Teema: ATH avaldumise vanus

Ma arvan, et inimesel on ATH juba sünnist saati. Iseküsimus on see, kui selgelt ja ruttu see väljendub ja millal diagnoos pannakse.

Mul tuttaval on poeg, kes oli lapsena vanemate arvates täiesti tavalaps. Käis tavakoolis jne. Keskastmes oli aga õppimine juba nii raske, et oli eriõppel. Keskkooli mõistagi ei läinud. Ja kõige lihtsama ametiga kutsekoolis hakkama ei saanud. Nüüd käib toimetulekukeskuses ja teeb aegajalt lihttöid. Selle jutu põhjal võiks aru saada, et laps “haigestus” ATHsse alles teismeeas. Aga kui vanemate juttu kuulata, siis on täiesti selgelt aru saada, et lapsel on eripära olnud ikka sünnist saadik ja ka väikelapseeas. See, et ta tuli algul koolis enam-vähem toime, ei tähenda, et ATH-d ei olnud. Kuna ta on vanematel ainus laps, siis ilmselt ei osatud tavalapsega kohe võrrelda. Ametlikult sai laps diagnoosi alles pärast põhikooli lõppu, kui selgus, et laps ei sobitu mitte kuhugile.

Selle vahel, millal diagnoos on pandud ja mis on prognoos, ma eriti seost ei näe. Kui ATH on, siis on ja seda välja ravida ei saa. Ainus, mida teha saab, on palju tegeleda, suunata, erinevaid tugiteenuseid pakkuda. Mõistagi, mingid ravimid pakuvad leevendust. Aga sellist asja, et mida varem diagnoosi sai, seda rutem sai terveks, vaevalt, et olemas on.

Olen lugenud, et neil, kellel on keskseks tähelepanu probleem (ja mitte hüperaktiivsus) on prognoos kehvem. Sellest võib teha mõnevõrra meelevaldse järelduse, et neil kellel tuvastatakse hiljem, ongi tõenäoliselt pigem tegemist tähelepanuprobleemiga, sest see avaldub alles koolikeskkonnas, kus muutub vajalikuks pikaajaline tähelepanu pööramine mingile teemale.

Lugesin veel. Enamus inimestel kestavad sümptomid täiskasvanuikka välja. Kehvemat prognoosi ennustavad raskemad sümptomid lapseeas, suurem hulk kaasnevaid häireid (eriti käitumishäired, aga ka näiteks depressioon), vanemate vaimsed häired, probleemsed suhted vanematega (ehk negatiivsed transaktsioonid vanema ja lapse vahel, st lapse käitumise tõttu ei suuda vanem suhtuda soojalt oma ATH-ga lapsesse, mis omakorda soodustab lapse käitumisprobleeme jne).

#3646301:

Kui enne kooli diagnoosi saab, on võimalik sobiv kool valida mitte traumeerida last mittesobivas keskkonnas.

Raskemad juhud väljenduvad juba lasteaias ja igasugune abi on hea.

Elus läbi löövad need keda on abistatud hariduse omandamisel.

Erikoolides on muidugi stressivabam ja lihtsam, aga  mis edasi saab. Hiljem on veelgi raskem konkureerida. Kas keegi teab statistikat  ristiku koolist, et kuhu edasi sealt minnakse.

Raskemad juhud on need, kes rühma toimetamist tõsiselt häirivad, ehk siis norivad tüli ja löövad kaaslasi, ei kuuletu käskudele ja keeldudele, satuvad õnnetustesse (teevad kogemata viga teistele ja endale). ATH laste toetamiseks on erinevaid võtteid, saab teha rühmas kohandusi, õpetajaid informeerida, mõnikord kasutatakse ka tugiisiku võimalust.