Kuidas ja kus diagnoositakse autismi alla 3-aastase puhul? Millises vanuses saab täpse diagnoosi anda?
Minu 2 a 10 k räägib koledat pudikeelt, hoiab kehvalt pilkkontakti, samas muudatustega on väga rahul ja inimesi ei pelga. Meil on kodus kolm keelt, kuid lasteneuroloog ei välistanud ka autismi. Et elan välismaal, ei tea, kuidas edasi toimida ja kelle arvamust veel küsida
Ka pudikeel on tegelikult hea märk, sest autistlikud lapsed võivad isegi sellises vanuses veel vait olla. Lalisemine on siiski märk suhtlemissoovist, mis on autismi kahtluse puhul positiivne. Liiatigi, kui ta ka otsib kontakti teiste inimestega ja pudikeel on mitmekeelses keskkonnas vägagi normaalne.
Pigem on siiski levinud, et autistlik laps vajab rutiinset keskkonda, eelistab vaikust, iseenda seltskonda ja igapäevaselt korduvaid tegevusi.
Milline on aga su lapse mäng? Sellest võiks ühtteist tajuda. On tal see pigem piiratud, ühetaoline või on seal märgata loovust, fantaasiat, mõttekirkust?
Sa sugu ei täpsustanud, aga autistlike poiste puhul on sageli näiteks köitvad kosmose valdkond, rongid, lennukid. Aga sageli väikelapsed ei kasuta neid siiski otstarbeliste sõiduvahenditena, vaid hoopis reastavad neid. Tavalaps mängib erinevalt ja mitmekülgsemalt.
Eesti baasil on keerukas paralleeli tõmmata, kuna viimastel aastatel on diagnoosimine ja hea reh.plaani saamine rohkem lapsevanemate jõulise nõudmise tulem kui tugisüsteemi soov selliseid lapsi aidata. Kahjuks. Mujal maailmas on levinud ka oskus väikelastel autismi tabada ja arengut toetada, Eesti näitel saadetakse sind paremal juhul järgmise soetsi ukse taha, halvemal öeldakse, et iga laps on isemoodi ja las areneb oma tempos…
Kas asukohariigis on üldse diagnoos teenuste saamisel määrav?
Tundub sul ju igati hakkaja ja tegus laps, autislik laps on pigem piiratum oma huvides ja uute asjade, tegevuste, olukordadega vajab pigem kohanemisaega. Pliiatsi ja maailmisega paljud poisid end ei kipugi lõbustama. Autismile võiks siin viidata pigem mingid muud kaasnevad kiiksud – mõni värvitoon on kindlalt välistatud, kardab paberit määrida, rebida vmt.
Loodetavasti terapeut pelgalt su mitmekeelse lapse pudikeele ja kehva pilkkontakti pealt autismi kohe kahtlustama ei hakanud 🙂
Kolmkeelses peres kasvades alla 3 a laps – ei näe põhjust suureks mureks, pigem toetada keelelist arengut, logopeediline abi võibolla. Autistlikud jooned paistavad ikka kaugelt silma, ainult pilkkontakti vältimine pole küll määrav. Endal autist, keelelise arenguga polnud kunagi probleemi, olid erihuvid, rutiinsed tegevused, suhtlemisest keeldumine, toitumisprobleemid.
<p style=”text-align: left;”>Autismi puhul ikka esikohal sotsiaalse suhtlemise kahjustus. See on olumuslik. Ei huvitu kontaktist, ei taju sotsiaalseid olukordi jms. Mingi rongihuvi ja toitumisprobleem ja pudikeel 3aastasel, pole kindlasti need mille alusel saaks autismi diagnoosida. Erihuvid on paljudel lastel ehk isegi enamusel ja eriti andekamatel. Pilkkontakt pole ka paljudele meeldiv.</p>
Terapeut tegeles temaga viis minutit, laps ei teinud koostööd, lippas mööda ruumi ringi. Sellepärast sellise diagnoosi saigi. Terapeut ütles, et käitumine oli imelik. Minu praeguses koduriigis on kõik arstid eraettevõtjad, seetõttu tahavad, et patsiendid alati tagasi tuleks.
Aitäh kommentaaride eest!!
Nuvat, siia see koer ilmselt maetud ongi… Naudi oma vahvat ja tegusat last, kõik ilmselt suurepärane temaga ja varsti räägib nende arstidega kolmes keeles – eks siis ole näha, kes peaks keda diagnoosima :)))
Edu teile!
Eestis saavad väikelapsed alates 3 a pervasiivse arenguhäire diagnoosi. Täpsema diagnoosi tavaliselt ennem kooli.
Kogenud spetsialist tuvastab autistlikud jooned mitte 5 min vaid 5 sekundiga juhul kui tegemist ei ole piiripealse juhtumiga. Ja terapeudi hindmisaeg on 45-60 min mitte 5 minutit nagu teemaalgatajale tundus. Palun pöördu sama arsti, terapeudi juurde kiiresti tagasi ja küsi kuidas ja mismoodi sinu laps nüüd abi hakkab saama. Halvim mida teha saad, on lihtsalt edasi kodus istuda ja loota et iseenesest läheb miski paremaks. Mingil põhjusel sa ju spetsialisti poole pöördusid, järelikult sul oli mingi eelaimdus, et asjad ei ole korras.
Ma ütlen enda kogemusest, et mitte ükski teraapia ei tee sinu last autistiks, aga teraapiast loobumisel võib sinu laps küll ka 5 ja 7 aastaselt olla kõnetu. Iga päev mida sinu laps ilma abita on, seda kehvem on lõpp- tulemus. Kõige suurem areng lapse kõnes toimub 2-3 eluaasta vahel, seetõttu on oluline alustada teraapiaga hiljemalt 2a. 3-5 a järgmine kriitiline etapp. Peale 5 eluaastat kahjuks pead arvestama, et sinu laps mitte kunagi tavakoolis hakkama ei saa, sest sa lihtsalt ei otsinud talle õigel ajal abi.
Eestis saavad väikelapsed alates 3 a pervasiivse arenguhäire diagnoosi. Täpsema diagnoosi tavaliselt ennem kooli.
Kogenud spetsialist tuvastab autistlikud jooned mitte 5 min vaid 5 sekundiga juhul kui tegemist ei ole piiripealse juhtumiga. Ja terapeudi hindmisaeg on 45-60 min mitte 5 minutit nagu teemaalgatajale tundus. Palun pöördu sama arsti, terapeudi juurde kiiresti tagasi ja küsi kuidas ja mismoodi sinu laps nüüd abi hakkab saama. Halvim mida teha saad, on lihtsalt edasi kodus istuda ja loota et iseenesest läheb miski paremaks. Mingil põhjusel sa ju spetsialisti poole pöördusid, järelikult sul oli mingi eelaimdus, et asjad ei ole korras.
Ma ütlen enda kogemusest, et mitte ükski teraapia ei tee sinu last autistiks, aga teraapiast loobumisel võib sinu laps küll ka 5 ja 7 aastaselt olla kõnetu. Iga päev mida sinu laps ilma abita on, seda kehvem on lõpp- tulemus. Kõige suurem areng lapse kõnes toimub 2-3 eluaasta vahel, seetõttu on oluline alustada teraapiaga hiljemalt 2a. 3-5 a järgmine kriitiline etapp. Peale 5 eluaastat kahjuks pead arvestama, et sinu laps mitte kunagi tavakoolis hakkama ei saa, sest sa lihtsalt ei otsinud talle õigel ajal abi.
Lugesid ikka teemaalgataja kirja enne läbi ka, kui kribama hakkasid?
Läksin lapsega arsti juurde, sest lasteaias mainiti suulihaste nõrkust, autismist ei rääkinud keegi. Arsti vastuvõtu aeg oli varahommikul, ta oli silmnähtavalt halvas tujus. Ta tegeles lapsega täpselt viis minutit, käskis tal piltide seast kommi pilt leida. Mu laps ei söö komme, ei teinud midagi. Siis pidi ta kokku panema pusle, mida ta ei teinud, sest lippas mööda ruumi ringi. Rohkem mingeid teste ei tehtud, Kodus pani laps selle pusle ilusti kokku.
See oligi kogu diagnoosi paneku aeg. Arst ütles, et tal on imelik käitumine. Kui ma ütlesin, et ta inimesi ei pelga ja on sõbralik sotsiaalne laps, tuli vastus „ega seegi ju normaalne pole”.
Seepärast tunnengi huvi, kuhu saaks täpsema diagnoosi saamiseks pöörduda
Siin kumab ja arsti negatiivne suhtumine, tundub et teil ei klapi. Ei usu et keegi saab minutitega nii kesise info alusel midagi diagnoosida, ole kui kogenud spets tahes, see on pealiskaudne emotsioonide pinnalt lahmimine arsti poolt. Last vaja ikka enne tundma saada, testid. Otsi teine spetsialist, et selgitada kas on abivajadus.
Autismi ei julgegi ükski õpetaja ka eestis mainida, saadetaksegi mõnel muul ettekäändel arsti juurde. Nõrkade suulihastega ja üldse logopeediliste probleemidega tegeleb logopeed. Kui su lapsel oleks ainult logopeediline probleem, oleks sind logopeedile suunatud. Eestis pannakse pervasiivse arenguhäire diagnoos alles siis kui laps on läbinud mitme spetsialisti uuringud sh kindlasti psühholoogi ja logopeedi oma. Probleem ei olnud kindlasti pusles ja kommis, vaid selles et su laps ei täida korraldusi.
Ja tegelikult pole üldse oluline, mis diagnoos on, vaid mis abi laps saama hakkab. Ka ilma autismita võib sinu lapsel olla tõsine kõnepuue, mis iseenesest ei möödu. Pudistamine selles vanuses ei ole tavapärane kõneareng sõltumata sellest mitu keelt on kasutusel.
Kui iga laps, kes korraldusi ei täida, kalduks autosmile, siis maailm ainult autistidest koosnekski… Jeerum, mis rumalusi siin ikka kohtab.
Liiatigi on olemas ka ülimalt flegmaatilised ja sõnakuulelikud autistid, kel ei esine mingit mässu ja oma arvamust. Ka kriitilises 2-3aastases mina-staadiumis.
Saan aru, et laps käib lasteaias. Sealt tasuks ka tagasisidet küsida. Et kas peale kõneprobleemide on lapsega veel mingeid muresid, kas ja kuidas ta teiste lastega suhtleb. Mainida neuroloogi õhku visatud kahtlust ja uurida, kuidas õpetajatele tundub. Kogenud õpetajad saavad üldjuhul päris kiiresti aru kui midagi teisiti on.
Minu laps käib Eestis lasteaias ja juba lastesõime ajal sai selgeks, et üks rühma laps vajab aiarühma minekuks tugiisikut. Vanematega suheldi ja nüüd on lapsel diagnoos, tugiisik ja teraapiad. Lisaks on rühmas 2-3 last, kes käivad ainult logopeedi juures. Seega kõneprobleemid ei võrdu kindlasti autismiga.
Praegusel koroonaajal on sellega muidugi keeruline, aga muidu soovitaksin liituda mõne huviringiga, käia lapsega mängutubades, avalikel mänguväljakutel, lastega sõpradel külas. Jälgida kuidas käituvad teised sama vanad lapsed ning kas ja kuidas su laps nendega suhtleb.
Minu laps käis u 2 ja natuke peale nauroloogi juures, kes ütles kõikidele mu loendatud “sümptomitele”, et nii väikest kindlasti ei diagnoosita, et midagi küll võib olla, aga ei pruugi. Saatis edasi psühholoogi ja logopeedi juurde, sest autism või mitte, ta ei rääkinud ühtki sõna veel ja see oli mu suurim mure. Psühholoog lasi tal igasuguseid harjutusi teha ja enamuse tegi ta ilusti ära. Ütles kohe, et kui oleks kindlalt autist, siis ei teeks ta eriti midagi kaasa, kuid see muidugi ei välista, et ta poleks, sest ta mingid jooned ikkagi on. Kutsuti 3aastasena tagasi. Logopeed hindas kõnest aru saamise u 1,5 a tasemele ja kõne 11-12kuuse tasemele. Hakkasime väga toreda logopeedi juures käima ja kõne on väga palju paranenud, kuid siiski maas eakaaslastest.
Tema ei loo ka eriti pilkkontakti, samas ei vaata ka kuskile kaugusesse kui ikka üritada kontkati saada. Ei rääkinud pikalt, ei mõista vahel lihtsaid käskluseid, uued teatavad olukorrad ei meeldi, ei osutanud näpuga ja ei saanud ka aru kui ma osutan, et peab nt lennukit taevas vaatama. Tahab asju ritta laduda, kõiki asju kinni-lahti teha, ei taha koos mängida, samas raamatuid tahab koos vaadata jne.
Minu laps käis u 2 ja natuke peale nauroloogi juures, kes ütles kõikidele mu loendatud “sümptomitele”, et nii väikest kindlasti ei diagnoosita, et midagi küll võib olla, aga ei pruugi. Saatis edasi psühholoogi ja logopeedi juurde, sest autism või mitte, ta ei rääkinud ühtki sõna veel ja see oli mu suurim mure. Psühholoog lasi tal igasuguseid harjutusi teha ja enamuse tegi ta ilusti ära. Ütles kohe, et kui oleks kindlalt autist, siis ei teeks ta eriti midagi kaasa, kuid see muidugi ei välista, et ta poleks, sest ta mingid jooned ikkagi on. Kutsuti 3aastasena tagasi. Logopeed hindas kõnest aru saamise u 1,5 a tasemele ja kõne 11-12kuuse tasemele. Hakkasime väga toreda logopeedi juures käima ja kõne on väga palju paranenud, kuid siiski maas eakaaslastest.
Tema ei loo ka eriti pilkkontakti, samas ei vaata ka kuskile kaugusesse kui ikka üritada kontkati saada. Ei rääkinud pikalt, ei mõista vahel lihtsaid käskluseid, uued teatavad olukorrad ei meeldi, ei osutanud näpuga ja ei saanud ka aru kui ma osutan, et peab nt lennukit taevas vaatama. Tahab asju ritta laduda, kõiki asju kinni-lahti teha, ei taha koos mängida, samas raamatuid tahab koos vaadata jne.
Vana su laps tänaseks on?
Autism on komplekssne diagnoos mõistagi, aga kõne kõrval vähemalt sama tähtis nüanss on sotsiaalsus ja suhtlemine. Kas ta vajab teisi inimesi või pigem eelistab pigem omaette olla? Nii lasteaias, kodus, külas.
Eesti baasil on keerukas paralleeli tõmmata, kuna viimastel aastatel on diagnoosimine ja hea reh.plaani saamine rohkem lapsevanemate jõulise nõudmise tulem kui tugisüsteemi soov selliseid lapsi aidata. Kahjuks. Mujal maailmas on levinud ka oskus väikelastel autismi tabada ja arengut toetada, Eesti näitel saadetakse sind paremal juhul järgmise soetsi ukse taha, halvemal öeldakse, et iga laps on isemoodi ja las areneb oma tempos…
Sõltub, kus sa oled. Kõik välisriigid ei tasu paremaks tõsta. Olin autistliku lapsega väga rikkas riigis ja ootasin aastaid et diagnoosi saada. Neuroloog oli ja rääkis autismist, aga autismi spetsialistidel olid meeletult pikad ootejad, ootasin aastaid. Ei saanudki ravi ja lahkusin muudel põhjustel riigist. Nüüd eestis ja siin toimib asi ikka kõvasti paremini.
Teemaalgajale ka raske nõud anda kui riiki ei tea. Kui sul endal kahtlus on, siis mine teise arsti juurde, et teist arvamust küsida.
Puuduv koostöö on viide autismile. teisest küljest su on laps noor ja mitme keelega üles kasvanud.
Laps on hetkel 2 a ja 9 k vana. Muidugi on teistega suhtlemine ka oluline, aga kuna enne 3 a saamist nad ei diagnoosi midagi, siis mingeid teenuseid hetkel ei saa. Tegelen ise kodus temaga ja “sunnin” teda endaga mängima, et ta mäng ka mitmekesisem oleks. Pigem eelistab ta üksi olla, aga ei saa ka öelda, et ta üldse teistega koos midagi teha ei taha. Järgmine nädal on uus hindamine logopeedi juures, kes siis vajadusel suunab tasandusrühma.
Laps on hetkel 2 a ja 9 k vana. Muidugi on teistega suhtlemine ka oluline, aga kuna enne 3 a saamist nad ei diagnoosi midagi, siis mingeid teenuseid hetkel ei saa. Tegelen ise kodus temaga ja “sunnin” teda endaga mängima, et ta mäng ka mitmekesisem oleks. Pigem eelistab ta üksi olla, aga ei saa ka öelda, et ta üldse teistega koos midagi teha ei taha. Järgmine nädal on uus hindamine logopeedi juures, kes siis vajadusel suunab tasandusrühma.
Üldiselt peetaksegi normaalseks, et lapsed hakkavad teistega koos mängima u 3aastaselt, seega tema vanuses ei ole otseselt hullu tegelikult midagi veel. Kui aga aiarühma laps hoiab pikaajaliselt omaette, teiste vastu huvi ei tunne, koos mängida ei oska-taha, sõpru ei vaja, siis on põhjust juba jah murelik olla. Laps on loomult uudishimulik, huvi ümbritseva vastu ja soov sellest osa saada on paratamatult eluks vajalik.
Arusaadav, et kehv kõne on sotsiaalsuse pidur, aga nö norm laps on tegelikult ka oma kehakeeles kommunikatiivne ja seltsiv.
Proovi temaga mängutubades, sõprade juures jm uusi olukordi ja suhtlemisvõimalusi luua, vajadusel ole ise sillaks.
