Läksin oma lapsukesega neuroloogi juurde kuna temaga ei ole kõik korras. Lapse kõne on hilistunud ja ta ei ole eriti seltsiv ka. No mure on. Neuroloog teeb meile varsti ajuuringud, logopeed ootab meid tagasi alles mais. Kardan, et lapsel kahtlustatakse autismi? Keegi muidugi pole sellele isegi vihjanud, veel.
Panen siia kirja tema käitumise- arengupunktid. Kes on asjaga kokku puutunud, kas oskate öelda, kas on kõrvalekalded.
Laps on 2.5 aastane ja viimastel kuudel on hakanud kõne arenema. Praegu suudab ta sõnu järele öelda. Raskemad sõnad ütleb ka, aga muidugi lühendatult ja kõlaliselt ligilähedaselt. Räägib kahesõnalisi lauseid. Paneb kokku nimi, omadussõna ja tegusõna- mõmmi tudub, kuum ahi jne. Teab, kelle oma- minu oma, emme oma, issi oma. Kuulab raamatust lemmiklugusid. Ettelugemine meeldib (paar head lugu mida loeme) Nüüd oskab juba ise mõned sõnad ise öelda mis jutus tulevad. Teatud kohas kõsin tema käest, et mis karu õtles, siis laps vastab ja sama hüüatava intonatsiooniga. Matkib hääletooni. Mänguasjadega usin mängija ei ole, aga tal on kogu aeg midagi käes. Need asjad vahetuvad. Aga kui kutsun teda näiteks mängima, siis tuleb. Natuke mängime. Joonistame ka, aga vahel läheb tegevusega hoogu ja plätserdab lauda värviseks. Puzzlesid (puidust) paneb õigesse auku ja mängib 4 tahvlit mitu korda järjest läbi. Tuleb alati minuga kaasa kui kutsun teda midagi koos tegema- näiteks nõusid kappi panema. Sööb ammu ise, aga kipub asju või kätt joogitassi pistma. Potil käib, aga kakada kardab. Arsti juures on võimatu käia. Läheb kohe krampi ja tahab ära minna. Üldse võõraid võõristab, aga kodus ületab ennast ja veidi ikka suhtleb. Ära ei jookse, viibib vabalt samas ruumis. Sama on külas olles. Teiste lastega ei mängi, aga vaatab mängu kõrvalt. Või jookseb omaette. Õues läheb laste lähedusse, aga kontakti ei otsi. Teab tuttavaid lapsi. Lapsed tema juurde tulla tohivad, ise õue minna ei taha. Üldse on meil iga asja peale suur- ei taha. Õues olles tahab varsti tuppa. Isegi siis, kui just on jooksnud lõbusalt mõne lapsega koos. Ja kui õues küsin, et kas läheme selle juurde, saan vastuseks- ei taha. Silma vaatab ja kontakti temaga saan.
Muret teebki see sotsiaalne külg ja muidugi kõne. Mõnikord on löönud ennast ja mind ka kui mingi mure tal on.Ahjaa- jalad on ka ülepinges veidi. Kõnni ja jookseb hästi, aga käib tihti varvastel. Kui keelan, siis käib normaalselt.
Teema: autismi vm arenguhäirega väikelaps peres.
Olen kolme lapse ema, eluaegne lapsehoidja ja lasteaednik, elu on küll veel lühike olnud, olen 30. olen hoidnud pikaajaliselt erivajadustega lapsi, autisti, down sündroomiga last ja kurt-tumma. hetkel töötan sõimes 2-3-astastega. Sa kirjeldad tavaliselt 2,5-aastast last! Minu endal apsed on küll väga seltsivad kõik 3 aga tööl olen kokku puutunud lastega kes pelgavad võõraid ja silmsidet väldivad. 2,5-aastane ei mängigi veel teistega, seda nimetatakse arenguliselt kõrvuti mängimiseks, et tegutsetakse lähestikku aga erinevate esemetega.
Ma ei saa aru miks ja kuidas Sa eriarstide juurde sattusid?
Tundub täitsa normaalne laps olevat. Mul sõbranna pooleteise aastane ütleb 7-sõnalisi lauseid ja mõistab põhjus-tagajärg seoseid (kärbes lendas lambi peale – lamp kukub alla:)) Aga samas sugulase kahepoolene nämmutab niisama 2 sõna. Lapsed on erinevad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tundub täitsa normaalne laps olevat. Mul sõbranna pooleteise aastane ütleb 7-sõnalisi lauseid ja mõistab põhjus-tagajärg seoseid (kärbes lendas lambi peale – lamp kukub alla:)) Aga samas sugulase kahepoolene nämmutab niisama 2 sõna. Lapsed on erinevad.[/tsitaat]
Tahtsin just sama vastata.
Milline spetsialist on sulle üldse öelnud, et lapsega on midagi halvasti?
Kõik on ju täpselt nii nagu olema peab.
On palju lapsi, kes on rääkima hakanud alles 3.aastaselt ning ka seda loetakse täiesti normaalseks.
Autistliku lapse kõne areneb enamasti tavalastega sarnaselt, kuid ühel hetkel (3-4 -aastaselt tavaliselt) hakkab kiiresti taandarenema.
Minu 3 last on kõik hakanud rääkima alles pärast kolmandat eluaastat.
Tavaliselt ei vaja laps kuni 3nda eluaastani aktiivset suhtlemist teiste lastega, kuna koos õpitakse mängima alles pärast 3ndat eluaastat. Kuni selle vanuseni mängivad lapsed enamasti omaette.
minul on autistist laps, üks autistlike joontega laps ja kaks normaalselt last. Lisaks töötanud lasteaias, erikoolis, lastekodus.
No see mida kirjeldasid, see on täiesti tavaline laps. Ok, ei ole selline keskmisest arenenum, aga et oleks arengus maha jäänud, seda nüüd küll mitte.
Seega küsiks ka, et mis põhjusel su laps üldse eriarstile suunati?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Neuroloogi juurde panin aja kui laps oli 2,2 aastane, sest tal ütles vähe sõnu. Neuroloog saatis logopeedile. Aga kuna laps mõlema arsti juurest üritas ära põgeneda, siis kohe see ära märgitigi. Ja logopeed märkis, et kevadel oleks hea psühholoogile näidata.
Selline asi on meil ka, et lapsel üks koer natuke hullamisehoos naksas ja laps nüüd päevas mingi ikka kordi käib käsi ees, et kutsu tegi, kutsu ai. See tegevus on ok? Kas see ei ole see nn sõnade kordamine mida autistid teevad?[/tsitaat]
Kle rahune maha, laps sai lihtsalt haiget ja räägib seda sulle. Kui 6-aastane nii teeks, siis ma kahtleksin. Mu lapsel jäi 2 nädalat tagasi sõrm ukse vahele ja ta räägib seda siiani kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad… Su laps on täiesti normaalne.
Sul on absoluutselt normaalne laps 😀
Mu poeg hakkas rääkima kolmeaastaselt. Võibolla oleksin ka hakanud muretsema, aga kuna ma teadsin, et mu kõrgharidusega äärmiselt intelligentne abikaasa hakkas omal ajal rääkima neljaaastaselt, siis ei teinud ma sellest mingit numbrit 😉
Praegu mul teine laps on 2a1k ja noh, umbes 30 sõna teab, kahesõnalisi lauseid moodustab.
Arst ütles, et 30 sõna on täitsa okei :), kui käisime 2a läbivaatusel.
Kui lapsel midagi erutavat juhtub, siis ta räägibki sellest asjast päris pikka aega ja kuna ta oskab vähe sõnu, siis paraku tavaliselt kahe sõnaga 😀 Meil on \”kass aiai\” ja \”oota buss\” olnud pikka aega märksõnad, sest kass tegi aia ja talle jubedalt meeldib bussiga sõita.
Mõned lapsed ongi pelglikud. Küll paremaks läheb, lihtsalt väike turvalisusekriis. Tasapisi harjutada uute situatsioonidega.
Rahune ja lase oma lapsel omasoodu ja omas tempos areneda.
Kas mõni medtöötaja on sulle öelnud, et lapsega ei ole kõik korras või diagnoosisid ise?
Kolma lapse emana ütleksin, et sul on täitsa tavaline laps. Paljude laste (eriti poiste) lausetega kõne arenebki välja alles peale 3-ndat eluaastat. Ja seltsimine või mitteseltsimine on teatavasti täiesti individuaalne iseloomujoon, mitte puue:)
Absoluutselt normaalne laps su kirjelduse põhjal. Võta nüüd nats vabamalt ning ära riku asja ise ära. Laps ju tunnetab su hirmu, et temaga ei ole kõik korras ning võib juba sellest pingesse minna.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mul on tütreke 🙂 Arstide kohapealt niipalju, et logopeedi hinnangus oli, et talle ei meeldinud lapse olek (seal ta tegi mõned vajalikud tegevused ära ja siis tahtis koju ja rammis jõuga ust). Ja neuroloogil ta nuttis alguses, aga pärast (kui kuulis, et hakkame kohe ära minema) isegi mängis veidi ja tegi tataa. Kevadel tahetakse last uuesti näha.[/tsitaat]
2,5-aastaselt on laste kõige suurem jonniperiood. Ime siis, et ta arsti juures nutma või koju kippuma ei hakanud (seda võivad nad 4-aastaselt kah veel teha:). Ilmselgelt pole su lapsel suurt häda midagi, aga eks arstid peavad ju kah näitama, et tööd teevad ja tagasi kutsuvad:)
Muide, mul on endal kah vahel lastega mõne arsti jutust jäänud mulje, et mu laps on ikka väga-väga haige. Üks oli sündides kollase nahaga ja hakkas lausetega rääkima alles 4-aastaselt, teine hoidis imikuna pead viltu ja hakkas käputama alles 5-kuuselt, kolmas istus esimesed 6 eluaastat külas käies mul süles nagu hapukurk ja keeldus teiste lastega mängimast jne jne. Praegu on kõik tublid ja terved ja usun, et suuresti just tänu sellele, et ma arstide juttu väga tõsiselt ei suhtunud ja kõikidel neil loomulikku teed pidi areneda lasin.
Lapse käitumine arstil näitab ainult seda, mille pärast tegelikult logopeedile alla 3a lapsi ei viida! Noh, isegi juba veidi vanem võiks olla.
Sest nad ei tee koostööd, võivad võõrastada jne.
Mu plika vahel ka perearsti juures lihtsalt lambist nutab ja tahab jalga lasta. Poiss läks 2,5aastaselt kõrvaarstil hüsteeriasse ja lahkusime sama targalt.
Muide- mu mehe kohta, kes hakkas 4a rääkima, ütlesid arstid kunagi, et tema alu saavutuseks jääb põhikooli lõpetamine 🙂
Usu oma lapsesse ja lihtsalt naudi temaga koosolemist, lase vabaks.
Kolme lapse emana julgen öelda, et sa kirjeldad täiesti tavalist kaheaastast. See on täiesti normaalne, et ta teistega ei mängi, ei peagi mängima. Minu keskmine laps keeldus absoluutselt teiste laste poole vaatamast ka, suure õega kodus mängisid küll, aga võõrastest lastest vaatas ta mööda. See tahan-ei taha jätkub veel pikalt ja ega nad ise ka päris täpselt ei tea, mida nad siis õigupoolest tahavad. See sõnade ja lausete korrutamine on normaalne arenguetapp, laps ootab sinu kinnitust oma lausele. Tavalisest ei või jaa vastusest neile ei piisa, sa pead järgi kordama terve lause nt. laps korrutab pidevalt kutsu hammustas, kutsu hammustas jne jne, siis sina pead talle vastu ütlema jah, kutsu hammustas, sul oli valus. Ja niimoodi laiendad igat vastust, see on lapse üks arenguetappidest, niimoodi tema lauseid toetades õpib ta sõnu, õpib aru saama nendest seostest ja tagajärgedest, mida üks või teine asi endaga kaasa toob.
Väga palju sinu kirjeldustest ühtib minu kolmeaastase poja omaga kui ta oli sama vana. Rääkis vähe, iga asja kohta oli ei taha, ei tee, korrutas pidevalt ühtesid ja samu lauseid, ladus autosid ritta jne, no ei ole ta autist.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen kolme lapse ema, eluaegne lapsehoidja ja lasteaednik, elu on küll veel lühike olnud, olen 30. olen hoidnud pikaajaliselt erivajadustega lapsi, autisti, down sündroomiga last ja kurt-tumma. hetkel töötan sõimes 2-3-astastega. Sa kirjeldad tavaliselt 2,5-aastast last! Minu endal apsed on küll väga seltsivad kõik 3 aga tööl olen kokku puutunud lastega kes pelgavad võõraid ja silmsidet väldivad. 2,5-aastane ei mängigi veel teistega, seda nimetatakse arenguliselt kõrvuti mängimiseks, et tegutsetakse lähestikku aga erinevate esemetega.
Ma ei saa aru miks ja kuidas Sa eriarstide juurde sattusid? [/tsitaat]
Ja ikka ei tea, et kurt-tumma inimest tegelikult ei ole olemas?
Miks sa solgutad seda last mööda eriarste? Sul on täiesti okei laps. Olen autisti ja aspergeri ema ja need lapsed samas vanuses ütlesid mõlemad kaks sõna ja need mõlemad olid nimisõnad. Kui su laps juba kasutab tegusõnu, paneb sõnu kokku, vastab küsimustele, siis ei ole muretsemiseks küll vähimatki põhjust praegu.
Sul on täiesti tavaline kaheaastane. Ära lase end siinsetest imelaste emade kirjutistest häirida.
Võin omalt poolt öelda, et mul vanem laps hakkas väga varakult rääkima, täislausetega ja arukalt, nüüd aga lõpetas kutsekooli ja ise ütleb, et ta pole teoreetilise ala inimene ja edasi õppida ei taha.
Noorem laps hakkas kolmeaastaselt korralikumalt rääkima, aga kuni koolini aegajalt korrutas mingeid sõnu, lauseid, leiutas oma sõnu ja jättis kergelt ullikese mulje. Samas akadeemiline võimekus ja huvi on tal suurem, kui vanemal lapsel oli samas vanuses, üldse paistab teoreetilistel aladel nutikam olevat. On öeldud, et tal on \”aspergeri jooni\”, aga kui nii võtta, siis võib üht või teist aspergeri joont päris paljudel lastel leida. Häbelikke ja kinnisi lapsi on ka teisigi.
Ära lapsel hüpohondriat tekita.
autism on moehaigus, sest autist on normaalinteligendiga
[small]Agne74 kirjutas:[/small]
[tsitaat]autism on moehaigus, sest autist on normaalinteligendiga[/tsitaat]
Enamus autiste tegelikult ei ole normintellektiga, see on siiski üsna haruldane juhus. Mõnedel on arenenud kognitiivsed võimed mõnes üksikus kindlas valdkonnas.
http://et.wikipedia.org/wiki/Autism
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma kardan kogu aeg, et äkki ühel päeval ei taha ta enam üldse kuhugi minna. Praegu ütleb, et ei taha, aga saame ikka kaubale. Ja kardan, et äkki kaob tal see vähenegi huvi laste vastu ära. Ma olen end sellesse teemasse juba nii sisse mässinud, et tõesti, ma jälgin oma last kullipilguga- iga tema liigutust ja sammu ja käitumist 🙁 No laps võidab sellest niipalju, et ma tõesti kogu aeg olen tema päralt- räägin, näitan, mängin, joonistan, kleebin jne Ikka seepärast, et veenduda, et tal on ümbritseva vastu huvi ja et ta areneks. Õue minnes süda väriseb sees, et kas ta tahab laste juurde minna või tahab koju. Mäletan, et laps oli 1,9 aastane kui esimest korda lasin peast mõtte läbi, et äkki ei ole kõik korras. Seda siis kõne pärast. Hakkasin teemat uurima ja panin aja neuroloogile.
Mul laps nagu pelglik ei olegi. Tundub selline tahan-ei taha tüüp. Või õigemini oleks öelda, et ta ei usalda kõiki võõraid. Mõni võõras on teda kohe sülle haaranud ja polegi probleemi olnud. Lastega sama lugu. Müttab lastega koos ja siis mingi aja pärast ütleb \”tuppa\”[/tsitaat]Ühesõnaga kokkuvõttes me võime järeldada, et su lapsel probleemi pole, Sinul on. 🙂
Ole nüüd. Ta on ju alles 2,5 aastane. Miks sa ootad temalt liiga palju.
Mu laps hakkas teiste vastu huvi tundma alles 3 aastaselt. Varem oli ka kõik \”ei taha\” ja \”ära\”. Arsti juures on siiani käitunud nagu metsaline, sest ta lihtsalt kardab.
Su laps mõistab kõne ja käsklusi. Mis puutub ühe mõtte kordamisse, siis seda nad teevadki aeg-ajalt, kui mingi asi neile oluline tundub-nad ei saa ajafaktorist aru. Mu laps oksendas esimest korda elus 2,5 aastaselt ja hetkel kolmesena veel räägib sellest.
Ah, et paeb asju joogitassi?!!! Mu kolmene solberdaks mängult \”veetorus\” hea meelega, kui ma lubaks.:D
Sotsiaalsus üleüldse on väga individuaalne.
Läheb arsti juures krampi ja tahab ära? Kas sina ei tahaks või? Mina küll tahaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja ikka ei tea, et kurt-tumma inimest tegelikult ei ole olemas?[/tsitaat]
See väide äratas mu tähelepanu- kuidas ei ole kurttumma inimest olemas? Mu oma vanaisa ja vanaema olid kurttummad, kas tänapäeval siis on kurttummad välja juuritud?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]http://kukupaike.blogspot.com/2007/11/kurt-vi-kurttumm.html[/tsitaat] Tänan, hea teada. Kuna minu kallid oma elust vähemalt 50 esimest aastat olid nende andmete järgi ametlikult kurttummad, siis las nii jääda. Kui aus olla, siis ega kurt inimene räägib küllaltki arusaamatult tavalise kuulja jaoks. Selleks on vaja kõrva treenida, et kurdi kõnet mõista. Hääldus ja lauseehitus on ikka omapärane, ja kes ei ole harjunud, ei saa midagi aru. Mäletan, et kunagi üliõpilasena kohtasime vabaõhuüritusel hädas kurti, kellest ei saanud keegi midagi aru. Ta rääkis häälega, aga inimesed naersid ja ajasid ta minema. Mina oma tausta tõttu sain temaga räägitud. Isegi suu pealt lugemiseks on vaja teistsugust lauseehitust ja intonatsiooni.
Vabandust, teemaalgataja, sinu laps on täiesti normaalne, kõigile ei peagi arstid meeldima.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See väide äratas mu tähelepanu- kuidas ei ole kurttumma inimest olemas? Mu oma vanaisa ja vanaema olid kurttummad, kas tänapäeval siis on kurttummad välja juuritud?
[/tsitaat]
Kurt ei tähenda tumma. Suurem osa kurte on täiesti võimalik rääkima õpetada. Ja ka need, kes päris rääkima ei hakka, ei ole tummad. Huvitav, et inimesed seda ei tea, kui nii lähedased kokkupuuted olemas.
Minu laps ütles kaheselt mänguväljakul, et emme lähme ära nii palju lapsi on. Külas käia üldse ei saanud, kohe nõudis õue ja autosse.
Kolmeselt mänguväljakul muud ei kuulegi, kui et \”kas mõni laps veel tuleb, äkki ikka tuleb\” Külas käia meeldib ja lasteaias on ka täitsa okei.
Mu hea tuttava emale öeldi ka, et vabandage, teie laps on debiilik (oli siis 2-ne). Aga nüüd on kõrgelt haritud ja isega aasta õpetaja tiitli saanud spetsialist 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
