Teema: Autismi spektril ema ja lapse talumine

#3943587:

Hoolduslehele jääb rohkem isa. Tal nagunii suuremad hooldusrahad, emal on VH tõttu esimesel aastal olematud hooldusrahad ja rahaliselt mõistlikum, kui jääb see, kes seni tööl käinud.

See pole kahjuks võimalik, ei ole mitte kedagi, kes tema töö ära teeks (FIE).

Küsi oma terapeudilt, kas CBD õli võiks sind kuidagi aidata rahustada ja kuidas sa seda saaksid.

Mul ei ole sama diagnoosi, aga vahel on mul sarnased probleemid. Minu emotsioone aitab juhtida, kui ma tean mida mingis olukorras teha, ja millal ei olegi midagi teha. Võib-olla aitab sind raamat Happiest Toddler on the Block. See on mulle nagu piibel, olles õppinud sealt efektiivsemad nö käitumismaneerid, saan ka iseeendaga paremini hakkama.

Kui heli ainult ja puhtalt füüsiliselt/sensoorselt häirib, eks tuleb seda samamoodi summutada – klapid, mürasummutavad (elektroonilised) kõrvaklapid või väga pahas olukorras enda ja lapse ohutu eraldamine lühikeseks ajaks (minut-paar, lapsele ohutus ja nö mittekaristavas keskkonnas).

#3943863:

Mul ei ole sama diagnoosi, aga vahel on mul sarnased probleemid. Minu emotsioone aitab juhtida, kui ma tean mida mingis olukorras teha, ja millal ei olegi midagi teha. Võib-olla aitab sind raamat Happiest Toddler on the Block. See on mulle nagu piibel, olles õppinud sealt efektiivsemad nö käitumismaneerid, saan ka iseeendaga paremini hakkama.

Kui heli ainult ja puhtalt füüsiliselt/sensoorselt häirib, eks tuleb seda samamoodi summutada – klapid, mürasummutavad (elektroonilised) kõrvaklapid või väga pahas olukorras enda ja lapse ohutu eraldamine lühikeseks ajaks (minut-paar, lapsele ohutus ja nö mittekaristavas keskkonnas).

Aitäh soovituste eest. Klappe olen proovinud, aga sensoorsed probleemid tekivad pigem kisa, näoilmete ja puudutuste koosmõjul ja lihtsalt niiii raske on mitte teda eemale lükata sel hetkel ja karjuda. Armastan teda väga ja süütunne on suur.

#3943799:

Sa pead ikka ise oma lapse üles kasvatama, seda tööd ei saa ükski tugiisik sinu eest ära teha. Lapsed teevadki palju lärmi ja tahavad vanematega füüsilises kontaktis olla. Spekter või mitte, aga seda sa pidid ju enne teadma, kui otsustasid emaks saada. Nüüd tuleb püüda kohaneda. Vähemalt tead ühega piirduda. Las isa ja vanavanemad aitavad nii palju, kui võimalik.

Vabandust, aga miks selline halvustav toon? Mul polnud aimugi, et selline asi mind nii endast välja võib viia või et ma olen autismi spektril. Varasemalt hoidsin lihtsalt rohkem omaette ja alles pärast sünnitust ilmnesid probleemid lastega seonduvate loomulike situatsioonidega, sest olen pidevalt asjas sees. Muidugi piirdun vaid ühega. Kahjuks elukaaslane mind eriti ei mõista ja ei saa minu probleemist aru. Ma tunnen ennast nii halvasti koguaeg, sest temal on vaja tööd teha, aga mina ei saa lapsega üksi hakkama.

Vanavanemaid jms sugulasi mul ei ole ja lapse isa vanemad on tööl pidevalt.

Tasub lähtuda sellest, et autismi spektri häire ei ole haigus, vaid neuroloogiline variatsioon. Autistlike joontega inimesed kohanevad samuti stressiga ja suudavad arendada oma sotsiaalset toimetulekut, kui nad sellega tegelevad ja ma saan aru, et sa seda pidevalt teedki. Autistidele ja autismi spektri häirega inimestele, kes on sensoorselt palju tundlikumad kui teised, soovitatakse tegelikult ülestimulatsiooni puhul täpselt samu abinõusid kui mittetundlikele suure stressi korral.

Näiteks: eemaldu ülestimulatsiooni tekitavast inimesest, pane stimulatsiooni osaliseks eiramiseks silmad kinni, tee sagedasti pause, mine ruumist välja, kasuta stressi leevendamiseks veeprotseduure, mine jalutama, rahusta oma hingamist, korrigeeri oma rühti, et lõdvestuda ja olla enesekindlam, liigu, naerata endamisi. Osa neist sobivad kindlasti ka lapsega koos olles. Näiteks endamisi naeratamine, oma hingamisele keskendumine, kindla enda suhtes lahke vormeli või mantra kordamine mõttes. Püüa igal võimalusel lapsega palju õues olla, näiteks kärutada. Sina saad liikuda ja rahuneda, tema saab ringi vaadata ja keskenduda ümbrusele, mitte üksi klammerduda sinu külge.

Oma reaktsioonidest paremaks arusaamiseks ja toimetulekustrateegiate leidmiseks soovitan küsida raamatukogust kaht raamatut: Kaarel Veskise Autismi olemus ja Elaine Aroni Ülitundlik inimene. Mõlemad on väga julgustavad ja toetavad, saad aru, et sa pole oma murega üksi, vaid sinutaolisi inimesi on veelgi ja mitte vähe.

#3943924:

#3943863:

Mul ei ole sama diagnoosi, aga vahel on mul sarnased probleemid. Minu emotsioone aitab juhtida, kui ma tean mida mingis olukorras teha, ja millal ei olegi midagi teha. Võib-olla aitab sind raamat Happiest Toddler on the Block. See on mulle nagu piibel, olles õppinud sealt efektiivsemad nö käitumismaneerid, saan ka iseeendaga paremini hakkama.

Kui heli ainult ja puhtalt füüsiliselt/sensoorselt häirib, eks tuleb seda samamoodi summutada – klapid, mürasummutavad (elektroonilised) kõrvaklapid või väga pahas olukorras enda ja lapse ohutu eraldamine lühikeseks ajaks (minut-paar, lapsele ohutus ja nö mittekaristavas keskkonnas).

Aitäh soovituste eest. Klappe olen proovinud, aga sensoorsed probleemid tekivad pigem kisa, näoilmete ja puudutuste koosmõjul ja lihtsalt niiii raske on mitte teda eemale lükata sel hetkel ja karjuda. Armastan teda väga ja süütunne on suur.

#3943799:

Sa pead ikka ise oma lapse üles kasvatama, seda tööd ei saa ükski tugiisik sinu eest ära teha. Lapsed teevadki palju lärmi ja tahavad vanematega füüsilises kontaktis olla. Spekter või mitte, aga seda sa pidid ju enne teadma, kui otsustasid emaks saada. Nüüd tuleb püüda kohaneda. Vähemalt tead ühega piirduda. Las isa ja vanavanemad aitavad nii palju, kui võimalik.

Vabandust, aga miks selline halvustav toon? Mul polnud aimugi, et selline asi mind nii endast välja võib viia või et ma olen autismi spektril. Varasemalt hoidsin lihtsalt rohkem omaette ja alles pärast sünnitust ilmnesid probleemid lastega seonduvate loomulike situatsioonidega, sest olen pidevalt asjas sees. Muidugi piirdun vaid ühega. Kahjuks elukaaslane mind eriti ei mõista ja ei saa minu probleemist aru. Ma tunnen ennast nii halvasti koguaeg, sest temal on vaja tööd teha, aga mina ei saa lapsega üksi hakkama.

Vanavanemaid jms sugulasi mul ei ole ja lapse isa vanemad on tööl pidevalt.

Lihtsalt veidi imestama paneb, et enne lapsevanemaks saamist pole üldse lastega kokkupuuteid olnud.

Muidugi on selles vanuses beebidega raske ja samasuguseid tundeid elavad läbi kõik emad, mitte ainult autistid. Kõikidele emadele on raske taluda beebi pidevat kisa ja lakkamatut tähelepanuvajadust. 7 elukuuks on ema tavaliselt väsinud ka ja jõuvarud on otsas.

Võibolla mõjus ärritavalt idee, et KOV peaks maksma kinni tugiisiku, aga lapse isal ei ole nagu asjagi oma lapsega ja oma naise probleemidega. Tema peab töötama ja kogu lugu. Aga kui TA näiteks haigestuks ja ei saaks enam beebi eest hoolitseda? Siis peaksid ju isa ning vanavanemad lapse eest hoolitsema hakkama. Või pannakse laps lastekodusse, sest “isa peab töötama”.

Ma arvan siiski, et isa peab lapsega tegelema hakkama. Laps vajab tähelepanu ja teeb lärmi veel palju aastaid. TA peab võimalikult varakult ennast maksma panema ja isa lapse eest hoolitsemisse kaasama.

Mulle väga meeldisid kägu 13.55 nõuanded, kuidas stressiga kohaneda ja oma sotsiaalset toimetulekut arendada. See on tõesti tõsi, et ka autistid suudavad kohaneda ja areneda. Paljud autistid on väga head lapsevanemad. Usun, et ka teemaalgataja suudab seda.

#3944320:

#3944302:

Lihtsalt veidi imestama paneb, et enne lapsevanemaks saamist pole üldse lastega kokkupuuteid olnud. Muidugi on selles vanuses beebidega raske ja samasuguseid tundeid elavad läbi kõik emad, mitte ainult autistid. Kõikidele emadele on raske taluda beebi pidevat kisa ja lakkamatut tähelepanuvajadust. 7 elukuuks on ema tavaliselt väsinud ka ja jõuvarud on otsas. Võibolla mõjus ärritavalt idee, et KOV peaks maksma kinni tugiisiku, aga lapse isal ei ole nagu asjagi oma lapsega ja oma naise probleemidega. Tema peab töötama ja kogu lugu. Aga kui TA näiteks haigestuks ja ei saaks enam beebi eest hoolitseda? Siis peaksid ju isa ning vanavanemad lapse eest hoolitsema hakkama. Või pannakse laps lastekodusse, sest “isa peab töötama”. Ma arvan siiski, et isa peab lapsega tegelema hakkama. Laps vajab tähelepanu ja teeb lärmi veel palju aastaid. TA peab võimalikult varakult ennast maksma panema ja isa lapse eest hoolitsemisse kaasama. Mulle väga meeldisid kägu 13.55 nõuanded, kuidas stressiga kohaneda ja oma sotsiaalset toimetulekut arendada. See on tõesti tõsi, et ka autistid suudavad kohaneda ja areneda. Paljud autistid on väga head lapsevanemad. Usun, et ka teemaalgataja suudab seda.

Terve su tekst on täis valesid eeldusi, seega vastama ma ei hakka. Lihtsalt mainin, et lapse isa tegeleb lapsega rohkem kui mina.

Alguses TA kirjutab, et on lapsega üksi ja haigestumise korral jääks koju tema lapsega, sest mees on mingi FIE, ja ei saa jääda. Nüüd kirjutab, et tegelikult ongi isa rohkem lapsega kui tema. Kumb on siis?

#3944302:

Lihtsalt veidi imestama paneb, et enne lapsevanemaks saamist pole üldse lastega kokkupuuteid olnud. Muidugi on selles vanuses beebidega raske ja samasuguseid tundeid elavad läbi kõik emad, mitte ainult autistid. Kõikidele emadele on raske taluda beebi pidevat kisa ja lakkamatut tähelepanuvajadust. 7 elukuuks on ema tavaliselt väsinud ka ja jõuvarud on otsas. Võibolla mõjus ärritavalt idee, et KOV peaks maksma kinni tugiisiku, aga lapse isal ei ole nagu asjagi oma lapsega ja oma naise probleemidega. Tema peab töötama ja kogu lugu. Aga kui TA näiteks haigestuks ja ei saaks enam beebi eest hoolitseda? Siis peaksid ju isa ning vanavanemad lapse eest hoolitsema hakkama. Või pannakse laps lastekodusse, sest “isa peab töötama”.

Püha issanda rist inimene otsi abi endale. Kuidas sul tuleb üldse pähe võrrelda autisti tavalise inimesega? Sinu väide on nagu artriidihaigele öelda et maratoni jooksmine on kõigile raske… ära virise ja jookse.

#3944637:

Kas see TA on see kägu, kellel teises teemas naaber küsimas käis kas laps on terve, et kogu aeg nutab? Täpselt samas stiilis vastab neile, kelle küsimused talle ei meeldi.

Ei ole, mul (teemaalgatajal) on 8-kuune laps ja tema tekstist küll ei nähtu, et tal lapsehoidja oleks. Aga ütle mulle, kellele sellised lahmivad tekstid ja parastavad küsimused peaksid meeldima, nagu üks kägu siin loobib ja kellele ma pole nõus vastama enam?

Iga inimene, sh eriti atüüpiline inimene on erinev, ja nende probleemid ja taluvusastmed iga probleemi osas on erinevad. Mõistan, kui autistina sul see teadmine empaatiliselt puudub, aga kirjandusest pole ka silma hakanud? No nüüd siis tead! ????

#3944736:

#3944727:

Ma ei tahtnud küll seda mainida, aga ma olen ise ka autismidiagnoosiga ja mul on 4 last. Nendest 2 on puudega, sest vaata, autism ja muud neuroloogilised iseärasused on pärilikud ja lisaks kipuvad ka võimenduma, mida põlvkond edasi. Ma arvan ise küll, et mina kui autist ei ole tavalisest inimesest väga palju erinev. Õigemini, ma arvan, et autistid on ka tavalised inimesed, mitte mingisugused imeloomad. Minule autistina laste kasvatamine väga sobib. Seetõttu ma arvan, et TA probleemid on tingitud millestki muust, kui tema spektrisolemisest.

TA, kui sa poleks praegu seda diagnoosi saanud, mida sa siis teisiti teeksid? Lapse eest tuleb ju ikka sama moodi hoolitseda.

Tegelikult arvan, et kui kõik inimesed kohustuslikus korras analüüsi läbiks, siis suur osa neist ka mingit sorti autismispektri saaksid. Kuid elu liigub ka ilma selle diagnoosita ju ikka sama moodi edasi.

Ma ei näe võimalust, et ma poleks seda diagnoosi saanud, sest sattusin oma sensoorsete probleemide pärast haiglasse, kus veetsin üle kuu aja. Nii palju kui mina aru saanud olen, siis autistid võivadki olla väga erinevad, ehk siis erinevad nii võimete kui ka probleemide osas. Mul on hea meel, et paljud autistid suudavad probleemideta lapsi kasvatada. Mina suudan ka väga palju asju teha, mida teised autistid ei suuda. Ja mul on nii ääretult kahju, et mu võimed pole nii head lapsega seonduvate sensoorsete aspektidega toime tulemises.
Kas kujutate ette, kui kohutav on emana midagi sellist tunda? See pisike laps, keda ma 9 kuud kandsin ja kes on mulle kõige kallim maailmas, tekitab minus nii halbu reaktsioone. See süütunne on nii suur lihtsalt. Mul on abi vaja ja otsin seda kõikjalt, kuskohast see võimalik on. Muidugi peab lapse eest hoolitsema ja ma tahan seda, aga ma ei suuda ennast kontrollida sellistes olukordades lihtsalt. Ja tõesti, mul polnud aimugi sellest, varasemalt lastega nii pikka kokkupuudet ei olnud. Arvasin, et minust saab hea ema. Alles pidevalt selles asjas sees olles tekkisid probleemid…

#3944302:

#3943924:

#3943863:

Mul ei ole sama diagnoosi, aga vahel on mul sarnased probleemid. Minu emotsioone aitab juhtida, kui ma tean mida mingis olukorras teha, ja millal ei olegi midagi teha. Võib-olla aitab sind raamat Happiest Toddler on the Block. See on mulle nagu piibel, olles õppinud sealt efektiivsemad nö käitumismaneerid, saan ka iseeendaga paremini hakkama.

Kui heli ainult ja puhtalt füüsiliselt/sensoorselt häirib, eks tuleb seda samamoodi summutada – klapid, mürasummutavad (elektroonilised) kõrvaklapid või väga pahas olukorras enda ja lapse ohutu eraldamine lühikeseks ajaks (minut-paar, lapsele ohutus ja nö mittekaristavas keskkonnas).

Aitäh soovituste eest. Klappe olen proovinud, aga sensoorsed probleemid tekivad pigem kisa, näoilmete ja puudutuste koosmõjul ja lihtsalt niiii raske on mitte teda eemale lükata sel hetkel ja karjuda. Armastan teda väga ja süütunne on suur.

#3943799:

Sa pead ikka ise oma lapse üles kasvatama, seda tööd ei saa ükski tugiisik sinu eest ära teha. Lapsed teevadki palju lärmi ja tahavad vanematega füüsilises kontaktis olla. Spekter või mitte, aga seda sa pidid ju enne teadma, kui otsustasid emaks saada. Nüüd tuleb püüda kohaneda. Vähemalt tead ühega piirduda. Las isa ja vanavanemad aitavad nii palju, kui võimalik.

Vabandust, aga miks selline halvustav toon? Mul polnud aimugi, et selline asi mind nii endast välja võib viia või et ma olen autismi spektril. Varasemalt hoidsin lihtsalt rohkem omaette ja alles pärast sünnitust ilmnesid probleemid lastega seonduvate loomulike situatsioonidega, sest olen pidevalt asjas sees. Muidugi piirdun vaid ühega. Kahjuks elukaaslane mind eriti ei mõista ja ei saa minu probleemist aru. Ma tunnen ennast nii halvasti koguaeg, sest temal on vaja tööd teha, aga mina ei saa lapsega üksi hakkama.

Vanavanemaid jms sugulasi mul ei ole ja lapse isa vanemad on tööl pidevalt.

Lihtsalt veidi imestama paneb, et enne lapsevanemaks saamist pole üldse lastega kokkupuuteid olnud.

Muidugi on selles vanuses beebidega raske ja samasuguseid tundeid elavad läbi kõik emad, mitte ainult autistid. Kõikidele emadele on raske taluda beebi pidevat kisa ja lakkamatut tähelepanuvajadust. 7 elukuuks on ema tavaliselt väsinud ka ja jõuvarud on otsas.

Võibolla mõjus ärritavalt idee, et KOV peaks maksma kinni tugiisiku, aga lapse isal ei ole nagu asjagi oma lapsega ja oma naise probleemidega. Tema peab töötama ja kogu lugu. Aga kui TA näiteks haigestuks ja ei saaks enam beebi eest hoolitseda? Siis peaksid ju isa ning vanavanemad lapse eest hoolitsema hakkama. Või pannakse laps lastekodusse, sest “isa peab töötama”.

Ma arvan siiski, et isa peab lapsega tegelema hakkama. Laps vajab tähelepanu ja teeb lärmi veel palju aastaid. TA peab võimalikult varakult ennast maksma panema ja isa lapse eest hoolitsemisse kaasama.

Mulle väga meeldisid kägu 13.55 nõuanded, kuidas stressiga kohaneda ja oma sotsiaalset toimetulekut arendada. See on tõesti tõsi, et ka autistid suudavad kohaneda ja areneda. Paljud autistid on väga head lapsevanemad. Usun, et ka teemaalgataja suudab seda.

Olen kolme autistliku lapse ema ha tõenäoliselt on mul endal ka need jooned.

Minul isiklikult oli oma lapsega esimene kokkupuude imikuga. Polnud tuttavatel ega ka lähedastel neid.

Soovitan sama probleemiga pöörduda erivajadusega laste teemasse, seal põhiliselt just autismiteemad ja kogenud emad. Samuti on facebookis gruppe, kust saate nõu- täiskasvanud aspergeritele/autistidele, autismiliit. Pöörduda tugigruppidesse jne.

#3943623:

TsiteeriKommentaarist

Kuidas sa enne said tööl käia?