Teema: Aspergerid, kuidas toime tulete?

#2925668:

Vaatasin just Soome haiglasarja “Pulss” järjekordset osa ja mul on Holopaisest nii kahju! Kuidas on võimalik, et tema kolleegid, kes ometi meditsiinist igasuguseid asju teavad, et saa aru, et tal on ju ilmselt autismispektri häire? Kuidas on võimalik, et nad imestavad tema käitumise üle ja seda talle pahaks panevad, teda tõrjuvad? Mul pole ammu ühtegi filmi või seriaali vaadates kellestki nii kahju olnud, kui nüüd Holopaisest, kui ta puhkeruumis üksi kooki sõi. Isegi “Armastuseta” poisist ei olnud nii kahju.

aga see oli ainult tänases osas nii, et Holopainen käitus enam-vähem viisakalt ja temast üldse sai kahju hakata. Varasemates osades on ju näidatud tema tüüpilist empaatiapuudust, suhelda mitteoskamist ja teistele halvasti ütlemist.

#2925712:

Sorri, ilmselt rumal küsimuus – aga kuidas te siis üldse hariduse saate kui kõike peab seletama ja põhjendama?

See on naljakas küsimus jah. Sotsiaalne oskamatus ei võrdu vaimselt vähevõimekusega. Haridus analüüsil, selgitusel ja loogikal ju põhinebki. Eriti reaalteadused. Pigem tekib küsimus, et kuidas haridus omandatakse ILMA selgituste, põhjenduste ja seoste vastu huvi tundmata.

Teemaalgatajalt küsiks, et kui suur lugeja ta on? Kirjanikud on oma loomult andekad sotsiaalsete normide, kõrvalkallete ja emotsioonide mõtestajad, kasutades näitematerjalina oma tegelasi. Hea ilukirjanduse lugemine peaks aitama treenida seda puudujääki. Sellised vähe-empaatilised inimesed ilukirjandust üldiselt lugema ei kipu, kuna puudub vajadus emotsioone saada ja neid nautida, läbi elada, aga võiks siiski.

#2925746:

minu lagi näiteks on noortekirjandus.

Head noortekirjandust ei peaks häbenema lugeda. Ei peagi alati balzaci närima. Kuigi balzac pole muud, kui oma aja kollane klatš kirjanduslikus vormis. 🙂

Ma ei tea, kas mu üks lähedane on asperger, aga temaga suhtlemine on kohutavalt raske, on selline tunne, et mõtleb ainult enda peale. Näiteks, kui ta ei taha miskit teha või kuhugi tulla, siis ta ütleb, et mulle see ei sobi, mul on nii raske. Pean silmas näiteks ema sünnipäevale või arsti juurde minemist. Ootab, et teised kutsuksid teda külla, ise kunagi midagi ei organiseeri ja siis kurdab, et ta on üksi. Kui teda kutsuda, siis sõltub tema tujust, kas tuleb kaasa või mitte. Kui läheme sünnipäevale, siis tal ei tule pähegi lilli kaasa võtta, mina pean olema see, kes organiseetib kingitused ja lilled. Autos annan talle ja ütlen, et ole hea anna need üle ja soovi õnne.
Kui talle öelda, et sa käitusid valesti, siis ta vaatab suurte silmadega otsa ja küsib, kas ma siis tegin midagi valesti.
Olen palunud, et ta loeks suhtlemisõpikuid, nüüd peale aastaid kestnud vaidlemist, luges ta ühe psühholoogia raamatu läbi ja ütles, et nüüd ma saan aru, miks ma nii käitun. Teisest küljest, kui temaga rääkida füüsikast, matemaatikast, keemiast, biloogiast, siis võiks ta olla ülikooli õppejõud. Ma ei saa tihti arugi, mida räägib. Loomulikult tal naist ei ole, paljud imestavad, et miks. Väliselt on ta kena sportlik mees, ei suitseta, ei joo, loeb palju, töötab palju. Aga mitte ühtki õiget sõpra tal ei ole ja mina kui ta lähedane, pean siis temaga tegelema. Ma olen nii väsinud temast, aga ma ei saa temast lahti öelda. Ma olen küsinud, et kui ma temaga nii käituks, nagu ta oma perega käitub, kas ta tahaks seda. Vastus muidugi on eitav. Kui ma küsin ta käest, et miks sa siis oma perega nii käitud, siis ta vastab selle peale, et tal ei ole tulnud pähegi, et peaks teisiti tegema. Vahel on mul tunne, et sotsiaalselt on mu kõrval algklasside õpilane.
Kui ta ise teaks seda, kui väsinud ma olen temast, aga ju see on siis minu koorem selles elus..

Aspregerid- palun tooge üks näide, millises olukorras on teil raske ja kus te ei oska käituda. Ma tahaksin mõista, millised olukorrad on keerulised ja kuidas nad ennast neis hetkedes tunnevad.
Kui ma oma lähedasega räägin, siis ta ütleb, et ta näeb tihti vaid seda hetke, kus ta viibib, ta ei oska kaugemale vaadata, et mida käitumine võib tuua.

#2925825:

Aspregerid- palun tooge üks näide, millises olukorras on teil raske ja kus te ei oska käituda. Ma tahaksin mõista, millised olukorrad on keerulised ja kuidas nad ennast neis hetkedes tunnevad.
Kui ma oma lähedasega räägin, siis ta ütleb, et ta näeb tihti vaid seda hetke, kus ta viibib, ta ei oska kaugemale vaadata, et mida käitumine võib tuua.

Mina tunnen üsna harva, et olukord on keeruline ja ma ei oska käituda, sellisel juhul ma pigem jätan üldse käitumata ja eemaldun olukorrast (mis on vahel üsna halb variant). Palju sagedamini juhtub seda, et ma saan alles pärast aru, et ma ütlesin/tegin midagi valesti. Ja tihti ei saagi aru, kui keegi mulle seda otseselt ei ütle. Eriti nõme on, kui keegi on järjekordselt millegi peale solvunud, aga ei ütle, miks (isegi kui ma otse küsin) ja ma peaksin selle siis kuidagi ise välja mõtlema. Ma ei oska, ausalt, ma ei tea, kuidas tema mõtleb, sest mina mõtlen teistmoodi. Palun, inimesed, rääkige otse, milles on probleem, see teeb elu palju lihtsamaks!

Ma ei rääkinud lahti kogu meie suhte kümneaastast ajalugu. Reaalselt oleme me siiski üksikutest juhtudest omavahel rääkinud. Aga neil rääkimistel jäi lõpeks ikka mulje, et ma ei suuda piisavalt tema aspergeriks olemisega arvestada. St mina nagu süüdistaks teda asjades, mis tema olemusele võõrad on. Ja tema jällegi ei oska arvestada sellega, et ka minul on omad soovid ja tunded ja olulised asjad.

See on väga hea, et sa oma kogemust siin jagad, usun, et paljudel, kellel selle teemaga pistmist, on sinu kogemusest midagi kõrva taha panna.
Minu küsimus oli siiski hetkel Aspergerist teemaalgatajale tema hirmu kohta oma sõbrannaga rääkida 🙂

#2925899:

Aga kui olukord läheb näiteks turul tingimiseks, siis ma ei tingi. Ma ei oska. Milleks see jant? Või kui näiteks on konfliktne olukord, kus ma pean end kaitsma, siis ma lihtsalt lukustun. Inimene tõstab mu peale häält ja mina ei oska midagi öelda. Olen mingis kapslis, vaatan, et inimene midagi teeb ja räägib, aga ma ei saa selle tähendusest aru. Ei oska argumenteerida, ei oska õigustada, ei oska ilustada, mitte midagi ei oska.

Kas sa käid tihti turul ja näed seal mingit suurt tingimismöllu? Eestis? Mulle on jäänud mulje, et enamik eestlastest ei tingi turul ja see on normaalne. Pigem ollakse üllatunud, kui keegi ütleb, et talle hullupööra meeldib see tingimisjant.
Konfliktseid olukordi ei oska samamoodi enamik inimestest hästi lahendada. Mõni on vait, mõni karjub vastu vms. Konfliktide lahendamist õpivad ka n-ö tavalised inimesed koolitustel ja loevad raamatuid sellest. Konflikt on minu arust juba väga äärmuslik näide ja sellega on enamik inimestest hädas. Asperger peaks ikka igapäevases lihtsas elus kuidagi teistsugune olema (arvestades ka kultuurikonteksti).

#2925730:

#2925712:
Sorri, ilmselt rumal küsimuus – aga kuidas te siis üldse hariduse saate kui kõike peab seletama ja põhjendama?

See on naljakas küsimus jah. Sotsiaalne oskamatus ei võrdu vaimselt vähevõimekusega. Haridus analüüsil, selgitusel ja loogikal ju põhinebki. Eriti reaalteadused. Pigem tekib küsimus, et kuidas haridus omandatakse ILMA selgituste, põhjenduste ja seoste vastu huvi tundmata.

Vaata, faktiteadmiste esitamine on koolisüsteemis võrdlemisi hästi organiseeritud, loodusteadusi seletatakse üle ja ülearugi, aga sotsiaalsete oskuste kohta eeldatakse veel tänapäevalgi, et need tuleks justkui iseenesest ja ilma põhjenduseta õhust tabada. Samas on just sotsiaalsed normid need, mis erinevates gruppides võivad vägagi suuresti erineda, näiteks ühes töökollektiivis on kombeks, et sünnipäevalaps katab kõigile laua, teises hoopis ostab sekretär sünnipäevalapsele lilled ja keegi ei pea lauda tegema ja kolmandas ignoreeritakse seda teemat üldse. Isegi selline väike asi nagu teretamine ei ole endastmõistetav, päris tihti demonstreeritakse selle kaudu mingeid võimusuhteid või rahuldamata ambitsioone, ja seda, muide, teevad need inimesed, kellel pole mitte keegi aspergeri sündroomi diagnoosinud.

#2925915:

#2925908:
Küsisin talt, kuidas meil asjad on. Tuli välja, et tal on tööl kiired ajad.

Noo, see on selline nii ja naa seletus. Et päris sildu põletada ei taha ja mõtleb pisut.

Tõesti? Mitte kunagi pole inimestel tööl kiire? Miks peaks kahtlustama, et inimene valetab? Ok, kui mitu aastat on kogu aeg kiire, siis on imelik, kuigi ka see on reaalselt võimalik.

#2925730:

#2925712:

Sorri, ilmselt rumal küsimuus – aga kuidas te siis üldse hariduse saate kui kõike peab seletama ja põhjendama?

See on naljakas küsimus jah. Sotsiaalne oskamatus ei võrdu vaimselt vähevõimekusega. Haridus analüüsil, selgitusel ja loogikal ju põhinebki. Eriti reaalteadused. Pigem tekib küsimus, et kuidas haridus omandatakse ILMA selgituste, põhjenduste ja seoste vastu huvi tundmata.

Sünnipäev – tuleb soovida õnne, tekitab küsimusi, aga võrdsete teede ristmik – annan paremal olevale autole teed – nagu ei tekita v? Äkki siis mõtled ka, et kuradile see paremalt tulev auto? Aga ei mõtle ju, sest elu ja oma auto on kallimad. No comments…

#2925958:

Tõesti? Mitte kunagi pole inimestel tööl kiire? Miks peaks kahtlustama, et inimene valetab?

1. Töö ajal ei sõbrannatatagi nagunii vaid tehakse tööd. Kas sul kui on tööl kiire, siis pole õhtul aega sõbrannaga kinno minna?
Mul on õhtul aega, kui ma vaid ise tagan.

Tänapäeva inimene ei suuda ega töötagi üle 10h päevas, järelikult 14h jääb tal aega midagi muud teha.
Keegi ei käi ka tööl 7 päeva nädalas ja kui käibki, siis vastavalt puhkab kauem.

2. “Töö juures kiired ajad”, “tööl rasked ajad” jne KÕIK sellised väljendid on seal nimekirjas, mida kasutatakse millegi välja vabandamiseks, ettekäändeks jne. Mees saab naisega tuttavaks ja siis kaob, kuna “tööl kiired ajad” või vastupidi, enam pole aega sõbranna jaoks, mis iganes puhul sobib see “tööl kiired ajad”

3.Veel küsimusi?