Tahaks kuulda ATH ravimite positiivsete külgede kohta ka. Minu 7-aastane laps saab neljandat päeva Medikinetit ja on nagu ümber vahetatud – muidu oli väga rahutu, nüüd suudab koolis kaasa teha, ülesande juures püsida, on stabiilsem ja parema enesekontrolliga. Ta on ise ka üllatunud ja saab aru, et midagi on teisiti, koolist tuleb rõõmsana – hõikab juba ukselt: ma suutsin, ma suutsin! Samas loen ravimite kohta nii palju negatiivseid kogemusi – et laps ei söö, ei maga enam hästi, ka postiivne mõju kaob peagi. Kes siiski on abi saanud ja positiivne kaalub negatiivse üles?
Ravimite andmine oli mulle psühholoogiliselt päris raske otsus, aina lugesin ravimi infolehte ja kõiki võimalikke kõrvaltoimeid… Tahaks teiste kogemusi kuulda. Aitäh, kes viitsib vastata.
Teema: ATH ravimite positiivne mõju
Töötan ATH lastega. Isiklikult ei oma kogemust negatiivsete kõrvalmõjudega ja ka mitte sellega, et positiivne mõju kaob. Ravimi mõju kestab täpselt nii kaua kui seda võetakse, kui ei võta, siis jah mõju enam pole. Ravimi mõte on ju ajutegevust stimuleerida, ilma selle ravimita ongi lapsel koolis raske.
Kui ravimid kirjutatakse, kas jääbki igavesti neid võtma? Kas maole kõrvalmõjusid pole?
Jääb ravimeid võtma, kuni välja kasvab või parem ravi leiutataxe. Väga tõenäoline, et kasvabki välja, tuleb mõistus pähe, saab eluga edukalt hakkama.
Kõrvalmõjusid võib olla mitmesuguseid, iga ravim ei sobigi igayhele, aga kui laps tuleb koolist mitte märkusega, vaid saavutusrõõmuga, on tablett ilmselt õige & tulevik lootustandev.
Vaata ringi: täiskasvanud ATHga kodanikud juhivad firmasid, telesaateid & kõrgkooli kateedreid. Ei hakka hauda kaevama!
Vaata ringi: täiskasvanud ATHga kodanikud juhivad firmasid, telesaateid & kõrgkooli kateedreid. Ei hakka hauda kaevama!
Just, aga need, kes praegusel ajal täiskasvanud, ei saanud omal ajal ravimeid, kuna seda diagnoosigi pandi vähestele. Olen ise ATH, samuti on minu vend ATH. Lapsepõlves ei pannud meile keegi diagnoosi, viidati ainult mingile hüperaktiivsusele. Ravimeid samuti ei saanud, ega saa praegu.
Vanasti jooksid lapsed ka väga palju rohkem õues!!!! Kõlab tobedalt kuid ADHD laps vajab väga väga palju liikumist. ADHD lapse aju vajab pidevalt füüsilist stimuleerimist juba väikelapse east peale ja see on väga väga suur erinevus praeguste täiskasvanutega. Ja loomulikult ei saa nn “tavainimene” aru kui raske on ADHD lastel koolis, sest enamik inimeste aju ei ole nn “alatalitav”. Lihtsam on koolis keskmisest andekamatel ADHD lastel, kes on nutikad, teadmishimulised jne. Need, keda õppimine ei huvita, lihtsalt kannatavadki. Ravimid muudavad aga lapse aju nn “aktiivseks” ja laps ei pea pidevalt ringi siplema, et end ärkvel hoida.
Ma tean ka ühte inimest, kes kooliajal käis mööda klassi ringi, ülikoolis lihtsalt jäi laua taha magama (loobus loengutest ja õppis kodus), hetkel on tal kaks kõrgharidust. Igavat ja rutiinset tööd siiski teha ei suuda. Probleeme on unustamisega, ei suuda pisiasju meeles pidada jne. Kooli ajal tegeles tippspordiga. Kohvi jõi juba esimeses klassis liitrite kaupa jne. Ilmselt ka ADHD.
On küll positiivne mõju. Laps ise ka ütleb, et pea on teistmoodi kui ilma rohuta. Suudab tunnis keskenduda ja kaasa teha. Muidu juhtus see, et igav, roomas pinkide all ja kõndis lihtsalt minema tunnist. Rohtu võtab 3-s aasta ja mõningatel veeranditel on isegi kiituskirjad eduka õppimise eest. Esimesel aastal oli e-kool märkuseid täis kui ei olnud veel diagnoosi ega ravi. Vahel kui on rohu unustanud siis ise ütleb, et sai hakkama kas mõned tunnid või terve päeva kui vähem tunde. Meil negatiivne mõju see puuduv söögiisu aga kui toime möödas siis sööb korralikult. Hommikul sööb kodus korralikult kõhu täis.Käime kord kuus mõõtmas ja kaalumas ning selline päev otsa söögipaus ei ole mõjutanud neid. Rohtu võtab vaid koolipäevadel, muul ajal ei võta. Alguses oli samuti jube hirm peale ravimi infolehe lugemist aga valikuid oli kaks. Kas võtab rohtu ja saab kodukoha koolis hakkama või puksitakse ta käitumise pärast välja ning lõpetab kusagil erikoolis. Väiksemana veel käiks koolis aga vanemana juba hakkaks popitama või ei läheks üldse kooli.
Leian et kui arst on ikka välja kirjutanud ja tulemused igati positiivsed siis peaks ikka jätkama kuni vaja.
Teemaalgataja olen. Jaa, see jooksmine! Alates sellest, kui laps hakkas kõndima, kuni umbes 5nda eluaastani ma ainult jooksin, keel vestil lapse järel. Praegu ei usu enam, et ta tõesti ei kõndinud kunagi. Kui aga joosta kooliklassis ringi ja mitte võttagi pliiatsit kätte, siis kõik see, mis mulle tundus – et laps on tark ja haarab kõike lennult, muutub olematuks. Laua all rabeldes ikka eriti midagi juurde ei õpi. Ravimi abil võttis laps nüüd pliiatsi kätte ja teeb ülesandeid rõõmuga ja kiiresti. Ma olen tegelikult päris šokis – alates esimesest koolipäevast on olnud ainult märkused, mis nüüd muutusid üleöö kiitusteks. Ma ei suudagi uskuda, kas tõesti nii lihtne lahendus?
Jah, nii ongi. Olen õpetajana täpselt samasuguseid imelisi muutumisi näinud.
Meil pigem ka positiivsed kogemused.
Laps suudab keskendunumalt töötada ja ei suudab jälgida oma ajakasutust, milles ta varem, oli üsna lootusetu. Motoorset rahutust enam ei ole, isu ja und see absoluutselt mõjutanud ei ole. Ehk siis sobilik ravim lapsele. Ainuke probleem on see, et tal ka autistlikud jooned ning aegajalt tekib ikka situatsioone, et vaatamata rahulikkusele ta keeldub kaasa tegemast, kui plaanid muutuvad äkiliselt – a la minnakse tunni ajal õuesõpet tegema, millest ta varem ei teadnud. Ta pigem istub üksi abiõpetajaga klassiruumis ja lahendab tehteid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
