Teema: Austriasse suusatama lastega, kuidas kõige mõistlikum

Ise küll ei läheks Alpide asemel soome suusatama. Soomes on külm ja pime, ilma ka kunagi ei tea mis satub. Kõrgemal mägedes ilmad stabiilsemad.
Meie käime igal aastal Itaalias. Seal hinnad odavamad kui Austrias, aga mäed sama ilusad. Mul ka laps 14, ja hea suusataja, aga ikkagi sõidsn temaga koos. Mõnes väiksemas keskuses vbla lubaks teda omapead, aga suurtes ta ise veel kaarti lugeda ei viitsi.

LOTil on sea hea asi, et suusavarustuse pagas võib minna tavapagasi hinnaga kui tavapagasi arvu täis ei ole.

#3007034:

Meil siin Eestis on lund piisavalt, milleks ei tea kuhu kaugele sõita?

Just tuli ka teade, et maratoni rada on ka valmis, nii et suusatamise võimalusi on meil küll.

Kui sa märganud oled, siis meil ei ole Eestis mägesid. 318 on meetrites, mitte ei ole seal üht nulli veel taga.

Ise olen käinud Lechis ja St Antonis. Väga väga suur valik radu, bussiga ühendatud jne. (https://www.lechzuers.com/) Sõitsime Eestist autoga Liepajasse, sealt (rekka)laevaga Saksamaale Travemündesse ja siis autoga otse läbi Saksamaa Austriasse. Kui tahta oma autoga tulla, on see vast kõige mõistlikum variant. Tänu laevareisile saab ka autojuht puhata, mitte ei pea läbi Läti-Leedu-Poola kolistama.

Lennukiga minnes on parim variant München – kõige odavam ja kõige lähemal suurema tõenäosusega. Kui tahta aga omamoodi seiklust, võib lennata ka Viini ja sealt rongiga edasi sõita, kuigi lastega võib see muidugi liiga palju olla.

Suusakuurordis, kui laps on arglik suusataja, pange ta vähemalt üheks päevaks kohaliku instruktoriga suusatundi. Isegi ühest päevast võib olla tohutult suur abi. Kasvõi selle poolest, et instruktor saab täpselt ära näidata, mis rajad on lapsele sobilikud ja mis radadelt tuleks kindlasti eemale hoida. Suuremate kuurortide instruktorid on harjunud sellega, et lapsed alati inglise/saksa keelt ei räägi ja tegutsetud saab ikka. Kui see variant ikkagi ei sobi, siis võimaluse korral nt nädal enne reisi Eestis suusainstruktori juurde minna. Ise julgen soovitada Tuhamäge, kus on ühtlane laskumine ja paar järsemat kohta. Instruktoritest küsige Peetrit – kvalifitseeritud ja kogenud suusainstruktor, minu tuttavad on rahule jäänud.

Oi appi, St Anton on isegi julgete suusatajate seas teatud kui üks raskemaid keskusi! Meie ise oleme aastakümneid suusatanud ja vahet ei märganud, aga seltskonnas oli meil arglikumaid ja need räägivad siiani, et sinna küll kunagi enam ei lähe..
St Johannis pole käinud. Rohelised mäed pole kunagi kuristiku serval (sinistest rääkisin ju), aga rohelisi ju pole rohkem kui tavaliselt üksainus, see on kuskil madalal ja enamasti tasuta. Ega ma pole väga uurinud, sest meie Alpidesse enne ei läinud, kui kõik, ka lapsed juba suusatasid, seega meil keegi pole kunagi rohelisel sõitnud. Aga seltskonna nõrgemad suusatajad otsivad siniseid mägesid ja õhtuti ikka kurdavad, kui väga hirmus neil oli.
Paremat nõu saad just algajatelt suusakeskuste osas, kuna edasijõudnud tavaliselt ei pane tähelegi, kas keskus on raske või mitte. St Antonis mina ei saanud midagi aru, et oleks raske, aga me sõitsime ka ainult musti ja punaseid mägesid. Algajad kurtsid, et väga raske oli, ilmselt tähendab see siis seda, et sinistel ja punastel mägedel polnud erilist vahet. Edasijõudnud eelistavad enamasti punaseid mägesid ka sellepärast, et sinistel tuleb vahel hoost puudus, st tuleb keppidega end edasi tõugata, vahel päris pikalt. Aga mõnel pool on sinised sellised liuglemisrajad, lihtsalt sõidad läbi metsa (kuristik siiski sageli kõrval).

Esimene laps alustas Norra mägedes õppimist. Instruktorit sai alguses 2 korda ja edasi juba suusatas ise nii nagu oskas.
Teise lapse panin suusakooli detsembris. Kool on 2 korda nädalas. Sealt saab ikka korraliku tehnika kätte. Praeguseks sõidab juba päris hästi, julgen minna temaga ka kõrgematesse mägedesse.