Esileht Koolilaps ATH lapse vajadused versus tavalise lapse vajadused

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 88 )

Teema: ATH lapse vajadused versus tavalise lapse vajadused

Postitas:
Kägu

Mõtlen juba pikemat aega, et kui klassis on ATH-laps, siis mida oodatakse tema klassikaaslastelt? Kas seda, et nad end maksimaalselt ATH-lase järgi kohandaksid, tema omapäraga maksimaalselt arvestaksid, ebameeldiva ja -viisaka, võimalik et agressiivse käitumise mingil määral välja kannataksid (no mõistlikkuse piirides) või on see teistelt liiga palju oodata? Kas tavalapsel on õigus rahulikult ja segamatult õppida, segajale öelda, et ta segab ja häirib, mis omakorda vallandab ATH-lapses käitumise, mida on väga raske välja kannatada?
Miks ma seda üldse mõtlen – ma näen pealt, kuidas ATH-lapse ajutist äraoleku ajal on klassi sisekliima, õpikeskkond ja omavahelised suhted märgatavalt paranenud. Ma näen, kuidas ülejäänud on häiritud kui ATH-kaaslane koolis on. Ma näen sedagi, kuidas nad annavad üsna üheselt mõista, et ilma ATH-laseta oli neil rahulikum, mõnusam jne…
Mis on õige, kes peaks kelle järgi kohanduma ja järeleandmisi tegema?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Aga miks peab alati arvestama VAJADUSEGA lapse vajadustega? Miks peavad tavalapsed seejuures kannatama?
Eriti kui erivajadusega laps on agressiivne. Sel juhul mina ei pooldaks üldse, et selline laps tavalastega samas koos on.



Postitas:
Kägu

See on jube. Mu tütar käis 2-9 klassini ATH-lapsega ühes klassis. See mis toimus tundides, oli kohutav. Kogu õppetöö oli häiritud, kontrolltöid oli võimatu rahulikult keskendudes teha, õpetajaid saadeti kõige koledamatesse kohtadesse ja õpetajatele mindi lausa kallale.



Postitas:
Kägu

ATH diagnoosiga laste arv pidevalt kasvab ning sellest on saamas uus normaalsus (arutasin seda Rajaleidja spetsialistiga ükspäev). Peagi on neid igas klassis enamus ning nad on tavalastega koos, kuna riiklik poliitika on sellesuunaline ning kuna neid ATH lapsi on niivõrd palju, ei saa ega olegi mõttekas neid eraldi koolidesse suunata. Siis ongi nii, et rahulikud lapsed, kes varem olid nö tavalapsed, peavad eri(era)kooli minema, kui tahavad rahus õppida või pidev ärev õhkkond neid segab. Kurb on see, et vanemad sellest süvenevast suundumusest aru ei saa ning ei võitle selle käimasoleva riikliku poliitika vastu, mis sinna välja viib. Vaadatakse rahulikult pealt ning virisetakse selle üksiku ATH lapse kallal, kes lapse klassis käib.



Postitas:
Kägu

See on see asi, et ühest küljest võetakse nagu läänemaailmast eeskuju – ei suunata erineva raskusega puuetega (eks ka ATH on puue) lapsi erikoolidesse, vaid pannakse nad tavakooli tavaliste lastega kokku. Unustatakse aga ära see, et läänemaailmas on juba nii või teisiti õpetajal tunnis 1-2 assistenti, kes aitavad just individuaalset lähenemist nõudvate lastega tegeleda ja teiseks on raskematel juhtudel ka lastel isiklikud assistendid, kes istuvadki pidevalt lapse kõrval ja ennetavad olukordi, kus laps klassi sisekliimas probleeme võiks tekitada. Vahetundides korra pidamine ka enam vist väga “moes” ei ole – vähemalt minu lapse koolis on nad küll vahetunnis suht järelevalveta ja igasugused “vajadustega” lapsed saavad teistel elu põrguks teha.
Mina arvan küll, et ilma abijõududeta ei ole võimalik ATH jm erivajadustega lapsi teiste lastega ühte klassi panna – sellest ei saa kasu mitte keegi, ei ATH laps ise ega ka ülejäänud klass.



Postitas:
Kägu

Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle. Jätan koju või? Meil on koolikohustus ja pealegi ei suuda mina üksi talle kohe kindlasti kõike õpetada, mis vaja.
Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.
Jah, jätan teda võimalikult sageli koju. Koduses keskkonnas ta õpib oma asjad ilusti ära, rahuneb maha, suur seltskond ärritab teda. Lihtsalt kurb on, kui ta jälle kooli minnes saab teada, et on vahepeal, mil teda kooliski polnud, jälle kusagil midagi “ära lõhkunud” või “kedagi löönud”. Õiglusetaju on tal tugev ja selline ebaõiglus omakorda ärritab.
Heameelega paneksin ma ta väikeklassi, aga meie kool ei tee seda. Kuhu ma ta siis panen? Tulge mõistusele.
Teemaalgataja, kui sa tahad, et olukord paraneks, siis räägi oma kooli juhtkonnaga. Ütle, et väikeklassi on vaja sellele lapsele. Ütle, et kõik kannatavad. Äkki saab vähemalt üks laps abi.
Minu oma ei saa, see on selge.

Aga õppige ära, et ainult seda ühte last kõiges süüdistada on lihtsalt masendavalt ebaõiglane.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Olen aru saanud, et see on ka üks kaalukas argument, miks lapsi katsetega koolidesse pannakse (lisaks süvaõppele). Seal on võimalik käitumisprobleemiga lapsega midagi ette võtta, kui ta koolikorrale ei allu, tavakoolides on võimalused piiratumad. Meie ühiskond liigub selles suunas, kus normaalse hariduse saamiseks tuleb laps panna kas süvaõppekooli või erakooli. See on üks suurimaid vigasid, mida meie hariduspoliitikaas tehakse, kaotavad nii tavalised lapsed kui ka erivajadustega lapsed.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle. Jätan koju või? Meil on koolikohustus ja pealegi ei suuda mina üksi talle kohe kindlasti kõike õpetada, mis vaja.
Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.
Jah, jätan teda võimalikult sageli koju. Koduses keskkonnas ta õpib oma asjad ilusti ära, rahuneb maha, suur seltskond ärritab teda. Lihtsalt kurb on, kui ta jälle kooli minnes saab teada, et on vahepeal, mil teda kooliski polnud, jälle kusagil midagi “ära lõhkunud” või “kedagi löönud”. Õiglusetaju on tal tugev ja selline ebaõiglus omakorda ärritab.
Heameelega paneksin ma ta väikeklassi, aga meie kool ei tee seda. Kuhu ma ta siis panen? Tulge mõistusele.
Teemaalgataja, kui sa tahad, et olukord paraneks, siis räägi oma kooli juhtkonnaga. Ütle, et väikeklassi on vaja sellele lapsele. Ütle, et kõik kannatavad. Äkki saab vähemalt üks laps abi.
Minu oma ei saa, see on selge.

Aga õppige ära, et ainult seda ühte last kõiges süüdistada on lihtsalt masendavalt ebaõiglane.

ATH lapsele, kes käib tavakoolis, saab vanem võtta tugiisiku (vähemalt osaliselt on võimalik KOV-lt rahastamnist taotleda). on see siis mõni sugulane, tuttav või kuulutusega leitud isik, vahet pole.
kui see ainus kool seda ei tee, siis leia kool, kus on olemas väikeklassid. on ka erivajadustega laste internaatkoolid, mis ongi mõeldud sellistele lastele.
oled sa pöördunud oma probleemiga KOV poole? haridusministeeriumi poole?
mida aeg edasi, seda ohustatumad on normaalsed, kahe vanemaga ja 1-2-3 lapsega perest pärinevad lapsed. alati tuleb eelistada hälvikute õigusi, siis üksikvanemate lapsi, paljulapselistest peredest lapsi jne. paraku unustatakse ära, et ka normaalsetel lastel on õigus normaalsele lapsepõlvele, mitte ei pea nad rivistuma erivajadustega laste vajaduste järgi.
päris karm on nende tavalaste elu, kelle klassi on sattunud rohkem kui üks käitumishäirega kaaslane, sest ülejäänud 20 peavad elama igapäevases hirmus ja stressis. kujutate te ette töötamist kohas, kus on paar ettearvamatu käitumisega kolleegi, kes võivad keset koosolekut lõugama pista, suvalisel hetkel sulle jalaga kuhugi pehmesse kohta virutada jne? kui paljud teist oleks nõus sellega?
õpi sa ka ära, et see käitumishälgeba laps on SINU oma ja SINU kohustus on tagada, et sinu laps ei häiriks oma käitumisega teisi.



Postitas:
Kägu

Kägu kirjutas:Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.<br sab=”307″>
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????<br sab=”308″>
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle. Jätan koju või? Meil on koolikohustus ja pealegi ei suuda mina üksi talle kohe kindlasti kõike õpetada, mis vaja.<br sab=”309″>
Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.<br sab=”310″>
Jah, jätan teda võimalikult sageli koju. Koduses keskkonnas ta õpib oma asjad ilusti ära, rahuneb maha, suur seltskond ärritab teda. Lihtsalt kurb on, kui ta jälle kooli minnes saab teada, et on vahepeal, mil teda kooliski polnud, jälle kusagil midagi “ära lõhkunud” või “kedagi löönud”. Õiglusetaju on tal tugev ja selline ebaõiglus omakorda ärritab.<br sab=”311″>
Heameelega paneksin ma ta väikeklassi, aga meie kool ei tee seda. Kuhu ma ta siis panen? Tulge mõistusele.<br sab=”312″>
Teemaalgataja, kui sa tahad, et olukord paraneks, siis räägi oma kooli juhtkonnaga. Ütle, et väikeklassi on vaja sellele lapsele. Ütle, et kõik kannatavad. Äkki saab vähemalt üks laps abi.<br sab=”313″>
Minu oma ei saa, see on selge.<p sab=”314″>

<p sab=”315″>Aga õppige ära, et ainult seda ühte last kõiges süüdistada on lihtsalt masendavalt ebaõiglane.

<p sab=”316″>

<p sab=”317″>
ATH lapsele, kes käib tavakoolis, saab vanem võtta tugiisiku (vähemalt osaliselt on võimalik KOV-lt rahastamnist taotleda). on see siis mõni sugulane, tuttav või kuulutusega leitud isik, vahet pole.<br sab=”318″>
kui see ainus kool seda ei tee, siis leia kool, kus on olemas väikeklassid. on ka erivajadustega laste internaatkoolid, mis ongi mõeldud sellistele lastele.<br sab=”319″>
oled sa pöördunud oma probleemiga KOV poole? haridusministeeriumi poole?<br sab=”320″>
mida aeg edasi, seda ohustatumad on normaalsed, kahe vanemaga ja 1-2-3 lapsega perest pärinevad lapsed. alati tuleb eelistada hälvikute õigusi, siis üksikvanemate lapsi, paljulapselistest peredest lapsi jne. paraku unustatakse ära, et ka normaalsetel lastel on õigus normaalsele lapsepõlvele, mitte ei pea nad rivistuma erivajadustega laste vajaduste järgi.<br sab=”321″>
päris karm on nende tavalaste elu, kelle klassi on sattunud rohkem kui üks käitumishäirega kaaslane, sest ülejäänud 20 peavad elama igapäevases hirmus ja stressis. kujutate te ette töötamist kohas, kus on paar ettearvamatu käitumisega kolleegi, kes võivad keset koosolekut lõugama pista, suvalisel hetkel sulle jalaga kuhugi pehmesse kohta virutada jne? kui paljud teist oleks nõus sellega?<br sab=”322″>
õpi sa ka ära, et see käitumishälgeba laps on SINU oma ja SINU kohustus on tagada, et sinu laps ei häiriks oma käitumisega teisi.

Sinu viimane lause on nii loll, et tundub lausa uskumatu.



Postitas:
Kägu

Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle. Jätan koju või? Meil on koolikohustus ja pealegi ei suuda mina üksi talle kohe kindlasti kõike õpetada, mis vaja.
Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.
Jah, jätan teda võimalikult sageli koju. Koduses keskkonnas ta õpib oma asjad ilusti ära, rahuneb maha, suur seltskond ärritab teda. Lihtsalt kurb on, kui ta jälle kooli minnes saab teada, et on vahepeal, mil teda kooliski polnud, jälle kusagil midagi “ära lõhkunud” või “kedagi löönud”. Õiglusetaju on tal tugev ja selline ebaõiglus omakorda ärritab.
Heameelega paneksin ma ta väikeklassi, aga meie kool ei tee seda. Kuhu ma ta siis panen? Tulge mõistusele.
Teemaalgataja, kui sa tahad, et olukord paraneks, siis räägi oma kooli juhtkonnaga. Ütle, et väikeklassi on vaja sellele lapsele. Ütle, et kõik kannatavad. Äkki saab vähemalt üks laps abi.
Minu oma ei saa, see on selge.

Aga õppige ära, et ainult seda ühte last kõiges süüdistada on lihtsalt masendavalt ebaõiglane.

Süüdistamine on omaette probleem. Ausaltöeldes ei ole ATH lapse puhul süüdistamisest mingit kasu, sest ta ei kalkuleeri oma tegevuse tagajärgi nii nagu teised lapsed. Kui lööb silme eest mustaks, siis teeb nii nagu juhtub. Kui ta nö rahuolekus on, küllap siis on mõistlik. Olen õpetajana töötanud ja mul oli klassis käitumishäiretega lapsi, mõnel oli küll diagnoos, aga otseselt mitte ATH, sest käis kohalike prominentidest vanemate au pihta. Aga probleem ilmselgelt oli. Ja veel hullem, mu direktoril oli ka mingi probleem. Ta ise rääkis, et vahel kui ärritub, siis läheb silme eest mustaks ja kukub valimatult sõimama ning ise hiljem ei mäletagi mida ütles. Ka õpilased mainisid vahel, et direktor just nii käitubki.
Minu probleemsete õpilaste puhul töötas kõige paremini konfliktide ennetamine, pöörates kõik torkimised sõbralikuks naljaks. Ja siis see, et kui oli vaja rahutul õpilasel klassis ringi kõndida, siis lasingi kõndida, aga kuulama ja kaasamõtlema pidi ikkagi.
Meil oli koolis õnneks klasside täituvus alla piirnormi, nii et suutsin kõiki õpilasi jälgida. Aga tugiisik paarile kõige suuremate probleemidega õpilasele oleks küll väga vajalik olnud. Nende endi ja kogu klassi huvides, sest ega ma neid kuigivõrd võimetekohaselt õpetada ei suutnud, kogu aur läks nende kasvatamisele. Eks seegi ole vajalik, aga kui Sul on keskmisest nutikam laps, siis peaks talle otsima võimalused korralikuks arenguks.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Esiteks, ütlen kohe ära, et ma saan teemaalgataja murest aru. Samas,last selles olukorras süüdistada on tõesti ebaõiglane. Me ei süüdistaks ju nt ratastoolis last, et mis ta tolkneb teitel ratastooliga ees. Vaid võtaksime koolis üles teema, et kool looks tingimused ratastooliga liikumiseks nii, et kõik pääseksid normaalselt liikuma. Aga misiganes muu erivajadus peaks alluma samale loogikale.

Viga on meie koolisüsteemis. Mitte õpetajates, vaid süsteemis.
1. Puuduvad õpetaja-abid
2. Isiiliku tugiisiku saamine õpilasele pole nii lihtne
3. Õpetajatel ja lastel puudub KOHENE ligipääs erisptesilistide juurde.

Nt Soomes, kus muide on lähenemine, et pea 90% põhikooli lastest on erivajadus, mingi. Lähenetakse sellest aspektist, et igal inimesel ongi mingi erivajadus, ja varakult tuleb see tuvastada ja tegeleda. Samas needsamad erivajajad on PISA testide esireas juba 10 aastat. Aga igal jumala lapsel (mitte probleemsel, vaid iGAL lapsel., ka igal tudengil ja täiskasvanust õppijal) on 7 toetavat spetilisti. 7! Eri väljaõppega inimesed, kes tuvastavad nt konkreetsete õppeainete lünki, nedi lünki täitvad abiõpetajad, eripedagoogid, logopeed, sotiaaltöötaja, psühholoog. Ja ned inimesed töötavad vastavas koolis kohapeal kogu aeg, iga päev. Mitte ei ole kuskil maakonnakeskuses, kust neid saab kuu aja pärast tellida.
Ning kui mingil lapsel tekib olukord, kus ta käitumine segab teisi, siis temaga hakkavad tegelema KOHE neen spetsialistid. Temaga minnakse mujale ruumi, et ta saaks rahulikult olla ja tegeletakse. Seda ei tehta mingis süüdistavad-karistavas vormis sealjuures, vaid abistavas.
Samuti on Soomes aina rohkemates koolides kasutusel kiusamisvastane programm (Eestis tuntakse vist KIWA kõige rohkem, see ka paljudes Eesti koolides juba) Selliste programmide mõte on algusest peale luua koolis ja klassis head kliimat, kus keegiei pea kannatama (kannatamine tähendab seda, kui keegi tunneb, et talle ei MEELDI, kuidas temaga käitutakse) ja vastus teemaalgataja küsimusele arenebki välja sellise programmi abil, luues häid käitumistavasid, õpetades üksteisega arvestama, konflikte lahendama ilma (rõhk sõnal lahendama, mitte süüdlast otsima). Tavaõpilastelt oodatakse mõistvat ja toetavat käitumist kõigi klassikaaslaste suhtes, sõltumata nende kiiksudest. Ning oodatakse seda,e t kui keegi tunneb ennast puudutatuna (häirib keegi, kiusab jne), siis see teema arutatakse kogu klassiga läbi, lahendatakse, tehakse rolliharjutusi jne. See on pidev protsess, mille eesmärk on see, et mitte keegi ei pea taluma seda, mis talle ei meeldi. ka erivajadusega õpilane ei pea taluma tema erivajaduse pihta käivat kurjust, et miks sa siin üldse olemas oled. Olukorrad tuleb lahendada, käitumine on probleem, mitte kunagi ei ole probleemiks laps.

Aga meil seda kõike ei ole. Igaüks on jäetud omadega üksi hakkama saama, olgu ATH või autist või ratastoolilaps, või vaike hiireke või andekas õppija või niisama tavaline laps, keda häirib nt ATH kisamine. Ka õpetaja on üksi jäetud. Selles olukorras ei ole kindlasti süüdi need erivajadusega lapsed. Noh, süüdi pole keegi. Me oleme riigina veel nii noor, ja tuleb lihtsalt võtta kätte ühiskonnana ja see hariduseteema korralikult ette võtta. Riiklikul tasemel. Tuleb lihtsalt antud teemadel sõna võtta, et loodaks normaalne ja läbimõeldud süsteem. Soomes läks nii just ühiskondliku kokkuleppe tulemusena. Paarkümmen aastat tagasi oli neil samasugune kaos nagu meil. Siis kogu ühiskond otsustas, et ei hoia hariduse pealt enam kokku, kuna väikse riigi inimvara on talle olilisim. Ja loodi lihtsalt väga IGA õpilast toetav süsteem, ja iga ÕPETAJAT. Lisaks seal ei testita põhikooli õpilasi, õpetajaid ka mitte, õpetajatel on metoodikate valimisel väga vabad käed. Ja see loob kliima, kus kõik on palju rahulikumad. Ei ole hinderallit, ei pea end tõestama mingitele koolikontrollidele ja taseme töid tegema. Ja suur rõhk on grupitööl. Tunnis käiaksegi palju ringi, metoodika eeldab seda.
See on viga, et meie koolides nõutakse nagu amen kirikus paigalistumist. See ei ole kuni mingi vanuseni lastele üldse loomulik, ega soodusta õppimist. Tundi on aga võimalik läbi viia nii, et on tööpesad, palju mõtestatud liikumist, käelist ja kehalist tegevust jne.
Meie koolis on väga palju stressi. Igasugust. Istu paigal, allu, kontrolltöö, kaks, pingeread, märkused…. Kõik on stressis, sllest ka nii palju agressiivsust.

Teemaalgatajale ei olegi muud öelda, kui et koguda mõttekaaslasi ja hakata nõudma koolilt alustuseks mõnda kiusamisvaba kooli programmi sisseviimist. Ja sealt edasi tugiisikud ja kõik muu. Tuleb lihtsalt nõudma hakata järk järgult teistsugust süsteemi, kus panustatakse algusest peale ja läbimõeldult hea suhtlemiskliima loomisele laste vahel.
See annab kasulikud oskused ka tavalisel lapsele eluks, kui ta neäb, et lapsi on erinevaid, kui ta mõistab, miks keegi on selline või selline. Ja et probleemid on lahendatavad. Et lahendatakse probleemi, mitte ei kituta kellegi peale, siin on suur vahe. See on iseeneset hea, et erinevad lapsed on koos, aga se peab olema õigesti manageeritud, mida ta Eestis harva on.

Vastuseks neile, kes ei oska oma ATH last kuhugi kooli panna, aga tahaksid, siis soovitaksin mingit mitte-tavakooli. Nagu nt VHK, kus lähenemine on indiviidipõhine. Seal tegeletakse iga lapsega täpselt nii eraldi kui vaja. Tunnen paljusid, kes on seal käinud, kõik on rahul. Ometi on seal koolis palju erivajadustega lapsi. Kuidagi osatakse nendega toimetada. Ja seda kõike külalltki suures osas ilma vastava väljaõppeta ja vabatahtlikkuse alusel.
Samuti nt Miikaeli kool ja selliseid on veel. Samuti Waldorfkoolid, mida ka VHK oma olemuselt suuresti on. Ja alati saab ise rajada kooli. Kui ikka väga hädas oled ja tahad oma alst aidata, siis tasub uurida. Luua nt kogukonnakool. St et nt kasvõi 10 last, ja lapsevanemad kambapeale õpetavad: nagu laiendatud koduõpe. Inglismaal rakendatakse seda palju.

Ja oma erivajadusega lapsega tegeleda: teraapiad ja muud nipid. ATH last on ju enamasti võimalik umbes 10 põhinipiga täiesti normaalsetena hoida. Nt
1. Talle tulebki anda liikumist võimaldavaid ülesandeid. Las ta käib tahvli juures, või jagab klassi smidagi laiali jn
2. ATH laps ei suuda tihti vahet teha, kas öeldu oli mõeldud talle või kellelegi teisele. Tihti, kui öelda midagi kogu klassile, siis ATH ei saa aru, et see käib ta talle. Seega aitab, kui nimetada enne ütlema hakkamist tema nime, ja tekitada silmside. Võtab 1-2 sek aega.
3. Ülesannete sõnastamisel olla konkreetne. Jälgida, mis kujul antud tööjuhisele ta paremini reageerib: kirjalikule, suulisele, pildilisele, kas ise loeb ette …
4. Aidata tal ülesandega algust teha. Nt küsida talt: “On sul pastakas olemas? Aitan vihiku lahti teha?” Mitte lihtsalt et võta pastakas ja ava vihik. Abipakkumisena esitatud laused loovad suurema teotahte kui käsud.
5. Astmelised tagajärjed. Nt et kui sa praegu juttu ajad, tuled ette pinki. Kui ta seal ikka ajab juttu, siis nt peab vahetunnil 5 minutiks jääma. Kui ikka ei mõju, siis peale tunde jne. Et mitte kohe lajatada lõpliku tagajärjega, vaid neid järk-järgult suurendades. Niimoodi saab ta aru, et teil on tagataskus veel palju nippe, millega taltsutada teda. Kui te kohe kõige vingema ära kasutate, siis edasi on tal ju selge, et nüüd rohkem enam nagunii midagi juhtuda ei saa.
6. Füüsiline lähedalolek, kui võimalik.
7. Ülesande jagamine väikesteks osadeks, mis talle ei tundu liialt suured. Iga osa lõppedes tunnustada ja lasta korraks puhata.
8. Rutiin, etteaimatavus. Ning reeglite ülekordamine nt igal hommikul
9. Ise vaikse häälega rääkida, mitte tema kisaga konkureerima hakata.
10. Märkused teha isiklikult lapsele, tema lähedal olles, mitte ülel terve klassi. Sellega säästab õpetaja ka teisi õpilasi. Kõik märkused tasub võimalusel teha nii lähedalt vastavael õpilasele ja nii vaikselt kui võimalik.
11.Kasutada visuaalseid märke, mis on lapsega ka enne kokku lepitd. Nt et kui panete stendile kollase kaardi, on see hoiatus, et liig alärmakaks läheb. Punane kaart, et juba ON lärmakas ja et kohe tuleb lõpetada.
12. Peale iga juhist või keeldu anda lapsele veidi aega reageerimiseks. Kui käsite tasa jääda, siis oodake natuke aega, ärge kohe reageerige. See kehtib ka tavaliste laste kohta, nagu ka paljud muud siintoodud nipid.
13. Hoida stress ja stressorid miinimumis. Uuri, mis nt hüpiku üles keerab. See võib olla nt ere valgus. Siis tasuks lubada tal ruloo alla tömmata. Mõnikord aitab lonks vett või tükk leiba. On terapeute, kes soovitavad klassis alati hoida kannu veega, paari topsi ja paar viilu leiba. Tema sõnul toimivat, ise ma ei oska seda kommenteerida.
14. Stressipalli stiilis esemed. Kui tekib üleliigne energia, nätsutagu seda.

Ja ise sealjuures mitte närvi minna. Uskuge, et ATH lapsel endal on väga raske olla. Mõelge, kuidas te ise tahaksite, et teie last koheldaks, kui temal juhtuks mingi erivajadus olema. Nii kohelge ka ise teisi siis.



Postitas:
Kägu

Ravimitega (nt Concerta) saab ATH sümptomaatikat täiesti kontrolli all hoida. Olen aastaid töötanud koolis ATH lastega ning ravimeid võttes saavad nad osaleda täiesti arvestavalt õppetöös. Kuna sageli on ATH lapsed nutikad, siis justnimelt ravimit võttes on neil võimalik seda nutikust ka rakendada, keskendumine paraneb oluliselt ning laps suudab ülesannetele kontsentreeruda ja koolipingis rahulikult teisi segamata õppetöös osaleda. Kui ATH laps ravimit ei võta, on tema käitumine tõepoolest häiriv nii teistele kui ka tema enda õppimisvõime on häirunud. On kurb, et osa vanemaid kardab oma lastele ravimeid anda ning laps jääb seetõttu adekvaatse ravita, kooliharidus jääb lünklikuks, häid sõpru on oma käitumise eripärast tingituna raske leida jne. On ju selge, et kui lapsel on nt astma või suhkruhaigus, siis laps peab regulaarselt ravimeid võtma, et haigust kontrolli all hoida. Sama on ATH-ga – on oluline, et laps saaks õigeaegselt õigeid ravimeid, et haigus kontrolli alla saada.



Postitas:
Kägu

Nojah. Vana teema, aga tuli meelde.
Nüüd oleme olukorras, kus kõik ümbritsevad spetsialistid näevad, et lapsel on tugev käitumuslik erivajadus, lapsevanem ise seda aga ei näe. Mingit erikohtlemist pole vaja, spetsialisti(de) abi pole vaja, õpetaja ise on noor ja kogemusteta ja sellepärast ei saa hakkama, teised lapsed on halvad ja kiuslikud ning tekitavad konfliktolukordi …
Ühes teemas küsiti, et mis õpetajatel viga on, tahaks vastu küsida, et mis on lapsevanematel viga, et kooli ei usaldata?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Esiteks, ütlen kohe ära, et ma saan teemaalgataja murest aru. Samas,last selles olukorras süüdistada on tõesti ebaõiglane. Me ei süüdistaks ju nt ratastoolis last, et mis ta tolkneb teitel ratastooliga ees. Vaid võtaksime koolis üles teema, et kool looks tingimused ratastooliga liikumiseks nii, et kõik pääseksid normaalselt liikuma. Aga misiganes muu erivajadus peaks alluma samale loogikale.

Viga on meie koolisüsteemis. Mitte õpetajates, vaid süsteemis.
1. Puuduvad õpetaja-abid
2. Isiiliku tugiisiku saamine õpilasele pole nii lihtne
3. Õpetajatel ja lastel puudub KOHENE ligipääs erisptesilistide juurde.

Nt Soomes, kus muide on lähenemine, et pea 90% põhikooli lastest on erivajadus, mingi. Lähenetakse sellest aspektist, et igal inimesel ongi mingi erivajadus, ja varakult tuleb see tuvastada ja tegeleda. Samas needsamad erivajajad on PISA testide esireas juba 10 aastat. Aga igal jumala lapsel (mitte probleemsel, vaid iGAL lapsel., ka igal tudengil ja täiskasvanust õppijal) on 7 toetavat spetilisti. 7! Eri väljaõppega inimesed, kes tuvastavad nt konkreetsete õppeainete lünki, nedi lünki täitvad abiõpetajad, eripedagoogid, logopeed, sotiaaltöötaja, psühholoog. Ja ned inimesed töötavad vastavas koolis kohapeal kogu aeg, iga päev. Mitte ei ole kuskil maakonnakeskuses, kust neid saab kuu aja pärast tellida.
Ning kui mingil lapsel tekib olukord, kus ta käitumine segab teisi, siis temaga hakkavad tegelema KOHE neen spetsialistid. Temaga minnakse mujale ruumi, et ta saaks rahulikult olla ja tegeletakse. Seda ei tehta mingis süüdistavad-karistavas vormis sealjuures, vaid abistavas.
Samuti on Soomes aina rohkemates koolides kasutusel kiusamisvastane programm (Eestis tuntakse vist KIWA kõige rohkem, see ka paljudes Eesti koolides juba) Selliste programmide mõte on algusest peale luua koolis ja klassis head kliimat, kus keegiei pea kannatama (kannatamine tähendab seda, kui keegi tunneb, et talle ei MEELDI, kuidas temaga käitutakse) ja vastus teemaalgataja küsimusele arenebki välja sellise programmi abil, luues häid käitumistavasid, õpetades üksteisega arvestama, konflikte lahendama ilma (rõhk sõnal lahendama, mitte süüdlast otsima). Tavaõpilastelt oodatakse mõistvat ja toetavat käitumist kõigi klassikaaslaste suhtes, sõltumata nende kiiksudest. Ning oodatakse seda,e t kui keegi tunneb ennast puudutatuna (häirib keegi, kiusab jne), siis see teema arutatakse kogu klassiga läbi, lahendatakse, tehakse rolliharjutusi jne. See on pidev protsess, mille eesmärk on see, et mitte keegi ei pea taluma seda, mis talle ei meeldi. ka erivajadusega õpilane ei pea taluma tema erivajaduse pihta käivat kurjust, et miks sa siin üldse olemas oled. Olukorrad tuleb lahendada, käitumine on probleem, mitte kunagi ei ole probleemiks laps.

Aga meil seda kõike ei ole. Igaüks on jäetud omadega üksi hakkama saama, olgu ATH või autist või ratastoolilaps, või vaike hiireke või andekas õppija või niisama tavaline laps, keda häirib nt ATH kisamine. Ka õpetaja on üksi jäetud. Selles olukorras ei ole kindlasti süüdi need erivajadusega lapsed. Noh, süüdi pole keegi. Me oleme riigina veel nii noor, ja tuleb lihtsalt võtta kätte ühiskonnana ja see hariduseteema korralikult ette võtta. Riiklikul tasemel. Tuleb lihtsalt antud teemadel sõna võtta, et loodaks normaalne ja läbimõeldud süsteem. Soomes läks nii just ühiskondliku kokkuleppe tulemusena. Paarkümmen aastat tagasi oli neil samasugune kaos nagu meil. Siis kogu ühiskond otsustas, et ei hoia hariduse pealt enam kokku, kuna väikse riigi inimvara on talle olilisim. Ja loodi lihtsalt väga IGA õpilast toetav süsteem, ja iga ÕPETAJAT. Lisaks seal ei testita põhikooli õpilasi, õpetajaid ka mitte, õpetajatel on metoodikate valimisel väga vabad käed. Ja see loob kliima, kus kõik on palju rahulikumad. Ei ole hinderallit, ei pea end tõestama mingitele koolikontrollidele ja taseme töid tegema. Ja suur rõhk on grupitööl. Tunnis käiaksegi palju ringi, metoodika eeldab seda.
See on viga, et meie koolides nõutakse nagu amen kirikus paigalistumist. See ei ole kuni mingi vanuseni lastele üldse loomulik, ega soodusta õppimist. Tundi on aga võimalik läbi viia nii, et on tööpesad, palju mõtestatud liikumist, käelist ja kehalist tegevust jne.
Meie koolis on väga palju stressi. Igasugust. Istu paigal, allu, kontrolltöö, kaks, pingeread, märkused…. Kõik on stressis, sllest ka nii palju agressiivsust.

Teemaalgatajale ei olegi muud öelda, kui et koguda mõttekaaslasi ja hakata nõudma koolilt alustuseks mõnda kiusamisvaba kooli programmi sisseviimist. Ja sealt edasi tugiisikud ja kõik muu. Tuleb lihtsalt nõudma hakata järk järgult teistsugust süsteemi, kus panustatakse algusest peale ja läbimõeldult hea suhtlemiskliima loomisele laste vahel.
See annab kasulikud oskused ka tavalisel lapsele eluks, kui ta neäb, et lapsi on erinevaid, kui ta mõistab, miks keegi on selline või selline. Ja et probleemid on lahendatavad. Et lahendatakse probleemi, mitte ei kituta kellegi peale, siin on suur vahe. See on iseeneset hea, et erinevad lapsed on koos, aga se peab olema õigesti manageeritud, mida ta Eestis harva on.

Vastuseks neile, kes ei oska oma ATH last kuhugi kooli panna, aga tahaksid, siis soovitaksin mingit mitte-tavakooli. Nagu nt VHK, kus lähenemine on indiviidipõhine. Seal tegeletakse iga lapsega täpselt nii eraldi kui vaja. Tunnen paljusid, kes on seal käinud, kõik on rahul. Ometi on seal koolis palju erivajadustega lapsi. Kuidagi osatakse nendega toimetada. Ja seda kõike külalltki suures osas ilma vastava väljaõppeta ja vabatahtlikkuse alusel.
Samuti nt Miikaeli kool ja selliseid on veel. Samuti Waldorfkoolid, mida ka VHK oma olemuselt suuresti on. Ja alati saab ise rajada kooli. Kui ikka väga hädas oled ja tahad oma alst aidata, siis tasub uurida. Luua nt kogukonnakool. St et nt kasvõi 10 last, ja lapsevanemad kambapeale õpetavad: nagu laiendatud koduõpe. Inglismaal rakendatakse seda palju.

Ja oma erivajadusega lapsega tegeleda: teraapiad ja muud nipid. ATH last on ju enamasti võimalik umbes 10 põhinipiga täiesti normaalsetena hoida. Nt
1. Talle tulebki anda liikumist võimaldavaid ülesandeid. Las ta käib tahvli juures, või jagab klassi smidagi laiali jn
2. ATH laps ei suuda tihti vahet teha, kas öeldu oli mõeldud talle või kellelegi teisele. Tihti, kui öelda midagi kogu klassile, siis ATH ei saa aru, et see käib ta talle. Seega aitab, kui nimetada enne ütlema hakkamist tema nime, ja tekitada silmside. Võtab 1-2 sek aega.
3. Ülesannete sõnastamisel olla konkreetne. Jälgida, mis kujul antud tööjuhisele ta paremini reageerib: kirjalikule, suulisele, pildilisele, kas ise loeb ette …
4. Aidata tal ülesandega algust teha. Nt küsida talt: “On sul pastakas olemas? Aitan vihiku lahti teha?” Mitte lihtsalt et võta pastakas ja ava vihik. Abipakkumisena esitatud laused loovad suurema teotahte kui käsud.
5. Astmelised tagajärjed. Nt et kui sa praegu juttu ajad, tuled ette pinki. Kui ta seal ikka ajab juttu, siis nt peab vahetunnil 5 minutiks jääma. Kui ikka ei mõju, siis peale tunde jne. Et mitte kohe lajatada lõpliku tagajärjega, vaid neid järk-järgult suurendades. Niimoodi saab ta aru, et teil on tagataskus veel palju nippe, millega taltsutada teda. Kui te kohe kõige vingema ära kasutate, siis edasi on tal ju selge, et nüüd rohkem enam nagunii midagi juhtuda ei saa.
6. Füüsiline lähedalolek, kui võimalik.
7. Ülesande jagamine väikesteks osadeks, mis talle ei tundu liialt suured. Iga osa lõppedes tunnustada ja lasta korraks puhata.
8. Rutiin, etteaimatavus. Ning reeglite ülekordamine nt igal hommikul
9. Ise vaikse häälega rääkida, mitte tema kisaga konkureerima hakata.
10. Märkused teha isiklikult lapsele, tema lähedal olles, mitte ülel terve klassi. Sellega säästab õpetaja ka teisi õpilasi. Kõik märkused tasub võimalusel teha nii lähedalt vastavael õpilasele ja nii vaikselt kui võimalik.
11.Kasutada visuaalseid märke, mis on lapsega ka enne kokku lepitd. Nt et kui panete stendile kollase kaardi, on see hoiatus, et liig alärmakaks läheb. Punane kaart, et juba ON lärmakas ja et kohe tuleb lõpetada.
12. Peale iga juhist või keeldu anda lapsele veidi aega reageerimiseks. Kui käsite tasa jääda, siis oodake natuke aega, ärge kohe reageerige. See kehtib ka tavaliste laste kohta, nagu ka paljud muud siintoodud nipid.
13. Hoida stress ja stressorid miinimumis. Uuri, mis nt hüpiku üles keerab. See võib olla nt ere valgus. Siis tasuks lubada tal ruloo alla tömmata. Mõnikord aitab lonks vett või tükk leiba. On terapeute, kes soovitavad klassis alati hoida kannu veega, paari topsi ja paar viilu leiba. Tema sõnul toimivat, ise ma ei oska seda kommenteerida.
14. Stressipalli stiilis esemed. Kui tekib üleliigne energia, nätsutagu seda.

Ja ise sealjuures mitte närvi minna. Uskuge, et ATH lapsel endal on väga raske olla. Mõelge, kuidas te ise tahaksite, et teie last koheldaks, kui temal juhtuks mingi erivajadus olema. Nii kohelge ka ise teisi siis.

Tahan sind tänada pika ja põhjaliku vastuse eest.
Olen ise õpetaja ja ADHD diagnoosiga lapse ema.
Lisan vaid veel nii palju juurde, et Concerta ja Mediknet (mis Eestis saadaval on), on ka häbematult väike valik rohtusid ADHD diagnoosiga lastele.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Õpetajana saan öelda, et selliseid õpilasi on tänapäeval juba igas klassis – mõni natuke hullema käitumisega kui mõni teine. Minu praktikas on praegu kõige hullem üke 6.klassi poiss, kes reaalselt segab tunnist-tundi tervet klassi ja kelle vanemad küll tunnistavad, et tegu on nn elavaloomulise poisiga, aga ei nõustu pöörduma spetsialistide poole ega mingil juhul mingeid ravimeid talle andma. Klassist aga lahkuvad teised lapsed… Tugiisik oleks suureks abiks, aga teda ei määrata, kui pole arstil käinud ja diagnoosi. Lapsel endal on raske, õpetajatel on raske, klassikaaslastel on raske…

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle. Jätan koju või? Meil on koolikohustus ja pealegi ei suuda mina üksi talle kohe kindlasti kõike õpetada, mis vaja.
Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.
Jah, jätan teda võimalikult sageli koju. Koduses keskkonnas ta õpib oma asjad ilusti ära, rahuneb maha, suur seltskond ärritab teda. Lihtsalt kurb on, kui ta jälle kooli minnes saab teada, et on vahepeal, mil teda kooliski polnud, jälle kusagil midagi “ära lõhkunud” või “kedagi löönud”. Õiglusetaju on tal tugev ja selline ebaõiglus omakorda ärritab.
Heameelega paneksin ma ta väikeklassi, aga meie kool ei tee seda. Kuhu ma ta siis panen? Tulge mõistusele.
Teemaalgataja, kui sa tahad, et olukord paraneks, siis räägi oma kooli juhtkonnaga. Ütle, et väikeklassi on vaja sellele lapsele. Ütle, et kõik kannatavad. Äkki saab vähemalt üks laps abi.
Minu oma ei saa, see on selge.

Aga õppige ära, et ainult seda ühte last kõiges süüdistada on lihtsalt masendavalt ebaõiglane.

Sama siin. Kuni olin terve ja tubli lapse vanem, arvasin samuti nagu teie. Aga nüüd on mul ka kaksikud. Üks neist ideaalne, teine raske puudega. Aga kahjuks (nii imelik kui seda ka kirjutada pole), on see laps silmapaistvalt nutikas ja üldse igal alal võimekas (lisaks heale mälule ja teravale taibule andekas ka spordis, näitlemises, muusikas), väga õpihimuline. Tema jaoks ei ole kohta! Olen ise õpetaja ja õpetan ka väikeklasse. Kahjuks ei ole olemas ühtegi vaimselt võimekate laste väikeklassi, seega väikeklassis poleks mu lapsel midagi teha. Nii arvavad ka kõik nendesamade väikeklasside klassijuhatajad. Erikooli minu lapse jaoks ka pole.
Meie puhul teeb asja eriti raskeks tugev side kaksikute vahel.
Minu elu on juba 9 aastat täelik põrgu. Märkused, kaebused… Kõnnin ringi pea õlgade vahel, võpatan iga telefonihelina peale. Ühest küljest peaksime me kogu perega kuidagi ellu jääma, stress on igapäevane ja meeletu. Teisest küljest peaksin ma tagama parimad arenguvõimalused oma lapsele. Ma tahan, et mu last poleks olemas! Või et ta oleks rumal…

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Sama siin. Kuni olin terve ja tubli lapse vanem, arvasin samuti nagu teie. Aga nüüd on mul ka kaksikud. Üks neist ideaalne, teine raske puudega. Aga kahjuks (nii imelik kui seda ka kirjutada pole), on see laps silmapaistvalt nutikas ja üldse igal alal võimekas (lisaks heale mälule ja teravale taibule andekas ka spordis, näitlemises, muusikas), väga õpihimuline. Tema jaoks ei ole kohta! Olen ise õpetaja ja õpetan ka väikeklasse. Kahjuks ei ole olemas ühtegi vaimselt võimekate laste väikeklassi, seega väikeklassis poleks mu lapsel midagi teha. Nii arvavad ka kõik nendesamade väikeklasside klassijuhatajad.

Oot, aga miks ei ole vaimselt võimekate väikeklassi? Olen ka õpetaja ja meie koolis näiteks ei määrata väikeklassi mitte vaimselt vähemvõimekaid (need õpivad tavaklassi juures eriprogrammi järgi), väikeklassi määratakse ikka siis, kui ei suuda olla suure klassi juures. Ja saab ka individuaalõpet taotleda, õpetatakse siis täpselt sellisel tasemel nagu lapsele vaja. Muidugi, selleks on vaja diagnoose ja soovitusi, et lapsel ilmtingimata individuaalõpet vaja on. Väikeklassi puhul jah tüüpilisemalt on lapsed keskmisest nõrgema tasemega, sest selliseid, kes on andekad ja samas tähelepanu- ja käitumishäiretega, on vähem kui neid, kellel lisandub veel väiksem vaimne võimekus. Aga ega väikeklassis kõigil ühesugune tase nagunii pole, nii et idee poolest saaksid sealgi kõrvuti õppida andekas ja vähemandekas. Aga kui tugiisik ja väikeklass ei sobi, siis saab individuaalõppele määrata.
Miks Sa seda taotlenud pole? Taotlemine võtab aega ja peab palju peale käima, aga siiski saab. Võibolla on väiksemates koolides sellega lihtsam, kuna iga laps on suur väärtus ja ka kool ise aitab niipalju kaasa kui saab? Meie maakoolis on hetkel 2 last individuaalõppel (osades ainetes), aga varasematel aastatel on neid ka rohkem olnud. Raha pole ei vallal ega koolil kunagi piisavalt, aga näe, selle jaoks on siiski leitud.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Kahjuks ei ole olemas ühtegi vaimselt võimekate laste väikeklassi, seega väikeklassis poleks mu lapsel midagi teha.

Õpetasin eelmisel aastal väikeklassis ja neljast minu õpilasest kolm olid keskmisest kõrgema vaimse võimekusega, üks aga tubli keskmine. Nii et on olemas küll tegelikult.



Postitas:
Kägu

Sellele sageli rõhutaksegi, et kuidas sa siis mõtleks kui su oma laps oleks teistsugune…

Aga kui see teistsugune laps ei pea vanema arust rohtusid võtma ning seepärast teistele lastele ohtlik on? Kas see on ok kui mu last kägistatakse koolis? Üks vale liigutus ja mu laps ongi surnud! See ongi reaalne elu ja tavalaps kardab kooli minna, näeb õudukaid, on paanikas.

Kõlab julmalt, aga mul on sügavalt ükskõik, kus vanemad teda edaspidi hoiavad, aga nad ei saa ka koos tugiisikuga tavakoolis käia. Nad on ettearvamatud ja ohtlikud.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Sellele sageli rõhutaksegi, et kuidas sa siis mõtleks kui su oma laps oleks teistsugune…

Aga kui see teistsugune laps ei pea vanema arust rohtusid võtma ning seepärast teistele lastele ohtlik on? Kas see on ok kui mu last kägistatakse koolis? Üks vale liigutus ja mu laps ongi surnud! See ongi reaalne elu ja tavalaps kardab kooli minna, näeb õudukaid, on paanikas.

Kõlab julmalt, aga mul on sügavalt ükskõik, kus vanemad teda edaspidi hoiavad, aga nad ei saa ka koos tugiisikuga tavakoolis käia. Nad on ettearvamatud ja ohtlikud.

Kas see on OK, kui nn tavalaps narrib, õrritab, provotseerib puudega last? Sest on ju nii lõbus, kui see endast välja läheb? Minu erilisele lapsele on ka haiget tehtud (nii sõnade kui ka tegudega), aga tema ei kaeba paraku mitte kunagi. Tihti on see kiusamine/provotseerimine pikajajaline ja pidev, aga kavalalt varjatud, täiskasvanute ja tihti ka teiste laste nägemisulatusest eemal. Nii jääbki mulje, et tema on paha ja teised inglid, keda paha laps kiusab.
Kahjuks on mõned vanemad täiesti veendunud, et nende laps on süütu kannataja, kes kellelegi liiga ei tee. Tihtipeale pole neile eriti haiget tehtudki, aga tore on asju suureks puhuda ja pilt õudseks maalida. Näiteks kägistamist, millest kirjutad, on üsna lihtne kontrollida – koolis on kooliõde, kes saab last vaadates kohe aru, kas tegu on olnud tõepoolest ohtliku kägistamisega (see jätab selge jälje) või mitte.
Minu kahele tervele lapsele ei ole kunagi ükski teine laps kallale läinud, ei puudega ega terve. Huvitav miks? Need nn nunnukesed, kes emale suurte ausate silmadega otsa vaatavad, on tihtipeale kõige julmemad mõnitajad ja kiusajad, kes valivad välja just selle nõrgema lapse, kiusavad teda kuni viimase ärritumiseni ja naudivad siis enda haletsemist ja nn paha lapse ja tema pere karistamist. Oma vanematelt saavad nad alati õiguse. Õudne mõeldagi, millised täiskasvanud sellistest lastest kasvavad.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

ATH lapsele, kes käib tavakoolis, saab vanem võtta tugiisiku (vähemalt osaliselt on võimalik KOV-lt rahastamnist taotleda). on see siis mõni sugulane, tuttav või kuulutusega leitud isik, vahet pole.

Oled proovinud? Mina olen. KOV (Tartu linn) saatis mu viisakalt öeldes kukele. Mul on piiripealne ATH-laps, tüdruk, diagnoosi päris välja ei anna (st minu ja õpetaja kirjelduse järgi on ATH, aga see pallikestele vajutamise test arvutis, mida psühholoog talle tegi, seda ei näidanud). Nii et mingeid ravimeid ei saa. Ja kui diagnoos oleks, siis rasket puuet tal ei ole, aga tugiisiku saamiseks peab olema raske puue lapsel, muidu ei saa midagi. Punkt. Aga abi ta koolis selgelt vajab.
Nii käingi sageli ise koolis, otsin tuttavaid-sugulasi, kes saaks minna, ise kedagi palgata on ikka päris kallis lõbu 🙁



Postitas:
Kägu

ATH lapsele, kes käib tavakoolis, saab vanem võtta tugiisiku (vähemalt osaliselt on võimalik KOV-lt rahastamnist taotleda). on see siis mõni sugulane, tuttav või kuulutusega leitud isik, vahet pole.

Oled proovinud? Mina olen. KOV (Tartu linn) saatis mu viisakalt öeldes kukele. Mul on piiripealne ATH-laps, tüdruk, diagnoosi päris välja ei anna (st minu ja õpetaja kirjelduse järgi on ATH, aga see pallikestele vajutamise test arvutis, mida psühholoog talle tegi, seda ei näidanud). Nii et mingeid ravimeid ei saa. Ja kui diagnoos oleks, siis rasket puuet tal ei ole, aga tugiisiku saamiseks peab olema raske puue lapsel, muidu ei saa midagi. Punkt. Aga abi ta koolis selgelt vajab.
Nii käingi sageli ise koolis, otsin tuttavaid-sugulasi, kes saaks minna, ise kedagi palgata on ikka päris kallis lõbu 🙁

Laps ongi kallis. Igale vanemale on tema laps kõige kallim (ja seda igas kontekstis ja mõttes).Kui lapsel (lapsega) on probleem, siis on vanema kohustus aidata. Kui lapsega on koolis probleem, siis on ka vanema kohus last aidata (vähemalt Eesti ühiskonnas, kus riik ei suuda tagada piisavalt tugiteenuseid). Riik kaotab ära erikoolid, kuid soodustab oma tegevusega erakoolide tekkimist. Seega ka erivajadusteta lapse kasvatamine lükkub järjest enam vanemate kanda.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Laps ongi kallis. Igale vanemale on tema laps kõige kallim (ja seda igas kontekstis ja mõttes).Kui lapsel (lapsega) on probleem, siis on vanema kohustus aidata. Kui lapsega on koolis probleem, siis on ka vanema kohus last aidata (vähemalt Eesti ühiskonnas, kus riik ei suuda tagada piisavalt tugiteenuseid). Riik kaotab ära erikoolid, kuid soodustab oma tegevusega erakoolide tekkimist. Seega ka erivajadusteta lapse kasvatamine lükkub järjest enam vanemate kanda.

Jah, nii see on. Vanemad ju teavad oma kohustusi ja annavad endast parima, aga ühel hetkel saab seda kõike liiga palju ja nad lihtsalt enam ei jõua (kui erivajadustega laste rubriiki lugeda, siis praktiliselt igas teemas tuleb see välja). Ja kui näiteks füüsilise puudega või diabeetikutest laste vanemaid üldiselt mõistetakse ja neile tuntakse kaasa, siis ATH või muude sarnaste probleemidega lapsevanemad saavad tihti vaid süüdistusi. Palju on lapsi, kes on tegelikult hädas, aga diagnoosi saamiseks mitte piisavalt, vajaks väiksemat klassi või muidu veidi teistsuguseid tingimusi, aga mitte päris erikooli või väikeklassi – neile pole aga praegu mingit tuge ette nähtud. Kurb.



Postitas:
Kägu

Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.

Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;

Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

ATH lapsele, kes käib tavakoolis, saab vanem võtta tugiisiku (vähemalt osaliselt on võimalik KOV-lt rahastamnist taotleda). on see siis mõni sugulane, tuttav või kuulutusega leitud isik, vahet pole.

Oled proovinud? Mina olen. KOV (Tartu linn) saatis mu viisakalt öeldes kukele. Mul on piiripealne ATH-laps, tüdruk, diagnoosi päris välja ei anna (st minu ja õpetaja kirjelduse järgi on ATH, aga see pallikestele vajutamise test arvutis, mida psühholoog talle tegi, seda ei näidanud). Nii et mingeid ravimeid ei saa. Ja kui diagnoos oleks, siis rasket puuet tal ei ole, aga tugiisiku saamiseks peab olema raske puue lapsel, muidu ei saa midagi. Punkt. Aga abi ta koolis selgelt vajab.
Nii käingi sageli ise koolis, otsin tuttavaid-sugulasi, kes saaks minna, ise kedagi palgata on ikka päris kallis lõbu 🙁

Kui probleem on olemas ja senine lahendus ei toimi (kool on ehk ikka midagi teinud? koolipsühholoogi juurdegi saatnud?), siis tuleb edasi mööda arste ja Rajaleidjat käia.
Hetkel on mul õpetada üks õpilane, kelle probleemid on viimaste aastatega süvenenud ja võttis kaua aega kuni lapsevanem nii kaugele saadi, et ta oli nõus uuesti arstide juurde oma last viima. Varasemalt nimelt jäi ka lapse seis piiripealseks ja diagnoosi ei antud. Mõni arst olla küll nentinud, et jah, kõik ei ole päris korras, aga keegi teine arst oli jälle normaalseks tunnistanud.
Loodan väga, et seekord arstid (ega ühe juures käimisest piisa tavaliselt) suudavad probleemi ära diagnoosida ja laps saab lõpuks abi. Õnneks ta ei ole vägivaldne ega sihilikult pahatahtlik, aga ta on väga ära tüüdanud terve klassi oma käitumisega ja eks ta kiusab ka. Minul pole probleemi mõned tunnid nädalas teda ära kannatada, aga tema klassikaaslastel on ju õigus rahulikus keskkonnas õppimisele keskenduda ja see laps ise kannatab veel kõige enam, sest talle vajalikku õpet ta praegu ei saa, aga kui saaks, siis ilmselt oleks tal asja ülikooligi ja ilmselt suudaks ta aja jooksul oma käitumise üle sellise kontrolli saada, et saaks ehk juba keskkooliks koos teistega õppida.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Mis võiks olla kõige parem lahendus ATH lapse jaoks? Kusjuures kõik ATH-d on ju veel ka erinevad (mõnel tähelepanuhäire, teisel autistlikud jooned, mõned vägivaldsed jne).Tavakoolis ja tavaklassis jäävad nad küll õpetamata :(. Aga kus on siis selliste laste koht? Kus nemad õnnelikud on?

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Tead, kui ma saaks oma ATHD lapse kusagile erikooli panna, kus ta saaks individuaalõpet ja ravi, ma teeksin seda KOHE.
Aga ütle mulle kallis inimene, KUHU???????
Mis kooli ma oma lapse peaksin panema? Ta on üle keskmise nutikas, abiõppega koolid ei sobi talle.

Ristiku kool näiteks ei ole abiõppega kool, seal on küll abiõppeklassid aga on ka need klassid, kus õpitakse riikliku õppekava järgi.

Praegu on koolis olukord kujunenud selliseks, et minu last süüdistadakse kõikides pahategudes, ka nendes mida ta ei tee, mida ta ei SAAGI TEINUD OLLA, sest need on toimunud ajal, mil tema oli kodus. Hea mugav ju harjunud patuoinast peksta. Ja õpetajad usuvad.

Jah sellist fenomeni olen ma rohkem kui kord pidanud pealt nägema ja ise sellise lapse kaitseks välja astuma – mulle tuldi kituma, nagu ATH laps oleks kiusanud minu last, aga minu laps ütles, et ei ole kiusamist (täna) toimunud. Väikestele kitujatele andis õpetaja hoogu takka…
Aga kas sa pole mõelnud väikeklassi taotlemise peale? Kas lapsel on puue ametlikult vormistatud? Rajaleidjas oled konsulteerinud? On tõsi, et riiklik poliitika praegu on raskele olukorrale läbi sõrmede vaatamine, aga mingid variandid peaks vähemalt teoreetiliselt ju ikka saada olema.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

kui see ainus kool seda ei tee, siis leia kool, kus on olemas väikeklassid. on ka erivajadustega laste internaatkoolid, mis ongi mõeldud sellistele lastele.

Autistliku lapse emana leian ma, et sinu soovitus erivajadusega laps internaatkooli panna on ülimalt solvav ja lapsele kahjulik. Miks sa arvad, et internaat on käitumis-, keskendumis- või tundeelu häirega lapsele sobiv koht? Täiesti ajuvaba mõtteviis. Sellised lapsed vajavad kõige enam kodu toetust, oma tuba, kuhu varjule minna ja kindlat rutiini.

Arvan, et kui kool ei taga lapsele seadusega ettenähtud tugiteenuseid, siis tuleks neid koolilt jõulisemalt – vajadusel kasvõi kohtu kaudu – nõuda, aga on kuritegelik idiootsus soovitada internaatkooli.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Minu praktikas on praegu kõige hullem üke 6.klassi poiss, kes reaalselt segab tunnist-tundi tervet klassi ja kelle vanemad küll tunnistavad, et tegu on nn elavaloomulise poisiga, aga ei nõustu pöörduma spetsialistide poole ega mingil juhul mingeid ravimeid talle andma.

Siin on kahte sorti erinevaid kogemusi, üks on see, kui vanem pole nõus lapse probleemile abi otsima, aga teine see, kui vanem on teinud kõik endast oleneva, ent kool ei ole nõus ei
1. looma lapsele väikeklassi
2. lubama tundi tugiisikut
3. koolitama õpetajaid olukorra mõistmiseni

Lapsevanemana olen rohkem näinud seda teist poolt. Muuhulgas ka sellist, kus kool ütles, et haridusamet ei anna väikeklassi loomiseks raha. Et seadus on ja kohustus on ja koolis on selliseid lapsi piisavalt, et teha kasvõi kolm väikeklassi aga haridusamet tõmbab sellele kriipsu peale.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Ikka jälle tuleb siiski teemast välja, et inimesed ei mõista, et ATH on erivajadus, mitte lapse kasvatamatus. Kui on väline füüsiline erivajadus, mis silmaga näha, siis keegi ei süüdista vanemaid, et neid liikumisvaegusega laps on, kuid ATH puhul süüdistatakse vanemaid küll saamatuses või selles, et nad ei tegele oma lastega jne. Kõik on kõrval targad, kuidas neid kasvatama peab, kuhu ära andma jne. Minul endal on asperger ATH joontega. Kõige huvitavam on veel selle asja juures, et last ei panda väikeklassi kuna hinded no korras, 3 ja 4. Kuid ma olen enam kui kindel, et kui ta saaks õppida väikeklassis või individuaalõppel oleks hinded tal valdavalt 5-d. Ta lihtsalt ei suuda selles suures klassis süveneda, keskenduda. Kontrolltöö ajal pea pooled ülesanded tegemata ning saab nibin-nabin 3, õpetaja annab töö üle ja siis veel kommenteerib üle klassi, sina küll arvutada ei oska. Kodus lahendab neid ülesandeid üksi, kõik teeb ära ilma vigadeta, kuid klassis kahjuks on tema jaoks palju segajaid. Etteütlused kõik 2-d. Käib logopeedi juures. Logopeed ütles, et kui nad tema juures üks ühele etteütluseid teevad, siis vigu poole vähem, suisa minimaalselt. Logopeedi arvates peaks laps saama laps kirjutada etteütluseid üksi koos õpetajaga omas tempos ning tulemus oleks palju parem. Logopeedi sõnul ei ole lapsel düsgraafiat, logopeedilist probleemi, pigem tähelepanu ja keskendumise probleemid.
Kuid jah, kool sellest ei taha midagi kuulda. Nii ma õpin igapäevaselt koos lapsega kuni 4 tundi, et koolis õpitud kodus üle vaadata.
Kiusamise ohver on ka laps koolis ning just seetõttu, et nii lõbus on vaadata, kuidas ta närvi läheb jne. Minu laps ei ole teiste suhtes vägivaldne, vaid ärritudes võib lihtsalt hakata kisama või nutma.
Ma kodus püüan teda aidata sellega, et mida paremini ta suudab norimist õrritamist ignoreerida, seda parem, sest siis ei ole ju teistel lõbus, kui sa suudad sellest mitte välja teha. Kuid kahjuks seda ta mitte alati ei suuda.
Ses suhtes on ikka tavalaste seas väga palju õelaid ja empaatiata lapsi.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 88 )


Esileht Koolilaps ATH lapse vajadused versus tavalise lapse vajadused