Teema: Autist jookseb minema

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas ta saab ravi? Kas diagnoos on ametlik?
Üldiselt autistidel sellist minemajooksmise kommet väga ei ole, nemad pigem kardavad võõraid kohti ja olukordi, väljas käies klammerduvad turvaisiku külge, kes nende jaoks peab olema kogu aeg sama inimene.
Kui diagnoos on ametlik, siis laske see üle vaadata – võibolla on hoopis mõni teine diagnoos.

Näiteks see: http://teadus.err.ee/v/uudis/f1bb5bff-9eaa-48a4-9bbc-de5f4008aa10%5B/tsitaat%5D

Mine p…….oma lolli jutuga!
Mida sa üldiselt tead ? Kõik ei pruugi teste lastel sama moodi olla!! Mis kuradi diagnoosi sa igas teemas taga ajad, tegele oma asjadega.

Meil oli sama mure, ajutraumaga laps jooksis pidevalt hästi kiiresti suvalises suunas impulsiivselt. Terve aasta hoidsime käest kinni kui jalutasime. Aitas ka see kui talle nätsu närida andsime millegipärast või kui sõi jäätist vm., siis kõndis ka rahulikult. Järgmine aasta oli reguleeritav suuliste korraldustega ja lõpuks umbes 8 aastaselt läks üle. Pakun, et vanusega asi paraneb. Meie psühholoog arvas, et see on mingit laadi iseseisvuse vajadus kombineeritud teatud ajupiirkonna arenguhäirega…mine tea aga igatahes on see suht õudne kui pidevalt peab valvel olema. Edu!

The Interactive Autism Network avaldas hiljuti esimese suure ASH-ga laste põgenemiskalduvusi selgitava uuringu tulemused. Uurimuses osalenud autistlike laste vanematest ligi pooled kirjeldasid, et nende lapsel on kalduvus ära joosta ning enim esineb seda 4-aastastel. Nendest peredest 50% kinnitasid, et laps oli kadunud piisavalt kaua, et põhjustada märkimisväärset muret nende turvalisuse pärast.

Kolme nädala jooksul osales uurimuses rohkem kui 800 autismispektrihäirega lapse vanemat. Alltoodud tulemused võtavad kokku mõjuvaimad leiud ja ohud, mille lapsevanemad välja tõid. ASH-ga inimeste kalduvus põgeneda või ära joosta paneb nad trauma, vigastuse või isegi surmaohtu:

Üle kolmandiku lastest, kes ära jooksevad on harva või ei olegi võimelised ütlema või kirjutama oma nime, aadressi või telefoninumbrit.
Kaks kolmandikku lapsevanematest rääkis, et nende kadunud lapsed pääsesid napilt liiklusõnnetusest
32% lapsevanematest kirjeldas lapse nappi pääsemist uppumisest
58% lapsevanemaist hindas ärajooksmist kõige stressitekitavamaks autismi ilminguks
62% peredes välditi kodust väljas käimist ja tegutsemist, kuna kardeti, et laps ära jookseb
40% vanematest esines unehäireid, kuna kardeti lapse põgenemist
ASH-ga lapsed jooksevad vanuses 7 kuni 10 kodust ära kaheksa korda suurema tõenäosusega kui nende tüüpilise arenguga eakaaslased
Pooled peredest rääkisid, et nad pole kunagi saanud spetsialistilt abi ega toetust lapse ärajooksmisega seoses
Ainult 19% oli saanud abi psühholoogilt või vaimse tervise spetsialistilt
Ainult 14 % oli saanud abi oma perearstilt või mõnelt teiselt meditsiinitöötajalt.

Kuigi arvati, et enim jooksevad lapsed ära suvel, ei näinud enamus lapsevanematest aastaaegade ja põgenemiskäitumise vahel mingit seost ja ainult 25 % märkis, et seda esineb rohkem suvel. Peamised ärajooksmise põhjused, mida lapsevanemad välja pakkusid, on:

Laps naudib avastamist
Laps suundub oma lemmikkohta
Laps põgeneb nõudmiste/ärevuse eest
Ärajooksmine on seotud lapse erilise huviga
Laps põgeneb sensoorse ebamugavuse eest.

Kuidas ärajooksmisega tegeleda avalikus kohas

1. Riski vähendamine

Enne kui sa lapsega kusagile välja lähed, seleta talle, kuhu minema hakatakse. Kasuta lihtsat keelt, mis on talle sobival tasemel ja räägi talle, millist käitumist sa talt ootad. Seleta, et ta peab sinu juurde jääma ja vajadusel sinu käest kinni hoidma. On lapsi, kes käest kinni hoida ei taha, kuid antu juhul on see vajalik. Väljenda selgelt, millist käitumist sa lapselt ootad ja seosta see kinnitusega. Näiteks “sa pead poes minu käest kinni hoidma, siis võid pärast arvutiga mängida”. Õpeta last oma nimele verbaalselt või mitteverbaalselt vastama ja kiida neid, kui nad avalikus kohas sinu lähedal püsivad. Planeeri väljaskäiku ette, mõtle selle peale, kui palju rahvast seal võib olla, kas seal läheduses on tiheda liiklusega tänavaid jne. Kui võimalik, võta kaasa veel üks täiskasvanu, kes aitaks last kinni püüda või üles leida, kui ta põgeneda proovib. Võimalusel muretse lapsele ma nime ja kontaktandmetega märk või käevõru ning kanna endaga kogu aeg kaasas lapsest hiljuti tehtud fotot. Kui laps kõneleb, õpeta talle vastuseid turvaküsimustele nagu “Mis on sinu täisnimi?”, “Mis on sinu telefoninumber?” ja “Mis on sinu aadress?”.

2. Ennetavad sekkumised

Siia kuulub vallapäästvate tegurite muutmine, mis lapse põgenemisele eelnevad. Mõni laps jalutab eemale, kui näeb huvitavat eset. Mõni sellepärast, et seal on liiga palju müra ja rahvast ning ta otsib endale vaiksemat kohta. Pane tähele, kuidas su laps käitub enne kui ta põgeneda proovib. Näiteks kas ta katab oma kõrvad kinni, kõnnib sinu taga väga aeglaselt, silmitseb pingsalt mingit objekti vms. Ole valvel, et sa saaksid päästikut märgates kohe tegutseda. Lasku oma lapse tasandile ja küsi, kas nad vajavad puhkepausi. Kui laps kõneleb, õpeta talle, kuidas ise pausi küsida. Kui laps ei kõnele, õpeta teda kasutama pausi tähistavat kaarti/piktogrammi, mida näidates saab laps järelvalve all puhata. Lärmi ja rahvahulkade eest põgenemist esineb just situatsioonides nagu festivalid, kaubanduskeskused või vabaõhukontserdid.

3. Järgnevad sekkumised

See tähendab, et tuleb muuta viisi, kuidas sa reageerid sellele, kui su laps ära jookseb või seda üritab. Mõni laps jalutab eemale, et sinu tähelepanu saada. Mõni, et sinu juurest eemale saada. See varieerub sõltuvalt lapsest. Kui sa oled teinud kindlaks, miks ta põgeneb, ära vasta talle nii, nagu ta soovib. Kui su laps jookseb toidupoest välja, kuna sa teise täiskasvanuga vestlust alustad, ära külva teda põgenemise pärast tähelepanuga üle. Püüa laps kinni, kasutades võimalikult vähe pilkkontakti ja sõnu, ja too ta enda juurde tagasi. Kindlasti tuleb lapsele näidata, millised on sobilikud viisid sinu tähelepanu tõmbamiseks. Õpeta lapsele, kuidas tähelepanu küsida näiteks õlale koputamisega.

Kuidas tegeleda ärajooksmisega kodus

1.Riski vähendamine

Kohanda kodust keskkonda nii, et see oleks turvalisem. Pane uste ja akende ette tugevad lukud. Paigalda koju alarm või turvakaamerad. Vajadusel paigalda ustele kellukesed või liikumisandurid. Räägi oma naabritega ja selgita neile, et sul on laps, kes võib ära joosta ja oma nimele mitte reageerida. Ole kindel, et su lähematel naabritel on sinu kontaktinfo ja foto sinu lapsest, nii et kui laps nende aeda satub, saaksid nad sinuga kohe ühendust võtta.

Kui majas on palju inimesi, näiteks tähistatakse mingit sündmust, lase vähemalt kahel inimesel lapsel silma peal hoida. Kirjuta ja pane üles maja reeglid. Üks reeglitest võiks olla, et laps ei tohi loata õue minna. Õpeta last oma nimele verbaalselt või mitteverbaalselt vastama ja kiida teda, kui tal see õnnestub. Harjutamiseks hüüa last teisest toast ja premeeri teda, kui ta kutse peale sinu juurde tuleb. Lapsele võiks muretseda kontaktandmetega käevõru ja õpetada vastuseid turvaküsimustele.

2. Eelnevad sekkumised

Muuda tegureid, mis võivad põgenemiskäitumist esile kutsuda. Paljud lapsed jooksevad keset ööd ära, kui neil und ei ole. Mõni lahkub kodust, kui näeb väljas midagi huvitavat, näiteks mööda sõitvat tuletõrjeautot. Kui sa oled need tegurid kindlaks teinud, õpeta oma lapsele asendustegevusi. Kui laps kipub öösel unetuse tõttu jalutama minema, õpeta teda voodis püsima. Kui laps läheb välja midagi põnevat uurima, õpeta talle, et enne tuleb luba küsida. Kui laps ei kõnele, võta kasutusele õue minekut tähistav kaart/piktogramm. Kui laps toob sulle kaardi, võib ta koos sinuga või teise täiskasvanuga õue minna. Ööseks pane kaart ära, et näidata, et öösel õuemineku võimalust ei ole.

3. Järgnevad sekkumised

Muuda oma reaktsiooni lapse ärajooksmisele. Kui sa näed last eemale tuhisemas, mis on sinu reaktsioon, kui talle järele jõuad? Kas sa karjud tema peale, saad vihaseks, hakkad moraali lugema? Kui põgenemiskäitumist esineb tihti, võib sinu reaktsioon käitumist tugevdada. Kui sa karjud lapse peale iga kord, kui ta põgeneda püüab, põgeneb laps, et sinu tähelepanu saada. Püüa põgenemisjärgset tähelepanu lapsele vähendada ning tegele lapsega rohkem, kui ta on sinu juures ja sinu silme all. Kasuta spetsiaalset kiitust, näiteks ütle “tubli, et sa verandal mängid”. Kui laps verandalt maha astub või tänavale joosta üritab, too nad turvaliselt tagasi, kasutades minimaalselt pilkkontakti ja sõnu. Harjuta lapsega, millised on kohased käitumisviisid õues mängides. Õpeta, et laps peab täiskasvanu lähedal püsima, kasutades kiitust ja preemiaid.

Allikad:
http://www.autismspeaks.org/news/news-item/new-data-shows-half-all-children-autism-wander-and-bolt-safe-places
http://www.iloveaba.com/2012/04/reducing-risk-of-elopement.html