Tiina Kangro kirjutab oma Facebooki lehel:
Ehk olete juba kuulnud, et puuetega (sh haridusliku erivajadusega nagu ATH) laste vanemad koguvad allkirju, et võidelda endale välja võimalus rääkida kaasa haridusministeeriumis sündinud plaanile, millega üritatakse anda puuetega laste koolihariduse korraldamine riigi õlgadelt üle KOV-ide kätte.
Olen probleemse eelnõu tagamaadest kirjutanud mitu artiklit, jaganud selgitusi raadios ja teles. Riigikogus toimunud eelnõu esimesel lugemisel jäi neli frakstiooni (IRL, sotsid, refid ja vabaerakond) kuuest seisukohale, et hurraaga sellist muudatust vastu võtta ei saa: muudatuse mõjud on läbi analüüsimata ja mitmed olulised partnerid sisulises mõttes kaasamata. Täielikult on aga eelnõu kokku kirjutanud haridusministeerium jätnud kahe silma vahele puuetega laste vanemad – just selle sihtgruppi, keda kavandatav muudatus kõige rohkem ja valusamalt puudutaks.
Seetõttu on hea, et lapsevanemad kiirelt reageerisid. Tuhat allkirja avab neile tee kultuurikomisjoni laua taha oma sõna sekka ütlema. Keda toimunu kusagiltki otsast puudutab, lööge kaasa!
http://opleht.ee/2017/10/puuetega-lapsed-voivad-jaada-valitsuse-rahamangude-rataste-vahele/
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/pekiloikajad-ei-anna-armu-ka-puudega-lastele?id=79909456
https://www.petitsioon.com/oleme_vastu_pohikooli-_ja_gumnaasiumiseaduse_muutmise_seadusele
Teema: ATH lapse vajadused versus tavalise lapse vajadused
ATH diagnoosiga laste arv pidevalt kasvab ning sellest on saamas uus normaalsus (arutasin seda Rajaleidja spetsialistiga ükspäev). Peagi on neid igas klassis enamus ning nad on tavalastega koos, kuna riiklik poliitika on sellesuunaline ning kuna neid ATH lapsi on niivõrd palju, ei saa ega olegi mõttekas neid eraldi koolidesse suunata. Siis ongi nii, et rahulikud lapsed, kes varem olid nö tavalapsed, peavad eri(era)kooli minema, kui tahavad rahus õppida või pidev ärev õhkkond neid segab. Kurb on see, et vanemad sellest süvenevast suundumusest aru ei saa ning ei võitle selle käimasoleva riikliku poliitika vastu, mis sinna välja viib. Vaadatakse rahulikult pealt ning virisetakse selle üksiku ATH lapse kallal, kes lapse klassis käib.
Kusjuures ei pruugi olla kasu ka erakoolist. Minu lapsed õpivad ühes erakoolis ning mõlema klassis on lapsi, kes koolirahu häirivad ning reeglitest kinni ei pea. Üks poiss on konkreetselt ATH ja paneb kogu klassi väga keerulisse olukorda. Kui tema puudub on õnnis vaikus.
Vabandust, aga mind on nii ära tüüdanud, et nüüd paistab, nagu oleksid ainsad “vajadustega” lapsed need ATH-omad. Minu lapsel on raske puue kroonilise haiguse tõttu. See haigus pealt välja ei paista, aga laps peab iga päev vaeva nägema (sõna otseses mõttes, ehkki seegi ei paista kohe välja, kuna ta ei käi ringi ega räägi sellest), et enesetunne oleks normaalsem ja tähelepanuvõime säiliks, lisaks ka, et ta lihtsalt oleks teadvusel. Põhimõtteliselt iga hetk ja iga tund. Aga pealtnäha tavaline laps. Me isegi ei oska tema vajadusi nii uhkelt ja nõudlikult esile tuua, kui kõik need ATH-last ja ADHD-laste jne vanemad. Meie lapse vajadus on, nagu kõigil teistel “tavalistel” lastel, et oleks rahulik normaalne keskkond, kus õppida, rahulikud ja sõbralikud kaaslased. Ausalt öeldes nii ära tüütab tõesti, nagu peaksid kõik käima küünte peal, et ATH (vm sellelaadse diagnoosiga) laps ainult end hästi tunneks – aga kõik teised diagnoosiga lapsed on lihtsalt tagaplaanil, sest nende vajadused lihtsalt ei hüppa silma ning nende vanemad ei ole nii nõudlikud, lihtsalt aega vist pole ja seda nõudlikkust ka. Aga kes teab, äkki on hoopis hea, sest äkki on meie lapsed muutunud “tavalisteks” 🙂 (kõigi muude, peenemate diagnooside kõrval ;)).
Vabandust, aga mind on nii ära tüüdanud, et nüüd paistab, nagu oleksid ainsad “vajadustega” lapsed need ATH-omad. Minu lapsel on raske puue kroonilise haiguse tõttu. See haigus pealt välja ei paista, aga laps peab iga päev vaeva nägema (sõna otseses mõttes, ehkki seegi ei paista kohe välja, kuna ta ei käi ringi ega räägi sellest), et enesetunne oleks normaalsem ja tähelepanuvõime säiliks, lisaks ka, et ta lihtsalt oleks teadvusel. Põhimõtteliselt iga hetk ja iga tund. Aga pealtnäha tavaline laps. Me isegi ei oska tema vajadusi nii uhkelt ja nõudlikult esile tuua, kui kõik need ATH-last ja ADHD-laste jne vanemad. Meie lapse vajadus on, nagu kõigil teistel “tavalistel” lastel, et oleks rahulik normaalne keskkond, kus õppida, rahulikud ja sõbralikud kaaslased. Ausalt öeldes nii ära tüütab tõesti, nagu peaksid kõik käima küünte peal, et ATH (vm sellelaadse diagnoosiga) laps ainult end hästi tunneks – aga kõik teised diagnoosiga lapsed on lihtsalt tagaplaanil, sest nende vajadused lihtsalt ei hüppa silma ning nende vanemad ei ole nii nõudlikud, lihtsalt aega vist pole ja seda nõudlikkust ka. Aga kes teab, äkki on hoopis hea, sest äkki on meie lapsed muutunud “tavalisteks” ???? (kõigi muude, peenemate diagnooside kõrval ;)).
halb nali kyll, aga lasku end korraks hüposse kukkuda (kui on tegu diabeetikuga, nagu tundub) – siis käivad kõik kohe küünte peal.
Vabandust, aga mind on nii ära tüüdanud, et nüüd paistab, nagu oleksid ainsad “vajadustega” lapsed need ATH-omad.
Mõte on õige, aga kas sa paned tähele, mis on foorumiteema pealkirjaks? Ehk et see konkreetne teema räägibki ATH-lastest ning on üsna loogiline, et sõna võtavad just ATH-laste vanemad. Ei saa igas teemas lahata kõiki võimalikke diagnoose, aga iga diagnoosiga kaasnevad erinevad probleemid, mida mõistavad kõige paremini teised samas seisus olevad lapsed ja lapsevanemad.
Kindlasti on kuskil teema küttepuude hinnast ning äärmiselt kummaline oleks seda lugedes solvuda, et keegi ei maini seal ravimite maksumust, mis on ometigi paljude perede jaoks hoopis suurem probleem. 🙂
Vabandust, aga mind on nii ära tüüdanud, et nüüd paistab, nagu oleksid ainsad “vajadustega” lapsed need ATH-omad. Minu lapsel on raske puue kroonilise haiguse tõttu. See haigus pealt välja ei paista, aga laps peab iga päev vaeva nägema (sõna otseses mõttes, ehkki seegi ei paista kohe välja, kuna ta ei käi ringi ega räägi sellest), et enesetunne oleks normaalsem ja tähelepanuvõime säiliks, lisaks ka, et ta lihtsalt oleks teadvusel. Põhimõtteliselt iga hetk ja iga tund. Aga pealtnäha tavaline laps. Me isegi ei oska tema vajadusi nii uhkelt ja nõudlikult esile tuua, kui kõik need ATH-last ja ADHD-laste jne vanemad. Meie lapse vajadus on, nagu kõigil teistel “tavalistel” lastel, et oleks rahulik normaalne keskkond, kus õppida, rahulikud ja sõbralikud kaaslased. Ausalt öeldes nii ära tüütab tõesti, nagu peaksid kõik käima küünte peal, et ATH (vm sellelaadse diagnoosiga) laps ainult end hästi tunneks – aga kõik teised diagnoosiga lapsed on lihtsalt tagaplaanil, sest nende vajadused lihtsalt ei hüppa silma ning nende vanemad ei ole nii nõudlikud, lihtsalt aega vist pole ja seda nõudlikkust ka. Aga kes teab, äkki on hoopis hea, sest äkki on meie lapsed muutunud “tavalisteks” ???? (kõigi muude, peenemate diagnooside kõrval ;)).
halb nali kyll, aga lasku end korraks hüposse kukkuda (kui on tegu diabeetikuga, nagu tundub) – siis käivad kõik kohe küünte peal.
Jajah, aga kes tahaks sellist tsirkust tähelepanu nimel tegema hakata? 😉 Asi on lähenemises. Ma olen nüüd kindlasti hästi vastik, aga tõsiste haiguste puhul ei otsita tähelepanu, vaid hakkamasaamise võimalust. Ei minda nõudma, et nüüd te peate minu last teenindama ja tema tahtmiste järgi iga hetk valmis olema hüppama. Laps peab ise ka vastutama ja oskama enda eest hoolitseda – ning vastu sooviks keskkonnalt (koolilt, lasteaialt, kaaslastelt) normaalsust ja rahulikkust. Ka nendelt ATH-lastelt ja nende vanematelt.
Vabandust, aga mind on nii ära tüüdanud, et nüüd paistab, nagu oleksid ainsad “vajadustega” lapsed need ATH-omad.
Mõte on õige, aga kas sa paned tähele, mis on foorumiteema pealkirjaks? Ehk et see konkreetne teema räägibki ATH-lastest ning on üsna loogiline, et sõna võtavad just ATH-laste vanemad. Ei saa igas teemas lahata kõiki võimalikke diagnoose, aga iga diagnoosiga kaasnevad erinevad probleemid, mida mõistavad kõige paremini teised samas seisus olevad lapsed ja lapsevanemad.
Kindlasti on kuskil teema küttepuude hinnast ning äärmiselt kummaline oleks seda lugedes solvuda, et keegi ei maini seal ravimite maksumust, mis on ometigi paljude perede jaoks hoopis suurem probleem. ????
Pealkirjast võib ühtlasi välja lugeda, et ongi olemas ATH-lapsed ja tavalised lapsed. Ma usun, et võin küll öelda, et tavaliste laste hulka kuuluvad lapsed, kes pealtnäha on tavalised. Ütleme nii, et polegi võimalik niimoodi vastandada, sest iga laps on tegelikult eriline. Vaata korra erivajadustega laste alafoorumisse – ka seal on ainus erivajadus seotud autismi, aspergeri sündroomi või ATH-ga. Ei tee minu meelest paha meelde tuletada, et need ei ole siiski ainsad erivajadused ja ammugi mitte sellised, mis ainsana nõuavad mõistmist. Võib-olla võtaks kokku nii, et kõik peaksid püüdma olla nii kenad, sõbralikud ja rahulikud, kui võimalik, siis ei pea eraldi oma erilisust üldse rõhutama 🙂
Minu meelest käib haukumine vale puu all. Ei ole süüdi see laps, ei ole süüdi ka see vanem vaid haridusministeerium ja kohalik omavalitsus.
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu? Need lapsevanemad ei saa ju jääda koduseks, meil puudub selline sotsiaalne toetussüsteem. Nad tahavad ka süüa saada ja soojas toas elada.
See, miks ATH laps rohkem silma hakkab ongi tema eripärast. Tema eripära ongi see, et tal on aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning käitumisprobleemid. See on see, mida märkavad kõrvalseisjad ilma, et seda peaks eraldi mainima või rõhutama. Kui diabeet ei paista välja kuidagi kõrvalseisjale, siis käitumisprobleemidega last märkad kohe, kui ta ruumi siseneb.
Minul on ATH kahtlusega asperger (ATH osas testimine alles tuleb) ning isegi siis, kui laps käitub hästi, viisakalt jne, on märgata rahutust tema olemises.
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu?
Seep see probleem ongi. Kuhu? Valitsus nõuab, integreerige. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi ei anna niimoodi integreerida, nagu teie ette kujutate. Lihtsate tehniliste vahenditega – ehitame kaldtee, paneme punktkirjas sildid, õpime viipekeelt, kasutame arvuti kõnesüntesaatoreid – saab integreerida mõnede erivajadustega lapsi, nagu liikumispuudega, nägemis- ja kuulmispuudega lapsi.
Aga tunde-ja tahteelu häirega või aktiivsus-tähelepanuhäirega laste puhul selliseid lihtsaid ja toredaid abivahendeid ei ole.
Ma olen nüüd kindlasti hästi vastik, aga tõsiste haiguste puhul ei otsita tähelepanu, vaid hakkamasaamise võimalust.
Otsitaksegi hakkamasaamise võimalust. Seda ei ole. Palun kujuta nüüd ette, et riik insuliini, süstlaid, pumpi ja muid abivahendeid enam ei maksaks või et insuliini poleks üldse olemas. Abi on vaja aga abi pole – või abi oleks olemas, aga see pole kättesaadav. Kuidas sa ennast siis tunneksid?
Ja nüüd kujuta veel ette, et diabeedikoomasse langev laps pälviks nii õpetajate kui kaasõpilaste pahameele, negatiivse tähelepanu ja soovi, et “selline” enam koolis teisi lapsi ei segaks. Mis tunne sul oleks?
ATH ja autismispektri häirete puhul on ainukeseks mõjuvaks abiks erikool väga väikeste klassikoosseisudega ja väga korraliku väljaõppega pedagoogidega. Ja muide, seda kodu lähedal, sest – mitte kummalegi neist häiretest ühiselamuelu ei sobi, eriti mitte autismispektri häirega lapsele. Me hea meelega viiksime oma lapsed teiesuguste halvustajate ja klähvijate jalust ära, kui oleks, kuhu viia.
Kui sa ei taha, et Eesti viimasedki erikoolid kinni pannakse ja sealsed lapsed tavakoolidesse lükatakse, sinu väikest laitmatult elatud elu rikkuma, siis mine ja hääleta
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu?
Seep see probleem ongi. Kuhu? Valitsus nõuab, integreerige. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi ei anna niimoodi integreerida, nagu teie ette kujutate. Lihtsate tehniliste vahenditega – ehitame kaldtee, paneme punktkirjas sildid, õpime viipekeelt, kasutame arvuti kõnesüntesaatoreid – saab integreerida mõnede erivajadustega lapsi, nagu liikumispuudega, nägemis- ja kuulmispuudega lapsi.
Aga tunde-ja tahteelu häirega või aktiivsus-tähelepanuhäirega laste puhul selliseid lihtsaid ja toredaid abivahendeid ei ole.Ma olen nüüd kindlasti hästi vastik, aga tõsiste haiguste puhul ei otsita tähelepanu, vaid hakkamasaamise võimalust.
Otsitaksegi hakkamasaamise võimalust. Seda ei ole. Palun kujuta nüüd ette, et riik insuliini, süstlaid, pumpi ja muid abivahendeid enam ei maksaks või et insuliini poleks üldse olemas. Abi on vaja aga abi pole – või abi oleks olemas, aga see pole kättesaadav. Kuidas sa ennast siis tunneksid?
Ja nüüd kujuta veel ette, et diabeedikoomasse langev laps pälviks nii õpetajate kui kaasõpilaste pahameele, negatiivse tähelepanu ja soovi, et “selline” enam koolis teisi lapsi ei segaks. Mis tunne sul oleks?ATH ja autismispektri häirete puhul on ainukeseks mõjuvaks abiks erikool väga väikeste klassikoosseisudega ja väga korraliku väljaõppega pedagoogidega. Ja muide, seda kodu lähedal, sest – mitte kummalegi neist häiretest ühiselamuelu ei sobi, eriti mitte autismispektri häirega lapsele. Me hea meelega viiksime oma lapsed teiesuguste halvustajate ja klähvijate jalust ära, kui oleks, kuhu viia.
Kui sa ei taha, et Eesti viimasedki erikoolid kinni pannakse ja sealsed lapsed tavakoolidesse lükatakse, sinu väikest laitmatult elatud elu rikkuma, siis mine ja hääleta
Sa võrdled võrreldamatut. Kui insuliini üldse olemas ei oleks (asendusravivahendina), siis ei oleks mul enam last. Sinu lapse ELU ei ohusta otseselt miski, minu lapse elu on ohus iga päev. Kui mingil põhjusel ei oleks võimalik enam tagada insuliini tarneid Eestisse, siis olekski ta lahkumisele määratud ja väga karmil viisil. Sinu laps elab edasi ka ekstreemsetes tingimustes. Nii et sel teemal ei saa vaielda, need on täiesti erinevad kriteeriumid. Ja muide, diabeedist tingitud enesetundekõikumistele vaatamata peab ka tema oskama õppida keskenduma ja õppimagi jne.
Aga mis puutub erikoolidesse ja -klassidesse, siis loomulikult – ainult et teised inimesed nende eest vist võidelda ei saa.
Minu “väike laitmatu elu” jäta küll rahule, sa ei tea sellest mitte midagi.
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu?
Seep see probleem ongi. Kuhu? Valitsus nõuab, integreerige. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi ei anna niimoodi integreerida, nagu teie ette kujutate. Lihtsate tehniliste vahenditega – ehitame kaldtee, paneme punktkirjas sildid, õpime viipekeelt, kasutame arvuti kõnesüntesaatoreid – saab integreerida mõnede erivajadustega lapsi, nagu liikumispuudega, nägemis- ja kuulmispuudega lapsi.
Aga tunde-ja tahteelu häirega või aktiivsus-tähelepanuhäirega laste puhul selliseid lihtsaid ja toredaid abivahendeid ei ole.Ma olen nüüd kindlasti hästi vastik, aga tõsiste haiguste puhul ei otsita tähelepanu, vaid hakkamasaamise võimalust.
Otsitaksegi hakkamasaamise võimalust. Seda ei ole. Palun kujuta nüüd ette, et riik insuliini, süstlaid, pumpi ja muid abivahendeid enam ei maksaks või et insuliini poleks üldse olemas. Abi on vaja aga abi pole – või abi oleks olemas, aga see pole kättesaadav. Kuidas sa ennast siis tunneksid?
Ja nüüd kujuta veel ette, et diabeedikoomasse langev laps pälviks nii õpetajate kui kaasõpilaste pahameele, negatiivse tähelepanu ja soovi, et “selline” enam koolis teisi lapsi ei segaks. Mis tunne sul oleks?ATH ja autismispektri häirete puhul on ainukeseks mõjuvaks abiks erikool väga väikeste klassikoosseisudega ja väga korraliku väljaõppega pedagoogidega. Ja muide, seda kodu lähedal, sest – mitte kummalegi neist häiretest ühiselamuelu ei sobi, eriti mitte autismispektri häirega lapsele. Me hea meelega viiksime oma lapsed teiesuguste halvustajate ja klähvijate jalust ära, kui oleks, kuhu viia.
Kui sa ei taha, et Eesti viimasedki erikoolid kinni pannakse ja sealsed lapsed tavakoolidesse lükatakse, sinu väikest laitmatult elatud elu rikkuma, siis mine ja hääleta
Sa võrdled võrreldamatut. Kui insuliini üldse olemas ei oleks (asendusravivahendina), siis ei oleks mul enam last. Sinu lapse ELU ei ohusta otseselt miski, minu lapse elu on ohus iga päev. Kui mingil põhjusel ei oleks võimalik enam tagada insuliini tarneid Eestisse, siis olekski ta lahkumisele määratud ja väga karmil viisil. Sinu laps elab edasi ka ekstreemsetes tingimustes. Nii et sel teemal ei saa vaielda, need on täiesti erinevad kriteeriumid. Ja muide, diabeedist tingitud enesetundekõikumistele vaatamata peab ka tema oskama õppida keskenduma ja õppimagi jne.
Aga mis puutub erikoolidesse ja -klassidesse, siis loomulikult – ainult et teised inimesed nende eest vist võidelda ei saa.
Minu “väike laitmatu elu” jäta küll rahule, sa ei tea sellest mitte midagi.
Ma täiesti mõistan sinu muret oma diabeedikust lapse pärast. Kuid samamoodi on mul mure oma lapse pärast. Tema eripära on selline, et 10-aastane on lubanud ennast ära tappa, ütles, et jookseb lihtsalt auto ette liikluses ja tapab ennast ära. Nii, et ma ei arva sugugi, et ta ekstreemsetes oludes ellu jääb. Abi vajavad mõlemad, nii diabeetik kui ATH diagnoosiga inimene. See abi, mida kummalgi on on vaja, on lihtsalt erinev.
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu?
Seep see probleem ongi. Kuhu? Valitsus nõuab, integreerige. Aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsi ei anna niimoodi integreerida, nagu teie ette kujutate. Lihtsate tehniliste vahenditega – ehitame kaldtee, paneme punktkirjas sildid, õpime viipekeelt, kasutame arvuti kõnesüntesaatoreid – saab integreerida mõnede erivajadustega lapsi, nagu liikumispuudega, nägemis- ja kuulmispuudega lapsi.
Aga tunde-ja tahteelu häirega või aktiivsus-tähelepanuhäirega laste puhul selliseid lihtsaid ja toredaid abivahendeid ei ole.Ma olen nüüd kindlasti hästi vastik, aga tõsiste haiguste puhul ei otsita tähelepanu, vaid hakkamasaamise võimalust.
Otsitaksegi hakkamasaamise võimalust. Seda ei ole. Palun kujuta nüüd ette, et riik insuliini, süstlaid, pumpi ja muid abivahendeid enam ei maksaks või et insuliini poleks üldse olemas. Abi on vaja aga abi pole – või abi oleks olemas, aga see pole kättesaadav. Kuidas sa ennast siis tunneksid?
Ja nüüd kujuta veel ette, et diabeedikoomasse langev laps pälviks nii õpetajate kui kaasõpilaste pahameele, negatiivse tähelepanu ja soovi, et “selline” enam koolis teisi lapsi ei segaks. Mis tunne sul oleks?ATH ja autismispektri häirete puhul on ainukeseks mõjuvaks abiks erikool väga väikeste klassikoosseisudega ja väga korraliku väljaõppega pedagoogidega. Ja muide, seda kodu lähedal, sest – mitte kummalegi neist häiretest ühiselamuelu ei sobi, eriti mitte autismispektri häirega lapsele. Me hea meelega viiksime oma lapsed teiesuguste halvustajate ja klähvijate jalust ära, kui oleks, kuhu viia.
Kui sa ei taha, et Eesti viimasedki erikoolid kinni pannakse ja sealsed lapsed tavakoolidesse lükatakse, sinu väikest laitmatult elatud elu rikkuma, siis mine ja hääleta
Sa võrdled võrreldamatut. Kui insuliini üldse olemas ei oleks (asendusravivahendina), siis ei oleks mul enam last. Sinu lapse ELU ei ohusta otseselt miski, minu lapse elu on ohus iga päev. Kui mingil põhjusel ei oleks võimalik enam tagada insuliini tarneid Eestisse, siis olekski ta lahkumisele määratud ja väga karmil viisil. Sinu laps elab edasi ka ekstreemsetes tingimustes. Nii et sel teemal ei saa vaielda, need on täiesti erinevad kriteeriumid. Ja muide, diabeedist tingitud enesetundekõikumistele vaatamata peab ka tema oskama õppida keskenduma ja õppimagi jne.
Aga mis puutub erikoolidesse ja -klassidesse, siis loomulikult – ainult et teised inimesed nende eest vist võidelda ei saa.
Minu “väike laitmatu elu” jäta küll rahule, sa ei tea sellest mitte midagi.Ma täiesti mõistan sinu muret oma diabeedikust lapse pärast. Kuid samamoodi on mul mure oma lapse pärast. Tema eripära on selline, et 10-aastane on lubanud ennast ära tappa, ütles, et jookseb lihtsalt auto ette liikluses ja tapab ennast ära. Nii, et ma ei arva sugugi, et ta ekstreemsetes oludes ellu jääb. Abi vajavad mõlemad, nii diabeetik kui ATH diagnoosiga inimene. See abi, mida kummalgi on on vaja, on lihtsalt erinev.
DiabeeTik (parandan, vabandust :)). Siiski need ei ole samad asjad, tee mis tahad. Diabeetik võib kaotada eluisu paljalt selle kogu elu kestva võitluse paine pärast ja täpselt samamoodi lubada midagi teha, mida ei peaks. Ja, nagu öeldud, tal lihtsalt ei ole šanssi ekstreemsetes oludes, see on fakt ja seda ümber teha ei saa. ATH puhul ei ole tal ju füüsilist põhjust, miks elu kestma ei peaks jääma. Kahe kõrva vahel – jah. Aga kust sa tead, äkki ilmutab end just siis tema erakordne keskendumisvõime v midagi? Minu laps võib keskenduda, palju tahab, inimese organism ei saa sellegipoolest ilma insuliinita hakkama ja kustub.
Aga mõistan sinu muret ka. Kas ei ole võimalik ATH-last kuidagi kasvatada nii, et ta oskaks teistega ka arvestada? Mina olen oma last nii kasvatanud, et ta teab, kuidas võtta vastutus nii, et midagi ootamatut pigem ei saaks juhtuda. See nõuab tihedat veresuhkrumõõtmist ja palju ettevaatamist ning -mõtlemist ning seda kogu aeg, aga tõesti, ta ise ei taha silma torgata sellega ning tegutseb vastavalt. Mis mulle ATH ja teiste sellesarnaste diagnooside juures tundub kuidagi arusaamatu, on, et siis nagu peaks ümbruskond vastutuse võtma ja laps ise ei saa ega suuda midagi teha?
Kas ei ole võimalik ATH-last kuidagi kasvatada nii, et ta oskaks teistega ka arvestada? Mina olen oma last nii kasvatanud, et ta teab, kuidas võtta vastutus nii, et midagi ootamatut pigem ei saaks juhtuda
ATH lapsega ju see mure just ongi, et ta ei suuda end talitseda, kasvata palju tahad seda tagasihoidmist. Ei ole võimalik teda kuidagi teha võluväel vaikseks. On jah ravimid, teraapiad, töö-töö-töö ja selgitused, aga jõge sa ju tagurpidi voolama ei pane. Nendega on nii paremaid kui halvemaid päevi, on perioode, kus nad on täitsa okei, ja siis mingil hetkel, tühjast kohast, tekib taas üks konflikt ja olukord. Kahjuks ikkagi üldse ei saada aru, et see on ka tõsiselt võetav sündroom, millest ei ole võimalik nipsti, vabaneda. Oleks mingi ajulõikus, et naksad mingid ühendused läbi ja laps on tasane, mis siis viga oleks. Tihti arvatakse, et need lapsed on kasvatamatud, et vanematel on nagu savi, mismoodi nad käituvad. Uskuge, ei ole meeldiv pärast väsitavat tööpäeva asuda lahendada koolis tekkinud olukordi, kirjutama, seletama, rääkima taas ka lapsega. Ja nii pidevalt. Ja ootamatult. Lisaks tõi siin keegi välja nende enesetapuähvardused. See nii ongi, olen seda ka kuulnud. Ma olen ise end kasvatanud, et laps nende sõnadeni ei jõuaks, kuid vahel kaotan ka mina enesevalitsuse ja siis võib jälle neid kuulda…
Minu “väike laitmatu elu” jäta küll rahule, sa ei tea sellest mitte midagi.
Ja sina jäta rahule need lapsed, kelle erivajadustest sa mitte midagi ei tea.
Kui autismispektri häirega algklassilaps kiusajale vastu hakkab, siis süüdi jääb tema, loomulikult. Et seesama pai tavalaps on teda enne pikalt piinanud, see ei huvita kedagi. Kiusaja teab, mis nuppudele vajutada.
Ütled, et see pole sinu võitlus ja sind ei huvita? Aga miks siis mind peaks huvitama see, kuidas sinu laps ennast koolis tunneb?
Riik tahab kulusid optimeerida ja erikoolide rahad omavalitsustele anda. Kui juba praegu ei ole neid erikooli kõigi vajajate jaoks piisavalt, siis pärast neid vangerdusi saadetakse erikoolide lapsed ilmselt tavakoolidesse. Vaevalt et väikeklasse selle peale oluliselt rohkem tegema hakatakse. Hea ei saa see mitte kellelegi olema. See on kõigi lapsevanemate ühine võitlus.
Kas ei ole võimalik ATH-last kuidagi kasvatada nii, et ta oskaks teistega ka arvestada?
On väga levinud ja kahjulik müüt, nagu oleneks autisti või ATH lapse probleemid just kasvatusest või pigem kasvatamata jätmisest. Ei olene. Mul on kaks last, mõlemat olen samade põhimõtete järgi kasvatanud. Õigupoolest kasvatasin esimest last palju vähem – ja ometi polnud temaga probleeme. Täiesti tavaline, normaalne, korralik poiss. Kõik kiidavad, et kui hästi kasvatatud, sõbralik ja mis kõik veel.
Teise lapsega tegelesin palju rohkem, iga asja rääkisin aastate jooksul sadu kordi üle, selgitasin, õpetasin, seadsin piiranguid. Ikka kutsub ta käitumine esile kellegi klähvimise, parastamise või kiusamise. Ja tal pole isegi mitte ATH. On Aspergeri sündroom.
Muide, tema oli see, kes ise tavaklassis õppida ei suutnud. Teda kiusati – nuttis oma pingis aga kaasa teha ei suutnud. Liiga palju lärmi – pani pea lauale ja nuttis. Õhtul tuli koju ja õppis üksi ära kõik, mida teised tunnis olid teinud – õppimise vastu polnud tal midagi, tavaliste laste seltskond käis üle jõu. Ometi oli just tema – mitte kiusajad – see, keda peeti probleemiks ja paluti uus kool leida. Ma ei hakka kogu õudust kirjeldama, sa niikuinii ei saa aru.
Nüüd oleme me selle kooli leidnud, õudus on minevik aga riigil on juba omad plaanid – riik tahab minu lapse tavakooli tagasi saata. Selle ees tunnen ma uut õudust. Usu mind, minu huvides ei ole saata oma laps samasse klassi, kus sinu oma käib. Aga kui meid selleks sunnitakse, mis valikud mul siis on? Kuhu peab selline laps minema? Võtame temalt õiguse haridusele – nii või?
Mis mulle ATH ja teiste sellesarnaste diagnooside juures tundub kuidagi arusaamatu, on, et siis nagu peaks ümbruskond vastutuse võtma ja laps ise ei saa ega suuda midagi teha?
Palun kujuta ette, et keegi tuleb sinuga mölisema, et miks sa oma last süstid, TOITUMA peab õigesti!
Täpselt sama suhtumine.
Huvitav, mul on just kogemus, kuidas lasteaias ei tahetud minu halvastikohaneva lapsega harjutamisega pingutada, sest neil minevat kogu jaks juba diabeetikust lapse peale. Nii et märgatakse küll ka diabeetikuid.
Mul on selline kogemus, et klassi suuremad kiusajad olid need, kellel ametlikult diagnoosi polnud, aga mingid jooned oleks käitumisest leidnud küll. Ametlikult olid nad tavalapsed, aga tegelikult korraldasid nad nii mõndagi.
Minu meelest käib haukumine vale puu all. Ei ole süüdi see laps, ei ole süüdi ka see vanem vaid haridusministeerium ja kohalik omavalitsus.
Kuhu see lapsevanem oma “erilise” lapse panema peaks kui talle ei võimaldata väikeklassi hoolimata palvetest ja vaevast, mida ta näinud on.
Ma saan aru, lihtne lahendus teiste jaoks: viige nad kuhugi minema, silma alt ära. Aga kuhu? Need lapsevanemad ei saa ju jääda koduseks, meil puudub selline sotsiaalne toetussüsteem. Nad tahavad ka süüa saada ja soojas toas elada.
Siis tulebki pöörduda KOV poole, alles olid valimised, aga ma ei kuulnud küll poolt sõnagi ATH diagnoosiga laste probleemidest, tavalaps ei pea kindlasti teist omavanust sotsialiseerim, aga praegu ju ongi probleemi lahendus visatud tavalaste ja nende vanemate õlule.
Siis tulebki pöörduda KOV poole, alles olid valimised, aga ma ei kuulnud küll poolt sõnagi ATH diagnoosiga laste probleemidest, tavalaps ei pea kindlasti teist omavanust sotsialiseerim, aga praegu ju ongi probleemi lahendus visatud tavalaste ja nende vanemate õlule.
Ei ole visatud tavalaste ja nende vanemate õlule. On visatud erivajadusega laste vanemate õlule.
Pöörduge KOV poole? Nalja teed või? KOV ignoreerib probleemi. Esimene asi, küsisin oma lapse koolis väikeklassi. Kooli psühholoog ütles, et ta saaks kogu noorema kooliastme peale vähemalt kahe, võibolla ka kolme väikeklassi jagu lapsi kokku, kui nende teiste laste vanemad ainult hangiks oma lapsele diagnoosi ja suunamise väikeklassi – minul oli need paberid tehtud. Teisel aastal öeldi mulle koolist, et omavalitsusel puuduvad väikeklassi tegemiseks vahendid ja neid eraldata, punkt. Jutt käib Tallinnast, muide.
Lõpuks sain lapse riigi erikooli. Sellessesamasse, mida haridusreform tahab nüüd omavalitsustele üle anda. Mul on omavalitsusega nii halvad kogemused, et juba see mõte ajab oksele.
Küsimus, et miks valimiste ajal keegi ATH lastest ei rääkinud, on eriti napakas. Mitte keegi ei hakka ajal, mil tuleb kõlavaid loosungeid loopima, rääkim spetsiifilistest diagnoosidest. Räägiti küll erivajadustega lastest üldiselt – reformi valimislubadus justkui sisaldas võimalust, et eri- ja erakoole toetakse. Kahjuks pääses Tallinnas jälle võimule Keskerakond, kes on juba ammu alustanud ja ilmselgelt ka jätkab seda rida, et kõik eri- ja erakoolid tuleb tasalülitada, väikeklasside jaoks raha ei eraldata, erivajadustega lapsed on ise süüdi, süüdi, süüdi.
Erivajadustega lapsi on lihtsalt nii vähe, et nende vanemate hääled ei loe. Niisiis – mida ometi oleks nende valimiste ajal saanud erinavajdustega laste vanemad VEEL ära teha?
Ja ka kooliklassis on erivajadusega lapse vanem üksi. Tema üksi ei saagi midagi ära teha. Kool aga võiks liigutama hakata siis, kui kõik teised selle klassi lapsevanemad koostaksid ühisavalduse, et sellisele lapsele tuleb võimaldada väikeklassi õpe – kui oma süüdistava näpu korraks midagi kasulikku ka tegema paneksite, siis see aitaks olukorda lahendada kõigi jaoks.
Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.
Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;
Kas ma loen siit välja, et normaalsed lapsed on “tegelikult vähese kasuteguriga keskpärased”? Siis ära imesta, et nende “normaalsete, vähese kasuteguriga keskpäraste” laste vanemad ei ela teie suurepäraste imelaste muredele kaasa. Kahjuks on nii, et kui ennast ikka parimaks pidada (mille alusel, palun)? – ning siis samas kurta, kuidas keegi ei mõista ega taha veel eraldi ümber hiilida ja olemist paremaks teha – siis polegi midagi loota, sest koostööd ju ei toimu. Ma ei ole lugenud ATH jm sarnase diagnoosiga vanemate poolt seda, mida nemad ja nende lapsed omalt poolt siis teevad, et TEISTEL ka oleks parem olla nende lastega koos? Miks on see nõudmine ühepoolne? Kirjutasin siin eile, et minu diabeetikust laps on kasvatatud ja tegutseb nii, et ta oma vajaduste eest saab ise vastutatud koolis, kui vähegi võimalik. Hästi, teie ATH-laps ei saa vastutatud. Lisaks on ta nii eriline-nii eriline – nagu teised lapsed ei oleks? Iga laps vajab meeldivat, rahulikku ja sõbralikku keskkonda ning võimalust keskenduda. Miks ATH jm diagnoosiga laste vanemad arvavad, et ainult nende lapsed seda vajavad? Ma arvan, et siia see mure maetud ongi. Vaadake asja ka teiste vanemate poole pealt ja saate ehk aru. Palun mõistke, et teie lapsed EI OLE erilisemad kui teiste lapsed – kõik lapsed on erilised, kõik on potentsiaaliga. Need “normaalsed keskpärased” lapsed vajavad ka rahu, et keskenduda. Nad on lapsed, mitte teie laste hooldajad.
Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.
Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;Kas ma loen siit välja, et normaalsed lapsed on “tegelikult vähese kasuteguriga keskpärased”? Siis ära imesta, et nende “normaalsete, vähese kasuteguriga keskpäraste” laste vanemad ei ela teie suurepäraste imelaste muredele kaasa. Kahjuks on nii, et kui ennast ikka parimaks pidada (mille alusel, palun)? – ning siis samas kurta, kuidas keegi ei mõista ega taha veel eraldi ümber hiilida ja olemist paremaks teha – siis polegi midagi loota, sest koostööd ju ei toimu. Ma ei ole lugenud ATH jm sarnase diagnoosiga vanemate poolt seda, mida nemad ja nende lapsed omalt poolt siis teevad, et TEISTEL ka oleks parem olla nende lastega koos? Miks on see nõudmine ühepoolne? Kirjutasin siin eile, et minu diabeetikust laps on kasvatatud ja tegutseb nii, et ta oma vajaduste eest saab ise vastutatud koolis, kui vähegi võimalik. Hästi, teie ATH-laps ei saa vastutatud. Lisaks on ta nii eriline-nii eriline – nagu teised lapsed ei oleks? Iga laps vajab meeldivat, rahulikku ja sõbralikku keskkonda ning võimalust keskenduda. Miks ATH jm diagnoosiga laste vanemad arvavad, et ainult nende lapsed seda vajavad? Ma arvan, et siia see mure maetud ongi. Vaadake asja ka teiste vanemate poole pealt ja saate ehk aru. Palun mõistke, et teie lapsed EI OLE erilisemad kui teiste lapsed – kõik lapsed on erilised, kõik on potentsiaaliga. Need “normaalsed keskpärased” lapsed vajavad ka rahu, et keskenduda. Nad on lapsed, mitte teie laste hooldajad.
Minu ADHD laps saab ühes parimas EV koolis praegu kenasti koos teiste lastega hakkama. Ainus soov oli,et oleks kiusamisvaba kool. Imekombel selline õppeasutus leidus, nii et olukord on nüüd kõvasti parem.
Sina, diabeetiku ema, oled küll kõike muud kui sõbralik. Aga mida külvad,seda ka lõikad.Ja vanemate patud saavad nuheldud nende laste peal.
Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.
Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;Kas ma loen siit välja, et normaalsed lapsed on “tegelikult vähese kasuteguriga keskpärased”? Siis ära imesta, et nende “normaalsete, vähese kasuteguriga keskpäraste” laste vanemad ei ela teie suurepäraste imelaste muredele kaasa. Kahjuks on nii, et kui ennast ikka parimaks pidada (mille alusel, palun)? – ning siis samas kurta, kuidas keegi ei mõista ega taha veel eraldi ümber hiilida ja olemist paremaks teha – siis polegi midagi loota, sest koostööd ju ei toimu. Ma ei ole lugenud ATH jm sarnase diagnoosiga vanemate poolt seda, mida nemad ja nende lapsed omalt poolt siis teevad, et TEISTEL ka oleks parem olla nende lastega koos? Miks on see nõudmine ühepoolne? Kirjutasin siin eile, et minu diabeetikust laps on kasvatatud ja tegutseb nii, et ta oma vajaduste eest saab ise vastutatud koolis, kui vähegi võimalik. Hästi, teie ATH-laps ei saa vastutatud. Lisaks on ta nii eriline-nii eriline – nagu teised lapsed ei oleks? Iga laps vajab meeldivat, rahulikku ja sõbralikku keskkonda ning võimalust keskenduda. Miks ATH jm diagnoosiga laste vanemad arvavad, et ainult nende lapsed seda vajavad? Ma arvan, et siia see mure maetud ongi. Vaadake asja ka teiste vanemate poole pealt ja saate ehk aru. Palun mõistke, et teie lapsed EI OLE erilisemad kui teiste lapsed – kõik lapsed on erilised, kõik on potentsiaaliga. Need “normaalsed keskpärased” lapsed vajavad ka rahu, et keskenduda. Nad on lapsed, mitte teie laste hooldajad.
Enne 1946.a sündinud – traditsiooniaustajad – hindavad rasket tööd,
1946-1964.a sündinud – beebibuumi põlvkond – hindavad lojaalsust,
1965-1981.a sündinud – X-põlvkond – hindavad töö ja eraelu tasakaalu,
1982-1999.a sündinud – millenniumi põlvkond (ka Y-põlvkond, buumikaja, mina-põlvkond, miks-põlvkond, sest nad seavad alati kõhkluseta status quo kahtluse alla) – hindavad mõtestatud tööd ja isiklikku arengut.
Viimase liikmeid iseloomustatakse kõige sagedamini nii: nad on tehnoloogilise taibuga, enesekindlad, koostööaltid, kärsitud, ettevõtlikud, rohelise mõttelaadiga ja sotsiaalselt sallivad. Ise loevad nad enda olulisimaks erinevuseks võrreldes vanemate põlvkondadega digitaalset elustiili. (Nende jaoks on mobiiltelefonid, arvuti, videomängud, internet, e-suhtlus ja sotsiaalmeedia elu loomulik osa. Tõelise millenniumilapse tunnebki ära sellest, et ta magab koos mobiiltelefoniga. Vaata lisaks Fututoa lugu Saage tuttavaks: generatsioon C!). Ühtlasi on noored juba lapsepõlvest peale harjunud eksperdi tiitliga, sest sageli on just nemad perekonna IT-spetsialistiks olnud.
Investeerige noorte isiklikku arengusse ja koolitusse!
2.klass ja õpetaja hoiab kuuldavasti aeg-ajalt ühte poissi jõuga kinni, et ta teistele kallale ei läheks, suurt kasvu poiss on, kaua selline füüsiline kinnihoidmine saab kesta, kas õpetaja peaks ise midagi ette võtma st teatama, et ta ei saa hakkama? samas kenad vanemad, tore ja hakkaja õpetaja, aga sellest ei piisa, eks õpetaja ise (loodetavasti) tunnetab ära selle piiri, aga üksjagu pidi olema võitlust.
Kõige hullem on see, et kui näitajad on lõpuks nii kaugele arenenud, et arstid saavad juba ka diagnoosi panna, siis on tegelikult juba lootusetult hilja oma last aidata.
Eestis on kõik ADHD-ga nii nõukaaegne ja mahajäänud:
väga vähe koole ja haridussüsteem tervikuna arvestab selle erivajadusega, kuigi tegemist on väga levinud erivajadusega;
Eestis kasutusel olevad rohud (Concerta ja Mediknet) ei kata ära paljude ADHD diagnoosiga laste tegelikke ravivajadusi – Soomeski on valik suurem;
Meie ühiskond suhtub selle diagnoosiga inimestesse häbematult halvasti (suhtumine on, et pange need lapsed kuskile tahatuppa ära ja laske normaalsetel (tegelikult vähese kasuteguriga keskpärastel) särada;Kas ma loen siit välja, et normaalsed lapsed on “tegelikult vähese kasuteguriga keskpärased”? Siis ära imesta, et nende “normaalsete, vähese kasuteguriga keskpäraste” laste vanemad ei ela teie suurepäraste imelaste muredele kaasa. Kahjuks on nii, et kui ennast ikka parimaks pidada (mille alusel, palun)? – ning siis samas kurta, kuidas keegi ei mõista ega taha veel eraldi ümber hiilida ja olemist paremaks teha – siis polegi midagi loota, sest koostööd ju ei toimu. Ma ei ole lugenud ATH jm sarnase diagnoosiga vanemate poolt seda, mida nemad ja nende lapsed omalt poolt siis teevad, et TEISTEL ka oleks parem olla nende lastega koos? Miks on see nõudmine ühepoolne? Kirjutasin siin eile, et minu diabeetikust laps on kasvatatud ja tegutseb nii, et ta oma vajaduste eest saab ise vastutatud koolis, kui vähegi võimalik. Hästi, teie ATH-laps ei saa vastutatud. Lisaks on ta nii eriline-nii eriline – nagu teised lapsed ei oleks? Iga laps vajab meeldivat, rahulikku ja sõbralikku keskkonda ning võimalust keskenduda. Miks ATH jm diagnoosiga laste vanemad arvavad, et ainult nende lapsed seda vajavad? Ma arvan, et siia see mure maetud ongi. Vaadake asja ka teiste vanemate poole pealt ja saate ehk aru. Palun mõistke, et teie lapsed EI OLE erilisemad kui teiste lapsed – kõik lapsed on erilised, kõik on potentsiaaliga. Need “normaalsed keskpärased” lapsed vajavad ka rahu, et keskenduda. Nad on lapsed, mitte teie laste hooldajad.
Enne 1946.a sündinud – traditsiooniaustajad – hindavad rasket tööd,
1946-1964.a sündinud – beebibuumi põlvkond – hindavad lojaalsust,
1965-1981.a sündinud – X-põlvkond – hindavad töö ja eraelu tasakaalu,
1982-1999.a sündinud – millenniumi põlvkond (ka Y-põlvkond, buumikaja, mina-põlvkond, miks-põlvkond, sest nad seavad alati kõhkluseta status quo kahtluse alla) – hindavad mõtestatud tööd ja isiklikku arengut.Viimase liikmeid iseloomustatakse kõige sagedamini nii: nad on tehnoloogilise taibuga, enesekindlad, koostööaltid, kärsitud, ettevõtlikud, rohelise mõttelaadiga ja sotsiaalselt sallivad. Ise loevad nad enda olulisimaks erinevuseks võrreldes vanemate põlvkondadega digitaalset elustiili. (Nende jaoks on mobiiltelefonid, arvuti, videomängud, internet, e-suhtlus ja sotsiaalmeedia elu loomulik osa. Tõelise millenniumilapse tunnebki ära sellest, et ta magab koos mobiiltelefoniga. Vaata lisaks Fututoa lugu Saage tuttavaks: generatsioon C!). Ühtlasi on noored juba lapsepõlvest peale harjunud eksperdi tiitliga, sest sageli on just nemad perekonna IT-spetsialistiks olnud.
Investeerige noorte isiklikku arengusse ja koolitusse!
Tänapäeva lapsed : kristallilapsed, indigolapsed, tähelapsed, Maa inglid ja üleminekulaste nähtus
Kes on «tänapäeva lapsed»? See on laste uus põlvkond – vastuvaidlematult kaugemale arenenud kui eelmised põlvkonnad –, kes on tulnud meie maailma väga eriliste annetega. Paljud neist mäletavad, kus nad olid enne Maale tulekut, sageli mäletavad nad isegi oma eelmisi elusid. Nad jagunevad mitmesse erinevasse kategooriasse:
indigolapsed ehk paradigma tähtsad esindajad, kes loomuomaselt teavad, et meie maailmas on midagi valesti ja et ühiskonna reeglid ei arvesta kõikides olukordades alati konkreetsete asjaolude ja indiviididega
intuitiivsed ja telepaatilised kristallilapsed
tähelapsed, kes on võimelised suhtlema vaimselt ja nägema ette tulevikku
Maa inglid ja üleminekulapsed, kes jäävad kuhugi vahepeale
Nende väga erinevate ja ebatavaliste laste fenomenide kohta ei ole palju avalikult kättesaadavat informatsiooni, sest puhtalt energeetilisi nähtusi on raske dokumenteerida ja teaduslikult tõestada.
Kui autismispektri häirega algklassilaps kiusajale vastu hakkab, siis süüdi jääb tema, loomulikult. Et seesama pai tavalaps on teda enne pikalt piinanud, see ei huvita kedagi. Kiusaja teab, mis nuppudele vajutada
Tead, õpetajad, kes lastest kuigivõrd hoolivad, saavad ka sellistest asjadest üsna kiiresti aru.
On jah lapsi, kes pealtpoolt paistavad kukupaid ja muidu ka käitumisega probleeme pole, aga mingil põhjusel nad sihilikult ajavad neid autisimispektriga lapsi endast välja. Tuleb ta siis sellele tavalapsele kallale, käib närviajaja ringi ja kuulutab kuidas teda rünnati. Läheb koju ja räägib vanematele ka, räägib sedagi, et õpetaja hoopis temaga pahandas. Lapsevanem aga ei suuda uskuda, et tema laps, kes muidu tõepoolest hästi käitub, sellist sigadust võiks teha. Aga teeb, võibolla enesele aru andmatagi. Õpetajad, kes mõlemat poolt näevad, suudavad siiski objektiivselt suhtuda ja lahutavad tüli ning tegelevad mõlemi lapsega vastavalt. Üks on vaja maha rahustada, teist (seda närviajajat) noomida ja selgitada, et nii ei tohi teha.
Ja ajuti on vaja mõnd enda üle kontrolli kaotanud last tõesti jõuga kinni hoida ja ta rahunema toimetada. Aja jooksul õpib (vastavate spetsialistide abiga, aga ka ise, soodsates tingimustes) enesevalitsust kaotama kippuv normintellektiga laps ennetama olukordi, kus enesekontroll kaduda võib ja neid juhtumeid jääb vähemaks.
See kõik on tavakooli kohta.
Siis ära imesta, et nende “normaalsete, vähese kasuteguriga keskpäraste” laste vanemad ei ela teie suurepäraste imelaste muredele kaasa.
Kui sina taod siin kogu aeg ainult seda rauda, et erivajadusega lapsed on lihtsalt kasvatamatud ja need tuleb sinu last segamast ära saata ja sind ei huvita kuhu, või kuidas, siis ära imesta, et ka erivajadusega lapse vanem ei ela sinu suurepärase lapse muredele kaasa. Kui meil ei ole oma lapsi mitte kusagile võimalik viia, aga koolikohustus neil on – ütle, mis lahendust sina siin näeksid?
Kirjutasin siin eile, et minu diabeetikust laps on kasvatatud ja tegutseb nii, et ta oma vajaduste eest saab ise vastutatud koolis, kui vähegi võimalik.
Katsu aru saada – ei autism ega ADHD (mõnikord on ühel lapsel ka mõlemad sündroomid) ei ole kasvatamatuse tagajärg. Alustame sellest. Autisti ja ADHD lapse vanem näeb palju rohkem oma lapsega vaeva, kui sina oma pai ja tui lapsega. See, et sinu laps ei ole ei autistlik ega ADHD on vedamine, mitte sinu pingutuste tagajärg. See, et sinu lapsel on diabeet – hm, ma võiks sinu moodi lahmida ja väita, et lapse diabeet on ema rasedusaegse hoolimatu tervisekäitumise tagajärg – kuidas see sulle meeldiks? Ainult et ma ei pillu niisugusi fraase, sest ma pole õeluseuss nagu sina.
ega taha veel eraldi ümber hiilida ja olemist paremaks teha – siis polegi midagi loota, sest koostööd ju ei toimu.
Keegi pole tahtnud ümber hiilimist ja olemise mugavaks tegemist. Koostööd ei toimu sellepärast, et sinusugused lahmivad, nagu oleks ADHD või autistlik laps lihtsalt kasvatamatu. Koostööd ei toimu sellepärast, et kõik katsed lahendust leida põrkavad nagu vastu seina – omavalitsus ei eralda vahendeid. Kui mitu korda ma pean seda kordama? Omavalitsus. Ei. Eralda. Vahendeid. Paku mõni lahendus. Ma võin teistele lastele kaasa tunda, kuni see ei tule minu lapse vajaduste arvelt – aga kui kõiges hakatakse minu last süüdlaseks pidama, ilma et ta seda tegelikult oleks, siis saab minu kaastunne otsa.
Teie ei näe, kuidas see erivajadusega lapse vanem võitleb oma võitlust üksinda, esiteks kasvatades last, keda on väga raske kasvatada ja teiseks joostes järjest peaga vastu seina omavalitsuselt mingeidki lahendusi küsides ja pidevalt eitavat vastust või ignoreerimist saades. Te ei näe seda, sest te ei taha näha ja oma enesetunde parandamiseks teise halvustamine on teie jaoks lihtsam kui tegelikust probleemist aru saamine.
Mina võin lahendusi soovitada. Üks lahendus olekski see, et ärge jätke erivajadusega lapse vanemat üksi võitlema. Kui erivajadusega lapsel teie klassis on vaja väikeklassi või üksühele õpet, siis aidake tal see koolilt ja omavalitsuselt välja nõuda. Tehke ühisavaldus väikeklassi loomiseks, see töötab paremini, kui juba miljon korda esitatud üksikavaldused selle erivajadusega lapse enda vanema poolt.
Nii saategi tülikast tegelasest oma klassis lahti, aga seda nii, et see teie poolt maha kantud laps ei ole sunnitud koju ja haridusest ilma jääma. Ja et temast lõpuks saab ka kasulik ühiskonnaliige, mitte ei jää ta sotsiaalsüsteemile koormaks – mis haridusest ilma jäänud lastega kindla peale juhtub.
Jaa, mina tavalapse vanemana võin igale eriklassi taotlevale avaldusele alla kirjutada, aga rahastust ju mina ei otsusta. Tore oleks, kui vanemate ühisavaldus oleks see võluvits,mis probleemi lahendaks. Ma natuke küll kahtlen selles, aga kui erivajadusega lapse vanem tõesti asju ajab ja teisi vanemaid informeerib, siis usun, et eks toetajaid ikka oleks. Paraku toimub aga mis.
Laps räägib õuduslugusid klassis toimuvast: tunni segamine, peksmine, kägistamine on igapäevased. Saavad nii lapsed, kui õpetajad ja direktorgi. Kägistamisest on ühel lapsel tekkinud eluohtlik olukord. Sinikad ja kriimud on klassis enamusel. Kõiki neid õudusi kuulen ainult lapse kaudu, ei õpetaja, direktor ega erivajadusega lapse vanem seleta, mis krt seal toimub. Laps ei julge kooli minna, õppeedukus langeb, sest tunnis töötada pole võimalik. Nende klass olevat koolis kõige hullem, isegi õpetajad ei suuda enam. Ja mida ongi teha. Tavalastel ja õpetajatel õigused puuduvad, isegi kehavigastusi võib neile probleemideta tekitada, kui tekitajaks on erivajadusega laps. Tavalapse vanem võib näiteks politseisse avalduse teha, nagu see aitaks. Vägivallatsejat ja segajat kollektiivist eraldada ei saa, pole võimalik, kui tema vanem ei nõustu. Kannatage, tolereeriga, öeldakse. Ei näe mina seda erivajadusega lapse vanemat kas üldse või kui peakski koosolekul või mujal näole andma, siis vaevalt sealt muud peale oma lapse õigustamise tuleb. Pole ta vaevunud e-kirjagi vabandusega saatma. See juba näitab, kui suva sellel vanemal on nii sellest lapsest, kes peaaegu surnuks kägistati kui nendest, kes iga päev peksa saavad. Jaa, jaa, kindlasti nad kõik kiusavad just seda vaest kägistavat kullakest ning on ise süüdi, kui kullake endast väljub. Ta on muidu ju nii armas, aga kõik provotseerivad teda.
Jah, ma saan probleemist aru, aga kui ikka ei ole neid eriklasse, siis peab selline laps õppima kodus.
Jah, ma saan probleemist aru, aga kui ikka ei ole neid eriklasse, siis peab selline laps õppima kodus.
On olemas küll ka individuaalõpe, kui üldse teistega koos olla ei suuda, ka mitte väikeklassis. Toimub tavakooli juures ja õppeprogramm ei pruugi olla lihtsustatud! Lihtsalt, kui laps ei ole võimeline õppima koos teistega, on ette nähtud võimalus õpetada teda individuaalselt. Aga last sinna saada on väga raske, sest esiteks osa vanemaid ignoreerib probleemi, mõni jälle kardab eraldamist teistest ja et see tähendaks lapse rumalaks jäämist (ei tähenda! õpetatakse just nii nagu õpilane suudab, kasvõi keskmisest kõrgemal tasemel). Siis on probleemiks arstid, kelle juurde on keeruline aegu saada, sest neid on vähe ja vähe on ka Haigekassa tellimust nende vastuvõttudeks. Ehk arstid võtaks rohkemgi vastu, aga HK ei rahasta nii paljusid visiite. Ja arstid küll diagnoosivad haiguseid, ent mitte piiripealseid juhtumeid, kus eri põhjustel laps ei suuda oma käitumist kontrollida. Arst näeb last paar hetke ja peab tuginema nendel hetkedel nähtule, lapsevanema selgitustele ja kooli poolt dokumenteeritud olukorrale. Aga viimase jaoks pole ikka veel paljudel õpetajatel piisavalt koolitust ja ka aega.
Ja seejärel peaks hakkama KOVst taotlema raha väikeklassi või individuaalõppe rahastamiseks, aga kust seda ikka kohe võtta? Riik ka ei taha anda, seepärast on ka tingimused väikeklassi ja individuaalõppe jaoks nii seatud, et paljud seda vajavad lapsed ikkagi välja jääks.
Ehk, suur osa probleemist on rahapuudus. Erikoolid pannakse kinni ilusa põhjendusega kaasava õppe kohta, ent tegelikult nähtub Exceli tabelist, et see annab kokkuhoidu.
Ega kõik autismispektriga vajagi eraldi õppimist, aga mõni piiripealne vajab see-eest väga. Õpetajad peavad jõudma 45 min jooksul tegeleda individuaalselt mitmekümne õpilasega, aga haridussüsteem (ametnikud ja kohati ka sellega seotud arstid) lähtuvad rangelt paberist, mitte lapse tegelikest vajadustest.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
