Ma arvan, et inimesel on ATH juba sünnist saati. Iseküsimus on see, kui selgelt ja ruttu see väljendub ja millal diagnoos pannakse.
Mul tuttaval on poeg, kes oli lapsena vanemate arvates täiesti tavalaps. Käis tavakoolis jne. Keskastmes oli aga õppimine juba nii raske, et oli eriõppel. Keskkooli mõistagi ei läinud. Ja kõige lihtsama ametiga kutsekoolis hakkama ei saanud. Nüüd käib toimetulekukeskuses ja teeb aegajalt lihttöid. Selle jutu põhjal võiks aru saada, et laps “haigestus” ATHsse alles teismeeas. Aga kui vanemate juttu kuulata, siis on täiesti selgelt aru saada, et lapsel on eripära olnud ikka sünnist saadik ja ka väikelapseeas. See, et ta tuli algul koolis enam-vähem toime, ei tähenda, et ATH-d ei olnud. Kuna ta on vanematel ainus laps, siis ilmselt ei osatud tavalapsega kohe võrrelda. Ametlikult sai laps diagnoosi alles pärast põhikooli lõppu, kui selgus, et laps ei sobitu mitte kuhugile.
Selle vahel, millal diagnoos on pandud ja mis on prognoos, ma eriti seost ei näe. Kui ATH on, siis on ja seda välja ravida ei saa. Ainus, mida teha saab, on palju tegeleda, suunata, erinevaid tugiteenuseid pakkuda. Mõistagi, mingid ravimid pakuvad leevendust. Aga sellist asja, et mida varem diagnoosi sai, seda rutem sai terveks, vaevalt, et olemas on.