Teema: Aspergeriga täiskasvanu – tunnete mõnda või olete ise?

Mul pole küll (veel) ametlikku diagnoosi, kuid olen üsna kindlalt asperger, sest suur osa sümptomistest on selgelt olemas.

Kõige teravam sümptom on minu puhul toiduga valimine. Toite, mis mulle ei maitse, on rohkem kui neid, mis maitsevad. Lasteaias ei söönud ma enamasti midagi vabatahtalikult, vaid kasvataja kühveldaski mulle toidu jõuga sisse. Ilma selleta oleksin ennast lihtsalt tuimalt näljutanud. Kooliealisena hakkasin pisut vähem valima (arenguhüpped toimusid 9- ja 13-aastaselt), aga ikkagi jäin alatiseks väga pirtsakas sööjaks.

Kindlasti olen ka puudutuste suhtes sensoorselt ülitundlik, kuigi mitte nii hullusti kui maitsetele. Näitels olen vahel pidanud lennujaamas laskma turvatöötajal end pärast turvaväravat täiendavalt läbi vaadata. See puudutamine oli nii ebamugav, et hakkasin tohutult siplema ja pidin end tagasi hoidma, et mitte töötajat lüüa. Kehalises kasvatuses rahvastepalli mängides kartsin hüsteeriliselt palliga pihta saades haiget saada. Kiljusin ja nutsin gümnaasiumi lõpuni iga kord, kui see mäng tuli.

Pilkkontakt puudub samuti. Alles viimastel aastatel olen hakanud pisut silma vaatama, aga see pole mitte loomulik, vaid olen seda väga spetsiaalselt harjutanud. Kooliajal pahandasid mitu klassikaaslast, et jõllitan neid vastikult. Seega olidki kaks äärmust: kas pilkkontakti puudumine või harva hoopis läbitungiv põrnitsemine.

Motoorikaga on nii ja naa. Kunstis ja kästitöös olin alati eakaaslastest arengult ees, sest mul oli nii huvi kui ka annet. Samas paljude eluliste asjadega (näiteks võtmega luku avamisega) on raskusi. Kõige rohkem äratas kahtlust, et midagi on totaalselt valesti see, et lubade tegemine oli mulle erakorselt raske ja võttis aega ligi kolm aastat. Kahetsen, et üldse kuulasin vanemate nõu ja autokooli läksin, sest see oli mulle liiga suur aja ja energia raiskamine ning stress. Nüüd pole ma juba mitu kuud rooli istunud ja näen, et elu on palju ilusam, kui ei teki liigsest intensiivsusest tingitud ülestimuleeritust. Kaarel Veskis on ka oma intervjuus öenud, et ta enam ei juhi autot, kuigi tegi load, sest see oli liiga stressirohke ja väsitav.

Mul on alati olnud kummalisi korduvaid käitumismustreid / rituaale. Varajases lapsepõlves olevat ma poodides kõvasti lampe vahtinud. Kui külastasin kaubanduskeskuse mängunurka, olevat ma alati toonud oma isa kätte täpselt kaks kollast pallimere palli. Vanemaks saades olen hakanud trepiastmeid lugema ja valima, kas alustada astumist parema või vasaku jalaga. Koolis katsusin klassi sisenedes kindlas järjekorras laudu. Klassikaaslased vaatasid seda muidugi väga imelikult. Ühesõnaga tunnen vajadust teiste inimeste vaatepunktist mõttetute lisaliigutuste järele.

Sotsiaalselt saan hakkama viletsasti. Lähedasi sõbrannasid mul pole, kuigi kindlasti tahaks. Algklassilapsena oli olukord parem, sest siis korraldasid suure osa suhtlusest ära vanemad. Teismelisena oli päris jube avastada, et mu sõbrad pole mitte sõbrad, vaid vanemate sõprade lapsed.

Mu näoilmed on haruldased ja teistele inimestele arusaamatud. Vahel näitab mu nägu täiesti suvalisi näoilmeid, mis pole mu tegeliku tujuga mitte kuidagi seotud. Teised inimesed aga ei saa sellest aru ja arvavad, et miimika ja meeleolu on alati üksüheses seoses. Kui ma ütlen ausalt, et ma ei tundnud emotsiooni X, tundsin hoopis emotsiooni Y, siis mind ei usuta. Teiste inimeste näod on nagu korras mõõteriistad, aga minu nägu on nagu rikkis mõõteriist, mis aeg-ajalt aiateibaid näitab.

Seda, kas mul on hobide mõttes erihuvid, ma öelda ei oska, sest ma ei saa aru, mis vahe on erihuvil ja lihtsalt huvil. Oleksin tänulik, kui keegi vastaks sellele kommentaarile ja seletaks ära, milles erinevus seisneb. Huvitun vastupidavusaladest, tantsimisest, laulmisest, pillimängust, kunstist, käsitööst, loodusteadustest, matemaatikast ja programmeerimisest. Viimane on ka mu ülikooli eriala. Käisin nn eliitkoolis ja sain reaalainete olümpiaadidel kõrgeid kohti. Samas humanitaarainetega (peamiselt kirjandusega) oli raskusi. Sain loetud raamatu sisust tihti kuidagi omamoodi aru. Minu loogika erines õpetaja ja klassikaaslaste loogikast.

TAst erinen selle poolest, et soovin kindlasti lapsi ning mulle on ka aiandus ja kokandus huvitavad. Õnneks soovib lapsi ka mu kaaslane. Tema ongi ainuke, kellele olen oma aspergeri kahtlusest rääkinud.

Ma ei varja iga hinna eest, et arvan end asperger olevat, kuid ei kuuluta seda ka. Kui keegi konkreetselt küsiks, siis ma ilmselt ütleks küll, et väga tõenäoliselt olen seda.

N22

Peaks mainima, et neil, kes siia on kirjutanud on suurepärane eneseanalüüsivõime. Ja oskus end kõrvalt ka teise inimese pilguga vaadata

Facebookis on grupp nimega Autistide oma pesa.

Väga vahva lugemine!

Eks aspergerid oma põhjalikkusega ju maailmas sageli suuri tegusid teinud. Selleks, et hea teadlane või filosoof olla, on ju suisa kasuks, et sotsiaalsus kehvapoolne – ei raiska noort elu ringi möllamise peale.

Kas te tagantjärele tunnete, et kui lapsepõlves oleks teid kuidagi õigemini mõistetud või suunatud, oleks te suureks saades sotsiaalsemad olnud? Kas koolis sattusite ka väikeklassidesse vmt erikohtlemise alla või pigem olite õppimise osas taibukad ja eesrindlikud õpilased?

#3718527:

Panen siia lingi, kus on kirjas, mis on autismispekter (see ei ole kõrgfunktsioneeriv autist—>väga autistlik inimene). Üks asi veel – autismil ei ole erinevaid “sorte”. Aspergerit enam ei diagnoosita just sel põhjusel, et ükski autist ei ole autist “vähem” ega “rohkem”. Miks see oluline on, näeb siit: https://the-art-of-autism.com/understanding-the-spectrum-a-comic-strip-explanation/

#3718527:

Panen siia lingi, kus on kirjas, mis on autismispekter (see ei ole kõrgfunktsioneeriv autist—>väga autistlik inimene). Üks asi veel – autismil ei ole erinevaid “sorte”. Aspergerit enam ei diagnoosita just sel põhjusel, et ükski autist ei ole autist “vähem” ega “rohkem”. Miks see oluline on, näeb siit: https://the-art-of-autism.com/understanding-the-spectrum-a-comic-strip-explanation/

<p style=”text-align: left;”>See ikka kahtlane, et kas autiste saab liigitada vähem ja rohkem skaalal. Liigitamine ju siiski kokkuleppe küsimus. Ise olen kohmaks ja ei talu müra ja sotsiaalselt kartlik ja kehv suhtleja. Sõbranna aga ei söö segatud toitusid ja karedaid riideid. Samuti vihkas kekatunde ja rahvaste pallis oli koba. Kardab kohutavalt palju, aga andekas ja hea mäluga. Tahab ainult endast rääkida ja oma huvidest ja pereliikmetest. Mina midagi räägin, siis viib juttu ruttu enda peale. Ise end kõrvalt ei näe. Samuti on tema elukaaslane selline nagu mina et meeldib üksina nokitseda ja ei armasta suhtlemist. Muidu tark mees, aga kõrgkool jäi pooleli mingite konfliktide tõttu. Aga on edukas ja lugupeetud. Ka igasugu erihuvid igasse teemasse süveneb huviga, loeb uurib. Ei ole sportlik, meeldib kord  ja rutiinsus. Aga teine sõbranna on kangekaelne ja täiesti ajuvabades asjades ajab oma õigust taga. Asjad on korras vaid siis kui raamatud on just laua teatud nurgas ja kardinad peavad samuti vaid teatud moel olema. Muidu aga tööl edukas ja tubli pereema ja hooliv inimene. Palju kinnisideid mida ei saa ümber lükata ja müra ei talu ja ise ütleb, et ka inimestega suhtlus talle kohutavalt koormav…….. Aga kui ma võrdlen meid tuttava diagnoositud autistiga, tundub küll et oleme kergemad vormid.</p>

Minu laps on just see kellel on erhuvid aga pole mingi superandekas ega vaimselt võimekas. 9 klassi koos minu pingutusega oli ta võimete lagi. Seega on tal ja minul väga raske täiskasvanute eluga toime tulla. Eelkõige tähendab see seda et pole erivajadusega sobivat töist rakendust.

#3720041:

#3719878:

Minu laps on just see kellel on erhuvid aga pole mingi superandekas ega vaimselt võimekas. 9 klassi koos minu pingutusega oli ta võimete lagi. Seega on tal ja minul väga raske täiskasvanute eluga toime tulla. Eelkõige tähendab see seda et pole erivajadusega sobivat töist rakendust.

Kurb kuulda, aga eks koolitee peatumist 9kl juures juhtub ka neurotüüpsetel… Oli tegu tavakooliga?

Kas mõni just tema huvidega haakuv ametikool ei oleks aga mõeldav? Neid on tänapäeval ju väga heal tasemel ja laias valikus. Ehk õnnestuks kuidagi ikka leida midagi, kus ta saaks õppida talle sobival rakenduslikul erialal.

Tavakooli lõpetas.

Kui erihuvideks on kunst ja muusika, siis väga valikuid pole.

Ta ei hakka eales nende aladega profi tasemel tegelema.

Üldiselt on mul kogemus et need kutsehariduse soovitajad ise pole teemaga kursis.

Ja autistlikud inimesed on igaüks erinevad.

Ja miks te arvate, et ma pole kutseharidussüsteemiga kursis?

Vabatahtlikult hoian täiskasvanud last elust eemal ja ei saada õppima?

Astangut palun mitte ka soovitada, seal veetis laps 5 aastat peale kooli lõppu erinevaid asju õppides ja tehes.

#3720736:

#3720409:

#3720041:

#3719878:

Tavakooli lõpetas.

Kui erihuvideks on kunst ja muusika, siis väga valikuid pole.

Ta ei hakka eales nende aladega profi tasemel tegelema.

Üldiselt on mul kogemus et need kutsehariduse soovitajad ise pole teemaga kursis.

Ja autistlikud inimesed on igaüks erinevad.

Ja miks te arvate, et ma pole kutseharidussüsteemiga kursis?

Vabatahtlikult hoian täiskasvanud last elust eemal ja ei saada õppima?

Astangut palun mitte ka soovitada, seal veetis laps 5 aastat peale kooli lõppu erinevaid asju õppides ja tehes.

Julgesin tõesti soovitada, kuna minu tutvusringkonnas, mis on inimtüüpide poolest väga kirju, on mitmed täiskasvanud meelepärase uue ameti just läbi kutsehariduse leidnud. Üks boheemlasest hobikunstnik näiteks õppis Polütehnikumis visuaalmeediat, tuttav hobinäitleja õpib praegu Kuressaares kujundusgraafikat.

Ja muidki toredaid näiteid on ikka viimaste aastatega kogunenud palju: it, maastikuehitaja, mööbli restauraator, lilleseadja, metsakasvataja…

Ise olen läinud akadeemilise hariduse teed (olen introvertne, ent neurotüüpne), aga just teiste innustavad kogemused on pannud mind ennast mõtlema, miks mitte lähiaastatel üks vahva ametikooli tee ka veel ette võtta. Eks kogemusi on erinevaid, aga tahtsin enda kuuldud positiivset tagasiside igaks juhuks ka jagada.

Ma mõtlesin, et mulle kui selle lapse emale enam mitte soovitada kuna see asutus on meil läbitud.

Loomulikult on palju inimesi kes kutseõppe asutuse abil on oma meelepärase ameti leidnud.

Ju need autistlikud jooned pole nii tugevad et häiriksid hariduse omandamist.

Aga on neid ka keda olemasolev kutseõppe süsteem ei suuda aidata.

Astangul õpitud ametiga pole tal tööturul midagi peale hakata ja Astangu kaitstud töö on projektipõhine, saad olla vaid piiratud aja.

#3724879:

#3723305:

Astangul õpitud ametiga pole tal tööturul midagi peale hakata ja Astangu kaitstud töö on projektipõhine, saad olla vaid piiratud aja.

Kas saad täpsustada, mida see tähendab? Mu laps kaalub hetkel astangut, just et pärast tööle saada. Mis nõrgad kohad selles on, oleks abiks kui teaks. Tegelikult ise arvame, et ta saab ka tavalises kutsekas hakkama, aga igasugune lisainfo astangu kohta on abiks.

Eks see oleneb ametist ja vaimsest võimekusest.

Minu oma õppis puidupingitööliseks ja tegi seal mõned aastad ka puutöökojas tööd. Niikaua kuni lasti. Avatud tööturule ta selle ametiga ei sobi. Kuna vajab pidevat juhendamist. Ja pole võimeline täiskoormusega töötama.

Astangu plussiks on see, et õpetati töölkäimise rutiini ja igapäevaoskusi.

Vbl mõni IT eriala on parema etttevalmistusega. Eriti kui vaimset võimekust jagub.

#3713589:

Mul on sõbranna, kellel ma kahtlustan Asbergerit. Kui ma talle sellest kunagi rääkisin, siis ta hakkas nutma 🙁 Mulle ta vaatab otsa, aga tänaval käib silmad maas ja tuttavatele ka segali tere ei ütle. Kui vaatab mõnda seriaali, siis peab kõik osad järjest ära vaatama, ühtegi ei tohi vahele jätta. Ta peab ends huvist lähtuvaid asju tegema kindlas järjekorras ja tal tekib ärevus, kui midagi jääb vahele. Eks mõni asi on veel, aga tahtsin öelda, et ka mul on sotsiaalne ärevus ja telefoniga ei julge helistada, kui keegi survestab, hakkan nutma.

Asperger on see sõna, mitte asberger. Siinses teemas on seda sõna ju kümneid kordi kirjutatud, kas sa ei märganud erinevust?

Kui inimene vaatab mingit tema jaoks huvitavat seriaali, on täiesti normaalne ja loomulik, et ükski osa ei tohiks vahele jääda. Kas sina loed/vaatad järjejuttu nii, et suva, kui osad sündmused sinu jaoks vahele jäävad ja sa neist midagi ei tea, vaatad tuimalt uuest suvalisest kohast edasi? Mille poolest see peaks kuidagi normaalsem olema, ma ei mõista.