Sooviksin, et kogemusi jagaksid vanemad, kelle lastel on diagnoositud ATH. Millised olid Teie väikelapsed? Kas oli probleeme rasedusega – sünnitusega? Beebiiga? Väikelaps? Kui peres on vanemaid lapsi, palun meenutage erinevusi!Kirjeldage meenutuste põhjal oma kuni 2 aastast last!
Olen mures oma peaaegu 2 aastase poja pärast 🙁 Paljud ütlevad, et ta ei arene ega käitu arengupõhiselt, teised lohutavad, et kõik on ok ja küll ajaga tuleb! Ma vist ei oskakski muretseda, kui mul poleks ees vanemat poega…nad ikka on nii erinevad oma arengult!
Ta ei kasva eriti ( U 1,5 a jooksul max 4 cm ), ta ei räägi ( sõnasid on max 15 ) aga neid ei tule juurde, ei korda ja on erinevad tavaliste laste sõnavarast!Nt: tema sõnad on: Emme, Issi, mämm-mämm, auk, nööp, tädi, kuu, kaka, kaks, lamp, alla, jne! Samas aru saab juba väga varakult kõigest ja suudab ennast ka kõigile arusaadavaks teha!
On väga agressiivne ( 5 a vanem vend koguaeg nutab ta pärast), ei kuula absoluutselt ühtegi käsklust – palvet ( Sa võid ennast ta peale pooleks röökida…kui ta ei taha, siis ta lihtsalt ei reageerigi hoolimata teemast!Teeb näo, et ta ei kuule!)…ohutunne puudub täielikult ( Võib kasvõi 66 korda ennast ahju vastu ära põletada või 22 korda diivanilt alla kukkuda! )…Tal puudub igasugune ohutunne!Väljas lihtsalt jookseb minema…läheb kaasa iga võõraga, kes kasvõi talle otsa vaatab korra!
Ühegi asjaga ei mängi, miski talle huvi ei paku!Kuskil ei suuda ega ole nõus nt. süles püsima rohkem, kui max 2 minutit! Samas oskab olla siuke nunnu musitaja ja kalli kuubik :)Igalt ürituselt peab temaga juba lahkuma hiljemalt 5 min pärast!Koordinatsioon on olematu…ta lihtsalt ei suuda kummagi käega viia lusikat suuni, käed hakkavad värisema!
Ma olen tõesti väga mures, sest ei oska kuidagi hakkama saada ja ei tea, mida teha! Vanem laps on ideaalsuse näide igas asjas olnud sünnist alates!
Rasedus möödus kergelt aga tema poolt agressiivselt…sündis u 3,2 n enneaegsena!
Vabandan ette vigade pärast!
Teema: ATH ja väikelapse tundemärgid!
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
Copin sulle siia ühe markantse näite.
… Ma lihtsalt tahan end tühjaks rääkida.
Täna on jälle üks \”sellistest\” päevadest kus ma tahaks olla kõigest ja kõigist eemal.
Minu poeg sündis ühel ilusal ja päikesepaistelisel sügiskuu päeval.
Olin väga õnnelik, kuigi kõik ei läinud nii hästi kui oleksin ise lootnud. Aga mis peamine, laps oli ju terve, poisil oli 10 varvast ja sõrme. Kõik liikmed ja jäsemed olid õiges kohas.
Haiglas saime kõik korralised vaktsiinid ja läksime röömsalt kodu poole.
Beebi kasvas ilusti ja tõi mu päevadesse päikest. Olin röömus ja noor ema.
Laps sai vanemaks ja läksime saama korralist b-hep süsti. Protseduur ise kulges ilusti ja päev normaalses rütmis.
Õhtul last vannitades märkasin, et ta on kuidagi teistsugune… loid ja viril. Mõtlesin, et mis seal ikka. Ju on normaalne reaktsioon süstile.
Järgmine päev oli mu röömsameelne beebi samuti muutunud… ei olnud enam see laps kes ennem.
Hiljem saime ka teised B-hep vaktsiinid ja siis läks olukord veel hullemaks.
Laps muutus väga kartlikuks, areng peatus. Ta ei suutnud istud ja käputama hakkas alles 10 kuusena kui käisime aktiivselt füsioterapeudi juures.
Käima hakkas ta alles 1,6 aastaselt…
Arvasin koguaeg, et ta on lihtsalt laisk laps, veidi teistsugune ja eriline.
Ühel päeval tuli külla mu õde , kes elab kaugel…
Olime olnud pool päeva koos kui ta ütles, et mu poeg on teistsugune. Ta vältis silmkontakti ja oli uje. Õde kes töötas autistlike lastega märkas, et mu poeg oli kuidagi eriline.
Sel ööl ma lihtsalt nutsin, olgugi et mul polnud diagnoosi, aga ma lihtsalt nutsin välja kõik mis mu sisse oli kogunenud. Sisimas ma tundsin , et midagi on valesti, aga mõistusega üritasin asja eirata.
Elu läks edasi…nii nagu see vaid minna sai. Tekkisid 2 aastase jonniperioodid mis väga raskelt möödusid.
Tihti sai poes peale ostude tegemist seistud lapse kõrval kui ta end välja elas. Polnud harv juhus kui poe põrandal võis pool tundi end välja elada.
Kui talle miski ei sobinud, siis jäi ta seisma ühe koha peale ja ei kontakteerunud välismaailmaga.
Tol hetkel jäin ootama oma tütart, seetõttu ei saanud ma last süles ka tassida, et teda poest välja viia.
Nüüdseks on poiss 3 aastane ja olukord läheb päev-päevalt hullemaks.
Nii mõnigi kord olen saanud inimeste halvustavaid pilke ühiskondlikus kohas. Ma ei oskavat oma last kasvatada ja lasen tal karjuda. Milline häbi!
Poodi ma minna ei saa kui see poisile ei sobi. Ta kas röögib ukse peal või jääb seisma ja elab omas mullis.Ükskõik mis ma kõrval talle ei räägiks.
On ka kordi kus ta on minema jooksnud, ma olen pisarsilmi jooksnud ja otsinud last. Lõpuks tõi ta tagasi üks naine kes rääkis, et laps jooksis ostukeskusest välja, otse sõiduteele.
Ma olen lihtsalt väsinud, ei taha isegi välja enam minna, sest mitte kunagi ei tea mis võib juhtuda. Olen ka väsinud inimeste halvustavatest pilkudest.See kõik ajab nutma 🙁
Ma tean, et olen inimesena veel toores, küll on antud mulle laps kes aitab mul kasvada ja saada \”suureks\”.
Kahetsen, et ma ei teadnud tookord seda mida võib teha üks lihtne süst lapsele. Elan päev-päevalt kahetsuses, et oma lapse elu ära rikkusin.
Teades nüüd seda kõike ei suuda ma mõista, miks ma ometi varem seda kõike ei uurinud, miks ma ometi varem ei teadnud!?!
Ootame psühhiaatri vastuvõtu aega. Käinud juba kordi psühholoogil olen saanud oma hirmudele kinnitust, nüüd on vaja asi vaid ametlikuks teha.
Miks ma seda kõike kirjutan?
Ma lihtsalt vajan seda, et see kõik endast välja saada.
Kardan seda mida toob tulevik, sest poiss kasvab. Mis saab siis kui ta jõud käib minu omast üle? Kuidas ta saab elus edaspidi hakkama?
Need küsimused söövad mu hinge seest.
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
Tere,
Minu nüüdseks juba teismelise ATH diagnoosiga lapse lugu.
Sündis pisut enneaegsena. Areng oli täiesti normaalne. Aastaselt kõndis, enne kahe aastaseks saamist läks lasteaeda. Kohutavalt meeldis seal, sest oli palju lapsi. Mängides ei püsinud oma tegevuse juures, suuremaid legosid kokku ei pannud-väiksed käisid üli kiiresti kokku. Jutustas, jutustas jutustas-vahel armastasime öelda, et puhka suud natuke. Tormas ringi, rahulikult poes ja tänaval käia ei mõistnud, aga ise ta oli rõõmus. Kui tekkis tema jaoks millegipärast hirmutav olukord, siis haukus(näit tuli külla palju võõraid jne.) Sama siis kui millegi üle väga õnnelik oli. Lasteaias kasvatajad kurtsid, et ei armasta teistega koos õppida, laulda ja joonistada. Samas kehalised harjutused ok. No ja siis algas kool, diagnoosi veel polnud, selle saime alles paar aastat hiljem. Aga ATH laps ei suuda püsida tegevuse juures rohkem, kui 15 min ja loobub asju tegemast, kui tundub liiga raske. Reageerib tavainimesele suhteliselt mitte vastuvõtlikult. jnejne. Nüüd ravimid peal ja käitub nagu tavaline laps.
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere,
Minu nüüdseks juba teismelise ATH diagnoosiga lapse lugu.
Sündis pisut enneaegsena. Areng oli täiesti normaalne. Aastaselt kõndis, enne kahe aastaseks saamist läks lasteaeda. Kohutavalt meeldis seal, sest oli palju lapsi. Mängides ei püsinud oma tegevuse juures, suuremaid legosid kokku ei pannud-väiksed käisid üli kiiresti kokku. Jutustas, jutustas jutustas-vahel armastasime öelda, et puhka suud natuke. Tormas ringi, rahulikult poes ja tänaval käia ei mõistnud, aga ise ta oli rõõmus. Kui tekkis tema jaoks millegipärast hirmutav olukord, siis haukus(näit tuli külla palju võõraid jne.) Sama siis kui millegi üle väga õnnelik oli. Lasteaias kasvatajad kurtsid, et ei armasta teistega koos õppida, laulda ja joonistada. Samas kehalised harjutused ok. No ja siis algas kool, diagnoosi veel polnud, selle saime alles paar aastat hiljem. Aga ATH laps ei suuda püsida tegevuse juures rohkem, kui 15 min ja loobub asju tegemast, kui tundub liiga raske. Reageerib tavainimesele suhteliselt mitte vastuvõtlikult. jnejne. Nüüd ravimid peal ja käitub nagu tavaline laps.[/tsitaat]
Kui see saladus pole mis ravimeid saab?
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
minu ATH on 13. sündis õigel ajal.rasedus oli normaalne. olin kodune.roomama ja käima hakkas suht vara. 9,5kuuselt jooksis juba. kasvult suur ja kasvas üsna kiiresti.korraldustele ei allunud. pidevalt pidin sabas jooksma.ohutunne puudus, ronis igale poole.ujulas ei julgenud temaga käia, sest võis lambist minna ja suurde basseini hüpata.
teiste lastega võrreldes torkas just see silma , et ta ei tahtnud puzzlesid kokku panna. noorim mul pani 2-aastaselt juba 20 tükilisi kokku.
kõne tuli hilja, kolmeselt, ja siis ka segaselt, et vajas logopeedilist abi.
nüüd käib väikeklassis, saab keskendumist soodustavat ravimit. kuulab sõna ka.on palju vajanud tegelemist ja erinevates teraapiates käimist.
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
Olen teemaalgataja, aitäh vastuste eest. Mida rohkem loen teiste kogemusi, seda rohkem hakkan muretsema. Tema ka ei mängi, üldse! Mitte ükski asi ei paku talle rohkem huvi, kui maksimum paar minutit.Kui vanem vend üritab temaga legodega nt. mängida, siis väiksem poeg vaid lõhub 🙁
Eile nt. jälle ronis diivanilauale vist 16 korda, lõpuks kukkus sealt selg ees alla peaga vastu põrandat…see peaks ju andma talle mingigi õppetunni…aga ei, pool tundi hiljem ronis juba uuesti sinna 🙁 Tal puudub täielikult ohutunne!
Kui ta sündis, oli probleeme pea hoidmisega…tundus, et ta ei hakkagi seda hoidma, 3 kuuselt saadeti ta ujuma ja füsioteraapiasse. Algselt ei tundunud mingit kasu olevat aga 4 kuuselt, täiesti üleöö hakkas pead hoidma ja oli nagu vahetatud laps 🙂
Muu areng on täiesti eakohane, väljaarvatud siis kõne ja söömine.
Temaga kuskil käimine, nt. kontserdid, venna lasteaia esinemised on võimatud, ta ei suuda süles paigal püsida ega vaikselt olla 🙁 Tavaliselt peamegi käima mehega koos, korda – mööda lahkume siis temaga saalist.
Võib – olla ma ei oskakski muretseda, kui ta oleks esimene laps aga mul on võrdlus ju olemas, samuti on enamustel tuttavatel ka lapsed, keegi ei ole nii pidurdamatu ja sõnakuulmatu 🙁
Samas sinna kõrvale on ta väga positiivne, lõbus ja armas 🙂 Ühel hetkel on täiesti hullumeelne, teisel tõsine hellik, poeb kaissu, kallistab ja musitab.
Ah ma ei teagi, kord arvan, et kõik ei ole korras, teisel hetkel loodan, et ta äkki on teistsuguse iseloomuga ja lihtsalt väga elav laps!
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
äkki suhkrulaks
http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/teadlane-valesti-valitud-toit-muudab-lapse-tujukaks-ja-taltsutamatuks.d?id=64857366
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sooviksin, et kogemusi jagaksid vanemad, kelle lastel on diagnoositud ATH. Millised olid Teie väikelapsed? Kas oli probleeme rasedusega – sünnitusega? Beebiiga? Väikelaps? Kui peres on vanemaid lapsi, palun meenutage erinevusi!Kirjeldage meenutuste põhjal oma kuni 2 aastast last!
Olen mures oma peaaegu 2 aastase poja pärast 🙁 Paljud ütlevad, et ta ei arene ega käitu arengupõhiselt, teised lohutavad, et kõik on ok ja küll ajaga tuleb! Ma vist ei oskakski muretseda, kui mul poleks ees vanemat poega…nad ikka on nii erinevad oma arengult!
Ta ei kasva eriti ( U 1,5 a jooksul max 4 cm ), ta ei räägi ( sõnasid on max 15 ) aga neid ei tule juurde, ei korda ja on erinevad tavaliste laste sõnavarast!Nt: tema sõnad on: Emme, Issi, mämm-mämm, auk, nööp, tädi, kuu, kaka, kaks, lamp, alla, jne! Samas aru saab juba väga varakult kõigest ja suudab ennast ka kõigile arusaadavaks teha!
On väga agressiivne ( 5 a vanem vend koguaeg nutab ta pärast), ei kuula absoluutselt ühtegi käsklust – palvet ( Sa võid ennast ta peale pooleks röökida…kui ta ei taha, siis ta lihtsalt ei reageerigi hoolimata teemast!Teeb näo, et ta ei kuule!)…ohutunne puudub täielikult ( Võib kasvõi 66 korda ennast ahju vastu ära põletada või 22 korda diivanilt alla kukkuda! )…Tal puudub igasugune ohutunne!Väljas lihtsalt jookseb minema…läheb kaasa iga võõraga, kes kasvõi talle otsa vaatab korra!
Ühegi asjaga ei mängi, miski talle huvi ei paku!Kuskil ei suuda ega ole nõus nt. süles püsima rohkem, kui max 2 minutit! Samas oskab olla siuke nunnu musitaja ja kalli kuubik :)Igalt ürituselt peab temaga juba lahkuma hiljemalt 5 min pärast!Koordinatsioon on olematu…ta lihtsalt ei suuda kummagi käega viia lusikat suuni, käed hakkavad värisema!
Ma olen tõesti väga mures, sest ei oska kuidagi hakkama saada ja ei tea, mida teha! Vanem laps on ideaalsuse näide igas asjas olnud sünnist alates!
Rasedus möödus kergelt aga tema poolt agressiivselt…sündis u 3,2 n enneaegsena!
Vabandan ette vigade pärast!
[/tsitaat]
Ma ei taha absoluutselt panna mingit diagnoosi, aga Su laps on nagu üks ühele minu lapsega, kui ta oli 2aastane. Nüüdseks on tal juba mitu aastat diagnoositud autistlikud jooned ja ATH.
Aga miks Sa arstile temaga ei lähe? Lastepsühhiaatrid on ju olemas, meie käisime ka 2aastaselt juba arstil ära. Pool aastat hiljem saime diagnoosi kätte. Ära prae end seal kodus, üksi on selliseid asju väga raske taluda ja kui Su lapsel ongi ATH, siis saad asjalikku nõuannet, mida edasi teha ja kuidas teda suunata olema kontsentreerunum.
Jah, alati on võimalus, et laps on aeglase arenguga, aga see, mida Sa kirjutad, paneks ka minu väga muretsema.
Käi lapsega arstil ära – see on minu nõuanne.
Kui elad Tallinnas, siis väga hea arstide kombo on Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskuses, kus dr Piret Visnapuu-Bernadt on lastepsühhiaater ja Tiina Valvas on lastepsühholoog. Nende koduleht asub siin: http://www.mppk.ee/
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
Minu lapsega rasedus kulges hästi, sünnitus ilus kogemus, beebina oli ok laps, ei nutnud palju ega olnud ka liiga rahulik. Areng oli omaealistest kiirem, füüsiline just eriti, rääkima hakkas ka väa varakult. 1a oli probleem, tagus pead vastu seina.
Kui jalad alla sai hakkas trall pihta, sekunditki rahu ei saanud enam. Jooksis vaid ringi.
Kõik lohutasid, et kasvab välja ja uskusin ka ise seda.
2a saatis perearst paühhiaatri juurde kus öeldi, et jah väga aktiivne aga nii pisikestel midagi ei diagnoosita.
Kuna peobleeme temaga oli hulgi käisime regulaarselt psühholoogi juures kes ikka aegajalt mainis, et psühhiaatrile minna.
Puzzle suudab ta kokku panna aga see on ka kõik. Multikat lõpuni vaadata ei suuda, paigal istuda ei suuda üle 5min, valulävi on väga kõrge, luumurd valu ei teinud näiteks, ohutunne null, julge ja ainult räägiks. Poes suhtleb suvaliste inimestega iga kord. Jne. Seni pidasin seda normaalseks aktiivseks lapseks.
Nüüd 3k tagasi läks aga asi väljakannatamatuks, hüsteeriahood, kus märatseb ja peksab, lõhub ja laamendab ja rahustada ei saa.
Laps 4,5a nüüd. Ja diagnoos pandi juba 2. visiidil psühhiaatri juurde, kõik oli selge, diagnoos paigas ATH.
RE: ATH ja väikelapse tundemärgid!
Kas siis tuleb välje,et üks tunnustest on kiire areng ja teine hiline kõne…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
