Teema: ATH-lapsega reisimine

Mul on laps autist ja ilmselt ka ATH, 7a. Temaga on jah veits raskem, kui tavalapsega. Ta on super reisisell, kui kuhugi minna ja olla teel. Ehk et, meil pole kunagi küsimust: “Millal me kohale jõuame, kas juba?”. Talle meeldib sõita, ükskõik, mis vahendiga ja sõidu ajal on kõik väga OK. Ta just naudib seda teel olemist, kohale jõudmist-mitte nii väga. Kohal olles on raske. Ta ei püsi üldse paigal, muuseumis millegisse süveneda on võimatu. Ta tahab koguaeg edasi või ära minna, järjekordades oodata ei malda, viriseb kogu aja, kui oodata tuleb jne. Spaa talle meeldib, kuid kipub sealgi kärsitu olema ja koguaeg peab teda turvama ja järel jooksma, et end ära ei uputaks. Nt kahe lapsega ma praegu üksi spaasse ei julge minna. Ma olen proovinud ka nii hea ja halvaga. Kodus ikka püüan rääkida, kuidas reisil käitume ja rõhutanud, et selleks, et ma üldse vaevuks kuhugi lastega minema, peavad nad ka ise tublid olema, sõna kuulama ja vajadusel ootama. Muuhulgas korrutan alati, et kui me oleme koos, siis me oleme koos. Mul on alati see mure, et lapsed kippuvad laiali vajuma ja nii on raske neil silma peal hoida. Kohal olles olen meelitanud nii präänikuga, kui ähvardanud ta koju saata, olen pidanud jah ka kurjustama, mis muidugi kellelegi head emotsiooni ei loo. Kummalisel moel aitab meil natuke suhkur-pulgakomm või muu meelepärane snäkk. Üldse ollakse koostöö altim, kui kõht on täis. Ka lubadus osta jäätist või teha pärast kohviku ring vms. Eks ma muidugi olen tema rahutusega harjunud ja tavaliselt püüan reisi organiseerida nii, et oleks teine täiskasvanu ka, siis üks on ühe, teine teisega. Siis vähemalt see laps, kes huvitub muust elust rohkem, saab ikka rohkem näha ja süveneda. Mind kurvastab alati see, et ma püüan pakkuda lastele meelelahutust, mille osaks mina lapsena küll ei saanud, sh väikseid reisikesi, aga autist/ ath laps pole nagu kunagi rahul. Ta tahab kohe veel midagi muud, midagi järgmist. Sellist “nii tore, et me käisime reisil või aitäh” momenti pole pea kunagi. Kui kodus arutame, mis ja kas meeldis, siis ütleb küll, et oli tore ja tahaks võimalusel kunagi veel minna vms. Ehk ajaga läheb paremaks ja kergemaks ning lapsed õpivad ka tänulikku meelt juurde.

Meil on nii, et reisil olles on üks täiskasvanu kogu aeg selle 10-aastase ATH lapse päralt. Aga meil on kerge seda korraldada, sest pere teine laps on täiskasvanu ja reisil olles vahetame iga mõne tunni tagant rolle. Nii ei lähe kellelgi igavaks. Ja enne reisi lepime kõik asjad kokku, et ei tekiks ülearust sebimist ega mingeid vaidlusi. Kui laps tõesti ära väsib, siis läheb üks meist temaga ööbimiskohta ja teised kaks jätkavad oma tegevust. Igal juhul peab olema tagatud nii ATH lapse heaolu kui teiste pereliikmete oma ja igaüks teab, milline tema roll on.