On kellelgi kogemusi – kas suhtest võib veel asja saada? Oleme mõlemad veidi üle neljakümne, pikalt abielus, lapsed teismelised. Mees oli juba meie tutvusmise alguses arvutitega seotud teemadest huvitatud, kuid oli seltskondlik, armastas väljas käia ja oli tore inimene. Viimasel paaril aastal on mees sisuliselt kogu vaba aja arvuti taga – mängib (mitte raha peale) või loeb Delfi kommentaare (kahtlustan, et kirjutab ka). Kuna ta armastab arvutis olla magamisitoas, siis on tugevalt häiritud minu uni, pean temast alati tunduvalt varem ärkama, magada saan heal juhul 5-6 tundi. Ta on ise ka pidevalt väsinud, lisaks on tekkinud kroonilised peavalud ja seedeprobleemid. Koos minuga ei soovi mees midagi teha – kui üldse kuskil käime, näiteks paar korda aasta väljas söömas vms, siis alati minu algatusel. Mees üksi ei käi kuskil (välja arvatus trennis) ja minu arvates ei suhtle ka netis enam ühegi sõbraga.
Olime tutvumise ajal mõlemad madalapalgalised, kuid lastega nii enam hakkama ei saanud ja olen väga palju panustanud tööalasele arengule. Tulemus on see, et teenin hetkel küll 2/3 pere sissetulekust, sellevõrra olen jälle rohkem tööl, tehes lisaks põhitööle ja töövõtulepingutega erialast tööd. Kuna minu palk on suurem, siis mees maksab korteri kommunaalid ja oma kütuse, minul on kõik muu alates autoliisingust laste kuludeni ja terve pere riieteni. Lisaks on minu õlul 90% kodutöid. Mehega olen rääkida püüdnud korduvalt rääkida – tema töökohta vahetada ei soovi, kuigi kodus ainult kirub oma tööd (teenib umbes mediaanpalga). See oleks minu poolt täiesti okei, kui ta veidi rohkem kodutöödesse panustaks. Aga hetkel on nii, et mina lahkun kodus kl 6 hommikul, mõnipäev jõuan alles 21 tagasi, siis lähen poodi, koristan, tegelen laste probleemidega….ja mees on arvuti taga. Ta on ise öelnud, et on praeguse eluga rahul. Mina enam ei jaksa.
Paar kuud tagasi õnnestus mees spaasse meelitada – läbi häda tuli ka. Loomulikult oli tal arvuti kaasas ja mängis terve öö, mina olin taas magamata. Seksist ei tasu isegi rääkida – ka selle puudumine on vaid minu probleem. Kui tõstatasin probleemi, et see ei ole normaalne ühine ajaveetmine, soovitas mul arsti poole pöörduda, kuna olen ebastabiilseks muutunud.
Ühesõnaga – kas üldse on lootust. Olen viimastel aastatel üritanud temaga lugematuid kordi vestelda- alguses peamiselt koormuse jagamisest, seksimise sagedusest, nüüd juba soovist lahku minna. Tema ütleb jätkuvalt, et probleem on ju ainult minul ja tema muutuda ei kavastse ja milleks lahku minna, kui suhe toimib. Mina tahaks küll abikaasaga ka seksida ja ühist aega veeta.
Lugesin oma jutu nüüd läbi ja sain juba ise ka aru.
Aga mul on ikka veel ettekujutus sellest toredast mehest, kellesse armusin.
