Minu aspie õppis kõndima & kõnelema õigeaegselt, aga kisa & kiskumist jätkus.
Miski on viltu, tõdesin juba synnitusmajas, kui ta põrnitses pakutud tissi nii tigedal pilgul, et pelgasin piima rinnas hapux minevat.
Miski on viltu, tõdesin suvel, kui ta mänguväljakul liivakasti juurde tuterdas, suu liiva täis kyhveldas & röökima pistis. Ei, ma saan aru, et liiv suus on paha, aga ta tegi seda iga päev mitu nädalat jutti.
Miski on tõesti viltu, tõdesin siis, kui ta oma viiendal synnipäeval yhe kyllatulnud tydruku peale nii vihastas, et tõsimeeli tolle isale kallale tormas.
Mingit erilist rutiinivajadust või sundkäitumist ma tal ei täheldanud, aga meie suguvõsas on see syndroom surmkindlalt pärilik, sedalaadi asju ei märkagi, kui ise armastad ka sama laateaiateed, kannad lemmikrõivad veel räbalaistki kaugemale & võid vihastades peaga kiviseina augu lyya.
Erihuvid tekkisid põhikooli ajal, see oli kergendus, lolluste & kraaklemise asemel toimetas tasakesi oma arvutis.
Sotsiaalne pool läx meil kergemini, sest ta oli kolmest ysna lähestikku syndinud õest see keskmine. Vanem tõmbas, noorem tõukas takka, isekeskis tylitsesid nagu metstiigrid, aga muu maailma ees hoiavad yhte siiani.
Aspergeri diagnoosi sai teismelisena, lisandus epilepsia. & et kolm on kohtu seadus, siis täisealisena ka artriit. Töövõimetuspensionär, aga saab igapäevatoimetustega hakkama, hobid & sõbrad on olemas, kohusetunne pysib kindel & isegi koostöövõime on ajaga arenenud. Inimesed, kes temaga põgusalt kokku puutuvad, ei saa arugi, et ta paberitega põrunu on.
Nii et ka halvast algusest võib veel päris kobe kodanik välja tulla. Peaasi, mitte hakata lahenduste asemel otsima syydlasi.
Ränk vaimupuue on muidugi iseasi, aga kuni midagi sellist pole tuvastatud, tuleb igas päevas & igas edusammus leida lootust.
