Teema: Arvete poolitamine

#2856050:

#2855558:

#2855551:

minul on mehe konto paroolid ning vajadusel (st pidevalt ???? ) kannan endale sealt raha juurde. mees töötab välismaal,

Sina oled perekooli meeste kõige suurem hirm – rahakulutajast naine.

no aga keegi peab selle raha ju ära ka kulutama ????

see oleks ju veel hullem, kui ma koju saabuvat meest ootaks poe nimekirjaga, et katile on vaja aluspesu ja peokingi, matile voodipesu ja uut lego ning reet tahaks seda täpilist kleiti, ning saadaks koju saabunud mehe poodidesse šoppama. lisaks on vaja kass loomaarsti juurde viia, vannitoa segisti tilgub juba teist nädalat, muruniiduk andis kuu tagasi otsad ning nüüd vaja vikat osta jne ????

sellisel juhul oleks ma tõenäoliselt juba ammu üksikema ????

Kõik on tore niikaua, kuni mõlemad osapooled on sellise elukorraldusega rahul. Kui välisriigis avastab mõni naissoost isik, et selline mees on ripakil, siis pannakse need lisakaardid kinni ja lõpetatakse võimalused ülekanneteks. Ma ei kujuta ette olukorda, kus mees on põhimõtteliselt ainult rahateenimiseks pere jaoks. Aga kui mehel ühel hetkel tervis üles ütleb, mis siis saab? Sest kujutan ette, et selline elukorraldus on väga stressirohke. Olles pandud vastutavaks perekonna finantspoole eest.

Mulle seletas kord üks mees selle olukorra ära, ütles, et tema tahaks võrdset naist seetõttu, et ka tema tahaks elada ilma muret tundmata. Näiteks kui peaks töö kaotama, siis elavad mõnda aega naise palgast vms. Mitte nii, et kogu vastutus on temal.

Olen samuti nõus, et selline nö riskide maandamine kahe palga näol peres on normaalne. Ei tähenda see seda, et mees möku, et ei suuda peret üksi ülal pidada jne. Pigem on see kahe võrdse täiskasvanu suhe, kus mõlemad panustavad ja saavad ka ilma teineteiseta majanduslikult hakkama, kuid tahetakse koos olla oma individuaalsust kaotamata. See, et arvete maksmine jagatakse omavahel ära, on elementaarne.
Mees on inimene, mitte rahakott. Nii nagu naine on ka inimene, mitte kodumasin.

#2857072:

#2855644:

#2855492:

Siin foorumis on korduvalt teemaks olnud, et mis on ühine ja mis eraldi rahakott. Inimesed (ka mina) on kirjeldanud, kuidas rahaga peres on ja saanud vastuseks nii seda, et oi, see on ikka eraldi rahakott kui ka täpselt sama jutu peale on vastatud, et see on ühine rahakott. Inimesed saavad asjadest erinevalt aru ja paljude jaoks on eraldi rahakoti tunnus see, kui mõlemal pole otsest ligipääsu ühele ja samale arvele, millega mõlemad siis toimetavad. Minu arvates on see rumalus, st saab olla vägagi ühine rahakott ka sel juhul, kui arveid on mitu või kui mõlemal pole kõikide pangaarvete koode pidevalt käepärast.

Mulle tundub täitsa uskumatu, et keegi peab ühise rahakoti tunnuseks ühist pangaarvet või ligipääsu teise pangakontole. Nt kui üks teenib 500 eur, teine 1500 eur ja kokkulepe on, et iga kuu pannakse 500 eur säästudeks. Alles jääv 1500 eur kulutatakse koos (makstakse ühised arvad, ostetakse süüa, käiakse väljas). Kui reisile minek, siis võetakse raha säästudest. Samas ühist pangaarvet pole ja kumbki pool ei saa teise kontot kasutada. Kas keegi tõesti väidab, et see pole ühine rahakott?

Just. Ühine rahakott ei pruugi tähendada ometi seda, et raha on füüsiliselt ühine, ülel arvel, ühes hunnikus. Meil on kummalgi oma arve, aga eelarve on ühine. Rohkem teeniv pool pole rikkam ja ei saa endale rohkem lubada kui teine.

See väga tihti esile kerkiv teema – “kes rohkem teenib, peaks ka rohkem maksma” – sellel pole mingit reaalset mõistlikku põhjendust. Eksisteerib ta reeglina ainult selle tõttu, et naised kipuvad (erinevatel põhjustel) meestest vähem teenima ja nende jaoks on olukord loomulikult lihtsalt kasulik. Kui asjad oled vastupidised, siis on väga erandlikke näiteid, kus naine rõõmsalt oma tunduvalt suuremat teenistust mehega jagab. Pigem hakkab käima vaikne häbistamine ja halvustamine ja see viib teadagi milleni.

Jutt, et “mina teenin vähem, aga mees rohkem ja seega on normaalne, et mees maksab rohkem”, on soov jõuda selleni, et justkui “võrdses” suhtes nõutakse võrdset tulemit, mitte aga võrdset panust ja pingutust.

Mõnes mõttes viib ju see mõtteviis tulemuseni, kus võib pidada ka normaalseks, et kuna ma teenin vähem (teenistust polegi, ei käigi tööl) ja mees teenib rohkem (tema käib tööl), järelikult ongi normaalne, et tema rohkem (ja ainult) maksab, sest see, kes rohkem teenib peab ka rohkem maksma.

Ja omakorda siis veel justkui on normaalne öelda, et ega mehe suhtes “kumbki pole rikkam”, kuna eelarve on ühine.

Loomulikult saab panustada ka muu kui rahaga, aga kui meelsus on selline, et see ongi normaalne ja enesest mõistetav, on päris raske uskuda, et need PK kägud siis ka omalt poolt reaalselt seda “mitterahalist” panuses üldse pingutavad.

Normaalne on see, et rohkem teeniv inimene omab suuremat kapitali ja paremat elu (seda ka suhtes olles), kui soovid, et keegi sinu eest rohkem maksaks ja sageli on siin PK lugude põhjal see vahe kordades! siis see mitterahaline panus peab olema ikka päris viimase peal, et seda korvata. Ehk siis see vingumine, et mees ei pane oma sokke õigesse kohta või et tehku ise süüa, see kohe üldse ei klapi.
Teine võimalus on valida endale suhtepartneriks inimene, kelle sissetulek on enam vähem samas suurusjärgus ja asjad ongi võrdsed.

Kahjuks jah. Miks küll selline elu valitakse ja sellega lepitakse, on muidugi raskesti arusaadav.

Pole sugugi raske aru saada – lihtsalt seda “ideaali” praktiliselt ei eksisteeri.

Eluterveid suhteid jääb järjest vähemaks kui ainus, mis väärtust omab on eneseimetlus ja üldine egoismikultus, päev või nädal korraga elamine ja levinud heaoluühiskonna “mina tahan saada praegu ja ruttu ja mind muu ei huvita” käitumismudel. Omased ühiskondlike arengute tõttu palju rohkem naistele kui meestele, aga loomulikult on suhtes alati kaks osapoolt.

PK kägudel on isegi kergem leppida sellega, et nende mees on järsku haigestunud kahtlasesse vaimuhaigusesse, kuna ei taha arvet maksta (siinse teema näitel), kui sellega, et äkki on oma virisemise või muu käitumisega mehe lõplikult suhtes kahtlema pannud.

On see siis ego, eneseväärtustunne või lihtsalt igavus – miks peaks üks naine tahtma sellises suhtes olla?

Veelgi parem küsimus on aga see, et miks hakkab mees järsku soovima, et naine pool arvetest kinni maksab. Ei, see ei ole seni diagnoosimatu vaimuhaigus, mille PK doktorid on avastanud… vastus on milleski muus.

Ma ei soovi sulle kuidagi hinnangut anda, aga kogu probleem ongi siin selles, et ego on seotud niivõrd puhtalt rahaga – tood selle ise äärmiselt hästi välja, tundub, et kui sinu mees hakkaks sult teatud rahade üle arvet pidama, lõpetaksid temaga suhtlemise, kiirkorras. Ja sa ei räägigi muust – kuhu jäi armastus! Mis huvitavad järeldused võiks sellest küll teha?

Aga nüüd mõtleme teisiti, sinu jaoks on hästi oluline raha. Aga äkki on mehe jaoks sama oluline (või olulisemgi) see kui tema naine paneb illma virisemata sokid musta pesu korvi. Või siis teeb tema lemmikrooga kolm korda nädalas?
Äkki on ka eluterve mehe “ego”, mis dikteerib, et sellisel juhul tuleb selle “lollaka” naisega kiirkorras suhe lõpetada ja esmalt veel soovitada tema praetud munad “endale vabalt valitud avarusse” pista? Oleks see samuti eluterve?

Minu jaoks on see viimane “ego” palju elutervem ja tunduvalt vähem pimedalt materiaalne ehk siis positiivsem.

Raha perekonnas on meie raha. Kes seda teenib, on tähtsusetu. Kui kuu lõpul esineks mees äkki sooviga hakata arvutama, kas kulus rohkem minu avokaadodele või tema moonisaiadele, siis jah…asi oleks hapu.
Kas sa näed siin suure armastuse tunnuseid? Mina ei näe, sest raha pole mulle nii oluline. Kui MEIL on raha, on tore. Kui MEIL on raha vähe, siis Me nuputame, kuidas Me saaksime rohkem teenida.

Point ongi selles, et teil (kahel inimesel ühiselt) on *praegu* raha, praegu on tore, praegu on üksteisemõistmine, ja ikka see armastus, armastus, mis sente ei küsi ja avokaadosid ei poolita. Aga vaata, teemaalgatajal oli just samasugune suhe endalgi. Võibolla käis ka tema siin pool aastat tagasi rääkimas, kui hooliv mees tal on, sest toob avokaadod ise koju ja maksab veel elektri ka, nii nummi hooliv mees oli. Üks hetk on armastus ja ühine raha, mees teeb usinalt välja ja loeb su silmist su soove. Teine hetk olenevalt mingist tujust enam nii ei ole. Ei pea olema lahkuminek ega armuke ega üldse midagi muud kui lihtsalt üks tuju, et nüüd ma enam ei tunne, et tahaks, tead. Elu seaduspärasused ütlevad, et rohkem teevad mehed välja nendele naistele, kes on noored, ilusad ja kuulekad. Mitte alati, aga kerget sellist kalduvust võib küll täheldada. Näiteks teemaalgatajal on vist kätte jõudnud nüüd elufaas, kus ta enam üks neist kolmest ei ole. Traagiline, kui naine panustab kogu või suure osa oma elustiilist sellele, et temaga seda ei juhtu.

Miks see kõrge enesehinnang või ego positiivne asi on? See tundub olevat nii printsess herneteral teema, stillis muidugi, et kõik peavad MIND teenima, sest ma olen ju niiii kürge enesehinnanguga. Kõik peavad minu eest maksma, srst ma olen kõrge ja adekvaatse (sic!) enesehinnanguga. Või kuidas saab kõrge enesehinnangufa olla igas valdkonnas? Ma ei tea elektroonikast midagi, aga ikka olen kõrge enesehinnanguga…
A ma võin vabalr olla ka madala ebesehinnanguga. Kõik raha on mu enda raske tööga teenitud ja mitte keegi peale minu selle üle ei otsusta. Kõik. Vastutasuks ei otsusta ma ka teisye raha üle.

Üks minu tuttav mees tegi hiljuti FB-s teema, et huvitav, mis värk on sellega, et nemad on naisega juba kümme aastat paar. Aga kui koos väljas söömas käivad, alati küsitakse, kas arve koos või eraldi? Mina jälle mõtlesin selle peale, huvitav, mis värk on, meilt pole seda kunagi küsitud? Alati tuuakse arve mehele. Mees maksab ka ja mingit probleemi pole. Ma arvan, probleem tekiks siis, kui ma ühel päeval hakkaks restoranis oma rahakotiga lehvitama. Siis oleks minu mees ilmselt sama segaduses kui teemaalgataja, et mis siis nüüd juhtus? See, et restoranis maksab mees arve ära, on lihtsalt selline arhailine komme. Nagu seegi, et mees aitab naisele mantli selga ja teeb ukse lahti. Need on lihtsalt rituaalid. Koos olles nende täitmine ei tähenda, et muidu naine ei teeniks, ei saaks riidesse ega uksi lahti.

Tüüpilised naised, kõik maksku mees ja naise teenitud raha jäägu niisama naistele kulutamiseks.

Ma teenin hästi, aga naiste rott mentaliteet ajab närvi.

#2858334:

#2858324:

Tüüpilised naised, kõik maksku mees ja naise teenitud raha jäägu niisama naistele kulutamiseks.

Ma teenin hästi, aga naiste rott mentaliteet ajab närvi.

“Niisama naistele kulutamiseks” tähendab muuhulgas ka laste kulusid, eks?

Teemaalgataja kulutab tulevastele lastele ette?

#2857548:

#2857515:

Oot-oot! Rahast räägin mina selles teemas ainult seepärast, et see teema on rahast. Kui oleks vahelduse mõttes tarvis pikemat lugulaulu armastusest, ma võiksin selle ju kuuldavale tuua, aga oma esimeses postituses rääkisin ma sellest piisavalt. Paistab, et siiski vähe.

Kui on armastus, siis inimesed ei sae senti pooleks, arvan mina. Kui teil on vastupidine kogemus ja mida armastavam, seda täpsem raamatupidamine, siis see on mulle uus teadmine, mille hea meelega läbimõtlemisele võtan.

Raha perekonnas on meie raha. Kes seda teenib, on tähtsusetu. Kui kuu lõpul esineks mees äkki sooviga hakata arvutama, kas kulus rohkem minu avokaadodele või tema moonisaiadele, siis jah…asi oleks hapu.

Kas sa näed siin suure armastuse tunnuseid? Mina ei näe, sest raha pole mulle nii oluline. Kui MEIL on raha, on tore. Kui MEIL on raha vähe, siis Me nuputame, kuidas Me saaksime rohkem teenida.

Kui raha ei ole oluline nagu sa väidad, siis ei ole võimalik, et mingi raha küsimine või üks kõik milline rahaga seotud asi paneks kiirkorras suhet lõpetama ja meest kuhugi saatma.

Kui väita alguses ühte ja hiljem teist, siis see on lihtsalt segaduse tekitamine või siis tõesti näitab ise segaduses olemist.

Mina ei pea normaalseks, et inimese ego/enesehinnang põhineb sedavõrd rahal ja tegelikult veel vähem seda, et inimene, kes seda väidab, räägib hiljem, et ta hoopis ei hooligi rahast ????

“Ideaalses” suhtes ei tekigi sellist teemat ja veel enam ei mõtle naine sellisel moel. Sellises normaalses suhtes, millest aga siin on juttu, on tõesti tihti sellised probleemid või siis mingid muud, kus kellegi ego on investeeritud, jumal teab millesse. Naistel on suur õnn, et mehed on tunduvalt kannatlikum sugu selles suhtes. Mees võiks ju samuti öelda, et näed, kui naine üks kord suudab viriseda, et rätik on põrandal, siis kiirkorras asjadel lõpp… Kas see tunduks ka päris eluterve lähenemine olevat?

Teemas käsitletav suhe on aga hästi tavapärane mitmel moel – naise põhimure on raha ja kuidagi ei tule talle pähe, et mehe käitumine on tõenäoliselt reaktiivne ja sellise käitumise põhjus teda vist tegelikult eriti ei huvitagi.

Tead, kui hakatakse senti poolitama, siis pole asi ju rahas. Asi on selles, et ehk sulle ei meeldi inimesed, kes laualinasse nuuskavad. See ei tähenda, et sa oleksid eriti kiimas laudlinade peale. Mulle ei meeldi koonrid. See ei tähenda, et ma masturbeerin rahapakkidega.

Ei. Mulle ei meeldi mehed, kellel on esihambad puudu (aga mul pole hambafetišit) ja mustade varbavahedega mehed (ei, mul ei ole varbalakkumise fetišit) ja mulle ei meeldi sendisaagijad mehed (eriti, kuni mina teenin rohkem – sest ma teenin ju rohkem).

Kas ma väljendusin arusaadavalt või katsun lihtlausetega?

Väga hästi öeldud. Minu jaoks on raha samuti suhtes päris ebaolulisel kohal ja just see on põhjus, miks ma ei suudaks iial elada koonrist mehega, kelle jaoks raha on nr 1.

Tead, kui hakatakse senti poolitama, siis pole asi ju rahas. Asi on selles, et ehk sulle ei meeldi inimesed, kes laualinasse nuuskavad. See ei tähenda, et sa oleksid eriti kiimas laudlinade peale. Mulle ei meeldi koonrid. See ei tähenda, et ma masturbeerin rahapakkidega.

Ei. Mulle ei meeldi mehed, kellel on esihambad puudu (aga mul pole hambafetišit) ja mustade varbavahedega mehed (ei, mul ei ole varbalakkumise fetišit) ja mulle ei meeldi sendisaagijad mehed (eriti, kuni mina teenin rohkem – sest ma teenin ju rohkem).

Kas ma väljendusin arusaadavalt või katsun lihtlausetega?

Lihtlaused sind küll ei aita, sest sellist segasevõitu juttu need mõistlikuks ei muuda.

Enne proovi endas selgusele jõuda. Ühes lauses räägid, kuidas raha on tähtsusetu ja järgmises kuivõrd ülitähtis see ikka sulle on.

Arve poolitamine on haiglane

#2859113:

No ei ole see nii! Kooner inimene on just vastik seetõttu, et koonri jaoks on raha tähtis. Ja mulle ei meeldi inimesed, kelle jaoks raha on kõige olulisem ja kelle igapäevane elu keerleb ainult raha ümber. Pole ju keeruline.

Keeruline või mitte, aga kooner ei pea olema inimene, kellele on raha kõige(sic!) olulisem ja kelle igapäevane elu keerleb ainult raha ümber. Kui sulle ei meeldi inimesed, kelle jaoks on raha tähtis, siis ilmselt sa ei meeldi ka iseendale.

Koonri mõiste on tegelikult ülimalt ebaselge – perekooli käod nimetavad silma pilgutamata koonriks meest, kes nende eest järjekordset arvet ei maksa (see on nende jaoks rituaalne tegevus jms). See ei tähenda aga sugugi, et mehel keerleb kõik raha ümber, pigem vastupidi. Paljude inimeste jaoks ei ole üldse tegu koonrigagi.

“Kooner” on üldiselt solvunud PK käo halvustav hüüatus kui tema ootused mingile rahateemale ei kattu tegelikkusega.

#2859136:

Minu meelest on ka sedapidi, et kes väga täpselt arvestavad, kes mille eest maksab, omistavad rahale väga suurt tähendust. See on häiriv neile, kelle meelest heas paarisuhtes pole üldse oluline, kes parajasti maksab. Hea on siis, kui kokku saavad kaks ühesugust koonrit. Siis neil hea koos senti saagida.
Ma ei saa üldse aru, kui lubatakse “heas ja halvas, vaesuses ja rikkuses” teineteise kõrval olla. Olgu siis, et ollakse kooselus ega olda altari ees midagi lubanud. Kuid 10-aastase kooselu võiks ju juba abieluga võrdsustada küll? Või peaks sellest teemast just järeldama, et ega kooselu ei olegi abielu? Kui teemaalgataja ja tema elukaaslane oleks abielus, kas siis oleks normaalne, et üks maksab rohkem, kui see üks ka rohkem teenib?
Kõik, kes te siin teemas nii võrdsed ja iseseisvad olete. Mis siis saab, kui ühel päeval teid raske haigus tabab ja te enam tööl käia ei saa? Või saate käia hooti mingit vähetasuvat tööd tegemas? Või kui sama juhtub teie mehega? Kas siis annate mehele jalaga tagumikku, kuna võrdset sendisaagimist enam ei saa toimuda? Või peate õiglaseks ja õigeks, et mees annab teie haigestudes teile hundipassi, kuna te enam ei suuda võrdselt arveid maksta?
Selle teema põhjal mulle tundub, et väga paljud paarid peaksid peeglisse vaatama ja küsima: mis me oleme, kas armastajapaar või ökonoomne majandusüksus?

Väga õige kommentaar, kus kõik ilusasti ära öeldud. Tuleb ikkagi aru saada, kas me ajame asja ühiselt (oleme ühes paadis ja veame ühist vankrit) või on ikkagi mingi mina ja sina ehk siis kaks erinevat inimest, kes vastanduvad. Esimesel juhul saame rääkida abielust või siis sellisest stabiilsest pikaajalisest kooselust, teisel juhul sõprusest, mõlemal rahakotid eraldi.

#2859138:

#2859113:

No ei ole see nii! Kooner inimene on just vastik seetõttu, et koonri jaoks on raha tähtis. Ja mulle ei meeldi inimesed, kelle jaoks raha on kõige olulisem ja kelle igapäevane elu keerleb ainult raha ümber. Pole ju keeruline.

Keeruline või mitte, aga kooner ei pea olema inimene, kellele on raha kõige(sic!) olulisem ja kelle igapäevane elu keerleb ainult raha ümber. Kui sulle ei meeldi inimesed, kelle jaoks on raha tähtis, siis ilmselt sa ei meeldi ka iseendale.

Aga muidugi on kooner inimene, kelle jaoks raha on kas olulisim või vähemalt väga oluline, vastasel juhul ta poleks kooner. Ja see olulisus prevalveerib jus igasuguses kontekstis, nii sõprussuhetes, perekonnas kui tööl. Mitte kuskil ei suuda ta rahaga kokkupuutudes seda vabalt võtta, vaid kukub kalkuleerima ja saagima. Normaalsetel inimestel on need asjad tasakaalus.
Mis mõttes ei meeldi ma ka iseendale? Minu jaoks ei ole kõikides suhetes raha nii oluline. Raha peale mõtlen ma isegi oma tööd tehes alles teises või kolmandas järgus, töö olemus on tähtsam ning samuti sisekliima töökeskkonnas. Perekonnas me ei räägi rahast pmst üldse. Kooner ainult rahast räägibki, kus iganes selle väljakäimine ette satub.

Koonri mõiste on tegelikult ülimalt ebaselge – perekooli käod nimetavad silma pilgutamata koonriks meest, kes nende eest järjekordset arvet ei maksa (see on nende jaoks rituaalne tegevus jms). See ei tähenda aga sugugi, et mehel keerleb kõik raha ümber, pigem vastupidi. Paljude inimeste jaoks ei ole üldse tegu koonrigagi.

Selles eksid sa küll täiega. Ma olen terve elu iseendaga normaalselt hakkama saanud ja mehelt midagi ei eelda.

“Kooner” on üldiselt solvunud PK käo halvustav hüüatus kui tema ootused mingile rahateemale ei kattu tegelikkusega.

See on sinu tõlgendus. Minu jaoks on kooner inimene, kelle jaoks raha lugemine ja pidev kalkuleerimine on nagu mingi haigus omaette. Kooner on inimene, kes raha pärast hakkab nõmedalt käituma.