Teema: aspergeri mõttemaailm :)

Kuidagi nii armas ja siiras! 🙂

Aga ausus on üks võimalus. Kui inimene tunnistab ausalt, et teatud emotsionaalsed probleemid temaga on, siis sõbrad saavad valida ja saavad aru.
Tulevikus samamoodi romantilisemate suhetega ja perekonnaga.

Meie aspi (tol ajal 9a) matemaatika töövihikus oli eelmisel aastal tekstülesanne kassidega. Kassid sõitsid Tallinnast punktist A punkti B ja jõudsid lõpuks Ülemiste järve äärde välja. Ma enam ei mäleta täpset sisu ja mida seal täpselt arvutada oli vaja.
Poiss loeb siis ülesande läbi, täiesti segaduses. Mina üritan ülesande juppideks hakkida ja küsimusi küsida. Tema ikka täiesti segaduses. Üritan ikka veel ja veel, loeme ülesande uuesti läbi.
Mina siis küsin, et millest ta aru ei saa.
Poiss vastab täiesti ahastuses häälega: “Aga emme, kassid ju ei oska bussiga sõita!” :):)

Ja teine näide (ka millegipärast kassidega). Mees ja poiss olid kusagil õues ja nägid, et aia peal seisid reas 3 kassi. No niimoodi täiesti perfektses reas. Mees näitas poisile, et vaata kui lahedalt kassid seal aia peal on. Ja meie aspi küsis vastu täiesti stoilise rahuga: “Miks neid kasse seal (just) 3 on?”
No mida sa selle peale vastata oskad? 🙂

See teemaalgataja lugu tundub nii tuttavlik ja vahva!

Meil on 12 tütar, kellel on väga palju jooni, aga diagnoosi pole. Nüüd juulikuus läheme uuesti testima, eks siis paistab, mida arvatakse.
Aga viimase aja mõtteavaldus temalt pani minu arvates 100% pihta aspergeri ja nö tavainimese erinevuse. Minu tütar ütles mulle mingil sellisel eriarvamuste hetkel, kui ma talle üritasin midagi jälle seletada, et: “emme, sa ei saa üldse aru. Sul on aju tagurpidi!” Ja sel hetkel mul nagu läks pilt kohe täiesti selgeks. Meil ongi piltlikult öeldes ajud nö erinevas asetuses. See mis minu jaoks on elementaarne ja õige, on tema jaoks tihti arusaamatu, vale või mõttetu. Me lihtsalt peame nüüd proovima kuidagi sedasi omi elusid koos elada, et mina nö keeran natuke oma aju tema järele ja tema püüab omakorda oma ajuga sama teha :D.
Aga Siidisabale – nii ongi :). Meil oli näiteks selline lugu, et laps õppis murdusid koolis. No ja mina siis kodus aidates üritasin lihtsalt näidete varal talle selgitada. Näiteks tõin tordi – et kui kuidas need osad seal siis murdudena väljenduvad. Tütar kuulas ja ikka endiselt seda nägu, et midagi kohale ei jõua. Mina siis küsin, et kuidas teil koolis räägiti, mis näited toodi. Ja tema siis vastu – “meil ei olnud mingit torti. Meil oli pitsa :)”.
Ja viimane lõbus seik – meil on tütar olnud alati kuidagi asjade teise nurga alt vaataja. Kui lapsed ikka 4-6 aastasena hakkasid huvi tundma, kuidas lapsed sünnivad ja arutasid, mitu last neil kunagi tulevikus olla võiks, siis meie tütar küsis 5-aastasena, et “kas sedasi ka saab, et lapsi üldse ei sünni?” :).