegipoolest ei ole mul mõtet mehele öelda, et too poest liha, sest – millist, kui palju jne? Nagu sulgi, tekib mul mõte peamiselt poes jalutades, et vaatan ringi, ahhaa, selline liha, sellest teeksin vaat seda, tuleks võtta niipalju. Teised asjad on jälle sellised, mida mees paremini osta oskab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
