Esileht Pereelu ja suhted Aus olemine oma elus ja siin

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )

Teema: Aus olemine oma elus ja siin

Postitas:
Kägu

Kui poleks perekooli, kus saaks viisakas inimene oma negatiivset arvamust või kriitikat millegi kohta avaldada? Viisakas inimene ei ütle midagi, kui ei küsita. Siin küsitakse ja siin siis võib. Võib? Aga vähemalt saab, sest küsitakse.  Viisakas inimene jätab ütlemata, kui midagi head pole öelda. Nt peres või tööl või sõpradega-vahel harva keegi küsib su arvamust. Seega ei saagi midagi öeldagi. No kiita vaid saab.  Negatiivse arvamuse ütlus ei tee sind imetlusväärselt ausaks, vaid paneb lähedasi sinust eemalduma. Nt kui su tütar loob suhte endast palju vanema mehega, ei saa viisakas ja taktitundeline inimene, ema, midagi halba öelda. Aga siin teiste suhete kohta saab.

+4
-19
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Sinu arutluskäigud on nagu kolmeaastasel. Hakkad mingit iseenestmõistetavat asja heietama ja enda arust väga sügavamõttelist vestlust aretama. Väga naljakas. Aga ka igav.

+20
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui poleks perekooli, kus saaks viisakas inimene oma negatiivset arvamust või kriitikat millegi kohta avaldada? Viisakas inimene ei ütle midagi, kui ei küsita. Siin küsitakse ja siin siis võib. Võib? Aga vähemalt saab, sest küsitakse. Viisakas inimene jätab ütlemata, kui midagi head pole öelda. Nt peres või tööl või sõpradega-vahel harva keegi küsib su arvamust. Seega ei saagi midagi öeldagi. No kiita vaid saab. Negatiivse arvamuse ütlus ei tee sind imetlusväärselt ausaks, vaid paneb lähedasi sinust eemalduma. Nt kui su tütar loob suhte endast palju vanema mehega, ei saa viisakas ja taktitundeline inimene, ema, midagi halba öelda. Aga siin teiste suhete kohta saab.

Mina isiklikult katsun nii, et kui keegi midagi negatiivset (mulle tunduvad need kohati kurjad, asjatult irisevad ning lihtsalt teisi halvustava maailmapildiga in) siin mõtlen, et ma ei võta seda endasse. Lihtsalt märkan, et inimesed mõtlevad väga erinevalt. Aga kui ma kellegiga pole samal arvamusel, siis ma ei ütle talle midagi negatiivset, ma väljendan, et ma näen asju teistmoodi. Olen siin küllaga kurja kriitikat saanud (kirjavead nt), mis mõnikord ikka torkab südamesse ka, kuid siis jälle mõtlen, et see inimene elab selles kurjas, et peab teisele halvasti ütlema, minul sellist tungi ei ole. Teistesse negatiivselt suhtuv inimene pole hea ka oma mõtetes enda vastu. Leian, et igal inimesel on õigus oma arvamusele, seda tuleb ka väljendada, kuid absoluutselt ei pea seda teisele peale suruma, pidama kohe kuidagi teist inimest valeks. Ma ei pruugi nõus olla, kuid tean, et iga inimene elab oma reaalsuses ning tõekspidamistega.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sinu arutluskäigud on nagu kolmeaastasel. Hakkad mingit iseenestmõistetavat asja heietama ja enda arust väga sügavamõttelist vestlust aretama. Väga naljakas. Aga ka igav.

Tänan arvamuse eest. Aga see on see negatiivne arvamus, mida viisakas inimene ei saagi mujal öelda, kui siin, perekoolis. Sest kui sa ütleksid seda silmast silma oma lähedasele, oleks see solvav ja teeks sust tema silmis inimese, kellega parem ei suhtleks.

+8
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Viimasel ajal on moeröögatuseks saanud kultiveerida suhtumist: suhtlen ainult nende inimestega, kes minule meeldivad ja minus häid emotsioone tekitavad. Sellised inimesed enamasti mõtlevad täpselt nii nagu mina tahan, ei vaidle kunagi vastu jne. Tore ja mõnus muidugi, kuid samas jääb sedasi ka konstruktiivne kriitika edastamata ja inimene isegi võõrdub seda vastu võtmast. See võib hõlpsalt tekitada probleeme nii paarisuhtes, pereelus, koolis kui tööl – igal pool. Et nt töö juures on kolleeg, kes on pähe võtnud ümbritseda ennast ainult selliste inimestega, kes temale kogu aja takka kiidavad. Ta tõrjub eemale kõik kolleegid, kes talle halva  töö eest märkusi teevad, samuti tõrjub ta eemale kõik kliendid, kes ei ole tema poolt osutatud  teenusega rahul ja soovivad oma makstava tasu eest paremat kvaliteeti. See ei ole jätkusuutlik, sest paratamatult peavad teised kannatama.

See “ausus” on ülikeerukas asi. Mis mõte on minna ja öelda teisele midagi halba lihtsalt niisama? Ja pärast keerutada ennast välja, et “oi, aga ma olin ju ainult aus!” See ei ole ausus.

Kriitikal on mõte  sees ainult siis, kui see viib edasi. Näiteks halva töö puhul võib öelda, mis halvasti läks ja mida paremini teha saaks.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasel ajal on moeröögatuseks saanud kultiveerida suhtumist: suhtlen ainult nende inimestega, kes minule meeldivad ja minus häid emotsioone tekitavad.

On küll nii. Kui vanasti öeldi, või õpetati et kasvata endale paks nahk, siis nüüd õpetatakse endalt küsima, mis emotsiooni see sinus tekitas. No ja kui nii endas hakata urgitsema, siis muudkui tunnedki midagi. Kahjuks negatiivseid tundeid, kui said kriitika osaliseks. Paksu naha kasvatamine on sama möödanik, nagu silt aiaväraval-kuri koer. Mõnel võib veel olla see silt alles või paks nahk teiste vastu, aga seda ei peeta enam isegi õigeks

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On küll nii. Kui vanasti öeldi, või õpetati et kasvata endale paks nahk, siis nüüd õpetatakse endalt küsima, mis emotsiooni see sinus tekitas. No ja kui nii endas hakata urgitsema, siis muudkui tunnedki midagi. Kahjuks negatiivseid tundeid, kui said kriitika osaliseks.

Jah, kahjuks nii ongi. Kadunud on oskus võtta kriitikat kui õppetundi, analüüsida saadud teavet, teha sellest järeldusi. Eriti just töö- ja koolielus. Ainuke asi on Emotsioon, ja sellest õpetataksegi inimesi lähtuma. Ja nii see kaasaja inimene vaeseke ainult siplebki oma tohutute Emotsioonide kütkes nagu kärbes ämblikuvõrgus, ilma välja pääsemata. Tagajärjeks on vaimse tervise probleemid.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on selline segane värk ja omajagu peen ka.
Ma millegipärast ei usu, et need, kes perekoolis ära panevad ja paugutavad ja solvavad, teevad seda kodus oma lähedastega samamoodi. Lihtsalt ei usu.
Siis iga vihane väljaütlemine ei ole ju tõde, vaid ärapanek ja lihtsalt soov solvata ja salvata. Hea võrdlus selle teadasaamiseks on jällegi, et kas oma lapsele või emale-vanaemale ka samamoodi ütleks?
Siin küsitakse ja vastajad vastavad. Ja neid ikka on, kes ei soovi küsijat aidata, kaasa rääkida neil midagi ka ei ole, lihtsalt püüavad salvata. See ei ole ausus ega tõde ega aita kuidagi kedagi, peale salvaja enda, kes saab sellest rahulolu.

Viimasel ajal on moeröögatuseks saanud kultiveerida suhtumist: suhtlen ainult nende inimestega, kes minule meeldivad ja minus häid emotsioone tekitavad. Sellised inimesed enamasti mõtlevad täpselt nii nagu mina tahan, ei vaidle kunagi vastu jne. Tore ja mõnus muidugi, kuid samas jääb sedasi ka konstruktiivne kriitika edastamata ja inimene isegi võõrdub seda vastu võtmast.

Selle kohta ütleks seda, et ongi raske hinnata, kas see teine ütleja on heatahtlik ja oskab seda õigesti öelda või tavaline “tõekuulutaja”, kes ise tegelikult ei soovi kunagi sellist suhtlemist taluda, ainult räägib kõigile, kui otsene inimene tema on ja et see tekitab suhtlemisel probleeme. Kui keegi soovib vähendada suhtlemist nendega, kes tekitavad negatiivseid tundeid, siis see ei ole ka nii ühene teema.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma millegipärast ei usu, et need, kes perekoolis ära panevad ja paugutavad ja solvavad, teevad seda kodus oma lähedastega samamoodi. Lihtsalt ei usu.

Selles ju mõte ongi. Nad ei saagi. Ei küsita ju nende arvamust. Ainuke koht kus küsitakse arvamust oma elu või teiste  tegemiste kohta, ongi perekool.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin on teinekord väga häid vastuseid, aga lõppu on kirjutatud idioot oled või. Kui vastusega olekski nõus, siis teist solvava lõpuga tõmbab vastaja kohe endale vee peale. Milleks sellised inetud sõnad teiste kohta?

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nt peres või tööl või sõpradega-vahel harva keegi küsib su arvamust. Seega ei saagi midagi öeldagi.

Konstruktiivselt, sisuliselt saab ka viisakas inimene negatiivset kriitikat edastada. Kas sul pole kunagi ette tulnud?

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ainuke koht kus küsitakse arvamust oma elu või teiste  tegemiste kohta, ongi perekool.

Sa, vaene hing, oled küll VÄGA valesti aru saanud, kui arvad, et keegi teeb teema, et saada “konstruktiivset kriitikat” oma pereelule. Tavaliselt oodatakse ikkagi lihtsalt takkakiitmist ja mittenõustuvaid kriitilisi arvamusi põlatakse. Ja kui sul puudub reaalelus oskus edastada konstruktiivset kriitikat teisele inimesele otsesituatsioonis nii, et teised seda vastu võtta suudaks, siis kuidas arvad, et see õnnestub virtuaalselt, kus nagunii suhtlemisest kaob nii mõnigi filter “oma näo” säilitamise vajadusest anonüümsuse kägunduse kasuks?

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa, vaene hing, oled küll VÄGA valesti aru saanud, kui arvad, et keegi teeb teema, et saada “konstruktiivset kriitikat” oma pereelule.

Ta teeb teema. Ta küsib. On võimalus vastata. Saab vastata.  Siin on iga teema mida avad vastuste jaoks. Aga päris elus ei küsigi keegi midagi. Seega ei saa ka ‘vastata. Lihtsalt keegi ei küsi, kuidas elama peaks.  Ehk tuleb ette olukordi, kus keegi küll räägib mõnd muret. Aga ka siis ta ei küsi. Ta tahab lihtsalt ärakuulamist.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sinu arutluskäigud on nagu kolmeaastasel. Hakkad mingit iseenestmõistetavat asja heietama ja enda arust väga sügavamõttelist vestlust aretama. Väga naljakas. Aga ka igav.

See ongi halvustav kommentaar. Kui teemaalgataja ongi näiteks kolmeaastase mõistusega, siis mida see kommentaar aitab? Kas muudab seda, millisena TA on sündinud või muudab mõistuse teiseks kuidagi? Kui TA on seda näiteks, siis miks seda halvustama peaks? Olgu ju õnnelik, et tema seda ei ole. Teiseks on kommenteerija üks nendest, kes räägib pidevalt heietamisest ja sellest, kuidas mitte keegi ei soovi seda kuulda ja kuidas heietuse kirjutaja elu ei huvita mitte kedagi. Et kui igav ja kui rumal.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul pole probleemi öelda oma arvamust välja ka siis, kui see teisele poolele ei meeldi. Muidugi ei lähe ma oma arvamust niisama teisele nina alla hõõruma. Avaldan seda juhul, kui küsitakse. Või kui ma näen mingit tõsist jama juhtumas, kui ma seda ei ´ütle. Minu poolest solvugu, küll hiljem aru saab, miks ma seda ütlesin. Või teeb endale selgeks verbaalse suhtlemise reegli number üks. Ja see on mõistagi “Ära küsi, kui sa vastust välja ei kannata”. See muide on ka pereelus nii. Ega neid lugusid pole vähe, kus naine on naljatlemisi küsinud mehelt, kas mees on ikka truu. Ja saanud vastuseks ühesõnalise ei. Või et ega ta enam oma eksi ei armasta ja saanud vastuseks, et armastan küll. Ära küsi, kui vastusega toime ei tule.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul pole probleemi öelda oma arvamust välja ka siis, kui see teisele poolele ei meeldi. Muidugi ei lähe ma oma arvamust niisama teisele nina alla hõõruma. Avaldan seda juhul, kui küsitakse. Või kui ma näen mingit tõsist jama juhtumas, kui ma seda ei ´ütle. Minu poolest solvugu, küll hiljem aru saab, miks ma seda ütlesin. Või teeb endale selgeks verbaalse suhtlemise reegli number üks. Ja see on mõistagi “Ära küsi, kui sa vastust välja ei kannata”. See muide on ka pereelus nii. Ega neid lugusid pole vähe, kus naine on naljatlemisi küsinud mehelt, kas mees on ikka truu. Ja saanud vastuseks ühesõnalise ei. Või et ega ta enam oma eksi ei armasta ja saanud vastuseks, et armastan küll. Ära küsi, kui vastusega toime ei tule.

Jah, kui küsitakse. Tavaline on hoopis see, et kas oled truu – küsimusele ei vasta 99% inimestest ausalt, st petised ei tunnista petmist selliselt üles. Neid inimesi, kes oskavad küsimise peale kenasti vastata, on väga vähe. Sest juba neid on väga palju, kes sähvivad ilma küsimata oma isegi selliseid täiesti mööda jutte ja lausa valet oma vastuste ja teadmistega. Suurem osa nendest vastajatest ei tea asjadest eriti midagi, et üldse midagi asjakohast ja õiget vastata.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tavaline on hoopis see, et kas oled truu – küsimusele ei vasta 99% inimestest ausalt, st petised ei tunnista petmist selliselt üles.

Tavaline on see jah, aga küsijana peab alati valmis olema, et äkki teine on ootamatul kombel aus. Mul näiteks jäeti üks sõbranna maha nii, et neil oli olnud natuke tülitsemist, aga juba paar päeva oli rahulik. Laupäeva hommikul küsis sõbranna, et mida me täna teeme ja mees vastas, et lahku läheme. Töökaaslane küsis tekkinud probleemi lahates koosolekul ülemuselt retooriliselt, et kas te tahate, et ma ära läheksin. Hea mõte, vastas ülemus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimeste olemuse tabamine on ränk töö ja vaev. Seda tuleb õppida juba koolis. Aga!

Olen seda varem kribanud. Sa ei taha seda, et igal pool näed agendat. See on umbes nagu need inimesed, kes on liiga arukad või poolarukad, näevad rumalatest maailma teistmoodi ja tihti ka negatiivsemalt. Aga kui juba õpid inimesi tundma, siis see muudab sinu maailmanägemuse kraadikese kuni mitusada kraadi shitemaks kui neil, kes tagamõtteid ja varjatud agendasid, tõelist negatiivsust ei näe. Kes elaad nagu igal pool ümberringi kasvaksid lõhnavad lilled.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasel ajal on moeröögatuseks saanud kultiveerida suhtumist: suhtlen ainult nende inimestega, kes minule meeldivad ja minus häid emotsioone tekitavad. Sellised inimesed enamasti mõtlevad täpselt nii nagu mina tahan, ei vaidle kunagi vastu jne. Tore ja mõnus muidugi, kuid samas jääb sedasi ka konstruktiivne kriitika edastamata ja inimene isegi võõrdub seda vastu võtmast. See võib hõlpsalt tekitada probleeme nii paarisuhtes, pereelus, koolis kui tööl – igal pool. Et nt töö juures on kolleeg, kes on pähe võtnud ümbritseda ennast ainult selliste inimestega, kes temale kogu aja takka kiidavad. Ta tõrjub eemale kõik kolleegid, kes talle halva töö eest märkusi teevad, samuti tõrjub ta eemale kõik kliendid, kes ei ole tema poolt osutatud teenusega rahul ja soovivad oma makstava tasu eest paremat kvaliteeti. See ei ole jätkusuutlik, sest paratamatult peavad teised kannatama.

See “ausus” on ülikeerukas asi. Mis mõte on minna ja öelda teisele midagi halba lihtsalt niisama? Ja pärast keerutada ennast välja, et “oi, aga ma olin ju ainult aus!” See ei ole ausus.

Kriitikal on mõte sees ainult siis, kui see viib edasi. Näiteks halva töö puhul võib öelda, mis halvasti läks ja mida paremini teha saaks.

Liiga isiklikuks ei tohi minna, siis ei teki probleeme. Olen nõus, et tänapäeva noored nii mõtlevad nau kirjutatud. Aga see kolleegiteema- woke on just võtta erinevaid inimesi, aga reaalsus on see, et ka vanasti ümbritseti end lojaalse kollektiiviga. See pole uus asi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tavaline on hoopis see, et kas oled truu – küsimusele ei vasta 99% inimestest ausalt, st petised ei tunnista petmist selliselt üles.

Tavaline on see jah, aga küsijana peab alati valmis olema, et äkki teine on ootamatul kombel aus. Mul näiteks jäeti üks sõbranna maha nii, et neil oli olnud natuke tülitsemist, aga juba paar päeva oli rahulik. Laupäeva hommikul küsis sõbranna, et mida me täna teeme ja mees vastas, et lahku läheme. Töökaaslane küsis tekkinud probleemi lahates koosolekul ülemuselt retooriliselt, et kas te tahate, et ma ära läheksin. Hea mõte, vastas ülemus.

Pean seda erakordseteks juhtumiteks. “Mida me täna teeme” küsimus on täiesti tavalise suhtlemise jutt. Kui see nii küsimuse alla seda, siis ei ole mõtet üldse omavahel ju suhelda. Ja kui iga tavalise asja pead kümme korda üle mõtlema, pole see normaale suhtlemine vaid hulluga kooselu, kellega suheldes pead alati valmis olema teab milleks. Too mees lihtsalt kasutas seda tavalist küsimust selliselt ära, ta võis ka vabalt juba naiste petnud olla, nii et tema jutt on null tegelt. Reetur või manipuleerija võib vastata ka lausele – tule sööma, valmis meie pühasöömaaeg – taevas teab mis jama.
Ülemuse vastus oli ette näha, sest oli konflikt olemas ja küsija esitas selle aimates vastust ette või siis lootes, et ei ei, kuskile sa ei lähe. Oli kaks varianti.
Üks abikaasa võib teisele ka laupäevahommikul vastata mitut moodi. Kui naine iga nädalalõpp näiteks painab meest, et kuhu me läheme ja mida me teeme küsimustega, siis see võib lõpuks üle visata. Aga seda peaks teine pool, kes küsib ja minna tahab, suhtes juba ise teadma, kas teine tahab iga nädalalõpp minna kuhugi.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma millegipärast ei usu, et need, kes perekoolis ära panevad ja paugutavad ja solvavad, teevad seda kodus oma lähedastega samamoodi. Lihtsalt ei usu.

Selles ju mõte ongi. Nad ei saagi. Ei küsita ju nende arvamust. Ainuke koht kus küsitakse arvamust oma elu või teiste tegemiste kohta, ongi perekool.

Ei. Küsitakse arvamust oma arvamusele sama arvamusega, mida ise juba arvatakse ja vastaja ülesanne on minu hinnangul mitte nõu anda, vaid peaks mõtlema suunama, mõtlemise eesmärk pole muuta inimese algupärast arvamust.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma millegipärast ei usu, et need, kes perekoolis ära panevad ja paugutavad ja solvavad, teevad seda kodus oma lähedastega samamoodi. Lihtsalt ei usu.

Selles ju mõte ongi. Nad ei saagi. Ei küsita ju nende arvamust. Ainuke koht kus küsitakse arvamust oma elu või teiste tegemiste kohta, ongi perekool.

Ei. Küsitakse arvamust oma arvamusele sama arvamusega, mida ise juba arvatakse ja vastaja ülesanne on minu hinnangul mitte nõu anda, vaid peaks mõtlema suunama, mõtlemise eesmärk pole muuta inimese algupärast arvamust.

Kuid sellega on nii, et on olukordi, kui küsijal, olgu või perekoolis, ongi teemat tehes õigus ja ta on õiges suunas või ongi ise normaalne olnud ja küsib, et saada kinnitust. Kinnituse küsija või lootja on ka erinev. Ühel on endal õige vastus olemas, aga tahab kinnitust ja tuge ja abi edasi sealt minna. Teisel veidi vähem, kolmandal üldse mitte.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tavaline on hoopis see, et kas oled truu – küsimusele ei vasta 99% inimestest ausalt, st petised ei tunnista petmist selliselt üles.

Tavaline on see jah, aga küsijana peab alati valmis olema, et äkki teine on ootamatul kombel aus. Mul näiteks jäeti üks sõbranna maha nii, et neil oli olnud natuke tülitsemist, aga juba paar päeva oli rahulik. Laupäeva hommikul küsis sõbranna, et mida me täna teeme ja mees vastas, et lahku läheme. Töökaaslane küsis tekkinud probleemi lahates koosolekul ülemuselt retooriliselt, et kas te tahate, et ma ära läheksin. Hea mõte, vastas ülemus.

Pean seda erakordseteks juhtumiteks. “Mida me täna teeme” küsimus on täiesti tavalise suhtlemise jutt. Kui see nii küsimuse alla seda, siis ei ole mõtet üldse omavahel ju suhelda. Ja kui iga tavalise asja pead kümme korda üle mõtlema, pole see normaale suhtlemine vaid hulluga kooselu, kellega suheldes pead alati valmis olema teab milleks. Too mees lihtsalt kasutas seda tavalist küsimust selliselt ära, ta võis ka vabalt juba naiste petnud olla, nii et tema jutt on null tegelt. Reetur või manipuleerija võib vastata ka lausele – tule sööma, valmis meie pühasöömaaeg – taevas teab mis jama.

Ülemuse vastus oli ette näha, sest oli konflikt olemas ja küsija esitas selle aimates vastust ette või siis lootes, et ei ei, kuskile sa ei lähe. Oli kaks varianti.

Üks abikaasa võib teisele ka laupäevahommikul vastata mitut moodi. Kui naine iga nädalalõpp näiteks painab meest, et kuhu me läheme ja mida me teeme küsimustega, siis see võib lõpuks üle visata. Aga seda peaks teine pool, kes küsib ja minna tahab, suhtes juba ise teadma, kas teine tahab iga nädalalõpp minna kuhugi.

Muidugi on sul õigus. Aga teravaid küsimusi nagu kas sa armastad mind või onju, sa ei peta mind või ega sa oma exi enam igatse, ei maksa siiski küsida, kui vastuseks valmis pole.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuid sellega on nii, et on olukordi, kui küsijal, olgu või perekoolis, ongi teemat tehes õigus ja ta on õiges suunas või ongi ise normaalne olnud ja küsib, et saada kinnitust. Kinnituse küsija või lootja on ka erinev. Ühel on endal õige vastus olemas, aga tahab kinnitust ja tuge ja abi edasi sealt minna. Teisel veidi vähem, kolmandal üldse mitte.

Mis mõttes õigus? Õigus milles? Küsib ravimi nimetust? Aga seda võib arstilt või apteekrilt küsida.
Küsib, kas haige mees maha jätta? Jah? Õigus? Moraalselt? Ei. Aga enda alalhoiu mõttes? Võimalik.
Küsib ämmaemandatelt nõu? Sellega nõustun, jah, nad on pädevad.

Kõigil inimestel on vastused olemas ja enamik inimesi ei tee mitte kunagi nii, nagu teine ütleb, vähemalt suuri ja tõsiseid asju. Kui teeb, siis valesti teeb. Enda ajuga on vaja mõelda. Probleem on selles, et inimesed on välja kujunenud ja siin on väga erinevas vanuses inimesi, enamasti elanud inimesi, inimesi, kes on juba eluõhtule liginemas või vähemalt keskeas ja nende inimeste vaated ei saagi klappida mingi 22aastase vaadetega väga enamasti. Samuti päritolu, kas oled pealinnast või maalt. Väga mõjutab inimeseks kujunemist.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kriitikal on mõte sees ainult siis, kui see viib edasi. Näiteks halva töö puhul võib öelda, mis halvasti läks ja mida paremini teha saaks. Liiga isiklikuks ei tohi minna, siis ei teki probleeme. Olen nõus, et tänapäeva noored nii mõtlevad nau kirjutatud. Aga see kolleegiteema- woke on just võtta erinevaid inimesi, aga reaalsus on see, et ka vanasti ümbritseti end lojaalse kollektiiviga. See pole uus asi.

Jah, seda küll. Samas endal kogemus, kus ülemus võttis tööle ainult oma sõpru ja sugulasi, oodates neilt, et nad hakkaksid tegema töid, mis eeldasid hoopis teist erialast väljaõpet ja professionaalsust. Näiteks võeti ettevõtte perioodilise väljaande keeletoimetajaks tööle inimene, kes oma elukutselt oli selle ülemuse personaaltreener. Noh, et temaga oli tore lobiseda ja vabal ajal trennis juhendas hästi – järelikult sobib  tegema ka filoloogi tööd! Samas oli ettevõttes olemas ka professionaalne filoloog, ent tema tõrjus too ülemus kõrvale, kuna too polnud tema isiklik sõber. Sama lugu oli ka teiste töökohtadega tolles ettevõttes. Praeguseks on too ettevõte pankrotis.

Ümbritseda ennast ainult oma sõpradega on tore muidugi, ent ettevõtet tabab mandumine, kui seal on ainult ühesugused kloonid. Erinevad ideed, erinevad arvamused on need, mis õigesti kanaliseerituna ettevõtet edasi viivad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näiteks ütle päevas kellelegi midagi head. Aga kui midagi head öelda pole, siis jäta halb välja ütlemata, siis oled ka head teinud.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laupäeva hommikul küsis sõbranna, et mida me täna teeme ja mees vastas, et lahku läheme.

Ega midagi sellist julge küll enam oma pereliikmetelt küsidagi. Äkki ei tule vastusega toime.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuid sellega on nii, et on olukordi, kui küsijal, olgu või perekoolis, ongi teemat tehes õigus ja ta on õiges suunas või ongi ise normaalne olnud ja küsib, et saada kinnitust. Kinnituse küsija või lootja on ka erinev. Ühel on endal õige vastus olemas, aga tahab kinnitust ja tuge ja abi edasi sealt minna. Teisel veidi vähem, kolmandal üldse mitte.

Mis mõttes õigus? Õigus milles? Küsib ravimi nimetust? Aga seda võib arstilt või apteekrilt küsida.

Küsib, kas haige mees maha jätta? Jah? Õigus? Moraalselt? Ei. Aga enda alalhoiu mõttes? Võimalik.

Küsib ämmaemandatelt nõu? Sellega nõustun, jah, nad on pädevad.

Kõigil inimestel on vastused olemas ja enamik inimesi ei tee mitte kunagi nii, nagu teine ütleb, vähemalt suuri ja tõsiseid asju. Kui teeb, siis valesti teeb. Enda ajuga on vaja mõelda. Probleem on selles, et inimesed on välja kujunenud ja siin on väga erinevas vanuses inimesi, enamasti elanud inimesi, inimesi, kes on juba eluõhtule liginemas või vähemalt keskeas ja nende inimeste vaated ei saagi klappida mingi 22aastase vaadetega väga enamasti. Samuti päritolu, kas oled pealinnast või maalt. Väga mõjutab inimeseks kujunemist.

Kuid sellega on nii, et on olukordi, kui küsijal, olgu või perekoolis, ongi teemat tehes õigus ja ta on õiges suunas või ongi ise normaalne olnud ja küsib, et saada kinnitust. Kinnituse küsija või lootja on ka erinev. Ühel on endal õige vastus olemas, aga tahab kinnitust ja tuge ja abi edasi sealt minna. Teisel veidi vähem, kolmandal üldse mitte.

Mis mõttes õigus? Õigus milles? Küsib ravimi nimetust? Aga seda võib arstilt või apteekrilt küsida.

Küsib, kas haige mees maha jätta? Jah? Õigus? Moraalselt? Ei. Aga enda alalhoiu mõttes? Võimalik.

Küsib ämmaemandatelt nõu? Sellega nõustun, jah, nad on pädevad.

Kõigil inimestel on vastused olemas ja enamik inimesi ei tee mitte kunagi nii, nagu teine ütleb, vähemalt suuri ja tõsiseid asju. Kui teeb, siis valesti teeb. Enda ajuga on vaja mõelda. Probleem on selles, et inimesed on välja kujunenud ja siin on väga erinevas vanuses inimesi, enamasti elanud inimesi, inimesi, kes on juba eluõhtule liginemas või vähemalt keskeas ja nende inimeste vaated ei saagi klappida mingi 22aastase vaadetega väga enamasti. Samuti päritolu, kas oled pealinnast või maalt. Väga mõjutab inimeseks kujunemist.

Ega iga küsimusega seda tõesti liigitada ei saa, et kas on küsija juba õige vastus käes või otsib seda või tahab mis tahes enda mõeldu peale lihtsalt kinnitust saada, et temal on õigus. Kuid ise pean teatud teemades ja küsimustes siiski õigeks teatud kindlaid asju. Suhteteemades on see vast olematu. Võtaks ühe selgema asja, kus on nii. Et kas väikelapsega peab õues käima või ei. Vastus on peab. Perekoolis see saab ja on saanud ka vaieldavaks. Või et kas lapsele on vajalik rutiin ja reeglid. Jah on. Keegi teematab ja küsib, et ma pole siiani lapsele neid asju võimaldanud, aga nüüd olen mõelnud, et äkki siiski peaks. Vastus ongi endal käes. Kuigi leidub kindlasti vastajaid, kes jama hakkavad ajama, täielikku jura ütleksin selle kohta.
Siis õppimise teema. Õpetada laps ise õppima või muul juhul olla toeks ja kõrval, et seda hallata, mitte teha eest kodutööd ära. Õige vastus on vaid üks.
Majandamise teemad, kokkuhoid või üle võimet elamine, toiduretseptid. Vägivaldne peresuhe. Üldse vägivald ja laste ahistamine, õige või vale vastus, keskteid ei ole. Ja ohver pole süüdi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laupäeva hommikul küsis sõbranna, et mida me täna teeme ja mees vastas, et lahku läheme.

Ega midagi sellist julge küll enam oma pereliikmetelt küsidagi. Äkki ei tule vastusega toime.

“Apelsinil” oli kunagi laul – “Lahkuminek” ja sel oli lõpus sõnad – homme tsirka pärastlõunal lahku löövad kõik, gloobus plaksti! pooleks nagu õun…

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekooli foorumis on lihtsam – siin küsitakse ja tihtipeale saadaksegi ilma keerutamata ja otsene vastus. Otse inimesega on aga keerulisem – tulevad mängu solvumised, “kuidas sa saad niimoodi öelda” jne. Mõned näited;

– mees ei soovi vahekorda, kuna naine on aastaid mehe tahtmist vastu lapsi saanud (4 aastat ja naine otsustas mehe vastumeelsusest hoolimata saada mehe jaoks (erinevatest kooseludest) 6. ja 7. lapse ning loomulikult on käest ära nii kodu, naise välimus kui ka suhtlemisoskused (ainult vingub ja vigiseb). Tulebki küsima, et kuidas ta ikka nii teha võib – hoiad keele hammaste taga ja oledki vait, suunad ääri-veeri koristama/pessu jne. Ja oleks siis mees, kes kodus midagi ei tee – ei, ideaalmees (tuleb töölt koduse naise juurde, koristab, tegeleb kodus kasvava 5 lapsega jne). Tuleb koju, mis on taas segi, naine istub nutikas, söök tegemata, pesu pesemata, saab sõimata… . Nüüd hoiab naisest eemale ja loodab, et kui pole vahekorda, ei tule ka järgmist – just sai viimane vanemahüvitiseeast välja, sõimekoha ja mees loodab, et läheb ometi tööle. Las tal olla lootuski…

– lastekasvatusteemad. Teame, et need on äärmiselt tundlikud, kuid kui sa näed, et laps on lähisugulase peres omadega puntras ja reageeridki lapse ema jutule, kus ta kaebab nõmedate kasvatajate peale, kes soovitasid tal lapsega psühhiaatri juurde pöörduda, positiivselt – mine  ja vaata üle, ega see haiget tee! Tulemuseks on poolt suguvõsa hõlmav sõda, kus saad süüdistuse, et oled enda jaoks tundmatute kasvatajatega pundis ja tahad ta last hulluks tembeldada… See teema lõppes küll sellega, et 2 aastat hiljem suutis lasteaed selle siiski läbi suruda peale 4. lasteaia-lastevanemate koosolekut, mis antud lapse probleemide arutluseks kokku kutsuti. Oleks toona kuulatud, oleks laps varem abi saanud (autismispektrihäire koos ATHga, kõnetakistus takistas suhtlemist ja seega tundis laps, et teda ei mõisteta ja väljandas seda agressiivsusega teiste vastu).

Andke andeks, inimesed ei talu seda, kui neile asju ilma ilustamata või otse välja öeldakse. Ehk siin lugedes tuleb mingiggi kriitikameel iseenda ja oma lähikondsete vastu ning asju aetakse viiskamalt ja pereinimestele väljapaistmata korda.

+4
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 54 )


Esileht Pereelu ja suhted Aus olemine oma elus ja siin