Teema: Autismi ilmnemine murdeeas

#3370556:

Lugesin hiljuti artiklit Greta Thunberg’i kohta, kuidas tal diagnoositi aspergeri sündroom 11-aastaselt – ühel hetkel lihtsalt ei söönud enam, ei rääkinud, ei lugenud jms. Sama lugu ka tema noorema õega. Kas siin on ka vanemaid, kelle lapsel see alles varases murdeeas välja lõi? Kas varem polnud siis mingeid viiteid sellele?

Murdeeas tavaliselt tekivad sotsiaalsed probleemid, sest pubekad on õelamad, neil on palju rangemad sotsiaalsed reeglid kui väikestel lastel. Kui keegi on nende meelest imelik või ei vasta ideaalile, mis pubekas olema peaks, siis hakatakse kiusama. Autistid ei pruugi käituda pubeka moodi, vaid jäävad lasteks ja see paistab silma. Näiteks ei taha Aspergeri sündroomiga laps juua alkoholi, teda ei huvita vastassugu ja kogu sinna juurde käiv mäng üldse – kusjuures, selline hierarhiline mäng on murdeea alguses eelkõige oma soo seas, näiteks kamp tüdrukuid paneb teisi tüdrukuid kellegagi paari, räägitakse niisama, et milline poiss meeldib, hakatakse meiki kasutama, üritatakse üksteiselt üle lüüa poissi, kes eriti ei meeldigi. Aspergeril ei pruugi üldse huvi olla selliste tegevuste vastu ja ta eraldub teistest, sest enamikku noortest huvitavad suhted, seks, alkohol, pidutsemine jms.

Muidugi avaldub, aga milleks peaks otsima diagnoosi, kui laps saab hakkama ja autismi puhul pole ka ju otsest ravi.

#3373322:

Kuni 12-aastani oli lihtsalt tagasihoidlik ja sotsiaalselt ülikohmakas laps. Käisime kolmeaastasest peale psühholoogi juures, et sotsiaalne pool tuge saaks . Korra oli teine psühholoog ja tema uuris vanu andmeid ja oligi kahtlus ja uuringud ja diagnoos. Suur sotsiaalärevus ja -kohmakus on põhimärk, mõtlemine pidavat ka veidi jäik olema. Muid märke ei ole. Asperger siis.

Kas ta on sul ka füüsilises mõttes ebasportlik? Minu autistlike joontega poiss on ujumisehull ja füüsiliselt tugev, aga koordinatsiooni nõudvates asjades on ta teistest lastest alati kehvem olnud: turnimine, rattasõit, suusatamine jmt areng on aeglane ja entusiasmi ei paku. Samas ise sportliku inimesena tahaks temaski aidata looduse nautimise ja liikumisest vaimustumise tunnet tekitada. Aga seda vist neile ülemäära antud pole?

#3373391:

Jaa, täpselt nii. Teeb Su poolt ülesloetud asju ka, aga raskustega. Väiksemana oli kiigel püsimine ja tõukerattaga sõitmine väga raske, lihtsalt ei suutnud. Ja no need populaarsed takistus- ja ronimisrajad on kindel ei.

Liikumisega on nii, et kui ütleme, et “peab” , siis tuleb matkama ja jalutama ja ujuma, aga alguses mingit rõõmu ei tunne. Hiljem ütleb, et oli tore küll.

Siin on palju sarnasust meiega – enamasti meilgi hiljem tõdeb, et tegelikult oli tore, aga teda edukalt kaasata on esiotsa tükk tegu. Lottemaa ronimisradadel näiteks algul ei tahtnud üldse turnida, aga ise motiveerisime, näitasime ette ja aitasime palju kaasa, siis sai ikka kuidagi järje peale. Ise kiikuma ta hakkas ka korralikult alles 5aastaselt, sinnamaani tuli nagu väikelast ikka ise kiigutada. Trennikatsetused on meil õnnestunud 1:1 juhendajaga, suuremas seltskonnas ta kuidagi ei hooma käsklusi. Aga erivajadustega lastele trenne just eriti valida pole. Enda juhendamine reeglina nii tõhus pole kui koos võõraga. Aga samas ta on valiv võõra osas, igaühega ta klappi ei saa.

#3370968:

Autistid ei pruugi käituda pubeka moodi, vaid jäävad lasteks ja see paistab silma. Näiteks ei taha Aspergeri sündroomiga laps juua alkoholi, teda ei huvita vastassugu ja kogu sinna juurde käiv mäng üldse – kusjuures, selline hierarhiline mäng on murdeea alguses eelkõige oma soo seas, näiteks kamp tüdrukuid paneb teisi tüdrukuid kellegagi paari, räägitakse niisama, et milline poiss meeldib, hakatakse meiki kasutama, üritatakse üksteiselt üle lüüa poissi, kes eriti ei meeldigi. Aspergeril ei pruugi üldse huvi olla selliste tegevuste vastu ja ta eraldub teistest, sest enamikku noortest huvitavad suhted, seks, alkohol, pidutsemine jms.

Heh, hakka või arvama, et mina ise mingite joontega. Kuni oli varateismeliseliseni ehk see “oleme tüdrukud omaette kambas ja teema omi asju – poisid ongi ju nõmedad”, tundsin ennast päris hästi. Aga hiljem (lausa gümnaasiumi lõpetamiseni välja) oli just nii, nagu tsiteeritud kägu kirjeldab: tahtsin teha lapselikke, turvalisi, tegevusi, riietuda nagu laps (et riided oleks nunnud, aga mitte seksikad), ei tahtnud meiki, ei sallinud paaripanemise jutte ega nalju, ei huvitanud poisid, seks, pidutsemine, alkohol ega teised mõnuained. Mõtlesin, et miks ometi need teisi minuealisi nii huvitavad, miks kõik, keda ma varem pidasin endasugusteks, muutuvad äkki oma vastassoo teemadega jne. imelikeks.

Mul sama, mängisin vist veel 12-13 aastaselt nukkudega, sõpru oli vähe. Peod, mõnuained ei huvitanud. Huvid olid hoopis teised kui omaealistel.Iseendaga ka oli tore olla. Ja olen enamasti hakkama saanud oma eluga.
Ja nüüd mul on 2 tugevate autistlike joontega last. Kelles need omadused on kordi suuremad ja nad ei saa hakkama. Ju autistlikkus ikka pärilik on…

Kõigil on suuremal või vähemal määral autistlikud jooned see ei tähenda,et inimene autist oleks. Pole vaja diagnoosida ise oma lapsi.

#3501491:

See on väga omane autistlikule inimesele. Suuremas kollektiivis (nt koolitunnis) kõigile antud ühisest korraldusest ei saa autist aru, et see käib ka tema kohta. Seda oleks oluline ka õpetajal teada, et iga tunni lõpus ei imestataks, et kõik hakkavad tööle, kui ütlen, aga XXX istub niisama.

Minu laps on samasugune. Üks õpetaja annab käsklusi viisil: võtan lahti töövihiku lk 23. Minu laps mõtleb, et no las ta võtab siis, talle ei jõua üldse kohale, et see oli käsklus kõigile.