TA
Katsun siis lühidalt kirja panna.
Lasteaias hoidis poiss omaette, rühmas väga kaasa midagi ei teinud. Viimasel aastal avanes veidi ja eriti sobisid talle olukorrad, kui rühmas oli kohal vähe lapsi.
Teises klassis lõpetas laps kirjutamise ja teiste klassikaaslastega suhtlemise. (Küll suhtles ta edasi oma parimate sõpradega, keda oli selleks hetkeks 2. Vaid korra tuli mingi paus sisse, kus ta polnud ka nendega suhtlema. Üks nendest poistest on tema parim sõber siiani.). Tekkisid vokaalsed tikid köhatamise näol. Need kadusid alles põhikooli lõpus. Vahetunni mängis ta ajal oma lõngakeraga- keda pidas kassiks ja teistest hoidis eemale. Ta ei talunud lärmi. Tõmbus oma maailma ja lülitas ennast välja või kadus raamatukokku koomikseid lugema. Tunni ajal istus ta laua all, urises ja haukus. Saime aja psühholoog Lemme Haldre juurde, kes pärast paari visiiti arvas, et tegemist Aspiga ja suunas psühhiaatri juurde. Seal käisime mitu korda. Vesteldi lapsega, tehti mitmeid teste ja nii sai ta ka diagnoosi.
Tol ajal olid nõustamiskomisjonid, kes siis soovitasid teda väikeklassi, mida meie oma kool aga ei võimaldanud. Nii võtsin kõne Tartu herbert Masingu Kooli direktorile Tiina Kallavusele, kellest sai järgnevatel aastatel minu suur mentor ja tugi. Kuna olin Masingus eelnevalt töötanud, oli kooli korraldus ja personal mulle tuttavad.
Pojale määrati raske puue ja saime reh.plaani. Koolis läks tal väga hästi. Tasapisi jälle avanes ja hakkas suhtlema ka lastega väljaspool oma tavapärast sõruskonda ja seda üsna aktiivselt. Viienda klassi lõpuks soovitasid Masingu spetsialistid tal tagasi tavakooli minna, mis oli väga õige otsus, sest ta oli tol hetkeks sotiaalselt tohutu hüppe teinud. Tänu teraapiatele ja kooli-kodu koostööle oli poiss nagu ära vahetatud. Tavakoolis sai ta tagasi oma vanasse klassi, kus oli ka tema parim sõber ja teised naabripoisid ees ja sisse-elamine oli sujuv. Samal aastal sai ta tegelikult juurde teise diagnoosi aktiivsus-tähelepanuhäire, kuid ta polnud hüpik. Probleem oli tähelepanus ja keskendumises. 8 klassist sai poisist klassivanem ja õpilasomavalitsuse liige. Siis juba märkasin, et laps on väga muutunud. Elas aktiivset seltsielu, omas palju sõpru. Tähelepanu ja keskendumine oli oluliselt parem. Käis näiteringis, robootikas. Kõik jooned hakkasid taanduma. Ja täna- kui ta on 12.klassis- pole joontest midagi enam alles.
Aga mis jooned tal siis olid- ta ei vaadanud silma, kui ta suhtles. Talle ei meeldinud füüsiline kontakt, aga ta “kannatas” ära kui omad teda kallistasid. Periooditi olid tal erihuvid (lipud, pealinnad jms). Samuti periooditi ei tervitanud ta teisi- seega seda me lausa õpetasime talle. Ka pidi ta mingil perioodil sulgema alati kõiki uksi. Toiduga oli ülivaliv. Igasugused kreemjad asjad olid big NO. samuti ei tohtinud toiduained taldrikul kokku puutuda. Ta ei kannatanud lärmi. Kaotas alati kõik oma asjad ära ja ei pannud tähele ja ei suutnud meelde jätta mis talle räägiti. Teda häirisid ootamatud olukorrad. Aga sealjuures oli ta koguaeg väga rahulik ja sõbralik. Ta pole eales endast välja läinud. Lihtsalt jäi vaikseks ja tõmbus endasse.
Aga veel lapsepõlve ajast. Alguses kasutasime temaga piktogramme, et ta teeks tegevusi, mis oli vaja ära teha. Kui talle ei olnud ette antud, et ta peab sööma, siis ta seda ka ei teinud, sama pesemise ( mis talle üldse ei meeldinud), õppimise jms. Pildid olid seinal ja nende järgi toimetas. Hiljem kirjutasime tegevused vihikusse, kus ta siis märkis ära mis tehtud. Veel hiljem lihtsalt tuletasime meelde. Neid erisusi oli veel- kõik ei tulegi kohe meelde.
Me pidasime kodus kindlat rutiini aastaid. Kohati isegi kellajaliselt ja see talle sobis. Ta käis ka psühholoogi, logopeedi, füsioterapeudi juures. On saanud ka liivakastiteraapiat. Kooliga oli väga suur koostöö ja kõik puudulikud oskused me lihtsalt õpetasime talle. Nii ta õppis otsa vaatama, õppis tere ütlema, õppis kallistama, õppis hapukoort sööma jne- lõpuks ta lihtsalt harjus neid asju tegema. Aga see oli hull töö. Aastaid.
Ah jaa. Koolis üldiselt õpiraskust pole olnud. Ta vahel lihtsalt unustas oma kohustused. Üldiselt selline neljaline. Hetkel väga tugev ajaloos, inglise keeles, geograafias. Matemaatikas ja eesti keeles on ka suht ok. On kirjutanud lausa oma luulekogu 11 klassi loovtöö raames.
Ja see ongi see, miks ma ütlen, et minu 18 aastasel pojal pole alles ühtegi joont millest ma siin just kirjutasin. Lihtsalt pole. Ta sööb meid kõiki vaeseks- toitu valimata. Ta suhtleb vabalt kõigiga. Sõpru on palju. Ta õpib hästi. Teab mida ta edasi tahab teha ( TÜsse tahab minna geograafiat õppima) jne. Tal on türuksõber, käib kooli kõrvalt tööl, teeb trenni, käib autokoolis ja plaanib järgmisel aastal sõbraga korteri üürida, et hakata tudengielu elama. Me saame temaga väga hästi läbi. ta on avatud, kohusetundlik ja asjalik. Hoiab oma väikest õde ja tegeleb temaga palju.
Vot siis selline pikk ja kohati hüplik jutt meie päikesepoisist. Ma ei jõua siia kirja panna kõiki metoodikaid mida me temaga proovisime ja seda, kuidas me teda püüdsime aidata. Aga nagu ma ütlesi, et Tiina Kallavus oli minu suuuuur mentor ja aitas ja juhendas mind aastaid ja aastaid. Tiinat kahjuks enam ei ole, aga ta on kindlasti poja kõval teine inimene, kes on “süüdi” selles, et asusin õppima eripedagoogikat.