Teema: Aspergerid, kuidas toime tulete?

#2926793:

Netist võetud näide Aspie mehe kohta, mille põhjal ma hakkasin arvama, et ma minu mehel on teatud Aspergerlikud jooned.

Abielupaar läheb seksnõustaja juurde ja naine ühel hetkel räägib: ma pole oma 20-aastase abielu jooksul seksides kordagi orgasmi saanud. Selle peale ütleb tema Aspergerist mees: kallis, sellest pole midagi, mina olen ju alati saanud!

Kui räägib neurotüüpilisele inimesele mingeid olukordi elust, siis enamasti nad suudavad üsna kergesti teise kogemused enda kogemustesse või ellu “tõlkida” ja oma eluseiku teiselt kuuldu valguses mõtestada. Minu mees seda ei suuda. Ei suuda ka panna end teise olukorda, isegi kui talle puust ja punaseks sõnades ette teha… see ei jõua pärale. Pärale võib jõuda siis, kui saaksid ta samasse olukorda panna, samas ta ei pane sama olukorda uude konteksti. Tema tahaks kõik arusaamatused lihtsalt unustada, samas – ka tema ei vabanda iial, ei näe selleks vajadust. li, mis oli, läheme edasi, on tema suhtumine.

Ma ei saa aru, kui ta on nagu tulnukas või muus mõttes emotsionaalselt imelik, siis miks sa taga üldse koos elama hakkasid? Iial ei vabanda? Suhte alguses ei tekkinud kordagi olukorda, kus ta oleks võinud vabandada, kuid ei teinud seda? Ja sa mõtlesid, et on mis on, aga mees ikkagi?

#2926841:

#2926579:

Miks on vaja teeselda ja mingit hullumeelset malemängu ette kujutada? Kui sa oled selline inimene, keda sünnipäevad väga ei huvita, aga tahad siiski viisakaks jääda, siis soovid lihtsalt õnne. Mingit tseremooniat vms pole vaja. Igasuguste pooltuttavate õnnesoove on enamikul tore saada, aga kui ei saa, siis pole kah midagi

Eks ta tahtis selgitada näite varal, mis on tavainimesele hästi arusaadav (sünnipäev), aga see ei toimi, sest tavainimesed käituvad üsna täpselt samamoodi (või ei oska käituda), nagu siin kirjeldatud.

Parem oli juhilubade näide – võiks tuua rohkem selliseid, kus sündroom konkreetselt igapäevaelu/arengut seganud on.

Teemaalgataja, miks täpsemalt töölt ära tulid?

Ma ei oska neid näiteid niimoodi tuua, sest ma ei mäleta neid. Ilmselt kui mäletaksin, siis oskaksin neid analüüsida ja areneda. Inimesed lihtsalt käituvad mõnikord täiesti arusaamatut moodi.

Töölt tulin ära, sest ma väsisin sellest pidevast nokkimisest ja seljas elamisest, mis tuli sellest, et ma ei käinud kollektiivi- ja motivatsiooniüritustel. Et ikka miks jälle ei tulnud ja nii tore oli. Aga mul ei ole tore. Eelmise poolaasta lõpus teatas ülemus, et mulle seekord preemiat ei maksta, sest ma ei võta kollektiivsetest üritustest osa.

Ma omalt poolt küsiks, et mis see aspergerite juures on, mis nii iseka mulje jätab? Kas see on ainult valikuline empaatiavõimekus? Või see vestlustesse sekkumine enda positsioonilt? Aga kas inimesed ei vestlegi justnimelt nii?

Mul oli üks päev juhus ühe oma sõbrannaga. Ta on küll natuke omamoodi ja boheem, aga asperger kindlasti mitte. Olime kohvikus. Rääkisime igasugu asju, ootasime kolmandat sõbrannat. Ja siis ta aeg-ajalt täiesti suvaliselt jutu vahele arutas oma rahaasju ja et kas selle raha eest ikka seda asja jõuab see kuu muretseda või kas sinna huviringi nüüd ikka tasuks minna. Mul poleks probleemi, kui ta oleks neist mõtetest mingi arutelu tekitanud, aga ta lihtsalt ütles suvalisi lauseid, millega mul oli võimatu suhestuda. Umbes, et keegi räägib kellegagi viimati nähtud filmist ja siis üks vestluskaaslane korraga pistab vahele, et peaks täna ikka jõudma veel pesu pesta, mul oleks homme just neid pükse vaja. Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord. (Raha ei puutu siin asjasse. Ta oleks võinud rääkidagi samahästi ükskõik millest isiklikust, mille puhul ma oleks olnud samamoodi kõrvalseisja.) Justkui teisel puuduksid elementaarsed pidurdusprotsessid. Lihtsalt näide, et arusaamatuid olukordi tuleb ette ka teistel.

#2926841:

Töölt tulin ära, sest ma väsisin sellest pidevast nokkimisest ja seljas elamisest, mis tuli sellest, et ma ei käinud kollektiivi- ja motivatsiooniüritustel. Et ikka miks jälle ei tulnud ja nii tore oli. Aga mul ei ole tore. Eelmise poolaasta lõpus teatas ülemus, et mulle seekord preemiat ei maksta, sest ma ei võta kollektiivsetest üritustest osa.

Kas need üritused olid tööajal või vabal ajal?
Kui vabal ajal, siis selline preemiast ilmajätmine on kõige tavalisem töövägivald. Kui töölepingus seda preemia saamise või mittesaamise kokkulepet ürituste eest sees ei olnud.

#2926841:

Ma omalt poolt küsiks, et mis see aspergerite juures on, mis nii iseka mulje jätab? Kas see on ainult valikuline empaatiavõimekus? Või see vestlustesse sekkumine enda positsioonilt? Aga kas inimesed ei vestlegi justnimelt nii?

Nt minu mees, kes on pereinimene, kelle puhul võiks eeldada, et pere huvid on esikohal, seab ALATI esikohale enda personaalsed huvid, mis enamasti pere huvidega ei kattu. Elus lähevad talle korda väga vähesed asjad, nendeks on 1) tema enda isik, 2) tema töö, 3) tema hobi. Lastest ta hoolib, kuid nende vajadustega arvestada alati ei oska ja vahel ka ei taha. Minuga samamoodi: vahel ei oska, vahel ei taha. Ei taha siis kui ei pea vajalikuks. Ja vajalikuks ei pea enamusi igapäevaseid asju, mis tavalisele keskmisele inimesele korda lähevad: näiteks perega ühist ajaviitmist, sugulastega suhtlemist, koduseid töid, sh meestetöid, vajalikke oste kodu/pere tarbeks (nt hekikääre, pesukorvi, uut vaipa, midaiganes, mis otseselt TEMA asi ei ole). Oma rahaaasjadest, tööasjadest, mõtetest, tunnetest (hoidku jumal selle eest!), plaanidest ei räägi ta minuga iialgi – ja me oleme 11 a abielus olnud. Kui ma palun midagi teha, mida ta oluliseks ei pea või ei soovi, siis ta pahandab/mossitab/väldib mind ja meil on mitu päeva õhk paks. Kui tal on erakordselt hea tuju (st ta suhtleb minuga, otsib lähedust, teeb nalja), siis laon lagedale kõik tegemist vajavad kuhjunud asjad – siis enamasti saab tehtud. Õige ajastus on määrav. Olen pikkade aastate jooksul õppinud elama temaga nii, et igakuise suurema tüli asemel on nüüd tülisid kord aastas kui sedagi. Murdepunkt minus endas leidis aset siis kui taipasin, et tema tujudel ei ole tegelikult minuga midagi pistmist, st ma ei võta enam isiklikult neid eemaletõmbumisi, aga samas ka kallistusi – sest tean, et KÕIK lähtub selle inimese puhul rangelt temast endast. Ka tema tuli töölt ära juba noorena, sest ei suutnud kontori seltsielu taluda. Töötab kodus.
Miks ma elan temaga? Ilmselt paljud ei elaks. Armastan teda. Kogu südamest.
Sest kogu selle üüratu isekuse taga peitub ääretult õrn, õiglane, kaitsev, turvaline, punktuaalne, korralik ja kindel mees, kes ei saa hinges ilmselt kunagi vanaks 🙂 Noh, ma ei tea, mulle sobib, rohkem kui mingid libedad mesikeeled, rööprähklejad või elust väsinud kõikenäinud kõiketeadjad.
Teemaalgataja, Sa ei pea vaeva nägema enda hullu sobitamisega, kusagil on keegi, kes armastab ja aktsepteerib Sind sellisena nagu oled, isegi kui tundud nats isekas 🙂

#2927115:

#2926853:

#2926841:

#2926579:

Miks on vaja teeselda ja mingit hullumeelset malemängu ette kujutada? Kui sa oled selline inimene, keda sünnipäevad väga ei huvita, aga tahad siiski viisakaks jääda, siis soovid lihtsalt õnne. Mingit tseremooniat vms pole vaja. Igasuguste pooltuttavate õnnesoove on enamikul tore saada, aga kui ei saa, siis pole kah midagi

Eks ta tahtis selgitada näite varal, mis on tavainimesele hästi arusaadav (sünnipäev), aga see ei toimi, sest tavainimesed käituvad üsna täpselt samamoodi (või ei oska käituda), nagu siin kirjeldatud.

Parem oli juhilubade näide – võiks tuua rohkem selliseid, kus sündroom konkreetselt igapäevaelu/arengut seganud on.

Teemaalgataja, miks täpsemalt töölt ära tulid?

Ma ei oska neid näiteid niimoodi tuua, sest ma ei mäleta neid. Ilmselt kui mäletaksin, siis oskaksin neid analüüsida ja areneda. Inimesed lihtsalt käituvad mõnikord täiesti arusaamatut moodi.

Töölt tulin ära, sest ma väsisin sellest pidevast nokkimisest ja seljas elamisest, mis tuli sellest, et ma ei käinud kollektiivi- ja motivatsiooniüritustel. Et ikka miks jälle ei tulnud ja nii tore oli. Aga mul ei ole tore. Eelmise poolaasta lõpus teatas ülemus, et mulle seekord preemiat ei maksta, sest ma ei võta kollektiivsetest üritustest osa.

Ma omalt poolt küsiks, et mis see aspergerite juures on, mis nii iseka mulje jätab? Kas see on ainult valikuline empaatiavõimekus? Või see vestlustesse sekkumine enda positsioonilt? Aga kas inimesed ei vestlegi justnimelt nii?

Mul oli üks päev juhus ühe oma sõbrannaga. Ta on küll natuke omamoodi ja boheem, aga asperger kindlasti mitte. Olime kohvikus. Rääkisime igasugu asju, ootasime kolmandat sõbrannat. Ja siis ta aeg-ajalt täiesti suvaliselt jutu vahele arutas oma rahaasju ja et kas selle raha eest ikka seda asja jõuab see kuu muretseda või kas sinna huviringi nüüd ikka tasuks minna. Mul poleks probleemi, kui ta oleks neist mõtetest mingi arutelu tekitanud, aga ta lihtsalt ütles suvalisi lauseid, millega mul oli võimatu suhestuda. Umbes, et keegi räägib kellegagi viimati nähtud filmist ja siis üks vestluskaaslane korraga pistab vahele, et peaks täna ikka jõudma veel pesu pesta, mul oleks homme just neid pükse vaja. Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord. (Raha ei puutu siin asjasse. Ta oleks võinud rääkidagi samahästi ükskõik millest isiklikust, mille puhul ma oleks olnud samamoodi kõrvalseisja.) Justkui teisel puuduksid elementaarsed pidurdusprotsessid. Lihtsalt näide, et arusaamatuid olukordi tuleb ette ka teistel.

Aga kust sa tead, et tal pole aspergerile omaseid jooni? Naiste aspergeri sündroom on aladiagnoositud just seetõttu, et eeldatakse, et aspergeritel on alati nö tüüpiliselt mehelikud omadused ja huvid. Näiteks, et neid huvitavad numbrid ja programmeerimine, koguvad ronge ja tegelevad mudellennundusega, aga asperger võib olla ka nö tüüpiline boheemlane, kes on hajameelne, unistab pidevalt või nö tibi, kes mõtleb ainult meestele ja meigile. Ta võib olla ekstravert ja mitte sotsiaalselt häbelik. Kusjuures, tüdrukute puhul ongi paljud autistlikud lapsed oma maailma suletud, tohutu fantaasiaga, sellised, kes koolitundide ajal unistavad ja teisi tähele ei pane. Nö kunstiinimese või boheemlase tüüpi.

Minu jaoks on näiteks täiesti loomulik, et kui on mingi igav teema, siis muudan seda. Igava all pean silmas midagi sellist, mis pole kellegi jaoks eriti huvitav, vaid suvaline igapäevajutt. Kui keegi oma lahkuminekust või vanaisa surmast räägib, siis muidugi ei muuda teemat, sest see on tema jaoks oluline.

Enamik inimesi muudab igava või mitte kuhugi viiva jutu peale teemat, sest igava jutu puhul pole aga hea nii neil, kes seda räägivad kui ka neil, kes seda kuulavad, sageli räägib üks mingil teemal, sest teised kuulavad teda ja ta arvab, et nad on sellest huvitatud, mistõttu jätkab rääkimist ja need, kes kuulavad, jätkavad kuulamist, sest nii on viisakas.

Niisiis, igaüks tahaks selles olukorras teemat vahetada. Aga aspergerid ei pruugi alati aru saada, kas teema on teiste jaoks igav või mitte ja kui enamik tavainimesi vahetab teemat väga sujuvalt ja loomulikult, siis aspergerid seda ei oska.

Pealegi, sinu näide pole eriti loogiline. Pesupesemine jms igapäevateemade üle vingumine ei anna kellelegi olulist infot, ega pesu seepärast kiiremini pestud saa, järelikult pole see üldse jututeema. Huviringi või odavate asjade kohta küsimine aga annab infot ja see on seotud inimese huviga, mitte mõttetu argipäevategevusega, mis midagi ellu ei lisa. Seega on loogiline, et ta teemat vahetas, eriti kui te pesupesemise-tüüpi asjadest rääkisite. Isegi millegi ostmine teeb inimese õnnelikumaks, pesupesemine on umbes nagu vetsus käimine või jalgade pesemine, miks sellest rääkima peaks? V.a juhul, kui selle kohta on midagi praktilist küsida, mida internetist ei leia.

Eee.. Sa ei oska lugeda? Algul ütled, et võibki olla asperger, siis ütled, et pesu pesemine oleks igale inimesele igav ja ta vahetaks teemat. Tegelikkuses aga ei rääkinud keegi pesust ja seda ma ka kirjutasin muideks.
Meie jutt ei olnud igav. Meil ei olnudki mingit erilist juttu. Aga ma ei tuleks ise selle peale, et hakata täiesti lambist ja enesekeskselt pidama monoloogi stiilis, millal ma täpselt omale talverehvid ostan või kas ma ikka peaksin minema ka veel homme pikki pükse ostma.

Eee.. Sa ei oska lugeda? Algul ütled, et võibki olla asperger, siis ütled, et pesu pesemine oleks igale inimesele igav ja ta vahetaks teemat. Tegelikkuses aga ei rääkinud keegi pesust ja seda ma ka kirjutasin muideks.
Meie jutt ei olnud igav. Meil ei olnudki mingit erilist juttu. Aga ma ei tuleks ise selle peale, et hakata täiesti lambist ja enesekeskselt pidama monoloogi stiilis, millal ma täpselt omale talverehvid ostan või kas ma ikka peaksin minema ka veel homme pikki pükse ostma.

Olenemata, mis need konkreetsed jututeemad olid, on sinu kirjeldatud sõbranna käitumine Aspergerile väga omane, seega tõesti küsimus, miks sa seda tema puhul välistad? Kirjutasid ju isegi siia teemasse seepärast, et tundsid oma sõbranna siinsetes Aspergeri kirjeldustes ära s.t nägid sarnasusi tema käitumisega

#2927153:

Eee.. Sa ei oska lugeda? Algul ütled, et võibki olla asperger, siis ütled, et pesu pesemine oleks igale inimesele igav ja ta vahetaks teemat. Tegelikkuses aga ei rääkinud keegi pesust ja seda ma ka kirjutasin muideks.

Meie jutt ei olnud igav. Meil ei olnudki mingit erilist juttu. Aga ma ei tuleks ise selle peale, et hakata täiesti lambist ja enesekeskselt pidama monoloogi stiilis, millal ma täpselt omale talverehvid ostan või kas ma ikka peaksin minema ka veel homme pikki pükse ostma.

Olenemata, mis need konkreetsed jututeemad olid, on sinu kirjeldatud sõbranna käitumine Aspergerile väga omane, seega tõesti küsimus, miks sa seda tema puhul välistad? Kirjutasid ju isegi siia teemasse seepärast, et tundsid oma sõbranna siinsetes Aspergeri kirjeldustes ära s.t nägid sarnasusi tema käitumisega

Ei, ma ei tundnud teda ära. Kirjutasin seepärast, et just näidata, et on ka muidu enesekeskseid inimesi, kes võivad kummaliselt käituda. Ega ma muidugi mingi psühhiaater ei ole. Välistan vast seepärast, et ta leiab väga kergesti inimestega kontakti ja on hea suhtleja just võõrastega. Ta küll vaimustub asjadest kergelt, kuid viib oma plaanid ka pea alati ellu, isegi kui need tunduvad esmapilgul jaburad. Jah, just lähisuhetes on ta vahel üsna enesekeskne, kuid kes meist ei oleks. St ka ei midagi ekstreemset. Ta usaldab inimesi muidugi rohkem kui ehk minu meelest oleks okei, aga kindlasti on veel hullemaid naiivikuid. Mis diagnoosi siis paneksid?

#2927147:

Empaatiaga on nii, et aspergerid ei saa lihtsalt olukordadest aru ja ei loe signaale välja, mis teistes empaatiat tekitaks.

Minus lõi asperger välja alles paari tunni eest, Kaubamaja ees, trollipeatuses. Üks tegelane küsis paari eurot kojusõiduks aga ei mäletanud, et paari kuu eest ta seda juba küsis, küll teises kohas.

#2927164:

Teemaalgataja, Sa ei pea vaeva nägema enda hullu sobitamisega, kusagil on keegi, kes armastab ja aktsepteerib Sind sellisena nagu oled, isegi kui tundud nats isekas ????

Aitäh heade sõnade eest ????

Aga kuidas selle intensiivsuse ja väsitamisega on? Kas asi on kõikides nendes selgitamistes-küsimustes või milleski muus?

Olen selles teemas uus vastaja. Selgitan, mis on väsitavat nende kahe aspergeri puhul, keda mina tunnen. Ma pole kummagagi olnud lähedane sõber, aga ühte olen kursustel õpetanud, teisega ise koos koolis käinud.
Nende inimeste puhul (mõistan, et kõik aspergerid pole ühe vitsaga löödud) olid selleks asjasse puututamtud küsimused. Mitte-asperger tajub ära, mis on vestluse eesmärk, mille kohta tasub küsida, ja mis nii kõrvaline, et viib teema eemale. Asperger küsib “aiaaugu kohta” ja sellega väsitab, isegi vahel ärritab.
Ma kûsiks aspergeridelt vastu – siirast soovist teie mõtlemist paremini mõista -, et kuidas see, mida nimetatakse kujutlusvõime puudumiseks või kujundlikkuse mitte mõistmiseks, teie peas avaldub? Kas te ise ei fantaseeri, a la, mida ma teeks, kui mul oleks miljon eurot? See asperger, kellega koos õppisin, ei saanud kujundlikkisega hakkama. Näiteks joogas hingamisharjutust tehes ütles õpetaja: kujutage ette, kuidas õhk teie sees voolab, kuidas te täitute õhuga.. Asperger lõikas jutule vahele: mismoodi? kuhu see õhk läheb? ei saa ju õhk otse kätte minna! ma ei saa aru!
Või: kujutage ette, et teil on ilus punane vihmavari, te teete selle pea kohal lahti…
Asperger: oi, mu vihmavari on kadunud, kas keegi on mu vihmavarju näinud?
Kas te ise oma peas mõtlete vaid realistlikke mõtteid? Ometi kirjutavad ju aspergerid suurepäraseid raamatuidki! Mis tüüpi kujutlustega on raskusi ja millega ei? Nii tahaks teid mõista!

#2926846:

Ma ei saa aru, kui ta on nagu tulnukas või muus mõttes emotsionaalselt imelik, siis miks sa taga üldse koos elama hakkasid?

Kägu 20.09.2018 21:27 vastas kenasti: “kogu selle üüratu isekuse taga peitub ääretult õrn, õiglane, kaitsev, turvaline, korralik ja kindel mees, kes ei saa hinges ilmselt kunagi vanaks.”

#2926846:

Iial ei vabanda? Suhte alguses ei tekkinud kordagi olukorda, kus ta oleks võinud vabandada, kuid ei teinud seda? Ja sa mõtlesid, et on mis on, aga mees ikkagi?

On mis on, aga mul on temaga huvitav, innustav ja arendav koos olla. Väsitav ka, nagu eelmainitud Kägu kirjutas. Kuid kui suudad olukordi huumoriga võtta, siis tasub veel koos olla.

#2927104:

Nt minu mees, […] seab ALATI esikohale enda personaalsed huvid, mis enamasti pere huvidega ei kattu. Elus lähevad talle korda väga vähesed asjad, nendeks on 1) tema enda isik, 2) tema töö, 3) tema hobi. […] Minuga samamoodi: vahel ei oska, vahel ei taha. Ei taha siis kui ei pea vajalikuks. Ja vajalikuks ei pea enamusi igapäevaseid asju, mis tavalisele keskmisele inimesele korda lähevad: perega ühist ajaviitmist, sugulastega suhtlemist, koduseid töid, sh meestetöid, vajalikke oste kodu/pere tarbeks […], mis otseselt TEMA asi ei ole). Oma […] plaanidest ei räägi ta minuga iialgi. […] Kui ma palun midagi teha, mida ta oluliseks ei pea või ei soovi, siis ta pahandab/mossitab/väldib mind ja meil on mitu päeva õhk paks. Kui tal on erakordselt hea tuju (st ta suhtleb minuga, otsib lähedust, teeb nalja), siis laon lagedale kõik tegemist vajavad kuhjunud asjad – siis enamasti saab tehtud. Õige ajastus on määrav. […] Miks ma elan temaga? Ilmselt paljud ei elaks. Armastan teda. Kogu südamest.

Vastus ongi siin. Muide, kas Sa ei tahaks minuga suhelda sel teemal, ehk aitab Sinu pikem kogemus mul oma mehega sobivaid strateegiaid leida? Ja teemaalgataja ka, Sinu vaatenurk aitaks mind ja ehk oskan mina mõnes asjas Sulle olukordi selgitada, kuna ma olen paljude asjade üle mõelnud ja olukordi analüüsinud -jenny.browne.35@gmail.com

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator

Kuidas aspergeritel närvidega lood on? Kas ajavad pisiasjad liigselt närvi, näiteks juuksekarv on suus, ei saa kohe ust lahti jne sellised tühiste asjade pärast närvitsemine? Seda olen näinud jah, et filter, taktitunne ja empaatiavõime on üpris nõrk või puudub üldse.

Mina olen täiskasvanuna daignoositud asperger. Ma ei tea kuidas eestis selle diagnoosimisega on aga ma elan mujal.
Olen 40+, paarkümmend aastat abielu, kaks last.
Ma ei mäleta, et ma lapsena väga tihti kogesin, et mind imelikuks peetakse, oli sõpru ja tulin toime enamvähem normaalselt. Praegu ka tulen enamvähem toime juba, olen aastaid harjutanud ju ikkagi???? Siinses teemas läbi käinud probleemid on enamus mullegi tuttavad.
Juhiload on mul aastast 1991, liikluseeskirjade selgeks saamine polnud probleem, ka autosõit tegelikult mitte. Aga igapäevane liiklemine on siiani ebameeldiv tegevus minu jaoks. Mulle sobib rutiin ja loogika, tänaval tuleb igasugu ootamatusi ette pidevalt, seega pean ekstra ettevaatlik olema ju????. Ehk et kaasliiklejate jaoks üks tüütult aeglane pidur. Sõidan iga päev harjunud marsruudil kodu-töö-kodu kuidagi ära aga tundmatusse linna ei suuda miski mind sõitma sundida.
Sünnipäevadest; enda oma eelistan loomulikult mitte tähistada. Eriti hull on kui kingitusi tehakse. Ma valetada ei oska hästi aga saan juba aru küll et ei sobi välja näidata kui kink ei meeldi. A mulle ju ei meeldi enamus asju. Siis ongi paaniline hirm, et solvan head inimest. Kui on lähedaste pidu, siis võtan päris hea meelega osa, kingi viin ka hea meelega (kuigi alati ikka muretsen, et minu tehtud kingid ka kindlasti kellelegi ei meeldi). Aga seda facebookis massõnnitlemist ma ei suuda kaasa teha, viimati paarkümmend aastat tagasi kohatud kooliõed elavad ehk üle. Mitte et ma ei saaks selgeks õpitud, et nii on kombeks. Ma ei näe vajadust ennast sundida minu jaoks täiesti mõttetuid asju tegema. Millega jõudsin kellegi võrdluseni siin teemas, et liikluseeskirju suudan järgida aga suhtlemistavasid mitte. Ega ma loll ei ole, seda, et liikluseeskirjad on eluspüsimiseks vajalikud, ma saan loomulikult aru. Füüsilise valu ja materiaalse kaotuse suhtes on mul empaatiavõime olemas ja täitsa üle keskmise isegi. Ma ei oska emotsioone.
Tööl käimisega on nii, et mul on vedanud ikka ka natuke. Kuna ma oma tööd teen hästi, siis on piisavalt normaalsed inimesed mu ümber sattunud, kes oskavad seda hinnata ja annavad mu muud veidrused andeks selle eest. Kuna mulle rutiin on vajalik, siis tööd vahetanud olen ainult kaks korda elus ja seda mitte töösse puutuvatel põhjustel. Mulle tehnilised ja loogilised asjad meeldivad, sellest tingituna oman haridust, mille tõttu mul on meeskolleegid põhiliselt, nendele läheb ilmselt vähem korda ka, et kas ma neid õnnitlen iga tähtpäeva puhul või ei.
Sõbrannasid mul eriti ei ole, minu omal valikul. Ma umbes kujutan ette, mida siin mõeldakse selle intensiivsuse all. Tuleb sõbranna, kukub kurtma, et mis tal kõik halvast ja valesti on elus. Minu praktiline aju selle peale rõõmustab; «jess, probleem, oi mulle meeldib probleeme lahendada!». Tegelikult aga tuleb välja, et «tavalised inimesed» enamasti tahavad lihtsalt mured südamelt ära rääkida, minu aktiivset lahenduste pakkumist peetakse liigseks nende ellu sekkumiseks ja üldse solvavaks. Okei, jätan meelde. Aga siis on ikka veel ka mingi protsent vestlusi, mis sisaldavadki ümber nurga abi palumist, ma ei tee nendel vahet kallid inimesed!
Ja vabandan küll kui näen probleemi; kui olen kogemata kellelegi varba peale astunud või kellegi tassi maha ajanud ja katki teinud.

#2926118:

Ei. Ma ei saa aru, et ma pean küsima, kuidas keegi end tundis.

Ma saan aru, et sa ei saa sellest aru. See on ju selge, et ei saa muuta oma loomust. Aga kas see meelde ei jää, et kui näiteks su sõbranna mingist läbielamisest räägib, siis on seda tavaks küsida?

Aga kas sina aru ei saa, et kui ta õpibki selle küsimuse kasutamise ühes kindlas situatsioonis ära, siis ei taga see kuidagi sujuvat ja loomulikku suhtlust kõigis erinevates sotsiaalsetes olukordades nende nüanssides? Sotsiaalne suhtlus ei ole nagu liikluseeskiri must-valge, seal on palju pooltoone, erinevaid sotsiaalseid verbaalseid ja mitteverbaalseid signaale, mida tuleb tajuda ja neile vastavalt reageerida. Ehk piltlikustades kui liikluses tuleb paremalt tulev auto läbi lasta, siis mõnes sotsiaalses olukorras tuleb seda paremalt tulijat hoopis ignoreerida.
Autistlik inimene ei suuda end kuigi hästi teise inimese olukorda asetada, aga neurotüüpiline võiks küll seda suuta.