Olukord siis selline, et keegi ei usu, et laps võiks olla autist, aga mulle tunduvad sümptomid küll selgemast selgemad. Mis arvate, kas reageerin üle?
Laps sai just kuuekuuseks, ja mina näen järgmisi autismile omaseid jooni:
– ei reageeri sageli, kui tema poole pöörduda, nimele reageerimisest rääkimatta; näiteks kui ärkab voodis minu kõrval ja ma rääkima hakkan, siis ei tee kuulmagi – vaatab suvaliselt laelampi näiteks.
– silmside ei ole kõige parem (mõnikord vaatab pikalt otsa, mõnikord ei püüa pilku millegiga)
– ei häälitse KUNAGI vastu, isegi kui mõnikord paistab mu juttu tähelepanelikult kuulavat – seevastu võib mõnikord koogata ja veidi laliseda ventilaatori või laelambi all olles.
– ei keera veel, pole nagu tahtmistki.
– ajab selili olles käsi ja jalgu sirgeks ja kangeks.
Kui ma mehele/arstile oma kahtlustest räägin, siis lohutatakse, et kõik tuleb omal ajal (okei, nüüd saime saatekirja füsioteraapiasse, et keerama hakkaks), ja et ma muretsen üle, sest ta ju ometi naeratab (kui teda plutiplutitada ja mängida talle meeldivaid mänge), ja vahel harva naerab häälega. Söömisega probleemr pole, ja magab väga hästi. Pole ei eriti rahulik ega ülemäära rahutu beebi. Mänguasju haarab ja viib kõik endale suhu. Kõik kommenteerivad, et nii aruka ja selge pilguga laps.