Esileht Erivajadustega laps ATH-lapsega reisimine

Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )

Teema: ATH-lapsega reisimine

Postitas:
Kägu

Kellel on häid kogemusi ja nippe, kuidas ATH-lapsega reisil paremini toime tulla? Minu 10-aastane laps igatses väga, et sõidaksime kuhugi. Seni olid ka lühemad otsad olnud üsna närvesöövad, ikka see lõputu “millal me kohale jõuame” jne. Nüüd tundus siiski, et tasub proovida Eestis veidi pikemalt ringi reisida, aga me lihtsalt ei oska! Lisaks sellele, et “millal me kohale jõuame” lisandub veel alati tohutu pettumus kõiges, kuhu jõudsime. Küll oli SPA pettumus, küll muuseum või mõni muu koht. Üks lõputu pahurus. Lisaks igasugune liikumahakkamine oli suur probleem – kui oli vaja hotelli jõuda või sealt ära minna, kogu see protsess oli vaevaline, sest oli vaja tegelda 100 kõrvalise asjaga. Suhted õe ja vennaga olid samuti reisil eriti kehvad, aina üks kraaklemine ja vaidlemine. Eks koduski tuleb seda ette, aga reisil see võimendus. Üldse kõik lapse ATH jooned võimendusid mitmekordselt, mis frustreeris ka meid vanematena. Kui ka tegime enne kokkuleppeid, siis need enamasti ei pidanud. Lõpuks läks asi ultimaatumiteni, mis ei ole eriti edumeelne kokkuleppimise viis.

Tulemuseks oli palju halbu emotsioone ja mina eriti õnnetu, et tahtsin ju perena koos toredaid elamusi, aga kõik läks vastupidiselt. Lisaks täielik läbikukkumistunne emana, et ma ei suuda, ei oska,..

Kodus saame lapse ATH joontega hakkama, kui rutiin ja reeglid on paigas. Kellel on kogemusi jagada, kuidas teie ATH-lastega reisid toimivad? Lapsed on muidugi erinevad, aga ehk saan mõtlemisainet.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võib-olla siis ikkagi tuleb teha vähem korraga, ja ka lihtsalt harjutada reisimist. Kui kodus on reeglid ja rutiin pika ajaga paika loksunud, siis äkki ei ole vaja ei endalt ega lapselt kohe oodata, et reisil ka reeglid niisama paika saaks. Ehk on vaja lihtsalt tasapisi reisireegleid paika loksutada. Teha väiksemaid ettevõtmisi, aga sagedamini. Siis ei ole ka aega frustratsioonil nii palju koguneda ja saab vahepeal puhata ja siis uuele ringile. Mitte spa ja muuseum ja veel kolmas ja neljas asi. Vaid ainult spa. Ainult muuseum. Ühepäevaretked ühe eesmärgiga. Või siis mitmepäevaretked, aga väga rahuliku programmiga. Ja kui see hakkab välja tulema, siis juba pikemalt. Kui aga sellised lühikesed asjad veel esialgu välja ei tule, siis on vist vähe lootust, et pikemad tuleksid.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kodukata

Mul on laps autist ja ilmselt ka ATH, 7a. Temaga on jah veits raskem, kui tavalapsega. Ta on super reisisell, kui kuhugi minna ja olla teel. Ehk et, meil pole kunagi küsimust: “Millal me kohale jõuame, kas juba?”. Talle meeldib sõita, ükskõik, mis vahendiga ja sõidu ajal on kõik väga OK. Ta just naudib seda teel olemist, kohale jõudmist-mitte nii väga. Kohal olles on raske. Ta ei püsi üldse paigal, muuseumis millegisse süveneda on võimatu. Ta tahab koguaeg edasi või ära minna, järjekordades oodata ei malda, viriseb kogu aja, kui oodata tuleb jne. Spaa talle meeldib, kuid kipub sealgi kärsitu olema ja koguaeg peab teda turvama ja järel jooksma, et end ära ei uputaks. Nt kahe lapsega ma praegu üksi spaasse ei julge minna. Ma olen proovinud ka nii hea ja halvaga. Kodus ikka püüan rääkida, kuidas reisil käitume ja rõhutanud, et selleks, et ma üldse vaevuks kuhugi lastega minema, peavad nad ka ise tublid olema, sõna kuulama ja vajadusel ootama. Muuhulgas korrutan alati, et kui me oleme koos, siis me oleme koos. Mul on alati see mure, et lapsed kippuvad laiali vajuma ja nii on raske neil silma peal hoida. Kohal olles olen meelitanud nii präänikuga, kui ähvardanud ta koju saata, olen pidanud jah ka kurjustama, mis muidugi kellelegi head emotsiooni ei loo. Kummalisel moel aitab meil natuke suhkur-pulgakomm või muu meelepärane snäkk. Üldse ollakse koostöö altim, kui kõht on täis. Ka lubadus osta jäätist või teha pärast kohviku ring vms. Eks ma muidugi olen tema rahutusega harjunud ja tavaliselt püüan reisi organiseerida nii, et oleks teine täiskasvanu ka, siis üks on ühe, teine teisega. Siis vähemalt see laps, kes huvitub muust elust rohkem, saab ikka rohkem näha ja süveneda. Mind kurvastab alati see, et ma püüan pakkuda lastele meelelahutust, mille osaks mina lapsena küll ei saanud, sh väikseid reisikesi, aga autist/ ath laps pole nagu kunagi rahul. Ta tahab kohe veel midagi muud, midagi järgmist. Sellist “nii tore, et me käisime reisil või aitäh” momenti pole pea kunagi. Kui kodus arutame, mis ja kas meeldis, siis ütleb küll, et oli tore ja tahaks võimalusel kunagi veel minna vms. Ehk ajaga läheb paremaks ja kergemaks ning lapsed õpivad ka tänulikku meelt juurde.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil ATH puhul autos alati lastelaulud või muinasjutud, see aitab seda “millal me juba kohal oleme” vältida. Üldiselt talle meeldib kõike teha, peaasi, et kuhugi põnevasse kohta minna saaks.
Nüüd oleme sellest ka juba üle saanud, mis kunagi oli, et nt muuseumis tormas joostes kõik läbi ja siis rippus mul sikutades varrukas, et “tule-tule-tule, ma näitan sulle seda ja toda”. Ütlen konkreetselt, et kui hakkab tormamine, läheme kohe ära ja et käime kõik järjekorras läbi, üksi järgmisesse ruumi edasi ei lähe ja mitmekesi olles ootame teisi järele. Tundub, et on hakanud aru saama.
Samuti seletan, et reisil ei ole nii, et teeme ainult “sinu asju”, st ei ole ainult lasteasjad, on ka täiskasvanute tegevused. Minu arust on oluline, et laps õpiks ka teiste vajadustega reisil arvestama. 🙂
Soovitan alustada ka pigem kodumaistest lühematest trippidest, nt 1 öö korraga. Pigem siis ka vähem tegevusi korraga ja nii, et enne seletad kõik ette ära, mis järgmisena juhtuma hakkab. Kui SPAsse lähete, siis nt näitad enne netist pildid ette ära, et mis seal ees ootab jmt. Ja nagu enne siin mainitud, siis täis kõht on oluline, kui veresuhkur langeb, tekib kohe ka vingumine.

 

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil on nii, et reisil olles on üks täiskasvanu kogu aeg selle 10-aastase ATH lapse päralt. Aga meil on kerge seda korraldada, sest pere teine laps on täiskasvanu ja reisil olles vahetame iga mõne tunni tagant rolle. Nii ei lähe kellelgi igavaks. Ja enne reisi lepime kõik asjad kokku, et ei tekiks ülearust sebimist ega mingeid vaidlusi. Kui laps tõesti ära väsib, siis läheb üks meist temaga ööbimiskohta ja teised kaks jätkavad oma tegevust. Igal juhul peab olema tagatud nii ATH lapse heaolu kui teiste pereliikmete oma ja igaüks teab, milline tema roll on.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ks lõputu pahurus. Lisaks igasugune liikumahakkamine oli suur probleem – kui oli vaja hotelli jõuda või sealt ära minna, kogu see protsess oli vaevaline, sest oli vaja tegelda 100 kõrvalise asjaga. Suhted õe ja vennaga olid samuti reisil eriti kehvad, aina üks kraaklemine ja vaidlemine. Eks koduski tuleb seda ette, aga reisil see võimendus.

Tuleb kõigepealt endale aru anda, et ATH lapsega ei saagi samamoodi toimetada nagu tavalise lapsega. Soovita teha eraldi minireise just selle ATH lapsega, et ta reisimisega rohkem harjuks ja et ka endal tekiks mingid tõhusamad nõksud temaga reisil toimetulekuks. Lisaks igale poole minekuga tuleb teha nii, et ATH laps hakkab varem valmistuma kui teised.

+1
0
Please wait...

Näitan 6 postitust - vahemik 1 kuni 6 (kokku 6 )


Esileht Erivajadustega laps ATH-lapsega reisimine