Mu 13aastasel pojal diagnoosi ei ole, aga mõningad tugevad aspergeri jooned on alati olnud. Neid ei ole väga palju ja üldiselt tuleb ta omadega toime, ka sotsiaalselt. Aga üks asi teeb muret – see õnnetu valiv söömine. Huvitav, kas sellega kunagi lähebki paremaks? Tal on ainult umbes 5 erinevat asja, mida ta suudab süüa – see ei ole pirtsutamine, varem tõesti, kui ma ei saanud ta olukorrast päris hästi aru, proovisin erinevate nippidega meelitada-sundida-premeerida, maitseid osavalt peita jne. Talle lihtsalt hakkab enamik sööke vastu. Ja noh, eks ma näen siis seda eraldi vaeva ja teen enamasti talle neid tema toite eraldi. Hirmus tervislik ja mitmekesine see toidulaud tal pole, aga üldiselt on ta terve ja tugev. Peamine mure on sellega seoses, et mis saab, kui ta suureks saab ja oma elu peale läheb. Ning kui siis see valivus ei ole paranenud. Pean teda üritama kasvatada nii, et ta harjuks endale ise neid erisööke tegema? Sest tegelikult praegu ei saa selles osas ta peale loota, taskuraha eest ka eelistab endale osta viineripirukaid (muud ei kõlba), sest kasvav organism ja kõht ju tühi. Lisaks igasugu krõpsud ja muu rämps läheb alati peale. Rämpsu piiramise kohta on meil küll reeglid ja ta üldiselt reegleid järgib kah ning valetamist-varjamist ei harrasta (ka üks ta aspergeri joontest). Aga jah, kas on lootust, et see söögisedel tal ikkagi laieneb? Sest praegu temaga väljas käies ka süüa eriti ei saa, ta ei telligi midagi. Sest isegi kui on tegu kirjade järgi tuttava söögiga, kardab juba ette neid erinevaid võõraid lisamaitseid, mis toidu ta jaoks ära võivad rikkuda. Või mida ma teha saaksin, et teda aidata? Veel lasteaias sõi ta üsna palju erinevaid asju, aga alates kooliminekust on see talle sobivate toitude nimekiri järjest kitsamaks tõmbunud. Kardan, et kui ta toiduvalik ainult tema otsustada millalgi jääb, võib temast lihtsalt paks ja haige inimene saada. H
Teema: Aspergerilik valiv söömine
Otsi infot selektiivse toitumishäire kohta. On ravitav nagu kõik toitumishäire, aga lihtne see ei ole.
https://www.facebook.com/events/367252787521370/
Jagan informatsiooniks.
Mis seal ikka saada. Suurem osa eesti inimesi sööb elu aeg kartulit-hakklihakastet.
Minu aspergerlike joontega mees ja pervas. arenguhäirega poeg mõlemad selektiivsed sööjad. Seejuures ei söö hullult ebatervislikult (kuigi lapsele muidugi rämps meeldib), mees sööb oluliselt tervislikumalt kui mina. Nad ei söö segatud toite, töödeldud toitu (liha v a), sageli 1 toiduaine korraga. Võivad olla ka perioodid, kus süüakse pikemalt 1 toitu, siis mingi aeg nö lemmiktoit vahetub. On mõlemad suurepärase tervisega, poeg natuke kleenuke lihtsalt, aga mitte alakaalus. Soovitan raamatut “Kuidas aidata äärmiselt pirtsakat sööjat”, mind rahustas see oluliselt.
Loomulikult õpeta ta ise oma toite tegema. Yhest kyljest on igati normaalne, et inimene oskab paar lemmikrooga kokku kokata, teisest kyljest (vot sellega teda veenagi) ei saa keegi teine, kolmas ega kahexas talle midagi sobimatut söögi sisse sokutada, kui ta ise teeb. Kolmandast kyljest ei pea Sina nii hullusti rabama & neljandast kyljest võib juhtuda, et talle hakkab kokandus meeldima & ta ise asub experimenteerima. Kõik ju kenad kyljed.
Minu laps, kes hetkel on 13 aastane ja nutikas ning muusikas andekas poiss, ajas mind ka söögiga hulluks kuni koolini. Sõi ainult teatud toiduaineid, segada ei tohtinud, kartul, liha, kurgiviilud pidid taldrikul üksteisest eraldi mandritel asuma. Esimene aasta lasteaias (läks 3 aastaselt) ei söönud midagi, teisel aastal juba veidi hakkas. Praegu sööb palju salateid, kartulit, ühte sorti leiba ainult, magusat ei söö, palju puuvilja jällegi sobib. Tervislikud valikud on tal.
Lohutan, et osa inimesi söövadki veidi imelikult, ei pea diagnoos olema.
See, et väiksed lapsed ei söö, kui nt soust ja kartul taldrikul kokku puutuvad, on täitsa tavaline. Mul ühe lapse rühmast umbes pooled olid sellised, minu laps kaasa arvatud. Ajaga läheb paremaks. Mis segamisse puutub, siis minu meelest mehed on selles suhtes pepsimad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
