Muidugi peaks hoiduma vägisi, jõuga mõjutamisest. Oluline on, et laps (inimene) saaks üles ehitada oma väärikuse, see on eelduseks, et ta õpiks oma tegevusi ise planeerima, ennast ise häälestama, emotsioone mõistma, ümberlülitusi tegema.
Mina usun, et normintellekiga laps on võimeline õppima ennast maha rahustama ja ebameeldivates, hirmutavates olukordades rahuldavalt toimima.
Näen oma teise (tavalise) lapse sõprade, jt hulgas ekstra enesekeskseid lapsi, kes tegelikult käituvad väga sarnaselt meie Aspergerile. Neil on olulised söömishäired (väga piiratud menüü ja regiidsus), magamisrituaalidega seotus kiiksud, nad ei taju ja ei oska arvestada veel 10a vanuselt teiste inimeste vajadusi, õigusi, nad ei taju huumorit jne. See paneb mind mõtlema, kas need kümned diagnoositud või kahtlusega Aspegerid, kes siingi foorumis on kodus Aspergerid ja lasteaias mitte, pole mitte keskkonna ja vanemate suhtlemise, suhtumiste kasvandikud. K.a minu enda esiklaps, kellega olen 11a jooksul igasuguseid heitlikke perioode läbi elanud…diagnoose osinud ja suhtlemis, mõjutusviise katsetanud.