RE: ATH – millal tegite esimesed tähelepanekud, mis need olid?
Minu vanem laps sai ATH diagnoosi natuke peale 3,5-aastaseks saamist.
Beebina oli üsna rahulik laps, aga kui jalad alla sai, siis muutus täiesti. Muutus hästi aktiivseks, ei püsinud üldse paigal, sõna ei kuulanud absoluutselt, jonnis päris palju ja kui ei saanud, mida tahtis, väljendas oma pahameelt väga kõvasti. Üldse oli väga impulsiivse käitumisega. Panin ka tähele, et ta ei suuda vaikselt, rahulikult olla ja tegevustele keskenduda. Kodust väljaspool, nt külas käies, oli temaga alati raske, sest ta kiskus kõike, kolas kappides jne, sõna ei kuulanud, kui keelasid. 2,5-aastaselt läks lasteaeda ja seal tekkisid probleemid agressiivsusega, kakles teiste lastega, hammustas, näpistas jne.
Alguses arvasin, et tal on ka see \”kaheaastase jonniiga\”, aga teiste lastega võrreldes nägin, et ta on ikka teistsugune ja teised on palju rahulikumad, hakkasin kahtlustama, et tal võib olla ATH. Osad lähedased arvasid, et pole tal häda midagi, lihtsalt on selline aktiivsem laps. Teised jälle arvasid, et asi on kasvatuses. Ise ka kahtlesin, et võib-olla tõesti olen kuidagi valesti oma lapsega käitunud, aga üritasin ju parimat, lugesin palju lastekasvatus alaseid raamatuid jne. Väga raske oli endal. Lõpuks 3,5-aastaselt läksin temaga lastepsühhiaatri ja lastepsühholoogi juurde ning peale korduvaid visiite ja uuringuid, kinnitas arst, et tal ongi ATH.
Nüüd on laps juba 5-aastane ja teatud probleemid küll on püsinud, aga üldiselt on temaga kergemaks läinud, on muutunud natuke sõnakuulekamaks, saab juba aru, kui pidevalt talle ühte ja sama korrutad ning oskab juba ennast natuke paremini kontrollida.
Soovitan ikka lastepsühhiaatri poole pöörduda, isegi kui tal ATH-d pole, saab ta suunata edasi lastepsühholoogi juurde, kes oskab nõu anda, kuidas erinevates olukordades lapsega käituda ja toime tulla. Soovitan lugeda ka raamatuid ATH-st, sest need nõuanded, mis seal on, toimivad tegelikult kõigi lastega.