Kas on siin veel keegi, kellel sama olukord:
Diagnoos ATH. Laps on rahuliku loomuga.
Ei suuda pikalt keskenuda. Mõtted lähevad uitama.
Kas laps käib tavakoolis, erakoolis?
Otsin inimest, kelle kogemusi kuulda ja kellele oma kogemusi jagada.
Enamus ATH diagnoosiga lapsi on liigselt aktiivsed. Minu poeg mitte. Seega on sama olukorraga lapsevanemat mul suht raske leida.
Sul on siis laps, kellel on tähelepanuhäire ilma hüperaktiivsuseta.
Ma arvan, et enamikule sellistele lastele ei pandagi diagnoosi. Tähelepanuhäirega lapsi ja täiskasvanuid on üsna palju, aga enamasti elavad nad oma elu udupea, uinamuina või hajameelse professori nime kandes rahulikult ära ja diagnoosi pole tarviski.
Minu laps on selline- ath väljendunud tähelepanuhäirena, kaasneva aktiivsuseta. Esimeses klassis oli ta tavakoolis 32 lapsega klassis ja seal tulid probleemid, kuna ei suutnud tunnis teiste tempos kaasa teha ja seega jäi õhtuti väga palju teha- tunnitöö ja lisaks kodune töö. Ka kontrolltöid ei jõudnud lõpetada õigeaegselt, tulid kahed ja ühed. Õpetaja ka jäik ning kuigi tunnistusel olid neljad-viied, oli meil lapsega meeletu stress. Teise klassi läks laps väikeklassi- oli küll suunamine õpiraskusega laste klassi, aga selliseid oli ainult Ristikus ning see asub kodunt väga kaugel. Seega palusime suunamist väikeklassi kodule lähemale. Väikeklassis tuli lapsele tagasi eluisu ja koolirõõm. Hinded on endiselt korras ja mõni üksik neli viite seas, aga eelis on selles, et ta jõuab tunnis palju rohkem ning kodus ei jää enam nii palju üle korrata. Teistest mahajäämise stressi ei ole ja kõik saab koolis selgeks.
Kuna ise olen õpetaja, siis avasin sellest sügisest väga väikese erapõhikooli, kus on väikeklassid, õpe on tavalise riikliku õppekava alusel nagu tavakooliski ning enamus õpilasi ongi meil keskendumisraskusega. Kooli tegemise mõte oli selles, et tavakoolis väikeklass ei pruugi anda tulemust, kui laps jääb vahetundides selle suure melu sisse, laps ei saa nii individuaalset lähenemist ja õpetamismeetodeid, kui vaja oleks, või siis jääb vajaka tugiteenustest- logopeedist, eripedagoogist.
Muidugi on väga meeldivaid erandeid tavakoolides ja selle üle on ainult rõõm.
Kui rääkida sellise lapse võimalustest tavaklassis, siis see on muidugi võimalik, kui kodus on lapsel tugi õppimisel ning klassis väga mõistev ja toetav õpetaja, kool ja kaaslased. Netiotsingutest leiad kindlasti ühe lapsevanema pika kirjelduse, kuidas tema ATH lapse klassijuhataja aitas lapse põhikooli lõpuni- iga kontrolltööd tehti mitu korda kuni positiivse hindeni, õpiti õhtuti rohkem ja vist võeti ka mingeid ravimeid.
Sain just hiljuti oma poisile impulsiivsus ja tähelepanuhäire diagnoosi. Poiss on 8 aastane ja käib tavakoolis. Muutusi käitumises hakkasime märkama lasteaia viimases rühmas. Esimene klass on on ka üle kivide ja kändude. Pidevalt olid löömised ja probleemid kaaslastega. Jah, oleks pidanud juba varem pöörduma psühholoogi poole aga see on tagantjärgi tarkus. Poiss on sellise äkkvihaga ja suhteliselt püsimatu, kuid just kodus. Koolis tegelikult sellega probleeme ei ole just püsimatusega. Hinded on väga head. Kuigi käib ka logopeedi juures ja õpiabis matemaatikaga aga see pole midagi hullu.Mõtted lähevad ka uitama ja koolis ülesannet peab ta saama näiteks ise lugeda. Kui ette loetakse siis ei jaga, mida tegema peab. Tal on diagnoos nõrgal kujul ja näiteks rohte vaja ei ole.
Mina olen diagnoosimata ATH täiskasvanu. Tähelepanuhäire ilma aktiivsushäireta. No eks ühel kohal istumine on natuke ikka raske ja oli ka lapsena. Istusin ikka imelikes asendites, jalad enda all keras või välja sirutatud jne. Akadeemilises mõttes päästis mind see, et ma olin väga uudishimulik ja paljudest asjadest huvitatud. ATH diagnoosiga inimestel on tihti võime tugevalt keskenduda neile asjadele, mis huvi pakuvad. Kuid igavad/rutiinsed tegevused (tähtede kirjutamise harjutamine näiteks) on väga rasked ja vaevalised. Eks selle uudishimuga oli samuti nii, et tunni alguses, kui räägiti uuest asjast, siis ma olin tunniga kaasas ja kuulasin huviga, kuid kui harjutamiseks või millegi pähetuupimiseks läks, siis hakkas igav. Ja siis oli nii raske. Samas, kuna teadmiste kinnistamine nõuab harjutamist, jäid teadmised kohati puudulikuks. Õnneks üldvõimekus olli mul piisav, et konteksti põhjal enamikes ainetes 4-5 saada. Matemaatika näiteks pakkus mulle huvi ja seda õpetasin teistelegi, kuid enda hinded olid tihti neljad. Hooletusvigadeks nimetati neid.
Ega ma ei tea, kui vana su laps on või mis probleemid on.
Mis mul tekitas probleeme?
Asjad jäid maha. Pidevalt. See tekitas stressi ning samuti oli mõnikord puuduvate asjade tõttu probleeme tunnis kaasa töötamisega. Ka õpetajad sildistasid ja ütlesid halvasti seetõttu. Ehk aita lapsel leida süsteem, kuidas oma hajameelsusega toime tulla. Nimekiri, mille juurde linnukesi teha, on koti pakkimisel suureks abiks. Ole valmis ostma uusi koolitarbeid. ATH laps ei kaota neid meelega ära ega ole hoolimatu, see lihtsalt juhtub. Kui veidi googeldada, siis leiab nõuandeid ja tehnikaid igasuguste ATH probleemidega toime tulekuks.
Näiteks aita tal luua päevaplaan. Pange see seinale.
Aita lapsel kooliained huvitavaks teha. Aita otsida juurde materjali, filme, pilte. Aruta temaga teemasid. Kui asi on huvitav, siis ATH lapse keskendumisvõime on uskumatu. Kui ta ei saa aru, kuna mõtted lähevad uitama, siis ära arva ega ütle, et ta on rumal. Tal puudub huvi. Otsige erinevaid õppimise tehnikaid. Ebahuvitava aine pähetuupimine on täiesti mõttetu ajaraisk ja närvide rikkumine. See ei toimi.
Kõige olulisem on õpetaja ja kooli toetus ning mõistmine. Kui õpetaja ei tea midagi ATH lastest ega ei ole valmis end kurssi viima, siis vahetage kooli või klassi. See on uskumatu, mida õpetajad lapsega teha võivad. Ma olen siiani solvunud oma algklasside õpetaja peale, kuna ta arvas, et ma olen rumal ja hooletu. Samas on õpetajaid, kes on pühendunud ja aitavad. Näiteks tean, et mõnikord on õpetajal ja lapsel kokkulepe, kuidas õpetaja märku annab, kui näeb, et laps ei keskendu. On see siis ees istuvale lapsele käe õlale panek, lauale koputamine vms.
Põhiliselt on vaja mõistmist, et ta ei tee seda meelega. Kas teil on peres veel kellelgi sama probleem? ATH on tugevalt pärilik. Minu õnneks või kahjuks on ATH mu emal, kergemal kujul isal ja ka vanaemal oli. Võib ette kujutada, milline kaos meil kodus valitses. Kuid nad mõistsid ja toetasid mind. Aitasid õppimise huvitavaks teha, mis tähendas, et ma läbisin koolid siiski üsna edukalt. Samas, nt mõnda mu töökaaslast on mu hajameelsus ja hooletusvead (mu tööst ei sõltu kellegi elu ja tervis ning need vead otseselt kahju ei tee kellelegi) väga tõsiselt häirinud.
minul on,lisaks ka autistlike joontega. kuna tal on juba kool läbi, saan kogemust jagada.
kõige sobivam oli väiksem kollektiiv. sest suures klassis teiste nihelemine segas.minu laps ei saanud suures kodukoolis hakkama ja käis teisest klassist alates väikeses maakoolis kus 12 last klassis ja kool ise ka ei olnud suur. kui peale selle kooli lõppu suurde kooli, suuremasse klassi läks , oli tal väga raske.ka oli meil abiks koduõpetaja ja enamus asju tuli kodus üle rääkida, õpetada ,sest ta ei suutnud klassis keskenduda. ja kontrolltööd tegi ka enamasti ära teisel katsel, järeltööna.
Minu laps on selline- ath väljendunud tähelepanuhäirena, kaasneva aktiivsuseta. Esimeses klassis oli ta tavakoolis 32 lapsega klassis ja seal tulid probleemid, kuna ei suutnud tunnis teiste tempos kaasa teha ja seega jäi õhtuti väga palju teha- tunnitöö ja lisaks kodune töö. Ka kontrolltöid ei jõudnud lõpetada õigeaegselt, tulid kahed ja ühed. Õpetaja ka jäik ning kuigi tunnistusel olid neljad-viied, oli meil lapsega meeletu stress. Teise klassi läks laps väikeklassi- oli küll suunamine õpiraskusega laste klassi, aga selliseid oli ainult Ristikus ning see asub kodunt väga kaugel. Seega palusime suunamist väikeklassi kodule lähemale. Väikeklassis tuli lapsele tagasi eluisu ja koolirõõm. Hinded on endiselt korras ja mõni üksik neli viite seas, aga eelis on selles, et ta jõuab tunnis palju rohkem ning kodus ei jää enam nii palju üle korrata. Teistest mahajäämise stressi ei ole ja kõik saab koolis selgeks.
Kuna ise olen õpetaja, siis avasin sellest sügisest väga väikese erapõhikooli, kus on väikeklassid, õpe on tavalise riikliku õppekava alusel nagu tavakooliski ning enamus õpilasi ongi meil keskendumisraskusega. Kooli tegemise mõte oli selles, et tavakoolis väikeklass ei pruugi anda tulemust, kui laps jääb vahetundides selle suure melu sisse, laps ei saa nii individuaalset lähenemist ja õpetamismeetodeid, kui vaja oleks, või siis jääb vajaka tugiteenustest- logopeedist, eripedagoogist.
Muidugi on väga meeldivaid erandeid tavakoolides ja selle üle on ainult rõõm.Kui rääkida sellise lapse võimalustest tavaklassis, siis see on muidugi võimalik, kui kodus on lapsel tugi õppimisel ning klassis väga mõistev ja toetav õpetaja, kool ja kaaslased. Netiotsingutest leiad kindlasti ühe lapsevanema pika kirjelduse, kuidas tema ATH lapse klassijuhataja aitas lapse põhikooli lõpuni- iga kontrolltööd tehti mitu korda kuni positiivse hindeni, õpiti õhtuti rohkem ja vist võeti ka mingeid ravimeid.
Loodan, et Kägu , kelle laps sai suunamise väikeklassi, loeb veel foorumit. Meie lapsel sel sügisel seisab kooliminek ees. On kahtlus ATH suhtes (psühhiaatri aeg alles ees). Mis kooliga oli tegemist, kus Sinu laps väikeklassis end hästi tundis? Küsin ka nõu, millistes koolides (mõtlen mitte Ristikut) üldse väikeklass kõne alla tuleb? Ise oskan leida ainult erakoolides väiksemaid klasse.
Loodan, et Kägu , kelle laps sai suunamise väikeklassi, loeb veel foorumit. Meie lapsel sel sügisel seisab kooliminek ees. On kahtlus ATH suhtes (psühhiaatri aeg alles ees). Mis kooliga oli tegemist, kus Sinu laps väikeklassis end hästi tundis? Küsin ka nõu, millistes koolides (mõtlen mitte Ristikut) üldse väikeklass kõne alla tuleb? Ise oskan leida ainult erakoolides väiksemaid klasse.
http://www.vabakool.edu.ee/
riiklik väikeklassidega kool Tallinnas
Meil sama, lapsel keskendumishäire, mitte väga tugev, aga täiesti olemas. Väiksena oli väga elav ja püsimatu. Tavakoolis käib, aga väikeses klassis. Koolis on eeskujuliku käitumisega, ei mingit agressiivsust. Küll aga on probleeme reaalainetega kui materjal on laialivalguv ja igav.
Minu tähelepanekud: kõik nimekirjad, luuletused, konkreetne info jääb hästi meelde ( alajaotused jne ).
Pikalt seletada nn. loogikat kasutades ei ole tark, tähelepanu hajub, selle asemel tuleb teha tekstist lühike ja konkreetne kokkuvõte kõige olulisemast nt esiteks, teiseks jne. Lasta korrata ja läbi kirjutada. MIna teen tunnikontrolle, kui korra läbi kirjutab. jääb hästi meelde.
Kui on pikem tekst vaja pähe õppida , siis jaotan teksti osadeks.
Probleem ongi selles, et materjal meie õpikutes on laialivalguv ja igav, pole põnevaid näiteid juures, tekste pole kirjutanud mitte noored lapsevanemad või hilises keskeas ametnikud kes ammu ära unustanud kuidas lapsed õpivad ja mis neid motiveerib.
Proovin sii uuesti, kuigi tegin omaette teema ka: kas kellegi lapsel vastupidist varianti ka on? Hüperkatiivsus on, aga keskendumisraskusi mitte? Kuhu kooli/klassi selline laps peaks minema? On väga terane ja hea mäluga, aga käeline tegevus nõrk.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
