Tere, peres 18 aastane noormees, kellel juba algkoolis diagnoositud Asperger ja tähelepanu- keskendumishäire (ei leia hetkel täpset diagnoosi ega koodi- tn on nimetus teine). Puuet alates 16. eluaastast taotlenud ei ole, sest pole vajadust näinud. (Varasemalt oli raske puue- vististi 2 diagnoosi tõttu ja tol ajal määrati seda ka vist lihtsamalt) Meie poja lugu on nn. edulugu- millest kunagi kirjutan ka pikemalt- aga lühidalt oleme teraapiate, kodu ja koolide (1-2 klass tavakool, 3-5 klass Masingu kool ja 6-12.klass tavakool) koostoöös ja suure tööga sealmaal, et meie tubli ja üllatuslikult sotsiaalne abiturient, plaanib minna ülikooli ja ma ei kahtle, et ta sinna ka saab. Aga ühtlasi on ta ka eas kus poisid lähevad sõjaväkke. Kas kellelgi on kogemust, kas nende diagnooside olemasolu takistab kuidagi sõjaväkke saamist? Tal endal pole vahet- kui vaja läheb, kui ei saa, siis keskendub õpingutele. Aitäh juba ette vastuste eest 🙂
Teema: Asperger ja sõjaväekohustus
Kahjuks ei oska sõjaväe osas nõu anda, aga kui olete valmis oma lapse lugu jagama, tahaks väga sellest kuulda 😊
Endal pidevalt mõttes lapse ümber tõstmine kirjust väikeklassi seltskonnast tõhustatud eritoega kooli, et saada temale sobiv keskkond, know-how ja toetus. Väikeklassis veidi tuge saab, aga see jääb veidi pealiskaudseks siiski. Aga vit pole riskinud seda sammu astuda, sest laialt levinud arusaam on selline, et kui väikeklassis on kiiksuga lapsed, siis erikoolis ju lauslollid 🙁 Adekvaatseid arvamusi on vähe. Ise olen hakanud aga uskuma, et varajane spetsiifiline eritugi teeb lapsest perspektiivis tugevama psüühikaga inimese, kelle arengupotentsiaal realiseerub õiges keskkonnas paremini. Lapsel intellekt iseenesest igati ok, isegi osadel aladel andekas, aga psüühika ei ole täna siiski kaugeltki nö tavalapsega võrreldav (3. kl, 9aastane poiss). Närvikava, tundlikkus, keskendumine, sotsialiseerumine… kiikse tal jagub kah.
Mu pojal diagnoos väljas, töövõimetus ka taotletud. Poeg sai esmalt teate sõjaväekohustusest (aasta varem äkki?) ja kui aeg lähenes, siis arstliku komisjoni otsuse, et teenistusse sobimatu.
Teemaalgataja
Meil töövõimetust määratud pole ja ei näe ka vajadust- terve suvi töötas teenindussektoris ja tööandja rahul 🙂 Aga googeldades sain niipalju targemaks, et tn kutsutakse ta siiski arstlikku komisjoni ja hinnatakse seal, kuna tervisedeklaratsioonil vaid diagnoosid F 84.5 F 90 ja käte värisemine, mis tn närvikavaga seotud. Tal pole ei ravimeid ega lisasümptomeid. Eks näis. Mina, ega ta ka ise ei kahtle, et ta seal hakkama ei saa ja ta tegelikult pigem tahab minna. Arutame juba ka diagnooside ümberhindamist, sest minu hinnangul võiks need tal maha võtta. Aga teema üleüldiselt lihtsalt huvitav. Õpin ka eripedagoogikat ja töötan koolis ning just täna tuli ühe autistliku põhikooli poisiga sarnane teema jutuks. Tema tahab Sisekaitseakadeemiasse minna ja muretses, et kas ikka saab. Mulle endale hakkab kooruma siit magistritöö teema.
Jah, me arvasime ka, et kutsutakse arstlikku komisjoni, aga ei kutsutud…
Minu pojal on töövõimetus, keskmine puue ja käib ka tööl. Küll osaajaga. Lisaks veel huvitegevused. Neil peabki tegevust olema, egas töövõimetus tähenda kodusistumist.
Puue annab talle võimaluse saada reh keskusest regulaarset psühholoogi abi. Ja see on oi kui vajalik.
Sõjaväest tuli keelduv otsus kohe kui digilukku vaatasid.
Tore kui hästi läheb, aga hoitan ette, et suured muutused tekitavad aspidel ka tagasilangusi.
Kui minu oma oli 18, oli mul ka uhke tunne et praektiliselt ravimiteta ta täiskasvanuks kasvatasin. Aastaid hiljem on olukord muutunud…
Minu pojal on töövõimetus, keskmine puue ja käib ka tööl. Küll osaajaga. Lisaks veel huvitegevused. Neil peabki tegevust olema, egas töövõimetus tähenda kodusistumist.
Puue annab talle võimaluse saada reh keskusest regulaarset psühholoogi abi. Ja see on oi kui vajalik.
Sõjaväest tuli keelduv otsus kohe kui digilukku vaatasid.
Tore kui hästi läheb, aga hoitan ette, et suured muutused tekitavad aspidel ka tagasilangusi.
Kui minu oma oli 18, oli mul ka uhke tunne et praektiliselt ravimiteta ta täiskasvanuks kasvatasin. Aastaid hiljem on olukord muutunud…
Kuidas pojal aga murdeiga möödus?
Tugiteenuste vajadust pole meil juba ammu. Ise hindan teda tegelikult juba viimased 3 aastat diagnoosivabaks. Ta on meil üks kummaline juhtum, sest ei perearst ega kooli tugimeeskond ei näe tal enam Aspergerlike jooni ega ka tähelepanu- keskendumise probleeme. Eakaaslastest ei erine ta enam kuidagi. Koolis läheb hästi, hobisid on. Käib autokoolis, teeb trenni ja kirjutab luuletusi. Sõpru palju ja parimad sõbrad juba alates lapsepõlvest. Ta on selline päikesepoiss, avatud, kõigiga saab läbi, suhtleb palju. Uudsed olukorrad ajasid teda ärevusse viimati põhikooli alguses. Ta on aktiivne, tegus ja lahe poiss. Meeleolulangusi pole ja ärevust ka mitte. Käte värisemine on selline kummaline asi, mis tal aegajalt tuleb ja no teismelistele omaselt on vahel ka tuulepea. Seetõttu ma mõtlengi, et kui ta ise ikka lõpuks väga tahab sõjaväkke minna, siis kas peaks diagnoosid ümber hindama, sest arstlikust komisjonist saaks ta läbi- nii füüsiline kui ka vaimne tervis tal korras.
Selle järgi sobib justkui piiranguga teenistusse. 🙂 eks me vaata siis. Igatahes aitäh mõtete ja info eest.
Tugiteenuste vajadust pole meil juba ammu. Ise hindan teda tegelikult juba viimased 3 aastat diagnoosivabaks. Ta on meil üks kummaline juhtum, sest ei perearst ega kooli tugimeeskond ei näe tal enam Aspergerlike jooni ega ka tähelepanu- keskendumise probleeme. Eakaaslastest ei erine ta enam kuidagi. Koolis läheb hästi, hobisid on. Käib autokoolis, teeb trenni ja kirjutab luuletusi. Sõpru palju ja parimad sõbrad juba alates lapsepõlvest. Ta on selline päikesepoiss, avatud, kõigiga saab läbi, suhtleb palju. Uudsed olukorrad ajasid teda ärevusse viimati põhikooli alguses. Ta on aktiivne, tegus ja lahe poiss. Meeleolulangusi pole ja ärevust ka mitte. Käte värisemine on selline kummaline asi, mis tal aegajalt tuleb ja no teismelistele omaselt on vahel ka tuulepea. Seetõttu ma mõtlengi, et kui ta ise ikka lõpuks väga tahab sõjaväkke minna, siis kas peaks diagnoosid ümber hindama, sest arstlikust komisjonist saaks ta läbi- nii füüsiline kui ka vaimne tervis tal korras.
See on tõesti uskumatult vahva juhtum. Autism ju ei kao, seega ilmselt teda diagnoositi lihtsalt valesti.
Saate jagada, mis need põhiprobleemid tal lapsepõlves olid, et diagnoos ikkagi pandi? Sotsiaalsusega oli korras, kui palju sõpru?
TA
Katsun siis lühidalt kirja panna.
Lasteaias hoidis poiss omaette, rühmas väga kaasa midagi ei teinud. Viimasel aastal avanes veidi ja eriti sobisid talle olukorrad, kui rühmas oli kohal vähe lapsi.
Teises klassis lõpetas laps kirjutamise ja teiste klassikaaslastega suhtlemise. (Küll suhtles ta edasi oma parimate sõpradega, keda oli selleks hetkeks 2. Vaid korra tuli mingi paus sisse, kus ta polnud ka nendega suhtlema. Üks nendest poistest on tema parim sõber siiani.). Tekkisid vokaalsed tikid köhatamise näol. Need kadusid alles põhikooli lõpus. Vahetunni mängis ta ajal oma lõngakeraga- keda pidas kassiks ja teistest hoidis eemale. Ta ei talunud lärmi. Tõmbus oma maailma ja lülitas ennast välja või kadus raamatukokku koomikseid lugema. Tunni ajal istus ta laua all, urises ja haukus. Saime aja psühholoog Lemme Haldre juurde, kes pärast paari visiiti arvas, et tegemist Aspiga ja suunas psühhiaatri juurde. Seal käisime mitu korda. Vesteldi lapsega, tehti mitmeid teste ja nii sai ta ka diagnoosi.
Tol ajal olid nõustamiskomisjonid, kes siis soovitasid teda väikeklassi, mida meie oma kool aga ei võimaldanud. Nii võtsin kõne Tartu herbert Masingu Kooli direktorile Tiina Kallavusele, kellest sai järgnevatel aastatel minu suur mentor ja tugi. Kuna olin Masingus eelnevalt töötanud, oli kooli korraldus ja personal mulle tuttavad.
Pojale määrati raske puue ja saime reh.plaani. Koolis läks tal väga hästi. Tasapisi jälle avanes ja hakkas suhtlema ka lastega väljaspool oma tavapärast sõruskonda ja seda üsna aktiivselt. Viienda klassi lõpuks soovitasid Masingu spetsialistid tal tagasi tavakooli minna, mis oli väga õige otsus, sest ta oli tol hetkeks sotiaalselt tohutu hüppe teinud. Tänu teraapiatele ja kooli-kodu koostööle oli poiss nagu ära vahetatud. Tavakoolis sai ta tagasi oma vanasse klassi, kus oli ka tema parim sõber ja teised naabripoisid ees ja sisse-elamine oli sujuv. Samal aastal sai ta tegelikult juurde teise diagnoosi aktiivsus-tähelepanuhäire, kuid ta polnud hüpik. Probleem oli tähelepanus ja keskendumises. 8 klassist sai poisist klassivanem ja õpilasomavalitsuse liige. Siis juba märkasin, et laps on väga muutunud. Elas aktiivset seltsielu, omas palju sõpru. Tähelepanu ja keskendumine oli oluliselt parem. Käis näiteringis, robootikas. Kõik jooned hakkasid taanduma. Ja täna- kui ta on 12.klassis- pole joontest midagi enam alles.
Aga mis jooned tal siis olid- ta ei vaadanud silma, kui ta suhtles. Talle ei meeldinud füüsiline kontakt, aga ta “kannatas” ära kui omad teda kallistasid. Periooditi olid tal erihuvid (lipud, pealinnad jms). Samuti periooditi ei tervitanud ta teisi- seega seda me lausa õpetasime talle. Ka pidi ta mingil perioodil sulgema alati kõiki uksi. Toiduga oli ülivaliv. Igasugused kreemjad asjad olid big NO. samuti ei tohtinud toiduained taldrikul kokku puutuda. Ta ei kannatanud lärmi. Kaotas alati kõik oma asjad ära ja ei pannud tähele ja ei suutnud meelde jätta mis talle räägiti. Teda häirisid ootamatud olukorrad. Aga sealjuures oli ta koguaeg väga rahulik ja sõbralik. Ta pole eales endast välja läinud. Lihtsalt jäi vaikseks ja tõmbus endasse.
Aga veel lapsepõlve ajast. Alguses kasutasime temaga piktogramme, et ta teeks tegevusi, mis oli vaja ära teha. Kui talle ei olnud ette antud, et ta peab sööma, siis ta seda ka ei teinud, sama pesemise ( mis talle üldse ei meeldinud), õppimise jms. Pildid olid seinal ja nende järgi toimetas. Hiljem kirjutasime tegevused vihikusse, kus ta siis märkis ära mis tehtud. Veel hiljem lihtsalt tuletasime meelde. Neid erisusi oli veel- kõik ei tulegi kohe meelde.
Me pidasime kodus kindlat rutiini aastaid. Kohati isegi kellajaliselt ja see talle sobis. Ta käis ka psühholoogi, logopeedi, füsioterapeudi juures. On saanud ka liivakastiteraapiat. Kooliga oli väga suur koostöö ja kõik puudulikud oskused me lihtsalt õpetasime talle. Nii ta õppis otsa vaatama, õppis tere ütlema, õppis kallistama, õppis hapukoort sööma jne- lõpuks ta lihtsalt harjus neid asju tegema. Aga see oli hull töö. Aastaid.
Ah jaa. Koolis üldiselt õpiraskust pole olnud. Ta vahel lihtsalt unustas oma kohustused. Üldiselt selline neljaline. Hetkel väga tugev ajaloos, inglise keeles, geograafias. Matemaatikas ja eesti keeles on ka suht ok. On kirjutanud lausa oma luulekogu 11 klassi loovtöö raames.
Ja see ongi see, miks ma ütlen, et minu 18 aastasel pojal pole alles ühtegi joont millest ma siin just kirjutasin. Lihtsalt pole. Ta sööb meid kõiki vaeseks- toitu valimata. Ta suhtleb vabalt kõigiga. Sõpru on palju. Ta õpib hästi. Teab mida ta edasi tahab teha ( TÜsse tahab minna geograafiat õppima) jne. Tal on türuksõber, käib kooli kõrvalt tööl, teeb trenni, käib autokoolis ja plaanib järgmisel aastal sõbraga korteri üürida, et hakata tudengielu elama. Me saame temaga väga hästi läbi. ta on avatud, kohusetundlik ja asjalik. Hoiab oma väikest õde ja tegeleb temaga palju.
Vot siis selline pikk ja kohati hüplik jutt meie päikesepoisist. Ma ei jõua siia kirja panna kõiki metoodikaid mida me temaga proovisime ja seda, kuidas me teda püüdsime aidata. Aga nagu ma ütlesi, et Tiina Kallavus oli minu suuuuur mentor ja aitas ja juhendas mind aastaid ja aastaid. Tiinat kahjuks enam ei ole, aga ta on kindlasti poja kõval teine inimene, kes on “süüdi” selles, et asusin õppima eripedagoogikat.
Edit- lühidalt kirja pandud jutt tuli väga pikk ja sisaldab lauseehitusvigu ja kirjavigu. vabandused.
Aitäh oma lugu jagamast – väga innustav! Ja nii tubli pere, et oskasite lapse probleemidele reageerida ja lahendusi leida.
Meil on diagnoositud kõnehäire ja autism. Poiss väikeklassis, kus saab palju erituge, aga areng siiski kaootiline. Oleme samuti taotlemas lisadiagnoosi ATH-le, sest keskendumine on nadi ja tema tegutsemise tempo aeglane. Kuna tavakooli väikeklassis on diagnoosile spetsiifiline tugi ikkagi kokkuvõttes nõrk, olen tõsiselt kaalumas erikoolile üleminekut. Ei julge enam loota, et ehk nüüd hakkab lõpuks kiirem areng tulema. Pigem tunnen täna hirmu, et kaotame väärtuslikku ja tagasipöördumatut aega ning hiljem kahetsen, et otsustamatu olen. Kool on iseenesest tubli ja püüdlik ning poisile väga meeldib, aga mida rohkem ise loen ja kompetentsemaks eripedagoogikas saan, mõistan, et erialane pädevus on seal siiski paraku nigel. Poiss meil aga varsti juba 10 saamas…
Mina panin oma aspergeri Pätsi kooli.
Soovitan.
Praeguseks on ta põhikooli lõpetanud ja õpib kutsekoolis üht keerulisemat eriala. On enesekindel ja saab hakkama, suhtleja eriti ei ole.
-
Mina panin oma aspergeri Pätsi kooli.
Soovitan.
Praeguseks on ta põhikooli lõpetanud ja õpib kutsekoolis üht keerulisemat eriala. On enesekindel ja saab hakkama, suhtleja eriti ei ole.
oleme oma peres ka just sinna kooli üle minemise peale mõelnud – palju vajalikke omadusi mõnusas keskkonnas koos. Saate palun natuke lähemat infot oma kogemuste pealt sealse eluolu, personali ja taseme kohta anda? Ja võimalusel enda lapse eripära kohta.
olen väga tänulik igasuguse info eest ☺️
Mina panin oma aspergeri Pätsi kooli.
Soovitan.
Praeguseks on ta põhikooli lõpetanud ja õpib kutsekoolis üht keerulisemat eriala. On enesekindel ja saab hakkama, suhtleja eriti ei ole.
oleme oma peres ka just sinna kooli üle minemise peale mõelnud – palju vajalikke omadusi mõnusas keskkonnas koos. Saate palun natuke lähemat infot oma kogemuste pealt sealse eluolu, personali ja taseme kohta anda? Ja võimalusel enda lapse eripära kohta.
olen väga tänulik igasuguse info eest ☺️
Kindlasti tasub kohapeale uurima ja proovipäevale minna!
Minu aspi ei saaks sõjaväes juba seetõttu hakkama, et ta vajab nö käsu lahtiselgitamist alati. Samuti ei suudaks ta rahulikuks jääda ootamatutes olukordades ilma turvatsoonita enda ümber. Paanikahoog on kerge tulema.
Ta suhtleb ka vabalt aga see on nö õpitud käitumisviis.
TA lapsel on autistlikke jooni väga vähe või oli omal ajal vale diagnoosiga. Tookordse käitumise lapsena võis ka mõni muu asi põhjustada. Autism on aju arengu eripära, sellest ei kasva välja ega see ei lähe üle.
Minu aspi ei saaks sõjaväes juba seetõttu hakkama, et ta vajab nö käsu lahtiselgitamist alati. Samuti ei suudaks ta rahulikuks jääda ootamatutes olukordades ilma turvatsoonita enda ümber. Paanikahoog on kerge tulema.
Ta suhtleb ka vabalt aga see on nö õpitud käitumisviis.
TA lapsel on autistlikke jooni väga vähe või oli omal ajal vale diagnoosiga. Tookordse käitumise lapsena võis ka mõni muu asi põhjustada. Autism on aju arengu eripära, sellest ei kasva välja ega see ei lähe üle.
Igapäevaelus on iseseisev ja omad asjad saab siiski edukalt aetud?
Minu aspi ei saaks sõjaväes juba seetõttu hakkama, et ta vajab nö käsu lahtiselgitamist alati. Samuti ei suudaks ta rahulikuks jääda ootamatutes olukordades ilma turvatsoonita enda ümber. Paanikahoog on kerge tulema.
Ta suhtleb ka vabalt aga see on nö õpitud käitumisviis.
TA lapsel on autistlikke jooni väga vähe või oli omal ajal vale diagnoosiga. Tookordse käitumise lapsena võis ka mõni muu asi põhjustada. Autism on aju arengu eripära, sellest ei kasva välja ega see ei lähe üle.
Igapäevaelus on iseseisev ja omad asjad saab siiski edukalt aetud?
Enamasti jah. Elab üürikas, arved on õigel ajal tasutud.Vaid ametiasutustes on vaja abi mõnikord.
Mina panin oma aspergeri Pätsi kooli.
Soovitan.
Praeguseks on ta põhikooli lõpetanud ja õpib kutsekoolis üht keerulisemat eriala. On enesekindel ja saab hakkama, suhtleja eriti ei ole.
oleme oma peres ka just sinna kooli üle minemise peale mõelnud – palju vajalikke omadusi mõnusas keskkonnas koos. Saate palun natuke lähemat infot oma kogemuste pealt sealse eluolu, personali ja taseme kohta anda? Ja võimalusel enda lapse eripära kohta.
olen väga tänulik igasuguse info eest ☺️
Kindlasti tasub kohapeale uurima ja proovipäevale minna!
Kiidan Pätsu kooli taevani, tõsiselt! Meie poiss on suht keskpärane autist (ei ole andekas, aga pole ka väga jõuliselt pretensioonikas või suurte eripäradega) + kerge ATH sugemetega (tähelepanu hajub ja keskendumine kaootiline, üldse veidi flegmaatiline ja kohati melanhoolne). Katsetasime esimene kooliaasta temaga hea kooli väikeklassi, teisel aastal seda kombineerituna 1:1 õppega ja ikka pidime ise temaga kodus kõvasti lisatööd tegema. Jäi ka kooli tugiõpet saades siiski jänni ja õpi- ning sensoorne koormus oli talle suur. Lisaks tekkisid alatasa erinevad sotsiaalsed probleemid, paar klassikaaslast häirisid teda tugevalt, osasid tegevusi ei teinud poiss kaasa jmt. Õpetajad mõistagi püüdsid, aga ilmselt lihtsalt ei oskanud kõike ennetada ja lahendada.
Nüüd teeb poiss üllatuslikult kõik ülesanded juba koolis ära, mida tunnis ei jõua, need teeb pikapäevarühmas, suisa ise ütlebki, et ta enam kodus õppida (thank god!) ei taha. Kõik kooliga seotud mured on meil sealsete tingimuste ja väga profi tugipersonali abil kadunud, ausõna – lihtsalt uskumatu kergendus, mul suisa ei jagu kiidusõnu. Personal on sea väga toetav – kõike saab arutada ja nõu küsida, ühessegi teemasse ei suhtuta üleolevalt või kiirustavalt. Ja nad oskavad nõu anda tõesti väga hästi ka koolivälistes küsimustes, olen suuresti nende toel ka ise lapseni nö jõudmises suuri samme edasi astunud. Pluss sealne kooli keskkond on nii seest kui väljast autistlikule lapsele sobilikult idülliline, rahustav ja samas õpihuvi tekitav. Koolis toimetab mitmeid toredaid eri suunaga huviringe (meie varasemas tavakoolis oli nende valik HEVidele väga kehvake). Ilmselt mu võrdlusmomendi suured käärid ongi sellest tulenevad, et üks kool oli tavakool, kus püüti erilistega toime tulla, aga teine ongi erikool, kus kogemuslikult osatakse väga hästi erilistega tegeleda.
Miinus poolel on Pätsu kooliga aga suuresti paraku see, et sellesse kooli kohta saada on väga-väga raske, neil on pikk saba ukse taga ja vähe kohti. Seltskonda peab sobima nii laps kui perekond, sest terviklikust kogukonnast peetakse väga lugu ja kõiki kaasatakse. Meil olid vestlused nii eraldi kui koos lapsega, proovipäeva tegime kah. Vahel kasutame iseseisvuse eesmärgil ka nende õpilaskodu, see on mõjunud lapse kesisele sotsiaalsusele üllatavalt hästi – ta tunneb seal end turvaliselt ja talle on tekkinud oma sõbrad.
Olles eelnevalt lähemalt tutvunud erinevate koolidega, siis ma usun, et Eesti parimad eripedagoogilised oskused autistidele on just Masingus ja Pätsu koolis. Olen südamest tänulik, et peale mitmeid vintsutusi oma lapsega tema jaoks hetkel parimasse kohta jõudsime. Soovitan kogu südamest!
Teab keegi, kas on miskid spetsiifilisemad tingimused, millele peaks laps vastama, et Pätsi kool arutlusele tulla saaks? Või on see siiski kaunis subjektiivne ja lähtub gruppi sobivusest vmt?
