Poiss on 8a. Käib erikoolis ja ikka valib tunde kuhu läheb. Inimesi kellega koostööd teeb.
See oli juba eelmine aasta nii aga nüüd läheb aina hullemaks. Tunde kuhu ta ei lähe aina lisandub. Lisandunud on ka põhiained. Õpetaja ka vahetus ja ma ei oska teda enam ise aidata ega talle midagi soovitada.
Laps õpib ainult minuga, teistele karjub näkku, et on niigi tark ja temal seda jama pole vaja. Isegi ei tule vaatama, mis teha on. Siia alla kuuluvad õpetajad koolis, pereliikmed, tuttavad.
Nüüd on mulle hakanud ka luiskama, et tal on õpitud, jah ta käis tunnis jne. Õhtul saan jälle meili ja oh ülla-ülla. Õppimine on päevikust ära kustutatud. Muidugi polnud tal midagi õppida ta polnud tunniski jne
Huviringis käib, seal ei pidavat suuremaid jamasid olema. Sealne õpetaja isegi ei taha hästi uskuda, et ta diagnoosiga on. Suvel laagris olid pikemalt koos siis ütles, et oli lõpupoole pretensioonikas muutunud. Ja no need tema tavalised kiiksud, mille eest ma olin teda ka hoiatnud.
Ometigi meie huvijuht luges esimest korda täpsemalt aspergerite kohta siis kui minu poiss hakkas seal ringis käima. Ma hoiatasin teda, nii igaks juhuks mine tea kuidas neil seal sujuma hakkab.
Ei teagi, mis teha aga ehk on keegi kes oskab midagi asjaliku soovitada. Siin üks huviringi õpetja kirjutas oma grupis käivast lapsest. See on täpselt minu laps aga koolis ja vanavanematega.
