Teema: Aspergeri sündroomiga laps

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aitäh viimasele, tõid natuke reaalsusse tagasi mind :). Tegelikult ei pannud seda diagnoosi mina, vaid see, et on teatud jooni, kujunes välja testidest. Aga jah, otsustasin, et enam ei põe ja võtan oma last sellisena nagu ta on. Kui on veidraid jooni, siis aktsepteerin neid mõistuse piirides ja aitan tal nendega toime tulla.[/tsitaat]

Kui need mida kirjeldasid on kõik veidrad jooned, mis su lapsel on, siis minu arust tundub su laps siiski pigem normaalne. Tundub tore ja asjalik laps olema, kui teemat lugeda. Ära mõtle üle.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu lapsel on Aspergeri sündroomi kahtlus. Tegemist on 6-aastase poisiga.
Kui lugeda raamatuid ja materjale veebist, siis on tunne, et tal on üsna kerge vorm, kuid samas tekivad teinekord perioodid, kus sundkäitumine ja kurvameelsus vallutavad kogu olemise ja see on oi kui raske. Hetkel on just selline periood, kus millegipärast on vallandunud nö hoog ja teist nädalat on meil kogu elu pea peale pööratud. Siiani on ta kenasti käinud tavalasteaias ja tal ei ole olnud mingeid üle mõistuse probleeme. Sotsialiseerub kenasti, tal on palju sõpru jne. Küll aga on tal palju jooni, mis viitavad Aspergeri südroomile. Teatud sundkäitumised, rasketes situatsioonides puudub tal igasugune võime mõista vestluskaaslast, raskused uinumisega, raskused uude teemasse või tegevusse sisenemisega. Kõige naljakam on see, et kodus on olukord väga hull, aga lasteaias on ta täiesti ok. Palun, kel on kodus Aspergeri sündroomiga laps, rääkige oma kogemustest ja elust. Kas sündroom on ajas progresseeruv või vallandavad selle pigem teatud sündmused? Psühholoogil käime juba kuid, aga sooviks just kogemusi. Tänan teid ette![/tsitaat]

… ja ära loe nii palju raamatuid ja muud jama, kui need sinus ärevust tekitavad.

… aga, mille peale endast välja läheb? Kas mingi kindel põhjus? Kas talle keelatakse midagi? Kas ta ei viitsi näiteks järjekorras seista? Kas on miskti mis talle ei meeldi või niimoodi lihtsalt rahuliku jalutuskäigu ajal keerab ära, viskab pikali ja enam ei liigu? Ma mäletan, et mu sõbranna tütar röökis ka nagu segane kui oli juba üpris suur plika täiest kõrist ulguda keset linna aga nüüd on täitsa ok tibi.

Mul on 13a aspergeri sündroomiga poiss, temal avaldus see rohkem alles kooli minnes. Teine poeg on varsti 6a, temal kahtlustati ATH-d , käisime spetsialisti juures ja veebruaris uuringutele- ka hoopis asperger paremate spetsialistide arvates.
Sama olukord oli täna autos- käisime poes, oli pire terve aja, tavaliselt on seal kõrvaloasuvas pitsakohas isa poistega käinud pitsat söömas. Keerasin juba parklast välja, kui nägi pitsakohta ja hakkas kriiskama. Käsksin lõpetada, hakkas sülitama (sest visata ei olnud midagi käepärast), sülitas mulle pähe ja esiklaasile. Pärast kodus käis klõps ja oli jälle täiesti normaalne. Ma olen juba nii immuunne, et silm ka ei pilgu, aga kuhu kooli selline minna saab? Vanem laps on hästi sõbralik ja rõõmsameelne, temal selliseid agressiivseid vihahoogusid ei ole kunagi olnud, ja ka tal on koolis raske käitumises üle lati saada, see on alati rahuldav olnud. Vaimsed võimed on neil mõlemal tugevalt üle keskmise, kuid jah.. oleks teadnud, poleks teind.

mul on 2 diagnoosiga aspit. neil mõlemal on omad veidrused. ühel on ka hüsteeriahood. mõlemad on kartnud väiksena suuri ruuma ja valju heli. mõlemad on valinud ka toitu.samuti on neil oma kiiks riietumisel.
sellele emale, kel laps kooli läheb, soovitan pöörduda õppenõustamiskomisjoni ja hoolikalt kooli valida.mida väiksem kool ja klass , seda parem.
mul juba teismelised, neil on üha vähem hüsteeriahooge. samas pähe pole neist kumbki sülitanud, pigem on vigastanud ennast, mööblit.

Kas põhimõtteliselt on võimalik Aspergerist välja kasvada? Või täiskasvanuna oskab aspi lihtsalt ennast taltsutada?

On küll pärilik. Nagu kogenud pedagoogid teavad rääkida- laps on kodu peegel.

Soovitan lugeda:
http://www.facebook.com/note.php?note_id=161534350539556

Üsna hea ülevaae minu avates. Mul endal asprgeri sündoomiga tüdruk. Ehkki tüdrukutega on pisut lihtam kui poistega, on nendega siiski raskem kui tüdrukutega, kellel seda sündroomi ei ole.

Jah, justnimelt suhted on see teema, mis valmistab kõigile aspergeritele raskusi, olgu nad siis poisid või tüdrukud. Eks iga lapsevanem soovib, et ta lpsel oleks häid sõpru, kuid heade suhete hoidmine on aspergeri sündroomiga lapsele sama raske ku tuumafüüsika. Minu tüdruk väga soovib sõpru, kuid nendega suhtid hoida ta ei oska, kuna sündroomist tulenev egotsentrism on lihtsalt nii suur, et eistega arvestamine valmistab väga suuri raskusi. Ning loomulikult on sellist jäika egoisti teistel raske taluda…

Sundmõtted ja sundkäitumine oli meil ka probleemiks. Pidev kontroll, kas uks on lukus, pliit välja lülitatud jne (ja seda nii 7. eluaasta paiku). Ukse ette ehitati ka köögitoolidest barjääre igal õhtul (kuna oli sundmõte, et äkki tulevd vargad) …

Ka paanikahood olid 7-8 astaselt pidevalt, kuumahood ja surmahirm otamatutes olukordades, nt kaubanduskeskutes. Hirm suletud ruumi ees, talumatus valjude helide suhtes jne Pingelistel eluperioodidel räägivad hääled peas …

Mingi vanuseni pidasin seda kõike stressiks, ülekoormuseks, tundliku närvisüsteemi eripäraks, pereprobleemide tagajärjeks jne …

Kui aga 10. eluaastaks läks asi nii kaugele, et viha ja raevuhood kordusid päeva jooksul pea iga poole tunni tagant ning muutusid aina intensiivsemaks ning hakkasid takistama ka kooliskäimist, õppimist jne., siis palus laps juba ise, kas pole miagi, mis saaks teda aidata, kuna ta ei talu ka ise neid raevuhooge enam.

Pöördusime psühhiaatri poole, diagnoos aspergeri sündroom + ATH. Saime kaht tüüpi ravimid – antidepressandid ja Concerta. Nüüdseks on mu tütar neid ravimeid võtnud pisut üle poole aasta ning elu tundub jälle elamisväärne. Raevuhood on kadunud, sundmõtted on kadunud, laps suudab keskenduda, ei loobi vihikuid ja õpikud, ei vastandu pidevalt kõigele jne.

Ainsaks suuremaks probleemiks on jäänudki suhted. Tal on mõned sõbrannad, aga nad on tema jaoks objektid, kes rahuldavad tema vajadusi mitte võrdsed paartnerid … Olen imestanud, kuidas need sõbrad teda taluda suudavad sellisena … Sõbrad on kõik ka väga tagasihoidliku olemisega kõik ning tema siis nö boss… tugevama temperamendiga lastega läheb kohe konflikti.

Erihuviks ongi tal loomad, nendega tegelemise ja neile m6tlemisega ongi ta peamisel hõivatud.

Koolis muidu tavaline laps. Olid käitumisprobleemid siis, kui ravimeid ei võtnud. Nüüd ok. Eelistab väiksemat gruppi, suures grupis muutub närviliseks ning tähelepanu hajub.

On aga jh asju, mis mulle aspergeri tüdrukute juures meeldib. Nad jääks nagu ühest küljest kauemaks ajaks lapseks (ei muutu murdeealisteks beibedeks). Samal ajal teemad, mis neid huvitavad on pigem vanainimeselikud. Seega nagu lapsest vanainimeseks, teismeiga jääb justkui vahele.

Mul on igapäevane kokkupuude ka aspergeri poistega, ka neil on tuntav vahe, kas nad tarvitavad ravimeid või mitte. Kui ravimid võetud, siis ideaalsed lapsed, kui aga õtmata, siis üsna keerulised tegelased 🙂

Lisaks veel eelnevale, et ehkki söömisega meil pole erilisi probleeme olnud (toidu valikuga), küll aga toitumisprotsessiga-laps ei näri toitu, vaid üksnes neelab.

Väga probleemne oli ka riietusteema teatud vanuseni. Raske oli last veenda, et ta nõustuks selga panema mitteigapäevaseid riideid nt peoriideid või lihtsalt uusi riideid. Ka on ta veendnud, et tema end iial meikima ei hakka )ehkki klassi6ed seda juba teevad), ehteide ta pole n6us kandma jne.

Lisks ravimitele on suureks abiks olnud aga ka järjepidevus. Mitmed sotsiaalsed oskused on saanud pika õppimise teel siiski segeks (nt riiete probleemi enam pole sel määral). On aga ka sotsiaalseid aspekte, mille suhtes olen lootust kaotamas ja lepin lihtsalt, et ta on selline ega muutu teatud osas kunagi …

Meie pere vanim laps (6 aastane poiss) on ka pere noorematest lastest erinev. Diagnoosi pandud ei ole, aga praktiliselt kôik need eripärad, millest varasemad postitajad on kirjutanud, on suuremal vôi vähemal määral ka meil.
– läheb kergelt endast välja, nutab suure häälega
– sôpru lasteaias on, aga tihti lôpevad mängud sellega, et poiss tahab domineerida ja oma mänguskeemi peale suruda
– kône tuli hilja, siiani probleeme K tähega
– oma noorematesse vendadess väga kiindunud (eriti, kui nad olid imikud)
– Hirmud (mitte suured, aga siiski)- vargad tulevad, kas uks ikka lukus jne
– oma asju hoiab ülemôistuse korralikult, peidab neid
– kaisuloomad voodis väga tähtsad- kui môni öösel ära kaob, siis satub täielikku hüsteeriasse

Vahest täiesti teadlikult ennetame mehega juba tema hüsteeriahooge, nt anname esimese valiku talle. Teised lapsed ônneks nii paindlikud ja selle vastu siiani protestima pole hakanud.

Ma ei tea. Siiani olen pannud selle osaliselt raske sünnituse, osaliselt lapse tähtkuju arvele (laps vähi tähtkujust). Kônega oleme pikalt tegelenud, spetsiaalset diagnoosi meile pandud ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie peres keskmine laps – kohe 7 aastaseks saav tüdruk on ka nö. erinev. Üsna palju on aspergerlikke jooni, mida ta vanemal õel või väikevennal pole. Temal eripäraks olnud sellised asjad:
– suhtleb vähe ja meeleldi teemadel, mis talle omale huvi pakuvad. Seda just täiskasvanutega, k.a. minu ja isaga. Küsimustega tema käest infot üldse kätte ei saa, sest ta vastab ikka et ei tea, ei mäleta vms. Samas on perioode, kui suhtleb avalalt ja on isegi suht lobamokk.
Teiste laste seltskonda armastab, on aktiivne, sõbrad on. Samas ei ole ma veel päris kindel, kas ta sellist suuremate laste vahelist tõelise sõbra suhet ka oskaks hoida, sest ta on väga kinnine ja ennast ei ava.Ta näiteks ei oska lohutada või kaasa tunda lähedasele. Samas on kõva kallistaja ning üldjuhul rõõmsameelne ja lõbus.
– riietumisprobleemid juba aastaid. Alguses oli aluspükstega meil draamad, siis praagiti sukapüksid välja. Uusi riideid võtab väga kehvalt omaks ja armastab oma vanu sissekantuid. Kui aastaaegade vahetumine on, siis on meil probleeme nö ilmale vastavale riietusele üle minekuga (näiteks keeldus pühade ajal 4 päeva välja minemast, kui sai uued suusapüksid).Pika peale võtab ta riided omaks ja siis pole enam üldse teema nende selga panemisega. Samas näiteks sukki ta vist küll kunagi jalga ei pane… Oleme asendanud need retuusidega.
– sööb äärmiselt väheseid oma lemmikasju. On tundlik võõra toidu välimuse ja lõhna suhtes. Näiteks mingil hetkel keeldus MC Donaldsisse tulemast ja keeldub söömast-joomasst kõike, mis sealt ostetud (kaasa arvatud pudelivett).
– võib teda ärritava asja pärast suure häälega nutma hakata (n. kui sundida selga panema riideid, mida ta ei salli vms) ning erlalduda omaette pikaks ajaks mossitama (n veeta 7 tundi peadpidi padja all, sest peab jalga panema retuusid, mida ei armasta). Närvikava on nõrgem, kui temaealistel.
– Kodus on tihti väga kange, trotslik ja vastandub perele (nö opositsioonis). Samas lasteaias on maailma lepilikum ja ontlikum laps.
– erihuvi tal minu arvates pole. Talle küll väga meeldivad loomad ja suvel püüab putukaid ja sitikaid. Aga see pole selline tema igat päeva sisustav teema.
– vihkab küünte lõikamist ja püüab ära nihverdada juuste kammimisest ning hambapesust. Vanasti oli suur probleem peapesu, aga praegu oleme sellest üle saanud, ta peseb suisa ise üksi oma pead. Ka veekartusest sai üle, oskab ujuda.
– tal tekivad väga kergelt tikid – on köhatanud ilma põhjuseta kuude kaupa, siis oli nina nuhatamise periood, nüüd raputab pead, nagu tahaks tukka silmadelt lükata. Õnneks on tikid viimasel ajal hakanud ära kaduma.
Olen alustanud lastepsühhiaatri juures asja selgitamisega, kuna ta läheb sügisel kooli ja väheke hirme on selle pärast. See on meil alles pooleli. Ees on EEG (ma ei teagi miks) ja psühholoogikülastus. Iseenesest meie igapäevast elu ja ka last ennast tema eripärast ju väga ei sega (samas on varem olnud perioode, kus probleemid olid tugevad ja kodune elu oli sellest tulenevalt ingeline), seni kui me nendega arvestame ja oleme temaga sõbralikud, kannatlikud ja arvestavad. Me oleme sellest aru saanud, et teda ei tohi jõuliselt sundida ning oma käskude-keeldude ja ootsustega nö üle valada. Kui temaga sõbralik ja rahulik olla, mitte tagant kiirustada, siis saame ilma pahandusteta ja hea tujuga kõigega hakkama.
Me oleme sügisest saadik proovinud ka homöopaatiat. Ning tõesti aitab (ma ise ka ei suuda tegelikult uskuda, sest ma olen vägagi skeptiline selliste asjade suhtes). On saanud temale sobilikke terasid ning nendega on kohe väga märgatavalt lapse käitumine muutunud – kui enne oli trotslik ja kinnine, igast asjast võis kisa taevani tulla, siis peale terasid toimub märgatav muutus. Ta on läinud avatumaks, sõbralikumaks, leebemaks ning need igapäeva elu ahistavad probleemid ei häirigi enam. Ta on tavaline tubli ja hakkaja koolieelik, kes lihtsalt pole nii avatud loomuga. Oleme proovinud nüüdseks 3 erinevat sorti terasid, neist kahe puhul oli positiivne muudatus väga kiire ja tuntav, ühed terad aga ei mõjunud ja sealt oli tagasikäik kohe tuntav.

[/tsitaat]
Jah, k6ikysna tuttav ja sarnane minu tytrele. Eriti see osa, mis puudutab juuste kammimist, kyynte l6ikamist ja riietust. Kui mu tytar 7 oli, ei osanu aimatagi, et tal aspergeri syndroom v6iks olla ö kolis viieline, s6brad olemas (ehkki suhtlemine alati ei sujunud k6ig paremini). Mida aga aeg edasi, seda rohkem tekkis sundm6tteid ja sundkäitumist ning endastväljaminemisi ja raevuhooge … Kusjuurs laps on nutnud vist yksnes m-ned krrad elusˇ(kui nyyd väljaarvata beebiiga)

Ka minul 8-aastane poeg sama diagnoosiga ja see on raske ka mina ei osanud lapsega midagi peale hakkata kui hoog peale tuli see jutt mis ma temaga siis räägin on nagu seinaga rääkimine ta nagu ei kuuleks siis üldse mis ümberringi toimub.Nüüd olen hakkanud taipama , et kui hoog tuleb siis ma ei räägi ega puutu teda üldse lasen tal ära karjuda jonnida ja siis kui on maha rahunenud siis räägin ja sellest on kasu ta kuulab ja saab aru.

Lugesin teema läbi ja tekkis hulgaliselt küsimusi. Poisil (7a) on ka palju jooni, mis kattuvad ja temaga hakkama saamise keeruliseks muudavad. Tahakski lisaks kirjeldustele kuulda ka kogemusi/soovitusi, kuidas toime tulla.

Tahaks osata teda mõista. Kõik artiklid ja info internetis keskendub Aspergeri kirjeldamisele, aga kus oleks infot selle kohta kuidas nendega peaks käituma või mida üks või teine käitumisviis kaasa toob. Kas \”kiiksude\” aksepteerimine rahustab last või hoopis süvendab neid \”kiikse\”? Kas nö jõuga asjade lahendamine toob alati veel suuremad probleemid või pigem leppimise lapse poolt, et nii on ja kõik?

Ise olen \”kiiksud\”, mis vähegi välja kannatatavad jätnud tähelepanuta. Kuid on asju, mille puhul puudub toimiv lahendus. Nt: laps on tohutult valutundlik (väike pind vallandab sellise hüsteeria), kuid on olukordi, kus peab hakkama saama (nt haava puhastamine, hambaarst vms), aga need on üsna haruldlased olukorrad ning seda suurem on hüsteeria nendega. Mis oleks lahendus? Kas hambaarst, kes on konkreetne ja range, teeb töö ära vaatamata röökivale lapsele (samas töö kvaliteet kannatab, sest laps ei hoia piisavalt suud lahti jne) või arst, kes on ninnu-nännu, aga tegelikult ei saa üldse tööd tehtud või äkki peale 20ndat korda saaks tehtud?

… ja selliseid dilemmasid on minu jaoks nii palju ja justkui tuleb juurde. Kogu trall riiete ja igapäeva rutiiniga on pidevalt nagu köiel käimine. No ei jõua kõiki \”olulisi\” asju meeles pidada (mis järjekorras asjad sahtlis peavad olema või milline paar sokke kindlasti ei sobi või kuidas telefon koolikotti käib jne jne)

Kõrval kasvamas ka teine laps, kellega pole elus selliseid probleeme olnud.

Meie laps on 11a ja suuremad mured oleks nagu möödunud. Küsimustele saab üsna adekvaatseid vastuseid, ta suudab sündmusi õiges kronoloogilises järjestuses kirjeldada, pidulikud riided pole enam vastikud, õpimotivatsioon koolis on täiesti olemas, ta on nõus uusi maitseid vähemalt proovima jne. Üldse on laps kuidagi eriliselt koostöövalmis (k.a hambaarsti juures) ja on kohe näha ja tunda, kuidas ta teeb pingutusi, et õppida oma hirmude ja kiiksudega toime tulema.
Kõige hullem oligi vist 6-8a vanuselelt.
Mulle tundub, et lapsed (nii Aspergerid kui mitteaspergerid) reageerivad väga tundlikult lastevanemate kahtlustele ja dilemmadele. Ja neid tänapäeval jagub. See muudab ka lapsi ebakindlaks, neurootiliseks, nõudlikuks, enesekeskseks. Minu soovitus on püüda kooselu reeglid ja põhimõtted läbi mõelda ja võimalikult selgeid signaale edastada.
Filosoofilises plaanis tundsin suurt äratundmist lugedes Jesper Juuli raamatuid (soovitan) ja tehnilistes küsimustes olen palju abi saanud \”Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid\”
Kindlasti tuleb palju improviseerida, aga meie lapse puhul on aidanud peamiselt see, et oleme ärgitanud teda koos meiega otsima LAHENDUSI. Igal keerulisel olukorral on mitmeid lahendusi (mõned halvemad ja mõned paremad, mõned kohe väga head), oluline on genereerida neid võimalikult palju, et siis saaks valida hetkel sobivama.
Kui last ärgitada lahendusi genereerima, neist valikuid tegema, sealjuures nii teiste kui enda heaolu arvetama…suudab ta tõenäolisemalt ennast häälestada, hirmudest ja vastumeelsusest üle olema.
Pinnu võib ju jätta sõrme, las mädaneb ise välja, kuigi see on pikk ja valus protsess, aga hambad tuleb ära parandada – see pole üldse vaidlemise koht. Siin peab ainult koos nuputama, kuidas sellest hirmust võitu saada? Kas ema (või hoopis vanaisa) hoiab kõik see aeg käest kinni. Või oleks see lahendus, et arst räägib ja näitab enne väga täpselt ära, mida ja millega ta suus toimetab. Või saab laps jälgida mõne lähedase hambaravi, olla kellegi tugiisik ja toetaja. jne.
Las laps pakub ise lahendusi, mis talle selle olukorra talumiseks abiks oleks.
Usku asjade laabumisse ja jõudu!

Meie aspergeril lõppes edutu hambaravi lõpuks raviga narkoosis. Kuna ta keeldus hammaste pesust, siis olid piimahambad päris hullus olukorras. Teismeea lõpus tundus, et hügieenitõrksusest on üle saadud. Käiakse du¨i all, pestakse pead ja hambaid. Vahel läheb isegi liiale selle küürimisega.
Kõige raskem oli koolis algklassides. Ausõna – iga päev oli vähemalt üks märkus! Kõige paremini aitas ka meil psühhoteraapia. Kahjuks teismeikka jõudes keeldus poeg igasugusest koostööst meditsiiniasutustega. Alles täiskasvanuna on aru saanud, et psühhoteraapiast võib kasu olla, ning loodetavasti praegune arst sobib talle.
Väga hull probleem oli söögi valimisega. Õnneks kasvas ta sellest teismeea lõpus välja, kuigi mõningad kiiksud on jäänud. Mida ma praegu teisiti teeksin? Ei üritaks menüüd vägisi muuta. Peaasi et laps sööb. Pakuks küll aeg-ajalt midagi uut, aga vanad tuttavad olgu ka alati võtta. Oi, kui palju toitu on aastate jooksul prügikasti lennanud…
Riietest. Iga uus riideese või jalats oli vaenlane. Või siis pidi uus olema täpselt samasugune nagu vana. Mõned jalanõud olen lihtsalt ära visanud, siis ei jäänud muud üle, kui uued jalga panna. Nüüd on lood paremad, aga teatud pretensioonikus on jäänud. Alati läheb raskelt aastaaegade vaheldumisega seotud riiete ja jalatsite vahetus.
Öö Ja päev kipuvad endiselt sassi minema. Suvepuhkuse ajal ikka kapitaalselt.