Teema: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

minu autistlike joontega ja ath käitus samaoodi. nt puzzles pole teda kunagi huvitanud.
see sihitult kuhugi jooksmine tundub üsna tuttav situatsioon…
aga ma veel ei muretseks, sest teil ka noorem laps peres kes tähelepanu tahab, vanem laps võib nii käituda ka tähelepanuvajadusestja kasvab välja sellest, et ei oska oma emotsioonidega toime tulla. kõik lapsed ei oska.aga võid ju südamerahustuseks nt Tallinna väikelaste psühhiaatriakeskuses käia, saad vbl mingeid teadmisi kuidas toimida.
http://www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatriaosakond/

RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

Minu vanem laps sai ATH diagnoosi natuke peale 3,5-aastaseks saamist.

Beebina oli üsna rahulik laps, aga kui jalad alla sai, siis muutus täiesti. Muutus hästi aktiivseks, ei püsinud üldse paigal, sõna ei kuulanud absoluutselt, jonnis päris palju ja kui ei saanud, mida tahtis, väljendas oma pahameelt väga kõvasti. Üldse oli väga impulsiivse käitumisega. Panin ka tähele, et ta ei suuda vaikselt, rahulikult olla ja tegevustele keskenduda. Kodust väljaspool, nt külas käies, oli temaga alati raske, sest ta kiskus kõike, kolas kappides jne, sõna ei kuulanud, kui keelasid. 2,5-aastaselt läks lasteaeda ja seal tekkisid probleemid agressiivsusega, kakles teiste lastega, hammustas, näpistas jne.

Alguses arvasin, et tal on ka see \”kaheaastase jonniiga\”, aga teiste lastega võrreldes nägin, et ta on ikka teistsugune ja teised on palju rahulikumad, hakkasin kahtlustama, et tal võib olla ATH. Osad lähedased arvasid, et pole tal häda midagi, lihtsalt on selline aktiivsem laps. Teised jälle arvasid, et asi on kasvatuses. Ise ka kahtlesin, et võib-olla tõesti olen kuidagi valesti oma lapsega käitunud, aga üritasin ju parimat, lugesin palju lastekasvatus alaseid raamatuid jne. Väga raske oli endal. Lõpuks 3,5-aastaselt läksin temaga lastepsühhiaatri ja lastepsühholoogi juurde ning peale korduvaid visiite ja uuringuid, kinnitas arst, et tal ongi ATH.

Nüüd on laps juba 5-aastane ja teatud probleemid küll on püsinud, aga üldiselt on temaga kergemaks läinud, on muutunud natuke sõnakuulekamaks, saab juba aru, kui pidevalt talle ühte ja sama korrutad ning oskab juba ennast natuke paremini kontrollida.

Soovitan ikka lastepsühhiaatri poole pöörduda, isegi kui tal ATH-d pole, saab ta suunata edasi lastepsühholoogi juurde, kes oskab nõu anda, kuidas erinevates olukordades lapsega käituda ja toime tulla. Soovitan lugeda ka raamatuid ATH-st, sest need nõuanded, mis seal on, toimivad tegelikult kõigi lastega.

RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

Jah, panin kohe aja psühhiaatri juurde ja rääkisin, mis meile muret teeb. Tema siis küsis küsimusi, mina vastasin ning andis koju endale ja lasteaeda õpetajatele täitmiseks küsimustikud lapse kohta ning lasteaiast soovis veel lapse iseloomustust. Edasi saatis lastepsühholoogi juurde, kus me käisime korduvalt. Seal psühholoog vestles nii minu kui lapsega, küsis küsimusi, tegi igasugu teste lapsega (nt palus tal mingeid klotse ja asju värvide, suuruse või kujundite järgi sorteerida jne). Lõpuks kui psühholoogi juures olime saanud kõik tehtud, siis läksime tagasi psühhiaatri juurde, kes siis kinnitas diagnoosi.

RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

Mul endal on kogemus lastehoiust, kus ma töötan-minu arvates on üks poiss ATH-laps. On teistest tunduvamalt aktiivsem-pea kogu aeg jookseb, ronib , karjub. Ei oska tavalise häälega rääkida, vaid kogu jutt tuleb välja väga kõvahäälselt, peaaegu et karjudes. Pideva jooksmise ja sehkendamise käigus teeb teistele lastele haiget, enamasti küll mitte tahtlikult, kuid esineb ka tahtlikku agressiivsust. 90 %-i lõhutud mänguasjade taga on tema.Peaaegu mitte kunagi ei kuula ta sõna, käsklusi peab mitu korda andma ennekui ta sellele reageerib.
Samas suudab ta vahel olla ka väga hooliv ja hellake-kallistab ja paitab väiksemaid jne., mõistab teiste emotsioone. Samas ei saa ta aru, kui oma käitumisega kellelegi haiget teeb.
Ta on üliväsitav laps-kui teda hoius pole-siis on töö nagu puhkus. Hetkel on poiss kolme aastane-kuid kõik nimetatud tunnusjooned ja käitumisviisid olid talle omased juba kahe aastasena. Niiet selle konkreetse lapse puhul ilmnesid siiski suhteliselt vara. Lapsevanemad ise ei olnud üldse teadlikud, et nende poeg rühmas agressiivselt käitub-nende arvates ta oligi selline tore üliaktiivne poiss. Ma alati naeran, et tulevikus saavad ema/isa sageli koolidirektori vastuvõtul käia…

RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?

Minu poeg sai ATH diagnoosi alles hiljuti. Paar nädalat tagasi. Tema on 7. aastane. Oma aktiivsuselt on ta täpselt samasugune nagu kõik teised poisid. Ainuke mis võiks ära märkida on see, et kui ta mürab, siis teda peatada ei ole lihtne. Kuigi ma arvan, et see on enamik poistel.
Ehk siis ATH oli suht varjul. Ei osanud näha seda ei mina ega lasteaia kasvatajad.
Nüüd kui ta kooli läks, tekkisid tal õpiraskused. Ta ei saa aru mida õpetaja räägib. Peale psüholoogi juures tehtud testi, selgus et kõik probleemid mis tal on, on seotud keskendumisega. Nüüd saab ta ravimit, mis teda veidi toetab. Jälgime, kuidas tal läheb. Mulle tundub, et paremini. Aga õpetaja on suht… kuidas öelda, väga kriitiline. Olen kohati nõutu. Ja kui räägitakse palju õpetaja ja kodu koostööst. Siis hetkel näen, et koolist tuleb ainult kriitikat. Isegi kuulamisoskust pole ei logopeedil ega klassijuhatajal.