Teema: Aus olemine oma elus ja siin

#4225981:

Andke andeks, inimesed ei talu seda, kui neile asju ilma ilustamata või otse välja öeldakse. Ehk siin lugedes tuleb mingiggi kriitikameel iseenda ja oma lähikondsete vastu ning asju aetakse viiskamalt ja pereinimestele väljapaistmata korda.

Kõik ei oska asju öelda. See ilustamata sõna võiks üldse olemata olla. Kui lapsevanem saab lasteaiast infot, et laps vajaks selle või selle arsti, spetsialsiti abi ja vanem ei kuula, saab vihaseks ja jagab seda ärritust kodus või / ja sugulastega ja keegi sugulastest ütleb, et jaa, õpetajal on õigus, kontroll ei tee paha, saad teada kas on midagi abi vaja või ei. Abi on kas rohud, diagnoos, logopeed, nõustamine vms. Ja ütled veel, et see tuleb lapsele ja sulle ju kasuks. Ja ütled seda sõbralikus toonis, püüad aidata. Siis see ei saa kuidagi olla “ilustamata tõe väljaütlemine”. See on tavaline suhtlus. Muidugi ei pane see kedagi midagi tegema, aga siiski mitte koos lasteaia kirumine. Ega tänitamine. Või mida te selle ilustamata tõega üldse mõtlete? Matslikkust?

#4226140:

Ja amburina ütlen otse. Minu jaoks on ausus tähtis.

Need amburid ongi täielikud “lapsesuud”.

Huvitav, et mumm-emmede silmis võib laste kohta väga kiitvaid asju leda võib (laps võiks isegi klassi vahele jätta), aga normaalset ausat tagasisedet (te laps peaks saama kodust lisaõpet matemaatikas või ta ei saa gümnaasimusse, kui ta tahaks. Võib-olla peksite külastama psühholoogi, kuna ta on ülemäära häälekas) – seda anda ei tohi.

#4226358:

#4226231:

Huvitav, et mumm-emmede silmis võib laste kohta väga kiitvaid asju leda võib (laps võiks isegi klassi vahele jätta), aga normaalset ausat tagasisedet (te laps peaks saama kodust lisaõpet matemaatikas või ta ei saa gümnaasimusse, kui ta tahaks. Võib-olla peksite külastama psühholoogi, kuna ta on ülemäära häälekas) – seda anda ei tohi.

Jälle siin keegi mõnuga lapsevanemaid peksmas, ehkki teema seda üldse ei eelda. Mis su postituste mõte on? Sõimad emasid-isasid huupi, ise ka teadmata, mille eest õieti.

Näiteks mina olen oma lastele alati kohe abi otsinud, kui näen, et ta seda vajab. Mingeid eelarvamusi ma ei põe. Kuid paraku on fakt, et see palgalise abi saamine lonkab täiega! Kusjuures lubatud on rääkida üksnes mingist “spetsialistide puudusest”, kuid tegelikkuses põhiprobleemina ei anna nad tihti üldse seda abi, mida laps/pere vajab. Ehk siis, nende n-ö abi kvaliteet jätab soovida. Lapse ega tema vanematega koostööd eriti ei tehta, õigemini nimetab spetsialist “koostööks” ainult seda, et laps ja vanemad peavad tema tahtmist tegema. Üldse ei tunta aga huvi, kas tolle spetsialisti nõuanne lapse olukorda kuidagi parandas või vastupidi – muutis selle veelgi halvemaks kui enne. Lapsel ja vanematel sõnaõigus puudub, ent tagajärjed jäetakse lapse ning tema vanemate kaela.

Olen lapsevanemana alati valmis kuulama konstruktiivset tagasisidet oma lapse kohta, sh kriitilist. Ja kui vaja, siis otsin oma lapsele kohe ka abi. Kuid spetsialistidelt ootaks pisutki analüüsioskust, koostööoskust ja verbaalset võimet lapsevanemaga rahulikult ja selgelt kommunikeeruda. Praegu on tõde tihtipeale kahjuks see, et too inimene, kes esineb spetsialisti rollis, lihtsalt mingil hetkel hüppab ootamatult vanemale peale, karjub midagi segast, tema lauses aga on väga vähe informatsiooni, ja käsib vastuvaidlematult tassida laps kuhugi – enamasti psühholoogi juurde. Sinna saadetakse alati kõik, kes olukorras on lapse või vanema rollis. Kuid jätab rahulikult selgitamata, milleks seda vaja on, mis probleem siis ikkagi tekkinud on?

Vot, siin tulebki eelnevalt toodud näite pesuehtne probleemnäide – “olen valmis kuulama, kuid ei tee midagi ja kokkuvõttes on sõnumi tooja süüdi…” Kuna minutoodud olukorras oli kõrval ka lapse teine vanem, siis on teada, et läheneti ääri-veeri lasteaia poolt ja need lasteaia-lastevanemate koosolekud saidki alguse, kuna ema labiilselt sõimas nii lasteaia töötajaid kui ka teisi lapsevanemaid, soovitas ohvriks olnud laste vanematel  oma lastele abi otsida, et nad sellised hellikud poleks, et mõnda rusika- või jalalööki ära ei kannata. Isa oli mures, kuid ema töötas vastu. Kui sai sugulasena soovitatudki ära käia ja lasteaia personalile tõestada, et probleemi ju polegi. Seejärel võeti mõtlemisaega, tunti ette juba heameelt oodatava ärategemise eest ja siis jahtus kirg maha ning mingi lasteaia direktorile kallale ja tõmmati poolt suguvõsa hõlmav tüli üles. Miks? Sest minu pere puhul nähakse vaid meie staarlast (tubli sportlane, õpilane, olümpiaadidelkäija) ja jäetakse tähelepanuta see teine, kelle pärast ei ole mina ühegi spetsialisti/arstiga tülli läinud, ei ole ühtegi lasteaia- ega koolikoosolekut kokku kutsutud ja kellega ma olen kiirelt ära õppinud, et koostööd tuleb teha nii lasteaia, kooli kui ka raviasutusega, et saada PARIM lahendus sinu lapsele tema vajadustest tulenevalt. See teine on mind väga palju õpetanud, eriti suhtlemise osas! Seega tee koostööd, ära ründa! Ja kui tehakse soovitus, käi ära, uuri lisa, see on sinu lapse huvides! Sest need kaotatud aastad on väga raske järele teha ja kompenseerida.

#4226811:

#4226358:

#4226231:

Huvitav, et mumm-emmede silmis võib laste kohta väga kiitvaid asju leda võib (laps võiks isegi klassi vahele jätta), aga normaalset ausat tagasisedet (te laps peaks saama kodust lisaõpet matemaatikas või ta ei saa gümnaasimusse, kui ta tahaks. Võib-olla peksite külastama psühholoogi, kuna ta on ülemäära häälekas) – seda anda ei tohi.

Jälle siin keegi mõnuga lapsevanemaid peksmas, ehkki teema seda üldse ei eelda. Mis su postituste mõte on? Sõimad emasid-isasid huupi, ise ka teadmata, mille eest õieti.

Näiteks mina olen oma lastele alati kohe abi otsinud, kui näen, et ta seda vajab. Mingeid eelarvamusi ma ei põe. Kuid paraku on fakt, et see palgalise abi saamine lonkab täiega! Kusjuures lubatud on rääkida üksnes mingist “spetsialistide puudusest”, kuid tegelikkuses põhiprobleemina ei anna nad tihti üldse seda abi, mida laps/pere vajab. Ehk siis, nende n-ö abi kvaliteet jätab soovida. Lapse ega tema vanematega koostööd eriti ei tehta, õigemini nimetab spetsialist “koostööks” ainult seda, et laps ja vanemad peavad tema tahtmist tegema. Üldse ei tunta aga huvi, kas tolle spetsialisti nõuanne lapse olukorda kuidagi parandas või vastupidi – muutis selle veelgi halvemaks kui enne. Lapsel ja vanematel sõnaõigus puudub, ent tagajärjed jäetakse lapse ning tema vanemate kaela.

Olen lapsevanemana alati valmis kuulama konstruktiivset tagasisidet oma lapse kohta, sh kriitilist. Ja kui vaja, siis otsin oma lapsele kohe ka abi. Kuid spetsialistidelt ootaks pisutki analüüsioskust, koostööoskust ja verbaalset võimet lapsevanemaga rahulikult ja selgelt kommunikeeruda. Praegu on tõde tihtipeale kahjuks see, et too inimene, kes esineb spetsialisti rollis, lihtsalt mingil hetkel hüppab ootamatult vanemale peale, karjub midagi segast, tema lauses aga on väga vähe informatsiooni, ja käsib vastuvaidlematult tassida laps kuhugi – enamasti psühholoogi juurde. Sinna saadetakse alati kõik, kes olukorras on lapse või vanema rollis. Kuid jätab rahulikult selgitamata, milleks seda vaja on, mis probleem siis ikkagi tekkinud on?

Vot, siin tulebki eelnevalt toodud näite pesuehtne probleemnäide – “olen valmis kuulama, kuid ei tee midagi ja kokkuvõttes on sõnumi tooja süüdi…” Kuna minutoodud olukorras oli kõrval ka lapse teine vanem, siis on teada, et läheneti ääri-veeri lasteaia poolt ja need lasteaia-lastevanemate koosolekud saidki alguse, kuna ema labiilselt sõimas nii lasteaia töötajaid kui ka teisi lapsevanemaid, soovitas ohvriks olnud laste vanematel oma lastele abi otsida, et nad sellised hellikud poleks, et mõnda rusika- või jalalööki ära ei kannata. Isa oli mures, kuid ema töötas vastu. Kui sai sugulasena soovitatudki ära käia ja lasteaia personalile tõestada, et probleemi ju polegi. Seejärel võeti mõtlemisaega, tunti ette juba heameelt oodatava ärategemise eest ja siis jahtus kirg maha ning mingi lasteaia direktorile kallale ja tõmmati poolt suguvõsa hõlmav tüli üles. Miks? Sest minu pere puhul nähakse vaid meie staarlast (tubli sportlane, õpilane, olümpiaadidelkäija) ja jäetakse tähelepanuta see teine, kelle pärast ei ole mina ühegi spetsialisti/arstiga tülli läinud, ei ole ühtegi lasteaia- ega koolikoosolekut kokku kutsutud ja kellega ma olen kiirelt ära õppinud, et koostööd tuleb teha nii lasteaia, kooli kui ka raviasutusega, et saada PARIM lahendus sinu lapsele tema vajadustest tulenevalt. See teine on mind väga palju õpetanud, eriti suhtlemise osas! Seega tee koostööd, ära ründa! Ja kui tehakse soovitus, käi ära, uuri lisa, see on sinu lapse huvides! Sest need kaotatud aastad on väga raske järele teha ja kompenseerida.

Sa ilmselt ei lugenudki postitust. Jutt oli sellest juhtumist, kus ründajaks pole mitte lapsevanem, vaid hoopis, üllatus-üllatus!, pedagoog! Ma võin ju “ära käia” kus tahes, aga lapsele oleks abi ikka ka vaja. Ja kui selle eluala esindaja juba on öelnud, et see probleem ei ole üldse tema valdkond, siis tuleb ju ikka edasi liikuda ja lapsele päris abi otsida.

Meenutades aga pedagoogi ükskõikset suhtumist ja tema hääle detsibelle, tekib küsimus, miks mõni läbipõlenud pedagoog endale kunagi abi ei pea otsima?

#4226140:

Ja amburina ütlen otse. Minu jaoks on ausus tähtis.

Kas selleks peab Ambur olema või?
🤣

#4226172:

#4226140:

Ja amburina ütlen otse. Minu jaoks on ausus tähtis.

Need amburid ongi täielikud “lapsesuud”.

Tundub, et täheseisu, horoskoobi ja sünnihetke järgi kogu inimkonda 12nesse gruppi jaotajatel on sisepoliitilised lahkhelid tekkinud. 🤣

#4227148:

#4226879:

#4226811:

ldse ei tunta aga huvi, kas tolle spetsialisti nõuanne lapse olukorda kuidagi parandas või vastupidi – muutis selle veelgi halvemaks kui enne. Lapsel ja vanematel sõnaõigus puudub, ent tagajärjed jäetakse lapse ning tema vanemate kaela.

Aga lapsevanem peakski ju esmajoones oma last kasvatama ja temaga tegelema.

Teiseks. Väga paljud asjad lähevad enne halvemaks kui paremaks. Ka lastel. Kui kästa tuba ära koristada lapsel, kes seda ei taha, siis 8 korda peksab uksi puruks ja nutab. Kui kaks korda on koristanud, hakkab meeldima puhtas toas olla. Teine asi, kas vanematele tunnistab, eks. Kui inimene võtab antidepressante, esimese päevad võivad olla langus ja suur. Kui palavikus noor saab aspiriini, siis teki all näeb ta unes selliseid kolle ja tal on nii halb, et jätaks äkki andmata? Kui lapsele anda uus kohustus, näiteks puhastada kassi veenõud, siis suur osa lastest unustaks selle või ei viitsiks või ei teeks, sest see on nii igav või mis iganes põhjendus. Kui aga tekib rutiin ja harjumus, siis nad ei märkagi seda 50 sekundit, mis see päevas neilt võtab. Kui laps ei taha lugeda, siis ongi pisarad, jonn, kisa, suurematl isegi sõim mõnikord. Aga kui ema oskab ma ematööd ja oskab õigel kraadil survestada ja samas jätta illusioon vabadusest ning kui raamat haarab kaasa, siis on lehekülg 82 ja sina pead minema ja ütlema, et aeg on magama jääda.

Kui eeldada, et psühholoogi juurest tulles laskub roosa udu ja pärast 4. seanssi on kõik korras…kuule….võta aru pähe. See enese avamise protsess ongi valus. Kuna ta aga sulle ennast ei ava, siis see valu läheb psühholoogi juurde. Sinu asi on võtta teadmiseks, et sina oma last avada ei suutnud ja toetada psühholoogi.

Nii suurt hulka süüdistusi emade aadressil kui sinu poolt siia paisatud, pole ammu enam lugenud 🙁

Ei hakka detaile avama, aga lühidalt olukord selline: viisin lapse spetsialisti juurde, paludes temale abi. Spetsialist keeldus talle abi andmast, kuna ei suutnud last avada. St, mina emana suutsin, hoopiski õppinud psühholoog EI SUUTNUD.

Läksime koju tagasi. Otsisin lapsele uuesti abi. Siis pakuti näiliselt abi, aga sellist, mis ei haakunud üldse mu lapse konkreetse probleemiga. Ehk siis, see “abi” oli vale. Kui seda ütlesin, ei uskunud spetsialist mind. Ütlesin, et see ei aita mu last. Kuid spetsialist hakkas survestama, tajusin tema poolt pigem solvumist, et julgen kahelda spetsialisti autoriteedis. Ta ei mõistnud, et mind huvitab eelkõige mu lapse heaolu. Aga andsingi ta survestamisele viimaks järele, sest mõtlesin, et mida mina kui ema kah tean, küllap spetsialist teab alati paremini!

Tagajärjeks oli, et see spetsialist oma valediagnoosi ja valeabiga tekitas mu lapsele tõsised vaimsed häired, mida tal enne kindlalt polnud. See spetsialist määras mu lapsele 20-minutilise põgusa kohtumise järel kanged antidepressandid. Pärast nende võtmahakkamist muutus lapse mõtlemine, ta muutus suitsiidseks, samuti kinniseks kõigi suhtes, sõbrad kadusid, õppeedukus langes, energiatase langes, ta ei jaksanud äkki enam midagi teha, enne energiline ja rõõmus laps lamas ainult voodis ja jäeti lõpuks ka koduõppele.

Kuna meile tehti ajupesu, täpselt sama nagu sinagi siin teed, a la “esimesed päevad võib olla langus ja suur”, siis jätkasime hoolega lapsele AD-de sisse toppimist, hoolimata tema seisundi halvenemisest. Tegime seda mitu aastat, kuni lapse eneselõikumine ja suitsiidikatsed (mida tal enne AD-de võtmahakkamist kunagi ei esinenud) muutusid juba ikka väga tihedaks, peaaegu igapäevaseks. Arst aga käskis ikka edasi võtta, hoolimata vähimagi positiivse efekti puudumisest ja lapse seisundi üksnes silmnähtavast halvenemisest. Lõpuks võtsin ühendust lastekaitseametnikuga ja küsisin talt nõu, et miks ma pean pressima oma lapsele sisse ebasobivat ravimit, kui neil mitte mingit head efekti ei ole. Mu laps sureb nii varsti ja see ei huvita mitte kedagi peale vanemate. Lastekaitseametnik lõpuks ütles, et sina oled ju ikkagi selle lapse ema ja sinul lasub vastutus – seega seaduse järgi tohid sa siiski natuke otsustada lapse ravi üle, ja lubas meid toetada, et arst vanemaid kohtusse ei annaks.

Ajasin oma lapsele ise, omaalgatuslikult välja lisauuringud, mis tuvastasid, et mu lapsele need antidepressandid üldse ei sobi.

Ma olen nii väsinud. Tahaksin, et spetsialistid teeksid perega koostööd lapse heaolu nimel, mitte ei vastandaks ennast perele. Tahaksin, et nad lõpuks pühiksid oma silme eest minema oma armastatud müütide udu, kus “vanem keeldub ravist, keeldub oma last abistamast” ja muu sihukese pahna, ning teadvustaksid lapsevanema poolt toodud argumente (näiteks selle, et 3 aastat igapäevast AD-de söömist ei ole andnud nende lapsel mitte vähimatki posit. raviefekti, äkki oleks aeg raviskeem üle vaadata!).

Milline dramaatika 🙂

Sa jätkasid raviga, kuigi lapsel läks aina hullemaks?
Pole vaja üldse kuulata alandlikult edasi MITTE ÜHEGI meediku nõuandeid, kui sa näed emana, et varsti niimoodi sul pile üldse seda last enam!!!
Miks sa sellest siin varem ei rääkinud ja nõu ei küsinud.
Kõige esimene olgu ikka oma laps, mitte keegi, kes nähtavasti sai ise ka aru, et on teinud vea lapse raviskeemis. Ta valis omaenda jätkamise mugavas töökohakeses ja nägi juba ammu ära, et sa kuulad ta sõna.
Need igasugused ravimite sobivuse testid on pooleldi selline uhhuuteaduslik ja kui ma nüüd seal eespool lugesin tõesti, et jätkasid ravimite sundmanistamist mitte 3 kuud, vaid 3 AASTAT, siis pea kogu toimunud episoodi ajal oli möödas juba ka see kõige tagumine ja tõesti juba mitu AASTAT möödunud ravimi katsetamise aeg.

EMAD, KES ON OTSUSTANUD PSÜHH.RAVIMEID SIISKI KASUTAMAHAKATA, SIIS

teemasid, mille inetust ja selle valeravi aina jätkumist ja jätkumist ning kõik oleks võimud olla olemata ja alventa 3 kuu katseJa möödudes sa küsid pastakat, JA lehe A4

#4225981:

– mees ei soovi vahekorda, kuna naine on aastaid mehe tahtmist vastu lapsi saanud (4 aastat ja naine otsustas mehe vastumeelsusest hoolimata saada mehe jaoks (erinevatest kooseludest) 6. ja 7. lapse ning loomulikult on käest ära nii kodu, naise välimus kui ka suhtlemisoskused (ainult vingub ja vigiseb). Tulebki küsima, et kuidas ta ikka nii teha võib – hoiad keele hammaste taga ja oledki vait, suunad ääri-veeri koristama/pessu jne. Ja oleks siis mees, kes kodus midagi ei tee – ei, ideaalmees (tuleb töölt koduse naise juurde, koristab, tegeleb kodus kasvava 5 lapsega jne). Tuleb koju, mis on taas segi, naine istub nutikas, söök tegemata, pesu pesemata, saab sõimata… . Nüüd hoiab naisest eemale ja loodab, et kui pole vahekorda, ei tule ka järgmist – just sai viimane vanemahüvitiseeast välja, sõimekoha ja mees loodab, et läheb ometi tööle. Las tal olla lootuski…

Mehel on 7 last juba, aga kondoomi kasutama pole ikka veel õppinud ega vasektoomiat ka ei taha? Ja see “mees ei soovi vahekorda” ja “hoiab naisest eemale” tähendab tegelikult, et ta vaeseke on lausa sunnitud teiste naistega seksima, jah?

#4229395:

Nii ta on. Viimastel aastatel eriti tuleb oma ausa arvamuse suhtes mokk maas hoida ja lammastega teistega koos määgida, sest vastasel korral sind enam seltskonda ei oodata. Ei ole mõtet arutleda poliitika või sõja üle, mainida, et sul on inimlikul tasandil kahju nii Kanepist kui Mustonenist, sest nad on lihtsalt ajanud oma asja. Poliitkorrektne kõnepruuk on olulisem kui kunagi varem.

Aga kes peale võitlevate veganite, antivakserite ja näiteks putinistide tahaks näiteks oma seltskonda võitlevat fanaatilist veganit, putinisti või antivakserit?

Kanepist on muidugi inimlikult kahju (aga sele ammuse meestreeneri jutu pärast, mitte nüüd selle vaiku pärast), Mustonenist vähem, aga veidi ikka. Kuni sa kilinal kahvliga vastu klaais ei löö ja ütled, et sul on eriarvamus ja muidu kena inimene oled, siis keegi sind välja ei viska.

#4229452:

#4229449:

Aga kes peale võitlevate veganite, antivakserite ja näiteks putinistide tahaks näiteks oma seltskonda võitlevat fanaatilist veganit, putinisti või antivakserit?

Aga kus ma väitsin, et olen üks neist? Vegan pole, antivakser samuti mitte, Putinit ka ei poolda, aga näe, oma isiklik arvamus teatud asjade kohta on mul ometi. Ma ei suru seda peale ega algata diskussioone “tundlikel teemadel”, aga kui keegi tuleb agressiivselt väitma asjade kohta, milles mul on eriarvamus, siis ma loomulikult kaitsen oma seisukohta. On see teguviis vale?

Ei, ei ole, aga alati ei pea sa hakkama vaidlema. On näiteks niisama veiniõhtu või sünnipäev või uusaastalaud. Tõuseb teema. Sa ütled oma seisukoha. Teine ütleb tema seisukoha, mis on sinu omale vastupidine. Kogu lugu. See, kes siis hakkab siis tuliselt oma seisukohta kaitsma ja vaidlema ning keerab selega kogu õhtu tuksi, on muidugi järgmisel peol mittesoovitav. Piisab, kui sul lastakse sinu arvamus välja öelda ja sa lased seda teha teistel. Selliste sajatahuliste teemade puhul nagu poliitika ja esoteerika, võiks ikka pidada piiri. Vaielda tahad, mine vaidlusklubisse. Ütle, mis sul öelda, kuula ära vastaspoole arvamus ja sukeldu tagasi oma martinisse või kartulisalati kaussi, KUI te just täpselt selle teema arutamiseks pole kogunenud. Eriti tüütud on need sellid, kes tahavad oma vaatenurka pikalt laialt seletada ja raiskavad teiste inimeste terve õhtu.