Esileht Koolilaps Aspergeri sündroomiga laps

Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )

Teema: Aspergeri sündroomiga laps

Muidugi peaks hoiduma vägisi, jõuga mõjutamisest. Oluline on, et laps (inimene) saaks üles ehitada oma väärikuse, see on eelduseks, et ta õpiks oma tegevusi ise planeerima, ennast ise häälestama, emotsioone mõistma, ümberlülitusi tegema.
Mina usun, et normintellekiga laps on võimeline õppima ennast maha rahustama ja ebameeldivates, hirmutavates olukordades rahuldavalt toimima.

Näen oma teise (tavalise) lapse sõprade, jt hulgas ekstra enesekeskseid lapsi, kes tegelikult käituvad väga sarnaselt meie Aspergerile. Neil on olulised söömishäired (väga piiratud menüü ja regiidsus), magamisrituaalidega seotus kiiksud, nad ei taju ja ei oska arvestada veel 10a vanuselt teiste inimeste vajadusi, õigusi, nad ei taju huumorit jne. See paneb mind mõtlema, kas need kümned diagnoositud või kahtlusega Aspegerid, kes siingi foorumis on kodus Aspergerid ja lasteaias mitte, pole mitte keskkonna ja vanemate suhtlemise, suhtumiste kasvandikud. K.a minu enda esiklaps, kellega olen 11a jooksul igasuguseid heitlikke perioode läbi elanud…diagnoose osinud ja suhtlemis, mõjutusviise katsetanud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 16.01 17:00; 27.01 23:33; 28.01 12:13; 08.04 10:52; 09.04 10:46; 09.04 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Muidugi peaks hoiduma vägisi, jõuga mõjutamisest. Oluline on, et laps (inimene) saaks üles ehitada oma väärikuse, see on eelduseks, et ta õpiks oma tegevusi ise planeerima, ennast ise häälestama, emotsioone mõistma, ümberlülitusi tegema.
Mina usun, et normintellekiga laps on võimeline õppima ennast maha rahustama ja ebameeldivates, hirmutavates olukordades rahuldavalt toimima.

Näen oma teise (tavalise) lapse sõprade, jt hulgas ekstra enesekeskseid lapsi, kes tegelikult käituvad väga sarnaselt meie Aspergerile. Neil on olulised söömishäired (väga piiratud menüü ja regiidsus), magamisrituaalidega seotus kiiksud, nad ei taju ja ei oska arvestada veel 10a vanuselt teiste inimeste vajadusi, õigusi, nad ei taju huumorit jne. See paneb mind mõtlema, kas need kümned diagnoositud või kahtlusega Aspegerid, kes siingi foorumis on kodus Aspergerid ja lasteaias mitte, pole mitte keskkonna ja vanemate suhtlemise, suhtumiste kasvandikud. K.a minu enda esiklaps, kellega olen 11a jooksul igasuguseid heitlikke perioode läbi elanud…diagnoose osinud ja suhtlemis, mõjutusviise katsetanud.
[/tsitaat]
No minu aspergeri syndroomiga laps on seda kyll nii kodus kui ka koolis. Lisaks ise koolis töötades ja paljude lastega pidevalt koosolles, on aspergeri syndroomiga laps siski äratuntav, kuna ta erineb teistest siiski piisavalt.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 21.01 21:10; 21.01 21:22; 22.01 09:44; 26.01 21:40; 28.01 15:17; 28.01 15:21;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]dinx poegadega kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugesin teema läbi ja tekkis hulgaliselt küsimusi. Poisil (7a) on ka palju jooni, mis kattuvad ja temaga hakkama saamise keeruliseks muudavad. Tahakski lisaks kirjeldustele kuulda ka kogemusi/soovitusi, kuidas toime tulla.

Tahaks osata teda mõista. Kõik artiklid ja info internetis keskendub Aspergeri kirjeldamisele, aga kus oleks infot selle kohta kuidas nendega peaks käituma või mida üks või teine käitumisviis kaasa toob. Kas \”kiiksude\” aksepteerimine rahustab last või hoopis süvendab neid \”kiikse\”? Kas nö jõuga asjade lahendamine toob alati veel suuremad probleemid või pigem leppimise lapse poolt, et nii on ja kõik?

Ise olen \”kiiksud\”, mis vähegi välja kannatatavad jätnud tähelepanuta. Kuid on asju, mille puhul puudub toimiv lahendus. Nt: laps on tohutult valutundlik (väike pind vallandab sellise hüsteeria), kuid on olukordi, kus peab hakkama saama (nt haava puhastamine, hambaarst vms), aga need on üsna haruldlased olukorrad ning seda suurem on hüsteeria nendega. Mis oleks lahendus? Kas hambaarst, kes on konkreetne ja range, teeb töö ära vaatamata röökivale lapsele (samas töö kvaliteet kannatab, sest laps ei hoia piisavalt suud lahti jne) või arst, kes on ninnu-nännu, aga tegelikult ei saa üldse tööd tehtud või äkki peale 20ndat korda saaks tehtud?

… ja selliseid dilemmasid on minu jaoks nii palju ja justkui tuleb juurde. Kogu trall riiete ja igapäeva rutiiniga on pidevalt nagu köiel käimine. No ei jõua kõiki \”olulisi\” asju meeles pidada (mis järjekorras asjad sahtlis peavad olema või milline paar sokke kindlasti ei sobi või kuidas telefon koolikotti käib jne jne)

Kõrval kasvamas ka teine laps, kellega pole elus selliseid probleeme olnud.[/tsitaat]
http://www.facebook.com/note.php?note_id=161534350539556

Minu arvates see artikkel sisaldab ka siiski mõningaid nõuandeid.

Lisaks soovitan vaadata youtubist videosid aspergeri sündroomiga inimestest. Kuidas nad ise enda tundemaailma ja käitumist kirjeldavad, mida keskonnalt otavad jne.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 21.01 21:10; 21.01 21:22; 22.01 09:44; 26.01 21:40; 28.01 15:17; 28.01 15:21;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meie asperger on ühtmoodi probleemne olnud igal pool. Nüüd täiskasvanuna suudab ennast lühiajaliselt kontrollida, st on lihtsalt vait võõramas seltskonnas. Ja sugulastele üritab ka meele järele olla. Kodus muidugi tuleb kõik see vaev ja ängistus vabalt välja.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 28.01 05:34; 28.01 18:30; 08.04 11:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma loen seda teemat ja ei saa aru, kuidas laps käitub väljaspool kodu täiesti tavalise ja rõõmsameelse lapsena, kuid kodus on pöörane ning see viitab apergeri sündroomile. Et siis astub koduuksest välja ja jätab sündroomi nurka ootama? Astub välja, sotsialiseerub hästi, laulab, tantsib, omab palju sõpru eakaaslaste ja täiskasvanute seas, käib trennis, käitub hästi, on ilma tugiisikuta tavalasteaias, suudab mängida rollimänge ja muid mänge… Aspergeri sündroom… Äkki te keskenduksite vahepeale mehega enesekehtestamisele ja mõtleksite vähem aspergeri sündroomile? On tunne, et tänapäeval tahetakse igale jonnivale lapsele diagnoos panna, sest siis on vähemasti talle õigustus olemas, miks ta võib karjuda. No mis sundkäitumine see võileib on? Mismoodi ta seda siis tahab? Kõigepealt või, siis sai, siis tomat, siis vorst? Miks laps ei või otsustada, mismoodi ta enda võileiba soovib? Et kui ta tahab ise otsustada, mis järjekorras võikumaterjal laotakse, siis on kohe sündroom? Uskumatu… Miks lapsel ei või väljaspool kodu oma mänguasjad kaasas olla? Peaaegu kõik lapsed vajavad seda turvalist kanni lasteaeda või haiglasse või kuhu iganes kaasa.
Ma ei saa aru, miks iga vähegi isepäine tegelane peab saama diagnoositud. Moevärk? Vabandus jonnile? [/tsitaat]

Natukene hinge läks see kommentaar.
Küll aspide vanematel oleks hea meel, kui psühholoog ütleks: \”teie laps on lihtsalt isepäine\”. Aga, et sina rahuneksid siis seda häiret ei diagnoosita 1 tunnise vaatluse põhjal vaid arvesse võetakse kõik veidrused alates sünnist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.01 09:56; 07.04 13:37;
To report this post you need to login first.

Sellise loetelu levitamise ja selektiivse uurimisega võid teha kasu asemel hoopis kahju. Sama hästi võiks iga inimene võtta endale lektüüriks RHK-10 (rahvusvaheline haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistiline klassifikatsiooni) ja asuda endale diagnoosi otsima.
Olles veel ise tundeng oleksin endale vabalt mitmeid isiksuse häireid külge mõtelnud. Teadmata midagi sellest, kui mitmed sümptomid korraga, kui kaua, millise aja jooksul, millised on diagnoosi välistavad asjaolud jne.

Lapsevanemad, kellel on lapsega probleeme, on väga vastuvõtlikud sellisele informatsioonile ja võivad selektiivselt sellest loetelust välja noppida mõned \”õiged\” märksõnad ja tulemuseks on \”sündroomiga laps\”, kellega suheldakse ja kelle kiiksudele reageeritakse nii, et laps saab KINDLALT aru, et temaga on midagi väga halvasti, ta on haige, ebanormaalne – ja nii täitubki ennustus.
Palju olulisem diagnoosist (mis pervasiivse arenguhäirega lastel on nagunii laialivalguv ja tihti ebaselge) on välja mõelda ja soovitada, KUIDAS mingite käitumuslike probleemide korral reageerida, kuidas igapäevaselt toimida nii, et oleks tagatud järjekindel kohanemine ja areng.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 16.01 17:00; 27.01 23:33; 28.01 12:13; 08.04 10:52; 09.04 10:46; 09.04 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tudengile:
Eirasin kaua, kuna ei teadnud sellest sündroomist midagi.
Probleeme on olnud tohutult, ei jaksa enam siin üles lugema hakata. Kuidagi pingutame tavakooli lõpu poole, aga igal vanemal tõuseksid juuksed peas püsti, kui hakkaksin oma katsumusi kirjeldama.
Nüüd, juba täiskasvanud järeltulijaga koos elades soovin ühelt poolt tema kodust lahkumist, sest elu temaga koos ON igapäevane, lõputu põrgu. Kusjuures kannatavad tema iseärasuste all kõik teised pereliikmed. Mõned märksõnad: ebaharilik unere¸iim, iseäralikud nõudmised toitumise, ruumi, helide osas, äärmuslik empaatiavõimetus, probleemid olulise ja ebaolulise eristamisel, prioriteetide seadmise võimetus.
Teiselt poolt olen väga mures, sest ta tõenäoliselt ei saa oma eluga iseseisvalt hakkama. Aspergeri sündroomiga isikutele sobivaid tugisüsteeme (ilmselt nagu paljudele teistelegi erivajadustega inimestelegi) Eestis paraku napib.
Aspergeri puhul ilmselt tüüpiline \”kasvab välja\” soovitus ei tööta. Ja, oi kui palju olen ma kannatanud seetõttu, et mu laps on \”kasvatamatu\”, et ma ei tegele temaga piisavalt jne. Igaüks, sealhulgas ka sugulased, on arvanud, et neil on õigus näpuga näidata ja ette heita. Ei, see pole olnud mu unelmate elu. Just seetõttu, et Eestis teatakse diagnoositavatest omapäradest liiga vähe, mitte liiga palju! Sinul, kui tudengil, ilmselt seda probleemi pole, aga PALUN ära laienda oma eelistatud seisundit kogu ühiskonnale.
Tervitades,
Ema,
kapitaalselt läbipõlenud

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 28.01 05:34; 28.01 18:30; 08.04 11:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

minu aspi on nüüdseks 19.olen ka jube palju väljaspoolt saanud negatiivset kriitikat. olen kordi tundunud ennast läbikukkunud emana.kuid kui minu teise lapse puhul psühhiaater diagnoosis aspergeri jooni, siis hakkasin teemat uurima ja sain vastuse ka küsimustele miks minu vanem laps teistsugune on. ka tema psühhiaater kinnitas seda, aga alles siis kui tema oli 16 ja pikk tee seljataga…ju siis kui ta noorem oli, meil ei teatud aspergerlusest midagi. diagnpoosiks oli vaid ATH.
läbi häda on ta saanud põhikooli hariduse, nüüd õnneks on leidnud omale koha kus teda tunnustatakse, tema eripäraga arvestatakse ja asub samas sügisel ametit õppima. aga ta on minu \”kaela peal\” vist veel mitmeid aastaid kui mitte elu lõpuni.
teine laps kel ka aspergerluse diagnoos õpib erivajadustega laste koolis, ka tema koha eest elus olen pidanud palj u võitlema, endale tõestama et olen norm ema mitte \”kooli kõige halvema lapse\” ema nagu ühes koolis mulle kooli direktor ütles.talle muide pani kooli sotsiaalpedagoog \”diagnoosi\” peale 10 min kestnud vestlust lapsega ja siis levitas seda.hiljem psühhiaatri vastuvõtul see \”diagnoos\” kinnitust ei leidnud aga lapse suhted olid rikutud.
oma kolmanda lapse pealt näen, kuidas kasvavad ja käituvad nö normaalsed lapsed ja sellel on ikka suur vahe juba algusest peale.ta on ikka hoopis teistsugune kui vanemad lapsed kellele hiljem, kooliajal aspergeri diagnoos pandi.kuigi ta on alles 4-aastane.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 16.01 14:39; 20.01 21:01; 21.01 14:11; 08.04 13:11; 09.04 13:16;
To report this post you need to login first.

Muidugi on vaja tõsta üldsuse teadlikkust, aga rohkem veel sallivust, et on olemas erinevad inimesed ja nendega on võimalik kõrvuti, koos elada.
Tunde- ja tahteelu häirega lapsi on olnud ja saab olema ka tulevikus. Veel 20 aastat tagasi said sellised lapsed tihti skisofreenia diagnoosi ja kahjuks ka ravi ja kohtlemise.
See, et diagnoos võimaldab juurdepääsu tugiteenustele, on muidugi argument.
Ma lihtsalt kardan, et sama kergekäeliselt nagu vähegi aktiivsem laps, saab endale hüpiku sildi külge, nii hakatakse aspergeri või autisti silti riputama lastele, kellel esineb 1-3 \”märksõna\” nimetatud loetelust. Ja mis see endaga kaasa toob?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 16.01 17:00; 27.01 23:33; 28.01 12:13; 08.04 10:52; 09.04 10:46; 09.04 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Pigem on see vastupidi, väga hea, kui keegi leiab, et nimekirjast 3 joont käib tema lapse kohta ja hakkab kaaluma võimalust teha lapsele spetsialisti juures uuringud.
Sa vist ei kujuta ette, kui meeletult raske on olla lapsevanem lapsele, kes ei ole päris selline, nagu temalt oodatakse. Kui palju saab lapsevanem vatti- laps on kodu peegel, teie laps tegi seda, tegi toda, ei teinud kolmandat. Kui palju ma olen ennast süüdistanud. Kui on teada, MIKS su laps on selline ja et see ei ole sinu halva kasvatuse tulemus, siis ei ole põhjust olla ka enda vastu ülearu karm. On võimalus aidata last paremini toime tulla tema eripärast lähtuvalt.
Mul on kaks aspergeri sündroomiga last ning kolmas tavaline. Vanem laps sai diagnoosi alles 13a ja noorem siis 5a vanuses. Praegu mul on aega talle sobiv kool leida ja ehk ka üht-teist lihvida selle aasta jooksul, mis veel koolini on jäänud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.01 18:03; 21.01 11:02; 09.04 11:06;
To report this post you need to login first.

Olen ka selle läbi teinud – autistlike (või aspergelike) joontega laps tavakoolis. Tean, mis tähendab abitus ja süteemile jalgu jäämine, koolivahetus jms.

Tulles tagasi teemaalgata küsimuse juurde. Minu kogemus on, et sobivas (mitte ülestimuleeritud) keskkonnas õppides suudab Asperger toime tulla ja probleemid ei progresseeru ja kui on normintellekt on reaalne saada haridus, mis võimaldab teha valikuid ja ennast teostada.
Selles mõttes püüan ka ise ennast pidevalt julgustada ja oma last toetada.
Ega ma ei vaidlegi, raskeid hetki on palju. Olen küll kohanud palju teemast teadlikke arste, spetsialiste, aga sellegipoolest ei soovita ma kergekäeliselt last uuringutele saata. Ega seda kogemust läbi teha pole ka mingi naljaasi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 16.01 17:00; 27.01 23:33; 28.01 12:13; 08.04 10:52; 09.04 10:46; 09.04 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Pigem on see vastupidi, väga hea, kui keegi leiab, et nimekirjast 3 joont käib tema lapse kohta ja hakkab kaaluma võimalust teha lapsele spetsialisti juures uuringud.
Sa vist ei kujuta ette, kui meeletult raske on olla lapsevanem lapsele, kes ei ole päris selline, nagu temalt oodatakse. Kui palju saab lapsevanem vatti- laps on kodu peegel, teie laps tegi seda, tegi toda, ei teinud kolmandat. Kui palju ma olen ennast süüdistanud. Kui on teada, MIKS su laps on selline ja et see ei ole sinu halva kasvatuse tulemus, siis ei ole põhjust olla ka enda vastu ülearu karm. On võimalus aidata last paremini toime tulla tema eripärast lähtuvalt.
Mul on kaks aspergeri sündroomiga last ning kolmas tavaline. Vanem laps sai diagnoosi alles 13a ja noorem siis 5a vanuses. Praegu mul on aega talle sobiv kool leida ja ehk ka üht-teist lihvida selle aasta jooksul, mis veel koolini on jäänud. [/tsitaat]
meil on nö kärgpere ja 2 ühe isa last on aspergerid ja 3. laps on viimase kooselu vili ja on täiesti teistmoodi kui vanemad lapsed. ju ikka on tegu mingi geenivärgiga. 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 16.01 14:39; 20.01 21:01; 21.01 14:11; 08.04 13:11; 09.04 13:16;
To report this post you need to login first.
Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )


Esileht Koolilaps Aspergeri sündroomiga laps

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.