Teema: aspergeri laps tavakoolist erikooli, kas mul algab siis ilus elu?

Meie laps (asperger, ATH) läks tavakoolist teise kooli väikeklassi. Meie pere jaoks on see olnud parim otsus viimaste aastate jooksul, lapsel taastus koolirõõm, päevik ei ole enam märkustest punane, laps õpib hea meelega ning õppeedukus on väga hea. Eks probleeme tuleb ikka aeg-ajalt ette, kuid nendega tegeletakse koolis kohapeal kui ka informeeritakse koheselt mind. Põhimõte ei ole mitte lapsega kohe riielda või teda sildistada, vaid proovida aru saada, mis on selle käitumise taga (meil on olnud näiteks muudatused tunniplaanis, uus õpetaja, kellega kohanemine võttis palju aega, kuid kes on täna tema lemmik) ja kuidas teda aidata, tavarutiini tagasi suunata.
Kusjuures laps on nüüd kodus täiesti pingevaba, varem läks ta ainuüksi koolile mõeldes endast välja ja hakkas sundliigutusi tegema. Diagnoosi saades puutusime kahe nädala jooksul Ristiku õpetajatega kokku ja juba tookord ütles laps, et need õpetajad on super ja ta tahab sinna kooli minna. Valisime küll ühe teise kooli väikeklassi.

Huvitav vaatenurk – kui hirmus on sinu elu ja kuidas sinu elu muutub ilusaks. Mõtled äkki vahelduseks, kuidas lapsele parem oleks?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui sa oled selle supi sees siis on tõesti väga raske adekvaatselt olukorda hinnata. Kõik on ju hästi, ta on alguse paremaks tulevikuks juba teinud.

Kunagi tegin modedele ettepaneku, et erivajadustega lastele oleks eraldi teema, eraldi siiselogimisega. Nüüd on teema olemas aga ebaadekvaatsed ja õelad kommentaarid hakkavad ka siia imbuma. Seda ei ole ju vaja kuna erivajadustega laste vanemad on niigi tundlikud ühiskonna rumaluse ja sallimatuse suhtes. [/tsitaat]

Usu mind, ma olen oma lapsega läbinud üheksa-aastase üliraske lahingu ja tean väga hästi, mida kirjutan. Mitte mingit tähtsust ei ole, et sa oled pidevate märkuste pärast solvunud ja õnnetu, et sa ei maga öid ja öid, ahastades ja nuttes, et iga tohutu tööga saavutatud pisitilluke edusamm ei ole teiste arvates mitte midagi väärt, sest su laps on ikkagi loll, imelik, värdjas ja ebard. Tähtsus on ainult sellel, millises meeleolus su laps hommikul kooli poole läheb ja kuidas ta hiiglaslikke eneseületusi tehes teele sattuvaid imepisikesi konarusi üksteise järel ületada suudab. Mina näen teemaalgataja kirjutises enesehaletsusse kinni jäänud ema, kes tunneb kurbust ja piinlikkust lapse märkuste ja ebaõnnestumiste pärast. Unusta ära! Päriselt! Teemaalgataja – toeta ja armasta oma last, see on parim, mida teha saad, ja loomulikult vaheta kooli, kui võimalus. Aga eelkõige lapse pärast, sest kui laps on õnnelik, oled ka sina.

Ma ei saa aru, miks teemaalgatajat on miinustatud? Inimene räägib asjadest õigete sõnadega, ilma ninnu-nännutamata. Mis ei tähenda, et ta oma last ei armastaks. Lisaks on igal erivajadustega emal õigus olla väsinud, kurb ja vihane. Nõu anda kahjuks ei oska, ise madistame alles lasteaias, aga teemaalgataja emotsioone mõistan täielikult. Tundub, et meie haridussüsteem on täis õpetajaid, kelle päeva teeb kauniks mõne teistsuguse lapse vanema nägupidi \”mutta surumine\”. Nagu me käseksime kodus lastel meelega halvasti käituda…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, miks teemaalgatajat on miinustatud? Inimene räägib asjadest õigete sõnadega, ilma ninnu-nännutamata. Mis ei tähenda, et ta oma last ei armastaks. Lisaks on igal erivajadustega emal õigus olla väsinud, kurb ja vihane. Nõu anda kahjuks ei oska, ise madistame alles lasteaias, aga teemaalgataja emotsioone mõistan täielikult. Tundub, et meie haridussüsteem on täis õpetajaid, kelle päeva teeb kauniks mõne teistsuguse lapse vanema nägupidi \”mutta surumine\”. Nagu me käseksime kodus lastel meelega halvasti käituda…[/tsitaat]

ise madistate alles lasteaias, aga juba sa tead kõike terve haridussüsteemi õpetajatest ja nende haiglastest kalduvustest? Sa pead ikka oma lapsega koos arenema veel.

Lisaksin veel seda, et lugedes/kuulates erinevate lastevanemate kommentaare lasteaia ja koolide kohta (olen tugirühmades käinud), siis domineerib negatiivne kogemus õpetajate suhtumises. Saan vanemana aru, et erivajadustega laps on keeruline ja ilmselt kohati lausa ebameeldiv rühmas või klassis, aga kõike asju võib ajad inimlikult. Ka nt lapse suunamist eriõppele. Ei ole vaja märkusi kirjutada, võiks vanemaga pigem inimlikult rääkida.

Märkused ja halvad hinded on sellepärast, et õpetajal ei ole võimalik suures klassis tegeleda kellegi teisega, kui ainult sinu lapsegav – kogu klass on seetõttu rivist väljas. Ühtepidi saan aru, et märkused ei ole normaalne hindamisüsteem, ning sellest ei ole kasu aga teistpidi, mida õpetaja tegema peaks? Kuna süsteem on vildakas ja õpetajal puudub diagnoosimis- ja koolist kõrvalejätmise õigus siis hinges võivad nad olla päris õnnetud sellise olukorra üle. Kaudselt kandub selline olukord ju ka õpetaja koju üle jne.
Las laps läheb erikooli või väikeklassi ja usu mind, asjad paranevad oluliselt juba mõne kuuga. Jummel, küll sul praegu raske olla!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma kommenteeriks ainult seda, et mis mõttes sa kirjutad oma lapsest kui peletisest? Mul on asperger/ath(agressiivne). Elu pole just meelakkumine, kuid pole veel kordagi möelnud oma lapsest kui peletisest. Kahju Sinu lapsest, muud midagi :(.
[/tsitaat]

kuule, inimesed on erinevad. ma juba mitmendat päeva muigan selle \”aspergeri peletise\” üle, mu meelest on see nii lahe hellitusnimi.
nojah, ma pole just surmtõsine tüüp kah.

loodame, et teemaalgataja seda peletist ka ikka hellitusnimena mõtles. igatahes tuli see nimetus mulle täna meelde, kui mu enda asperger pöördesse läks. tuli meelde ja pani jälle muigama. on ikka peletis küll 😀
minu enda kallis peletis!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Huvitav vaatenurk – kui hirmus on sinu elu ja kuidas sinu elu muutub ilusaks. Mõtled äkki vahelduseks, kuidas lapsele parem oleks?[/tsitaat]

Õige, muidugi, iseenda peale pole vaja üldse möelda, ikka ja ainult märterlikult teistele…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nii tuttav tunne tuleb seda lugedes peale. Olen ka hullumise äärel ja plaanin suuri muutusi oma ellu, millega teised pereliikmed kaasa ei taha tulla. Kahjuks. Nad tunnistavad mure suurust aga ei mõista, miks ma tahan linnast ära. siin on ju erikoolid, võimalused käe juures jne.
Minu laps käib erikoolis aga muresid on temaga ikkagi. Kindlasti on minu mured sinu, kui tavakoolis käiva lapse emaga võrreldes väiksemad.
Kui võimalikk siis muidugi vaheta kooli.
Asp.idele on ka paremaid koole, mis on rohkem neile suunatud. Pätsi kool ja Mattiase pk. Mina soovitaksin neid rohkem. Ristikus on tuleviku plaani võetud moodulmajadega kooli rajamine aga millal ei tea. See oleks siis küll ideaalne lahend asp. lastele.[/tsitaat]
Minu aspi käib Ristiku koolis ja ei ühtegi paha sõna. Seega ei arva, et just Mattiase kool mis alles tõestab ennast ja Pätsu kool nüüd parimad valikud on.Ka Pätsu kool ju alles muudab suunda.
Ja oluline on ka kus elatakse, meil näiteks on Piritale või Koplisse väga keeruline saada, Ristikusse on mugavam.

Mina olen ka kaalunud Ristiku kooli, aga samas saab laps praegu tavakoolis hakkama ja tal on seal sõbrad ja … pole nagu vajadust näinud. Oma ilusa elu peale ma nii palju ei mõtle, see on juba nagu harjumuseks saanud, et temaga tuleb iga jumala päev õhtuti kolm-neli tundi õppida, aga see on ohver, mille oleme valmis tooma. Kui teaks, et lapse enda elu läheks kergemaks, siis läheks Ristikusse kindlasti, aga kui mõelda, et sõbrad jäävad maha, tulevad uued ja tundmatud õpetajad, muutub 6 kooliaastaga omaseks saanud rutiin … kardan, et ühele aspergerile põhjustab see pigem tagasilööke.
Ja tõesti – loen ja imestan, kuidas teie lastega tavakoolis käitutakse! Meil on diagnoos määratud, kool on kehtestanud lapsele individuaalse õppekava (mida kokkuleppel õpetajatega rakendatakse vaid siis, kui on näha, et lapsel on raskusi, kuni sinnamaani õpib tavaprogrammi järgi), teda hinnatakse diferentseeritult, talle on lubatud nt matemaatikas kalkulaator. Konfliktide jm eest ei kirjutata märkusi, nendega tegeleb koolipsühholoog, kes on väga pädev ja seisab lapse eest. Klassijuhataja on toetav ja teinud imelist tööd, et teda ei kiusataks ega narritaks, vaid et temaga arvestataks jne. Ühe õpetaja peale olen pidanud karjumas käima, aga ka sel puhul ei olnud asi minu lapse eripäras, vaid õpetaja suhtumises lastesse üldse. Kehalise kasvatuse õpetajaga lähen ja räägin kohe õppeaasta alguses, sest kevadel tundus, et ta kipub ühelt ülikohmakalt lapselt liiga palju nõudma, aga muid probleeme küll koolis ei ole olnud. Just selle pärast ma polegi koolivahetust kaalunud, et ei leia põhjust torkida asja, mis töötab. Kui enam ei tööta, siis lahendame.
Jutu mõte oli see, et on ka koole, kus Asperger hästi hakkama saab ja kus süsteem teda toetab. Ärge laske oma lapsi ruineerida ja nõudke oma õigusi, teie olete ainsad, kes saavad oma last kaitsta ja aidata. Ja kui tekib konflikt õpetajate, juhtkonna või tugipersonaliga, siis on tõepoolest mõistlik kooli vahetada, sest vägisi armsaks ei tee, see on selge.

Edu-jõudu!