Teema: Autist ja tantsimine

Tüdruk on 10 aastane ja nende koolis alustab sügisest peotantsurühm. Laps on ise on paar korda asja maininud.
Seni on saanud läbi häda tavakoolis hakkama, aga probleeme on, kuna laps n.ö omas maailmas, näib teistele kui hajameelne uimerdaja. Rahvatants sobiks ilmselt tõesti paremini, aga seda meie koolis ei õpetata.

Tänud vastajaile!

Üldiselt on elukogemused näidanud, et tavakoolide õpetajad, üldse n.ö inimesed tänavalt, võivad erivajaduste osas olla küllaltki \”rohelised\” ja teadmatud. Kui mainida mõnele õpetajale (või huviringi või trenni juhendajale), et see laps on pisut teistsugune, siis ei saa paljud pedagoogid pihta, et mida nemad nüüd tegema peaksid, mismoodi seda teistsugust last kohtlema või üldse, kui palju talt nõuda ehk oodata võiks.

Olen isiklikult kohanud lausa sellist juhtumit, kus õpetaja, saades teada et tegemist on teistsuguse lapsega, loobus selle lapse õpetamisest üleüldse. St, teisi õpetas, teistele seletas, aga see laps oli tema jaoks kui tühi koht, järjest lapsi juhendades \”hüppas\” ta sellest lapsest lihtsalt üle ja rääkis tema naabriga. Nii et enne õpetajale rääkima minekut peaksin ise valmis mõtlema võimalikud lahenduskäigud ja need õpetajale välja pakkuma, ta ise ei pruugi nende peale tulla. No mis teha- tavakooli pedagoogidel puuduvad eripedagoogika teadmised. Teine aspekt on lapse tantsupartner. Partner võiks olla tolerantsem ja rahumeelsem ning mitte minema närvi, kui tütarlaps pisut rohkem nagu koperdab või nii:) Mõni kehv sõna võib lapse enesehinnangu üsna alla viia, ja selle taas ülesupitamine on juba palju suurem töö.