Teema: ATH lapse vajadused versus tavalise lapse vajadused

Kas tugiisikuid on võtta, et neid siin nii palju soovitatakse?
Me oleme jah kuulnud, et selline võimalus on ja et on tugiisikud, aga kas ka reaalselt on see nii lihtne ja määratakse neid lastele kergelt? Mis haridusega on tugiisikud ja kes neile tasub?

Kägu kirjutas:

Kust kõik need LÕKid, IÕKid, ATHd ja kes nad kõik on, tulevad?? Kuidas neid nii masstootma on hakanud, mis toimub??? Kas tõesti on põhjus selles, mida me sisse sööme?

Vanasti käsid nad erikoolides, nüüd on suur osa selliseid koole likvideeritud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

LÕK ja IÕK on need, kes ei suuda õppekava järgi õppida.

IÕK võib olla ka sellele lapsele, kes suudab rohkem, kui riikliku õppekava järgi õppida ja on teistest märgatavalt tugevam ja seetõttu õpib individuaalse õppekava järgi.

See peab küll masohhist õpetaja olema, kes andekale IÕK teeb, harilikult antakse sellistele lastele lihtsalt rohkem või keerulisemaid ülesandeid.

Kägu kirjutas:

Töötan erivajadustega inimestega ja olen ise ka puudega, sestap natuke teemas sees ????

Nõus, et erivajadusega laste kooli valiku näol on tegemist keerulise probleemiga, millele riik kindlasti peaks palju suuremat tähelepanu pöörama kui praegu.
Paraku on väga raske saada lahti mõttemallist, et mingisugune (ükskõik missugune!) puue tähendab automaatselt, et see inimene on ühtlasi rumal. Seega kipub erikoolides ja väikeklassides olema latt tihtipeale mõnevõrra madalamal ja sel põhjusel üritavad paljud vanemad hoida oma lapsi tavakoolis. Ning teine väga suur põhjus, miks puudelaste vanemad tavakooli valivad, on nende kodulähedus. Näiteks minu erivajadusele suunatud kool asus minu kodunt 200 km kaugusel. See tähendab, et väikesed lapsed võetakse kodu ja vanemate juurest ära ning paigutatakse kinnisesse eriinternaati. Nõukogude ajal oli sisuliselt kohustus lapsed juba 4-aastaselt tolle erikooli juures olevasse erilastekodusse anda, kuna “ainult seal suudeti neid õigesti õpetada”. Kuidas teile meeldiks oma laps 4-aastasena saata ära 200 km kaugusele lastekodusse, põhjuseks ta erivajadus? Pole ju tore. Ka erivajadusega lapsed vajavad kooli, kus jagataks neile võimetekohast õpet ning mis ei eeldaks kodunt minema kolimist.

Tunni segamisest:
Mina olen väga seda meelt, et klassitunnis peab valitsema kord ning rahulik töömeeleolu ja selle hoidmise nimel tuleb pingutada. Loomulikult ei pea õigeks, et keegi agressiivsusele kalduv tegelane tunni ajal teisi pidevalt segab ja endale ainutähelepanu nõuab jne. Samas olen jälginud klassis lapsi ja nende käitumist, ning tõtt öelda näen, et ATH-ga iseenesest ei kaasne agressiivsust ega kurjust. ATH-lapsed võivad olla rahutumad, halvema keskendumisvõimega, ka kartlikumad ning sotsiaalses suhtluses kobad. Aga agressiivsus ning kurjus on ikkagi inimese enda iseloomujooned, mitte haigusest tingitud. Täiskasvanu (ja ka asjasse mittepuutuvad lapsed) märkavad tavaliselt olukorda reeglina alles alates sellest punktist, kui vaikses klassis korraga keegi karjuma hakkab, püsti hüppab ja jooksma pistab vms. Ja kuna selleks karjujaks on puudega laps, siis öeldaksegi, et tema on süüdi, tema segab tundi. Tegelikult võis sellele eelneda nii mõndagi, mida kolmandad isikud ei näinud, või ei tahtnud näha. Vahe lihtsalt selles, et terve ja sotsiaalselt võimekas laps oskab oma kiusamise jälgi peita, ent ATH-laps või autist ei oska, tema lihtsalt karjubki, kui ta olukorda enam ise kuidagi lahendada ei suuda.

Tõeliselt kurjad ja pahatahtlikud lapsed on enamasti normintellektiga, pigem on see neil isegi keskmisest pisut kõrgem. Neil on igav, nad tahavad end paremana tunda ja nii saabki mõnele sellisele “spordialaks” puudega klassikaaslase vaikne ja varjatud mõnitamine ning kiusamine. Peidavad tolle pinali ära ning itsitavad siis pihku, kui teine närvi läheb ja nutma hakkab. Kuna puudelaps on sotsiaalses suhtluses, sh verbaalses, enamasti koba, siis ei oska ta sõnaliselt ennast nõnda osavalt kaitsta kui sotsiaalselt andekas laps ning viimases hädas võib-olla panebki oma kiusajale käed õlgadele ning raputab. Nüüd on kiusaja õnne tipul – ta saab kõikidele, nii klassikaaslastele, õpetajatele kui ka kodus vanematele kirjeldada, kuidas puudega “metsaline” olla teda kägistanud ja tema nüüd kartvat oma elu pärast.

Olen selliseid tähelepanekuid teinud ajal, mil viibisin klassi tagaosas ja mitte õpetaja, vaid vaatlejana. Õpetajad tegelevad tunni andmisega, neil pole aega jälgida klassis toimuvaid allhoovusi, ning teised õpilased tegelevad õppimisega. Selline oli näide, mida ise olen tähele pannud. Ei pretendeeri absoluutsele tõele, et alati just ATH-lapsed ohvrid ja nutikate kaaslaste poolt kiusatud on, kindlasti leidub Eestimaa koolides ka süüdimatuid ja agressiivse iseloomuga ATH-lapsi. Kuid siiski tasuks enne kellegi koolist väljaviskamist iga konkreetset juhtumit põhjalikult uurida. Lihtsalt argument, et klassis on ATH-laps- järelikult on ta agressiivne- on küll liialt lihtsustatud ja ebatõene.

Seda ma räägingi, et kõige suurem mure on meil see, meie pere aspergerit ATH joontega tüdrukut koolis kiusatakse süstemaatiliselt. Seda tehakse tervete tavalaste poolt kavalalt ja varjatult. Minu laps ei ole vägivaldne, ei lähe kellelegi kätega kallale, kuid hakkab tõesti mõnikord karjuma ja tihti ka nutma. Kiusamine seisneb siis asjade ära võtmises, vaikselt norimises (nii, et õpetaja ei kuule ega näe). Süüdi jääb meie laps, kuna ärritub ja reageerib üle. Kiusajad aga naeravad vaikselt pihku.
Paar nädalat tagasi lubas mu ligi 10-aastane tütar ennast ära tappa, lihtsalt liikluses mõne auto ette joosta. Selleni on teie normaalsed ja tublid ja head lapsed viinud ühe ATH lapse, kes pole kordagi üles näidanud vägivalda. Koolis käib psühholoogi juures ja kohe kindlasti oleks kool andnud tagasidet, kui laps oleks agressiivne. Võib-olla kui oleks, saaks ta ka väikeklassi. Hetkel kool vajadust ei näe, sest hinded on ju korras, 3-4-d, kuigi võiksid vabalt valdavalt 5-d olla. Tundi ta ka ei sega. Lihtsalt tihti jääb koolis õppetöö tegemata, kuna ei oska tähelepanu koondada õigetele asjadele ja keskenduda vajalikul määral. Nii siis istubki klassis mõte kuskil rändamas.

Antud juhul pole kooliõe, ega muu meditsiinilise personali fikseerimist tarvis, sest osad lapsed on juba nii süüdimatud, et teevad seda kõikide laste ja õpetajate juuresolekul. Jäljed kaovad, aga trauma lapsele jääb. No ei saa paar päeva neelata, sest kurk on valus, aga need öised ärkamised ja paanikahood normaalsel, igati rõõmsameelsel lapsel. Kas see on ok? Tavalaps vajab spetsialisti abi, et sellest välja tulla ja oma hirmud seljatada!

Mulle tundub su jutt erakordselt rumalana. Kui lapsele ei anta rohtu, sest tema ema ei taha oma last “mürgitada”, siis selline laps väljub ka mitte millegi peale ja võib mida iganes korda saata. Päriselt.
Pole vaja mõnitada, pole vaja kiusata…mitte midagi pole vaja teha selleks, et ilma rohtudeta laps väljuks iseendast ning muutub teiste laste jaoks potentsiaalseks mõrvariks. Jah, selle lapse ema vaatabki oma nunnut suurte siniste silmadega ning kodus lubab tal teha kõike ning siis laiutab käsi, et tema nunnuke on arvutisõltlane, aga teha pole ka midagi.

Ma ei maali midagi suureks, see ongi suur ja tõsine probleem. Osad lapsed ei peaks käima tavakoolis, isegi mitte sealsetes väikeklassides, sest neile on vaja teistsugust kooli ja võimalusi. Või siis peaks olema riikliku järelvalve all, et lapsed saaksid oma vajalikud rohud regulaarselt kätte, aga ikkagi…ma ei taha, et minu lapsed nendega koos õpiks.

>

Kuid sa ei vasta ikkagi küsimusele, kas nö tavalisel kekmisel lapsel on õigus kasutada teise peal vaimset ja verbaalset vägivalda?
Nt ma tean lapsevanemat, kelle sõnade kohaselt ei näe tema suurt probleemi, kui tema laps teistelt õppevahendeid ära võtab. Sest ta ju andis selle pärast tagasi ning see oli mõeldud lihtsalt naljana. Või peaks hoopis sellised tavalised, endi arvates vinged “naljahambad” teistest isoleerima?

Kägu kirjutas:

Antud juhul pole kooliõe, ega muu meditsiinilise personali fikseerimist tarvis, sest osad lapsed on juba nii süüdimatud, et teevad seda kõikide laste ja õpetajate juuresolekul. Jäljed kaovad, aga trauma lapsele jääb. No ei saa paar päeva neelata, sest kurk on valus, aga need öised ärkamised ja paanikahood normaalsel, igati rõõmsameelsel lapsel. Kas see on ok? Tavalaps vajab spetsialisti abi, et sellest välja tulla ja oma hirmud seljatada!

Mulle tundub su jutt erakordselt rumalana. Kui lapsele ei anta rohtu, sest tema ema ei taha oma last “mürgitada”, siis selline laps väljub ka mitte millegi peale ja võib mida iganes korda saata. Päriselt.
Pole vaja mõnitada, pole vaja kiusata…mitte midagi pole vaja teha selleks, et ilma rohtudeta laps väljuks iseendast ning muutub teiste laste jaoks potentsiaalseks mõrvariks. Jah, selle lapse ema vaatabki oma nunnut suurte siniste silmadega ning kodus lubab tal teha kõike ning siis laiutab käsi, et tema nunnuke on arvutisõltlane, aga teha pole ka midagi.

Ma ei maali midagi suureks, see ongi suur ja tõsine probleem. Osad lapsed ei peaks käima tavakoolis, isegi mitte sealsetes väikeklassides, sest neile on vaja teistsugust kooli ja võimalusi. Või siis peaks olema riikliku järelvalve all, et lapsed saaksid oma vajalikud rohud regulaarselt kätte, aga ikkagi…ma ei taha, et minu lapsed nendega koos õpiks.

>

Kuid sa ei vasta ikkagi küsimusele, kas nö tavalisel kekmisel lapsel on õigus kasutada teise peal vaimset ja verbaalset vägivalda?
Nt ma tean lapsevanemat, kelle sõnade kohaselt ei näe tema suurt probleemi, kui tema laps teistelt õppevahendeid ära võtab. Sest ta ju andis selle pärast tagasi ning see oli mõeldud lihtsalt naljana. Või peaks hoopis sellised tavalised, endi arvates vinged “naljahambad” teistest isoleerima?

Keegi ei tohi kedagi kiusata. See on ju siililegi selge.

Minu situatsiooni puhul ei toimu tavalaste poolt käitumishäirega lapse kiusamist. Probleemsel lapsel on tugiisik ning suuremalt jaolt on tal “saba” kogu aeg järel, kuid sellele vaatamata tormab ta tagasihoidlikele teisest soost lastele võimalikul hetkel kõrri. Kägistab.

Tema kiusamine on välistatud, sest…nüüdseks on ta sealmaal, et suurem osa lastest ei julgegi temaga suhelda, sest kunagi ei tea, mis sealt tuleb!

Et kas see on siis selle käitumishäirega lapse jaoks tore kui keegi temaga suhelda ei julge? Muidugi ei kiusa teda ka keegi…tal on tugiisik ja keegi ei julgegi. Ta on ohtlik nii õpetajatele, kellega ta sageli on 1:1 tunnis, kusjuures tugiisik on seal siis turvamehe eest.

Tavakooli õpetajatel puudub ettevalmistus 3-5 tasandil töötamiseks ning sealjuures erinevate käitumishäiretega hakkamasaamiseks. Taaskord jõuame selleni, et osadel lastel saaks asja ka kontrolli alla hoida kui vanemad sellest aru saaks ja rohtusid soostuks andma.
Muidugi ma vanemana teen kõik selleks, et ohtlikud lapsed ei õpiks teistega koos. Nii lihtsalt on.

Kägu kirjutas:

Kust kõik need LÕKid, IÕKid, ATHd ja kes nad kõik on, tulevad?? Kuidas neid nii masstootma on hakanud, mis toimub??? Kas tõesti on põhjus selles, mida me sisse sööme?

Põhjus on närvilises elukeskkonnas, pidevas konkureerimishirmus vanemates, kes oma hirmu töökaotuse ees ka lastesse süstivad, põhjus on agressiivsetes inimestes, kes arvavad, et “ega rasedus pole ju haigus” ja saevad rasedate närve nii tööl kui ka mujal. Põhjus on ka rongaisades, kes saavad emad siin riigis nii kergekäeliselt hüljata – veel üks stressiallikas. Põhjus on ka laste solgutamises ühe lahutatud vanema juurest teise juurde.
Jah, eelkõige on geneetiline eelsoodumus, kuid see aktiveerub praeguses üliebaturvalises ühiskonnas väga kergesti ja kiiresti.

Vaata, nendel teistsugustel lastel on niiii suur tähelepanuvajadus ja kujutad ette, ta niimoodi saabki tüdrukute tähelepanu!

See, kellest mina räägin, õpib eraldi, tugiisik on sabas pidevalt, aga ta on ettearvamatult kiire ning tähelepanu saamiseks on ta valmis milleks iganes. Usu mind, ma teen vahet kiusamisel ja mittekiusamisel! Lihtsalt osad lapsed ei sobi tavalastega ühte kooli, sest nad on teistele ohtlikud. Kui aus olla, ma rohkem ei viitsi midagi tõestada, aga osadel lastel oleks õigem õppida eraldi tavalastest. Ja teen omaltpoolt kõik, et see nii ka oleks.

Tavalastel on ka ÕIGUS olla õnnelik ja tunda rõõmu kooliskäimisest. Tavalapsed on ka lapsed ja nad ei pea kogu aeg arvestama mõne lapseäkkvihahoogude ja märatsemiste pealtnägemisega.
On lapsi, kes ei sobi tavakooli ja NII ON!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Töötan erivajadustega inimestega ja olen ise ka puudega, sestap natuke teemas sees ????

Nõus, et erivajadusega laste kooli valiku näol on tegemist keerulise probleemiga, millele riik kindlasti peaks palju suuremat tähelepanu pöörama kui praegu.
Paraku on väga raske saada lahti mõttemallist, et mingisugune (ükskõik missugune!) puue tähendab automaatselt, et see inimene on ühtlasi rumal. Seega kipub erikoolides ja väikeklassides olema latt tihtipeale mõnevõrra madalamal ja sel põhjusel üritavad paljud vanemad hoida oma lapsi tavakoolis. Ning teine väga suur põhjus, miks puudelaste vanemad tavakooli valivad, on nende kodulähedus. Näiteks minu erivajadusele suunatud kool asus minu kodunt 200 km kaugusel. See tähendab, et väikesed lapsed võetakse kodu ja vanemate juurest ära ning paigutatakse kinnisesse eriinternaati. Nõukogude ajal oli sisuliselt kohustus lapsed juba 4-aastaselt tolle erikooli juures olevasse erilastekodusse anda, kuna “ainult seal suudeti neid õigesti õpetada”. Kuidas teile meeldiks oma laps 4-aastasena saata ära 200 km kaugusele lastekodusse, põhjuseks ta erivajadus? Pole ju tore. Ka erivajadusega lapsed vajavad kooli, kus jagataks neile võimetekohast õpet ning mis ei eeldaks kodunt minema kolimist.

Tunni segamisest:
Mina olen väga seda meelt, et klassitunnis peab valitsema kord ning rahulik töömeeleolu ja selle hoidmise nimel tuleb pingutada. Loomulikult ei pea õigeks, et keegi agressiivsusele kalduv tegelane tunni ajal teisi pidevalt segab ja endale ainutähelepanu nõuab jne. Samas olen jälginud klassis lapsi ja nende käitumist, ning tõtt öelda näen, et ATH-ga iseenesest ei kaasne agressiivsust ega kurjust. ATH-lapsed võivad olla rahutumad, halvema keskendumisvõimega, ka kartlikumad ning sotsiaalses suhtluses kobad. Aga agressiivsus ning kurjus on ikkagi inimese enda iseloomujooned, mitte haigusest tingitud. Täiskasvanu (ja ka asjasse mittepuutuvad lapsed) märkavad tavaliselt olukorda reeglina alles alates sellest punktist, kui vaikses klassis korraga keegi karjuma hakkab, püsti hüppab ja jooksma pistab vms. Ja kuna selleks karjujaks on puudega laps, siis öeldaksegi, et tema on süüdi, tema segab tundi. Tegelikult võis sellele eelneda nii mõndagi, mida kolmandad isikud ei näinud, või ei tahtnud näha. Vahe lihtsalt selles, et terve ja sotsiaalselt võimekas laps oskab oma kiusamise jälgi peita, ent ATH-laps või autist ei oska, tema lihtsalt karjubki, kui ta olukorda enam ise kuidagi lahendada ei suuda.

Tõeliselt kurjad ja pahatahtlikud lapsed on enamasti normintellektiga, pigem on see neil isegi keskmisest pisut kõrgem. Neil on igav, nad tahavad end paremana tunda ja nii saabki mõnele sellisele “spordialaks” puudega klassikaaslase vaikne ja varjatud mõnitamine ning kiusamine. Peidavad tolle pinali ära ning itsitavad siis pihku, kui teine närvi läheb ja nutma hakkab. Kuna puudelaps on sotsiaalses suhtluses, sh verbaalses, enamasti koba, siis ei oska ta sõnaliselt ennast nõnda osavalt kaitsta kui sotsiaalselt andekas laps ning viimases hädas võib-olla panebki oma kiusajale käed õlgadele ning raputab. Nüüd on kiusaja õnne tipul – ta saab kõikidele, nii klassikaaslastele, õpetajatele kui ka kodus vanematele kirjeldada, kuidas puudega “metsaline” olla teda kägistanud ja tema nüüd kartvat oma elu pärast.

Olen selliseid tähelepanekuid teinud ajal, mil viibisin klassi tagaosas ja mitte õpetaja, vaid vaatlejana. Õpetajad tegelevad tunni andmisega, neil pole aega jälgida klassis toimuvaid allhoovusi, ning teised õpilased tegelevad õppimisega. Selline oli näide, mida ise olen tähele pannud. Ei pretendeeri absoluutsele tõele, et alati just ATH-lapsed ohvrid ja nutikate kaaslaste poolt kiusatud on, kindlasti leidub Eestimaa koolides ka süüdimatuid ja agressiivse iseloomuga ATH-lapsi. Kuid siiski tasuks enne kellegi koolist väljaviskamist iga konkreetset juhtumit põhjalikult uurida. Lihtsalt argument, et klassis on ATH-laps- järelikult on ta agressiivne- on küll liialt lihtsustatud ja ebatõene.

Seda ma räägingi, et kõige suurem mure on meil see, meie pere aspergerit ATH joontega tüdrukut koolis kiusatakse süstemaatiliselt. Seda tehakse tervete tavalaste poolt kavalalt ja varjatult. Minu laps ei ole vägivaldne, ei lähe kellelegi kätega kallale, kuid hakkab tõesti mõnikord karjuma ja tihti ka nutma. Kiusamine seisneb siis asjade ära võtmises, vaikselt norimises (nii, et õpetaja ei kuule ega näe). Süüdi jääb meie laps, kuna ärritub ja reageerib üle. Kiusajad aga naeravad vaikselt pihku.
Paar nädalat tagasi lubas mu ligi 10-aastane tütar ennast ära tappa, lihtsalt liikluses mõne auto ette joosta. Selleni on teie normaalsed ja tublid ja head lapsed viinud ühe ATH lapse, kes pole kordagi üles näidanud vägivalda. Koolis käib psühholoogi juures ja kohe kindlasti oleks kool andnud tagasidet, kui laps oleks agressiivne. Võib-olla kui oleks, saaks ta ka väikeklassi. Hetkel kool vajadust ei näe, sest hinded on ju korras, 3-4-d, kuigi võiksid vabalt valdavalt 5-d olla. Tundi ta ka ei sega. Lihtsalt tihti jääb koolis õppetöö tegemata, kuna ei oska tähelepanu koondada õigetele asjadele ja keskenduda vajalikul määral. Nii siis istubki klassis mõte kuskil rändamas.

kool ei peagi nägema seda vajadust, võib-olla on ka kooli mugavus mitte teha väikeklassi, aga sinna ei panda halbade hinnete pärast, vaid just need lapsed, kes ei suuda suures klassi õppida. On isegi üks-ühele õpe, kus õpetaja annab tundi ühele lapsele. Kui laps on ATH häirega – siis vajabki rohkem õpetaja tähelepanu, aga seda ta ei tavaklassis ning seega kannatavad ka teised õpilased, kui õpetaja peab rohkem tähelepanu suunama sellisele lapsele.
Võib-olla tuleb minu lapsest tõesti keskpärane nupuke, aga ma ei lasknud oma lapsel koolirõõmu rikkuda. Ühes klassis tehti nii, et lepiti kokku, et eiravad ATH-häirega last, tehku see tunnis mida tahab. Jah, mõni võib öelda, et kiusamine, sest laps sattus eiramisest hüsteeriasse ja jooksis klassist välja, kui sai aru, et tema katsed tähelepanu saada jooksid liiva.

meil on eraldi õpetaja ja klassiruum üks-ühele õppivale lapsele. tal on samasugune koolipäev nagu igal teisel lapsel. ma ei usu, et see mis teab suur saavutus on, kui kellegi laps samamoodi vajaks sellist õpet, uurige selle võimalust (rõhutan veelkord, laps on normaalintellektiga, aga ei suuda õppida teistega ühes klassis, seega ei oma tähtsut mis hinded lapsel on). Selle asemel, et teisi lapsi süüdistada ja neid halvustada – uurige oma laste jaoks paremaid võimalusi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.

Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;

huvitav, kes siin sildistab – minu laps on normaalne, aga vähese kasuteguriga?
võtke lahti põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning uurige – millised õigused ja võimalused on teie lastel, kellel on hariduslik erivajadus. Kui lapsele on ettenähtud väikeklass (kuni 4 last) – siis kool on kool kohustatud ka sellise klass lapsele tegema. Ma ei saa aru, kuidas ei tehta siiani vahet HEVidel – väikeklass on normaalintellektiga, kuid käitumishäiretega lastele. LÕK ja IÕK on need, kes ei suuda õppekava järgi õppida.

Ja minu laps on keskpärane, aga ta ei sega tundi, ei ole vägivaldne – nagu ta ATH häirega klassivend. Ei ole normaalne, et mu laps tuleb koju ja nutab, et teda löödi. Mina võitlesin oma lapse õiguse eest normaalsele kooliskäimisele – helistasin õpetajale, teistele lastevanematele, direktorile. Tegime iga kuu ümarlaudu, kuni vanemad ükskord aru said, et nad väikeklassi panek ei ole mitte samm tagasi, vaid edasi nende lapse jaoks.

tuttav õpetaja ka kurtis, et vanemad ei tunnista probleemi, üritatakse jõuga suruda tavaklassi, mille tagajärjel kannatab eelkõige nende endi laps. Laps on ka düsgraafik, tema hindamisel saaks sellega arvestada, aga ema ei too kooli vastavat tõendit – seega on lapsel seetõttu veelgi raskem.

See ADHD laps on suurima tõenäosusega mingil alal väga andekas ja kui tal õnnestub Eesti haridussüsteemist terve nahaga välja tulla, siis panustab ta Eesti (või ükskõik mis muu riigi) ühiskonda oma tegevusega kordades rohkem kui see sinu keskpärane ja rahulik nuputreial.

Jah, las ta olla eriandekas ja kindlasti ta ongi, kuid küsimus on selles, millises keskkonnas ta õpib ja kas tavaklass talle sobib. See pole tõesti normaalne, kui teised ei saa seetõttu tunniks plaaneeritud teemasid läbida, et mõnel tuleb hoog peale või ta ei suuda end muud moodi juhtida. Sel juhul peaksid tavalapsed selle teema kodus iseseisvalt läbi võtma ja kui see on igapäevane, siis lapsed ei teegi kodus muud kui õpivad, kuna sisulist õppetööd koolipäeval ei toimu.
Ka erivajadusega lapsele on sageli parem, kui ta õpib väikeklassis või erikoolis, kus on eriväljaõppe saanud pedagoogid ja samuti on nelja-viit last õpetades võimalik nende eripäradega arvestada ning ka nende eriandekusele vajalikul määral tähelepanu suunata ja vajadusel seda arendada, et ta tulevikus võiks suuri tegusid teha.

1 õpetaja? kuidas see võimalik on? algklassis küll, aga mitte enam põhikooli osas. iga õpetaja on oma ainet õppinud õpetama. 1 õpetaja ei ole pädev igas aines.
Nii ongi põhikooli osas vaja erinevaid aineõpetajaid õpetamaks neid lapsi. Kuidas saab rajaleidja anda kohustuse moodustada väikeklass? see oleks nagu paralleelklass ju. seega peab leidma ka aja ja raha, et kool saaks luua veel ühe paraleelklassi.

nõuda tuleb siis, jeekim. võtke lahti põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, seal on selgelt kirjas. näiteks parag 49 – (1) Nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul rakendab kool õpilasele lihtsustatud, toimetuleku või hooldusõpet, õpilase üleviimist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud hariduslike erivajadustega õpilaste klassi, õppe korraldamist põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava järgi, terviseseisundist tulenevat koduõpet või ühele õpilasele keskendatud õpet, põhikooli riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemuste asendamist või vähendamist või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamist.
selleks on vaja nõustamiskomisjoni otsust ja vanema nõusolekut.
Riik maksab õpetajatele palgaraha, vald maksab kütted, remondid, koristaja palgad. Seega on kulu väikeklassi ehitus, palga saab õpetaja aga riigilt.
Minu lapse koolis on 4 klassi juures väikeklass, kus õpetaja, järgmine aasta lihtsalt pannakse nad tunniplaani samamoodi nagu teisedki klassid.

6petajal/ 6petajatel tuleksleida nipp, kuidas ATH last “taltsutada”. Lapse vanemad oskavd selle koha pealt kindlasti n6u anda. Mul on 6petajakoolituse praktika (7 nädalat) ajast kogemus ühe ATH lapsega. Klassis olid 5.-7. klassi 6pilased (tegu keele- ja kultuuri6ppega ühes Skandinaavia riigis, ettevalmistav aasta enne tavaklassi üle minemist).Minu kui 6petaja asi oli hoida too ATH laps tegevuses, siis oli k6ik hästi (assistenti tal polnud). Tal oli ka üks kindel asi kaasas, mida ta tunnis v6is näppida, kui rahutuks muutus v6i ülesandega valmis sai. Andsin talle lisaülesandeid, suhtlesin temaga rohkem kui klassis ringi käisin ja 6pilasi aitasin. Mu üks s6branna on samuti siin 6petaja, tema saatis kunagi ühe oma ATH lapse ümber kooli jooksma (a la 3 tiiru ja siis klassi tagasi), et too maha rahuneks. Mu laste koolis on lapsed mulle rääkinud paarist erilisest lapsest. Neile on rohkem lubatud, lapsed teavad nende diagnoosi ja klassis olevat ka arutatud, miks nood lapsed nii käituvad ja kuidas 6pilased peaksid nendega käituma. Ega need erilised lapsed ju meelega tundi sega. Neid tuleb kuidagi ohjeldada, 6petaja peab loomingulisem olema, 6petama ka läbi füüsilise tegevuse näiteks. Learning by doing sobib neile (tegelikult k6igile teistele ka) k6ige paremini.