Teema: Autismispektrihäirega laps?

Autismispektri jooni on küll minu meelest. See käed kõrvadel teema – vaata seda 2-minutilist videot – https://www.youtube.com/watch?v=M20DIK1Yt3A – see selgitab päris hästi seda, mida need lapsed tunnevad.

See, et midagi ei jää pähe (luuletus) ja numbrid jäävad hästi (100 komakohta on minu kui täiskasvanu jaoks täielik müstika, ise küll seda ei suudaks!), see nagu viitaks natuke Aspergeri sündroomile, aga tal on sõpru, s.t. mitte 1, vaid rohkem, see on hea.

Orienteerumisteema võib olla igal lapsel, samamoodi päris paljud lapsed nokkimise ja ebaõigluse peale reageerivad üle. 13-aastaselt võiks muidugi reageerimine juba natuke pidurdatud olla, s.t. saab aru, et igas olukorras ei ole mõistlik plahvatada, samas hakkavad 13-aastaselt juba puberteediplahvatused. Tegu on poisiga, nagu ma aru saan?

Kuidas tähelepanuga üldiselt on? Kui on koolis ikkagi head hinded – ka mitte nendes ainetes, mis otseselt huvi pakuvad, tundub, et saab ise süsteemile pihta ja ei vaja väga ranget päevakava, ei unusta tohutult (asju, sündmusi, ajataju) ?

Kui tahad kindlat diagnoosi, võid käia mõne lastepsühholoogiga rääkimas, kes saadab uuringutele ja teiste spetsialistide juurde, kui näeb vajadust (logopeed jne). Lihtsam on, kui otsid ise näiteks raamatutest ja artiklitest infot (nagu sa vist oledki teinud, kui kõnekäändude jm teemasid tead uurida lapsel juba?), raamatutest on päris hea see õhuke “Aspergeri sündroom”, https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?13998 ja siis erinevad autistide külgi selgitavad raamatud, neist ei oska kahjuks ülevaadet anda, mul on kodus “5 küsimust” http://www.apollo.ee/catalogsearch/result/?q=viis+k%C3%BCsimust , aga pole jõudnud läbi lugeda.

Mis siis ikka muud kui elad temaga rahulikult edasi, aitad nendes asjades, milles ta vajab abi, ruumiline taju vist väga palju paremaks ei lähegi, aga treenida ikka tasub 🙂 – mina olen täiskasvanunagi väga kehv orienteeruja, samas minu aspi-joontega poeg on nõrk hoopis inimeste nägude ja nimede meeldejätmises – need lihtsalt ei ole tema jaoks olulised (ka peale 2 aastat samas klassis käimist ei suuda ta kõigi tüdrukute nimesid ja nägusid kokku ajada (kuigi klassis on 5 tüdrukut!). Kõneldes kasutab ta pisut teistsugust keelt kui teised, kuna on väga palju lugenud ja sealt on teatud kirjanduslikud väljendid lihtsalt tema keelde sisse jäänud, ebaõiglus ajab teda kiirelt endast välja jne.

Armasta teda sellisena nagu ta on, ega see diagnoosisaamine või selle puudumine teda teiseks inimeseks ei tee.
Ole õnnelik, et neid “kahtlasi” jooni on tal piisavalt vähe, need pole tema elu seganud nii palju, et teda näiteks teiste lastega kokku lasta üldse ei õnnestu või et peaks iga päev rohtu võtma, et ta suudaks õppimisele keskenduda. Ole tänulik, et ta sulle seltsiks on ja kui vaja, kaitse teda, nagu sa ikka oled vajadusel teinud 🙂

Sa kirjeldad nagu minu tütart, tema hetkel 16-aastane. Meie oleme saanud diagnoosiks autismispektri häired/asperger. Meil on ta nõrkuseks just matemaatika ja reaalained, tugev on õigekirjas, keeltes. Samuti hoiab väga omaette, ise on sellega täiesti rahul. Mälu on väga valikuline, selle, mis ei huvita unustab koheselt, samas on tal detailselt meeles aastatetagused sündmused kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega, ta võib isegi üles lugeda kellel mis seljas oli. Suhtleb hästi endast natuke noorematega ja käib juba aastaid loomasõprade ringis. Omast kogemusest võin öelda, et diagnoosi saamiseks läks väga kaua aega ja erinevate psühhiaatrite ja neuroloogide mööda jooksmist. Ning ega see teadmine kokkuvõtteks midagi ei muutnud. Praegu on tal käsil põhikooli lõpetamine ja abiks on rohud, mis aitavad keskenduda. Natuke on läinud kergemaks peale ravimite kirjutamist, saab oma asjadega iseseisvalt paremini hakkama. Kuna ma ise olin lapsena hästi seltskondlik, siis oli mul algul raske endale tunnistada, et tema võib olla õnnelik ka siis, kui tal sõpru ei ole. Nüüd olen aru saanud, et tema jaoks on olulised hoopis muud asjad, tema elu liigub natuke aeglasemas tempos, lihtsalt loodan, et ta suurena oma asjadega hästi hakkama saab, misiganes eriala ta endale valib. Ja seda peab ka ütlema, et ta on erakordselt heasüdamlik, abivalmis ja sõnakuulelik laps. Mingeid puberteediea pöörasusi meil ei ole tulnud taluda. Tal on vaja lihtsalt oma ruumi ja aega, ning mõistmist.

Lugesin teksti ja võin ka öelda, et tegemist võib olla niiöelda kokteiliga. Autist (see ka laialivalguv diagnoos, sest autiste on nö raskemaid ja kergemaid) ja asperger (mis samuti laialivalguv diagnoos). Hinded koolis on head, kuid sotsiaalne pool (kirjeldasid, et ütleb otse välja ja kui miski ei meeldi, saab teine üle kukla) on nõrgem.
Küsid, kas on mõtet neurolooge ja psühhiaatrit külastada ja lapse olukorda leevendada. Nii ja naa. Olen üsna kindel, et lapsele määratakse ravimid, kuid need ei pruugi sobida (vaja katsetada erinevaid ravimeid) ning see, millal see mõjuma hakkab, võtab aega päris palju. Kui ta koolis hakkama saab ning üldiselt on kõik hästi, siis mina ei soovitaks seda psühhiaatrite kadalippu läbima hakata. Sinu pojale on vaja üsna rutiinset päevakava, õigemini kindlat. Ei hakka sellest detailsemalt rääkima, eks tead ise kindlasti paremini, mis ja kuidas teile sobib.
Olen üsna palju kokku puutunud autistide ning aspergeritega. Iga nö juhtum on erinev, iga laps on ainulaadne ja iga laps on tore ja armas! Jõudu!

No ma seda ravimite määramist väga ei pelgaks. Ka minu 13-aastasele aspergerile tahtsid pedagoogid eelmises koolis kangesti tablette määrata. Samuti nõustamiskomisjonis peeti elementaarseks, et selline laps peaks rohtude peal olema. Just psühhiaater oli kindlalt rohtude vastu. Et asperger on käitumishäire, mille puhul rohud ei muuda midagi. Nüüd laps juba 4. aastat teises koolis, mis talle väga sobib ja mingeid tablette pole tõepoolest vaja läinud.