Mul pole küll (veel) ametlikku diagnoosi, kuid olen üsna kindlalt asperger, sest suur osa sümptomistest on selgelt olemas.
Kõige teravam sümptom on minu puhul toiduga valimine. Toite, mis mulle ei maitse, on rohkem kui neid, mis maitsevad. Lasteaias ei söönud ma enamasti midagi vabatahtalikult, vaid kasvataja kühveldaski mulle toidu jõuga sisse. Ilma selleta oleksin ennast lihtsalt tuimalt näljutanud. Kooliealisena hakkasin pisut vähem valima (arenguhüpped toimusid 9- ja 13-aastaselt), aga ikkagi jäin alatiseks väga pirtsakas sööjaks.
Kindlasti olen ka puudutuste suhtes sensoorselt ülitundlik, kuigi mitte nii hullusti kui maitsetele. Näitels olen vahel pidanud lennujaamas laskma turvatöötajal end pärast turvaväravat täiendavalt läbi vaadata. See puudutamine oli nii ebamugav, et hakkasin tohutult siplema ja pidin end tagasi hoidma, et mitte töötajat lüüa. Kehalises kasvatuses rahvastepalli mängides kartsin hüsteeriliselt palliga pihta saades haiget saada. Kiljusin ja nutsin gümnaasiumi lõpuni iga kord, kui see mäng tuli.
Pilkkontakt puudub samuti. Alles viimastel aastatel olen hakanud pisut silma vaatama, aga see pole mitte loomulik, vaid olen seda väga spetsiaalselt harjutanud. Kooliajal pahandasid mitu klassikaaslast, et jõllitan neid vastikult. Seega olidki kaks äärmust: kas pilkkontakti puudumine või harva hoopis läbitungiv põrnitsemine.
Motoorikaga on nii ja naa. Kunstis ja kästitöös olin alati eakaaslastest arengult ees, sest mul oli nii huvi kui ka annet. Samas paljude eluliste asjadega (näiteks võtmega luku avamisega) on raskusi. Kõige rohkem äratas kahtlust, et midagi on totaalselt valesti see, et lubade tegemine oli mulle erakorselt raske ja võttis aega ligi kolm aastat. Kahetsen, et üldse kuulasin vanemate nõu ja autokooli läksin, sest see oli mulle liiga suur aja ja energia raiskamine ning stress. Nüüd pole ma juba mitu kuud rooli istunud ja näen, et elu on palju ilusam, kui ei teki liigsest intensiivsusest tingitud ülestimuleeritust. Kaarel Veskis on ka oma intervjuus öenud, et ta enam ei juhi autot, kuigi tegi load, sest see oli liiga stressirohke ja väsitav.
Mul on alati olnud kummalisi korduvaid käitumismustreid / rituaale. Varajases lapsepõlves olevat ma poodides kõvasti lampe vahtinud. Kui külastasin kaubanduskeskuse mängunurka, olevat ma alati toonud oma isa kätte täpselt kaks kollast pallimere palli. Vanemaks saades olen hakanud trepiastmeid lugema ja valima, kas alustada astumist parema või vasaku jalaga. Koolis katsusin klassi sisenedes kindlas järjekorras laudu. Klassikaaslased vaatasid seda muidugi väga imelikult. Ühesõnaga tunnen vajadust teiste inimeste vaatepunktist mõttetute lisaliigutuste järele.
Sotsiaalselt saan hakkama viletsasti. Lähedasi sõbrannasid mul pole, kuigi kindlasti tahaks. Algklassilapsena oli olukord parem, sest siis korraldasid suure osa suhtlusest ära vanemad. Teismelisena oli päris jube avastada, et mu sõbrad pole mitte sõbrad, vaid vanemate sõprade lapsed.
Mu näoilmed on haruldased ja teistele inimestele arusaamatud. Vahel näitab mu nägu täiesti suvalisi näoilmeid, mis pole mu tegeliku tujuga mitte kuidagi seotud. Teised inimesed aga ei saa sellest aru ja arvavad, et miimika ja meeleolu on alati üksüheses seoses. Kui ma ütlen ausalt, et ma ei tundnud emotsiooni X, tundsin hoopis emotsiooni Y, siis mind ei usuta. Teiste inimeste näod on nagu korras mõõteriistad, aga minu nägu on nagu rikkis mõõteriist, mis aeg-ajalt aiateibaid näitab.
Seda, kas mul on hobide mõttes erihuvid, ma öelda ei oska, sest ma ei saa aru, mis vahe on erihuvil ja lihtsalt huvil. Oleksin tänulik, kui keegi vastaks sellele kommentaarile ja seletaks ära, milles erinevus seisneb. Huvitun vastupidavusaladest, tantsimisest, laulmisest, pillimängust, kunstist, käsitööst, loodusteadustest, matemaatikast ja programmeerimisest. Viimane on ka mu ülikooli eriala. Käisin nn eliitkoolis ja sain reaalainete olümpiaadidel kõrgeid kohti. Samas humanitaarainetega (peamiselt kirjandusega) oli raskusi. Sain loetud raamatu sisust tihti kuidagi omamoodi aru. Minu loogika erines õpetaja ja klassikaaslaste loogikast.
TAst erinen selle poolest, et soovin kindlasti lapsi ning mulle on ka aiandus ja kokandus huvitavad. Õnneks soovib lapsi ka mu kaaslane. Tema ongi ainuke, kellele olen oma aspergeri kahtlusest rääkinud.
Ma ei varja iga hinna eest, et arvan end asperger olevat, kuid ei kuuluta seda ka. Kui keegi konkreetselt küsiks, siis ma ilmselt ütleks küll, et väga tõenäoliselt olen seda.
N22