Kellel on häid kogemusi ja nippe, kuidas ATH-lapsega reisil paremini toime tulla? Minu 10-aastane laps igatses väga, et sõidaksime kuhugi. Seni olid ka lühemad otsad olnud üsna närvesöövad, ikka see lõputu “millal me kohale jõuame” jne. Nüüd tundus siiski, et tasub proovida Eestis veidi pikemalt ringi reisida, aga me lihtsalt ei oska! Lisaks sellele, et “millal me kohale jõuame” lisandub veel alati tohutu pettumus kõiges, kuhu jõudsime. Küll oli SPA pettumus, küll muuseum või mõni muu koht. Üks lõputu pahurus. Lisaks igasugune liikumahakkamine oli suur probleem – kui oli vaja hotelli jõuda või sealt ära minna, kogu see protsess oli vaevaline, sest oli vaja tegelda 100 kõrvalise asjaga. Suhted õe ja vennaga olid samuti reisil eriti kehvad, aina üks kraaklemine ja vaidlemine. Eks koduski tuleb seda ette, aga reisil see võimendus. Üldse kõik lapse ATH jooned võimendusid mitmekordselt, mis frustreeris ka meid vanematena. Kui ka tegime enne kokkuleppeid, siis need enamasti ei pidanud. Lõpuks läks asi ultimaatumiteni, mis ei ole eriti edumeelne kokkuleppimise viis.
Tulemuseks oli palju halbu emotsioone ja mina eriti õnnetu, et tahtsin ju perena koos toredaid elamusi, aga kõik läks vastupidiselt. Lisaks täielik läbikukkumistunne emana, et ma ei suuda, ei oska,..
Kodus saame lapse ATH joontega hakkama, kui rutiin ja reeglid on paigas. Kellel on kogemusi jagada, kuidas teie ATH-lastega reisid toimivad? Lapsed on muidugi erinevad, aga ehk saan mõtlemisainet.