On suvi, kooli ei ole ja laps on rahulikum. Veedame enamuse ajast ühiselt koos perega ja võtamegi elu hästi rahulikult.
Olen võtnud sellel suvel plaaniks oma last paremini tundma õppida. Katsetame uusi asju ja kohti, püüan enda jaoks selgeks teha tema mured ja hirmud, aga ka tema rõõmud ja soovid.
Ma olen praegu meie olukorraga rahul ja kohati imestan isegi, et kevadtalvel nii hüsteeriliseks muutusin.
Aga ma siiski mäletan, miks need olukorrad tekkisid ja väikene hirm ikka on sees. Kool küll tõesti toetab last ja sellele sügisele lähen vastu vähema ärevusega kui varasematele, aga kardan just seda aega kui on pime ja külm ja laps väsib koolinädalast väga kiiresti.
Mõru maik on nende “uuringute” pärast jätkuvalt, sest kogu see jant on lapse jaoks asja segasemaks ajanud ja abi siiski sellest suunast ei tulnud. Psühhiaater soovitas meie viimasel kohtumisel uuringute kokkuvõtteks lapsele konkreetset psühholoogi ja utsitas mind tollega ise ühendust võtma. Kontaktivormiks e-kiri, mille saatmise järel ole ka kuu aega hiljem teada antud, kas kiri üldse jõudis adressaadini. Telefoninumbrit ei väljastata. Täiesti nulliring.
Aga pole hullu. Kavatsen ise olla aktiivsem ja tõesti leida endale sobiva vestlusringi sarnaste eripäradega laste vanemate grupis. Pakun uuel kooliaastal vajadusel pojale rohkem võimalusi kodus õppida. Püüan leida rohkem aega, et teda ujuma viia – see lõõgastab ja rõõmustab teda kõige enam. Hobuseid ta kahjuks kardab ja üldiselt talle ei meeldi ka koduloomad. Ta ei ole loomavihkaja, ta lihtsalt tajub lemmikutega kaasnevat tohutut vastutust ja nende eest hoolitsemise keerukust veidi teisel tasemel kui tavalised temavanused. Meil on lemmikud, rotid, ja see on ka tema taluvuspiir. Ta on tihti mures ja pinges rottide pärast, kardab paaniliselt, et nendega võib midagi (halba) juhtuda.
Laps õpib waldorfkoolis, see teeb mind ühest küljest õnnelikuks, aga vahel ka nõutuks. Ehedat ja normaalset sotsiaalsust on selles koolis palju, on hoidmist ja kaitsmist, aga seal on ka palju vabadust. Poeg naudib rutiini ja reegleid – see on koolis küll absoluutselt olemas, kuid minu laps vajab seda kogu aeg ja vahetult. Waldorfkoolis on see hoopis teises võtmes: on küll teatavad piirid või raamid, aga piire võib ja peabki seal katsuma.
Psühhiaater soovitas kooli vahetada, leida võimalus õppida väikeklassis, aga ma ei soovi seda oma lapsele. Mulle meeldib, et ta on sellest koolis hoitud ja märgatud ja et saab võimalusel õppida omas tempos. Mulle meeldib see, mida õpetatakse waldorfkoolis. Mulle meeldib, et mind lapsevanemana ei tõrjuta koolis, et olen seal alati oodatud ja mind kuulatakse alati ära. Vähe sellest, aidatakse vajadusel ka lahendusi otsida. Seltskond on küll kirju ja ilmselt tõesti väsitavam minu lapse jaoks kui tavakoolis, aga põhiväärtused ja tõekspidamised on kooli peredel sarnased. Seni kuni õpetaja (ja kool) on valmis minu last abistama ei näe ma põhjust last väikeklassi isoleerida.
Kogume nüüd suvel palju jõudu ja päikeseenergiat, et pikk koolitalv sel korral kergemini üle elada.
