Esileht Erivajadustega laps Autist on vägivaldne

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Autist on vägivaldne

Postitas:
Kägu

Tere.

Milliseid mooduseid või ravi on kasutanud need lapsevanemad, kelle autistlik laps on vägivaldne?

Meil on varsti 6aastane autist, kes on muutunud mu vastu ülimalt vägivaldseks.

Ma ei tea, mida edasi teha, talle ei mõju ei piits ega präänik, ma olen üleni sinikaid täis, sest ta lööb, tuleb kallale, hammustab…

Ma olen juba ise rahustite all, sest olen muutunud väga depressiivseks ja kodu on muutunud mu jaoks kohaks, kus ma olla ei taha. Ma viivitan ta lasteaiast äratoomise viimasele hetkele ja siis üritan kuidagimoodi õhtu üle elada.

Kas siin liigub ringi mõnda lapsevanemat, kelle laps on samuti autist ja vägivaldne, äkki te oskate mulle midagi positiivset öelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

soovitaksin Sul liituda \”omamoodi.noh.ee\” foorumiga, kust pärineb ka järgmine tekst:
Miks autismispektrihäiretega lapsed endast välja lähevad

Aspergeri sündroomiga või kõrge toimimisvõimega autistlikud lapsed kipuvad endast välja minema, kui tunnevad ennast mingis olukorras lõksus surutuna või ei tea, kuidas situatsiooniga toime tulla. Enamasti on sellega seotud ärrituvus, sensoorne ülekoormus, valu või segadusesolek. Sagedamini juhtub seda lastega, kellel esineb järgmisi omadusi:

Suhtlemisraskused
Raskused emotsioonide äratundmise ja kontrollimisega
Ei mõista põhjuse ja tagajärje seost
Sotsiaalsed raskused
Täidesaatvate funktsioonide kahjustus
Ülitundlikkus mingi tajulise sisendi vastu
Madal ärrituvuse lävi
Madal ärritusetaluvus
Vastumeelsus muutustele
Rigiidne või paindumatu mõtlemine
Raskused sensoorse teabe integreerimisel

Ärritumisest tuleks mõelda kui põgenemismehhanismist. Kui lapsel on võimalus talle mittesobivast situatsioonist eemalduda enne, kui see talle liiga muserdavaks muutub, kognitiivne ja emotsionaalne surve vähenevad. Kui lapsel põgenemisvõimalus puudub, stress kuhjub ja lapse kehas tekib paanika, mis viib endast välja minekuni. Nii-öelda põgenemisvõimalusteks on näiteks:

Autonoomsus ehk vabadus otsuseid langetada
Oskus ennast stressiolukorras maha rahustada
Iseseisvus
Keeleoskus ja ümbritsevatest inimestest arusaamine
Motoorsed ja sotsiaalsed oskused, võime ennast ebamugavast olukorrast eemaldada või seda olukorda vältida

Tavaarenguga laste jaoks on põgenemisvõimalusteks oskus ennast ise maha rahustada, oma vajaduste ja emotsioonide väljendamine, üleliigse sensoorse info reguleerimine, vabadus lahkuda olukorrast, kui see muutub liiga stressirohkeks, arusaamine, et enamasti ei soovi inimesed neile halba ja teadmine, mis tunded ärritusega kaasnevad.

Lühidalt öeldes, on neurotüüpilistel lastel olemas strateegiad, mis võimaldavad emotsionaalsel ja kognitiivsel stressil lahustuda. Autismispektrihäiretega lastel selliseid strateegiaid ei ole. Kui nad leiavad end stressirohkest olukorrast, millest on keeruline lahkuda, tekib ajus emotsionaalse, tajulise ja kognitiivse teabe ülekoormus, mis tekitab kehas \”võitle või põgene\” vastuse, mis on omane paanikale. Täidesaatvates funktsioonides (mälu, planeerimine, arutlemine, otsuste langetamine) tekib lühis, mille tõttu on olukorrast väljapääsu leidmine veelgi keerulisem. Lõpuks jõuab neuroloogiline surve punktini, kus see väljendub füüsiline energia purskena, näiteks karjumise, löömise või asjade pildumisena. Kuigi selline reaktsioon sarnaneb jonnihoole ja paistab tekkivat eimillestki, on tegelikult tegemist osaga lapse ärritusest (meltdown).

Ärritumine ja jonnimine võivad väliselt paista samasugused, kuid sellega nende sarnasused ka piirduvad. Jonnimine on oma tahtejõu näitamine, et saavutada kontroll olukorra üle. Selle eesmärgiks on tõmmata tähelepanu oma tahtmise saavutamisele (näiteks kui laps tahab arvutis mängida, kuigi on juba uneaeg) või millega ebameeldiva vältimine. Kui laps oma tahtmise saavutab, lõpeb vihapurse otsekui iseenesest.

Ärritumise puhul on aga vastupidi. Tegemist on tahtmatu füüsilise ja emotsionaalse reaktsiooniga, mis tekib stressirohkes olukorras, millest ei ole väljapääsu. Laps ei kontrolli oma käitumist ega otsi tähelepanu. Sageli laps ei teadvustagi ärritudes, mis tema ümber toimub.

Allikas: http://www.myaspergerschild.com/2014/02/why-are-children-on-autism-spectrum.html

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

Autistid ei ole vägivaldsed.
Minu enda poeg on autist ja ka enamus tema koolikaaslased-. Vägivaldsed olid nad 3-4-aastaselt, aga mitte enam 6-aastaselt, kui nad olid läbinud mitmed teraapiad ning ka meie, lapsevanemad olime terapeutidelt/psüholoogidelt saanud abi, kuidas selliste lastega toime tulla.
Kas sa oled saanud abi spetsialistidelt, kuidas oma lapsega antud olukorras käituda ja teda öpetada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

See esimene vastus on väga tark, aga tundub, nagu oleks see kirja pandud mõne ülitarga psühholoogi või eripedagiigi poolt, kes ise ühtki autisti lähedalt näinud ei ole. \”Kogniivse teabe ülekoormus…\” no misasja sa selle jutuga päriselus peale hakkad?

Meie autist on 11-aastane ja võib olla väga vägivaldne. 6-aastaselt oli ta seda veel rohkem,sest siis ei osanud ma veel aru saada, mille peale ta ärritub.
Tasapisi õppisin mõistma, et lapsei ole kunagi niisama vägivaldne, vaid tal on mingid vajadused, millest ta ise aru ei saa või ei oska ta neid mulle seletada.
Kõige tavalisemad vihapurske põhjused on meie lapsel see, et tal on pissi-või kakahäda, aga mingil põhjusel ei saa kempsu. Võõrasse kempsu sh. kooli omasse ta ei julge minna, vähemalt kakale mitte, seega on kodus esimene asi, mida ta tahab, kempsu minek. Vahel ei saa ta ise aru, et tal on häda või siis valutab kõht. Kõhuvalu ja häda teevad teda agressiivseks.Autistidel on kõhuhädad üsna sagedased, sest nende söömisharjumused on ka sageli imelikud.
Niisis, kui laps närviliseks läheb, suuname ta kempsu ja proovime kõhuvaluga midagi ette võtta.
Teiseks teeb teda vihaseks tühi kõht. Ta ei saa aru, et tahab süüa või siis ei oska küsida. Peale kooli on tal tavaliselt ka äge magusavajadus. Puistab kapid läbi ja otsib kommi ning kui ei leia, saab vihaseks ja võib kallale tulla.
Nüüd me juba arvestame sellega ja paneme talle väikse maiustuse valmis selleks ajaks, kui ta koolist tuleb ning pakume kohe peale seda ka sooja toitu.
Kolmandaks on tal tohutu lähedusvajadus. Laps ei ütle midagi ja on omaette, ühel hetkel hakkab märatsema ja tuleb kallale.
Peale seda, kui ma hakkasin teda igal õhtul vähemalt tund aega süles hoidma, märatsushooge ei tule. Kui mõnel õhtul pole aega temaga nunnutada ja tegeleda, siis on vihapurse kindlustatud.
Kui lapsel hakkab \”ära kakkuma\”, ehk vihahoog tuleb kallale, korrutab tigedalt ühte juttu ja tahab kallale tulla, siis läheme välja jooksma. Jookseme 15-30 minutit ja tavaliselt see rahustab ta maha.
Siis avastasin veel sellise asja, et ta ei maga igal öösel. Lamab tundide viisi lahtiste silmadega oma voodis. Päeval on siis unine ja vihane. Autistidel on teistsugune unerütm.
Veel rahustab teda CD-plaatidelt lemmikmuusika kuulamine, batuudil hüppamine.
Ja selline asi ka, et autisti vastu ei tohi vanem kasutada väiksematki vägivalda. Ei tohi ähvardada, häält tõsta, tutistada, laksu anda, jõuga kinni hoida. Kõik,mis sa talle teed, teeb ta sulle hiljem 100X tagasi.
Võta seda kohe arvesse ja kasuta ainult täiesti vägivallavaba kasvatust.
Muidugi, kui ta kallale tuleb, pead takistama ja kätest kinni võtma, aga tee seda ainult niipalju kui hädavajalik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

Autisti ärrituse tunneb ju iga vanem ära talle tuttavate märkide järgi, see koguneb tasapisi, ei teki tavaliselt äkki, me ei pruugi neid märke lihtsalt alati ära tunda. Meie näiteks mingi aeg lausa ise provotseerisime seda plahvatust, sest siis sai seda suunata teatud suunas ja ka anda talle võimalus end mahalaadida. Peale seda oli paar nädalat rahu. Nüüd on ta suurem ja enam ei vaja seda. Ka meie autist vajab palju magusat ja see rahustab teda mõnikord teravamates situatsioonides lausa imeväel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

Autism ei ole oma olemuselt vägivaldne häire. Kui autistlik laps on agressiivne, siis saab teada, et see on ALATI reaktsioon millegi peale. Mis see on, see tuleb selgeks saada ning siis on võimalik last toetada ja käitumust muuta. See ei olegi alati väga keeruline ja täiesti võimalik.
Soovitan nõutamine võtta Põhja-Eesti Autismi Liidust
http://www.autism.ee/?p=968
või Tallinna Lastehaiglast psühholoogidelt, psühhiaatritelt.
Otsi kindlasti abi, sest selline olukord on hirmus ja vaevaks on lisaks sinule ka lapsele ja see ei muutu iseenesest, siin on pädevat toetust sulle ja lapsele vaja. Laps kasvab suuremaks ja see läheb aina hullemaks, abi tuleb otsida kiiremas korras.

Please wait...
Postitas:
kriibukraabu

RE: Autist on vägivaldne

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Autistid ei ole vägivaldsed.
Minu enda poeg on autist ja ka enamus tema koolikaaslased-. Vägivaldsed olid nad 3-4-aastaselt, aga mitte enam 6-aastaselt, kui nad olid läbinud mitmed teraapiad ning ka meie, lapsevanemad olime terapeutidelt/psüholoogidelt saanud abi, kuidas selliste lastega toime tulla.
Kas sa oled saanud abi spetsialistidelt, kuidas oma lapsega antud olukorras käituda ja teda öpetada?[/tsitaat]
Mina võin öelda, et mu 6aastane on väga vägivaldne autist.
Oleme proovinud igatsugu tehnikaid, aga see kõik ei aita. Kui tal märatsushoog peale tuleb, siis ta lööb, hammustab mind ja viskab mu pihta kõike, mis ette juhtub.
Kuhu Sina pöördusid, et saada abi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

[small]kriibukraabu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina võin öelda, et mu 6aastane on väga vägivaldne autist.
Oleme proovinud igatsugu tehnikaid, aga see kõik ei aita. Kui tal märatsushoog peale tuleb, siis ta lööb, hammustab mind ja viskab mu pihta kõike, mis ette juhtub.
Kuhu Sina pöördusid, et saada abi?[/tsitaat]

Me ei ela Eestis.
Meie saime köige suuremat abi Floortime teraapiast- terapeut lihtsalt mängis lapsega ja hakkas mängu ajal probleeme/konflikte tekitama nagu laste vahel ikka toimub. Millele loomulikut, siis taolajal veel 3,5-aastane poeg reageeris hammustamise ja löömisega.
Konfliktide ajal öpetas terapeut nii mind, mida antud olukorras teha ja öpetas ka last, kuidas peab öigesti käituma.
Nagu terapeut ütles (see kölab väga julmalt), aga märatsevad autistid peab ära \”taltsutama\” nagu metshobused.
Sellised lapsed ei öpi hästi käituma ise, vaid neid peab öpetama-suunama-aitama. Hiljem on nad nagu väiksed väljaöpetatud robotid, kellele on päevareziim ülioluline. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad taluvad ka muudatusi ja uusi olukordi.
Väiksed autistid ei oska ise märatsushoost välja tulla, neid peab aitama ja rahustama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Autist on vägivaldne

Autistid on väga erinevad. Kindlasti ei saa öelda, et nad pole üldse vägivaldsed. Jah, kõik ei ole, aga osa on. Mingit kindlat retsepti ei oska mina pakkuda, igale lapsele tuleb läheneda omamoodi. Kui ikka muu ei aita, siis paraku mina olen löönud vastu andnud (mõistlikult, aga nii, et mingi valu ikka oleks). See on aidanud. Ma pean teiste laste peale ka mõtlema, ei saa lubada neid lambist klohmida.

Please wait...
Postitas:
bukafalos

RE: Autist on vägivaldne

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See esimene vastus on väga tark, aga tundub, nagu oleks see kirja pandud mõne ülitarga psühholoogi või eripedagiigi poolt, kes ise ühtki autisti lähedalt näinud ei ole. \”Kogniivse teabe ülekoormus…\” no misasja sa selle jutuga päriselus peale hakkad?

Meie autist on 11-aastane ja võib olla väga vägivaldne. 6-aastaselt oli ta seda veel rohkem,sest siis ei osanud ma veel aru saada, mille peale ta ärritub.
Tasapisi õppisin mõistma, et lapsei ole kunagi niisama vägivaldne, vaid tal on mingid vajadused, millest ta ise aru ei saa või ei oska ta neid mulle seletada.
Kõige tavalisemad vihapurske põhjused on meie lapsel see, et tal on pissi-või kakahäda, aga mingil põhjusel ei saa kempsu. Võõrasse kempsu sh. kooli omasse ta ei julge minna, vähemalt kakale mitte, seega on kodus esimene asi, mida ta tahab, kempsu minek. Vahel ei saa ta ise aru, et tal on häda või siis valutab kõht. Kõhuvalu ja häda teevad teda agressiivseks.Autistidel on kõhuhädad üsna sagedased, sest nende söömisharjumused on ka sageli imelikud.
Niisis, kui laps närviliseks läheb, suuname ta kempsu ja proovime kõhuvaluga midagi ette võtta.
Teiseks teeb teda vihaseks tühi kõht. Ta ei saa aru, et tahab süüa või siis ei oska küsida. Peale kooli on tal tavaliselt ka äge magusavajadus. Puistab kapid läbi ja otsib kommi ning kui ei leia, saab vihaseks ja võib kallale tulla.
Nüüd me juba arvestame sellega ja paneme talle väikse maiustuse valmis selleks ajaks, kui ta koolist tuleb ning pakume kohe peale seda ka sooja toitu.
Kolmandaks on tal tohutu lähedusvajadus. Laps ei ütle midagi ja on omaette, ühel hetkel hakkab märatsema ja tuleb kallale.
Peale seda, kui ma hakkasin teda igal õhtul vähemalt tund aega süles hoidma, märatsushooge ei tule. Kui mõnel õhtul pole aega temaga nunnutada ja tegeleda, siis on vihapurse kindlustatud.
Kui lapsel hakkab \”ära kakkuma\”, ehk vihahoog tuleb kallale, korrutab tigedalt ühte juttu ja tahab kallale tulla, siis läheme välja jooksma. Jookseme 15-30 minutit ja tavaliselt see rahustab ta maha.
Siis avastasin veel sellise asja, et ta ei maga igal öösel. Lamab tundide viisi lahtiste silmadega oma voodis. Päeval on siis unine ja vihane. Autistidel on teistsugune unerütm.
Veel rahustab teda CD-plaatidelt lemmikmuusika kuulamine, batuudil hüppamine.
Ja selline asi ka, et autisti vastu ei tohi vanem kasutada väiksematki vägivalda. Ei tohi ähvardada, häält tõsta, tutistada, laksu anda, jõuga kinni hoida. Kõik,mis sa talle teed, teeb ta sulle hiljem 100X tagasi.
Võta seda kohe arvesse ja kasuta ainult täiesti vägivallavaba kasvatust.
Muidugi, kui ta kallale tuleb, pead takistama ja kätest kinni võtma, aga tee seda ainult niipalju kui hädavajalik.[/tsitaat]

Su ülejäänud postitus on väga mõistlik, aga esimene lause on imelikult irooniline ja kummastav. Esiteks, kuidas sa kujutad ette, et keegi saaks olla eripedagoogi haridusega, st seda haridust omandada, ilma praktikata. Kohe kindlasti on misiganes eripedagoog või psüüholoog väga lähedalt autiste näinud. Kes need siis on, tänu kelelle see teema üldse tõstatunud on. Poleks eripedagooge ja psühholooge, poleks me siin foorumis autismist rääkimas, me lihtsalt ei teaks, et me laps on autist, vaid mõtleks, et mis tal küll viga on…

Teiseks, kui sul on mingi erivajadusega laps, või tegelikult laps üldse, lihtsalt peab õppima lugema natuke taeduslikumat laadi psühholoogilist teksti. No lihtsalt peab, teisiti ei saa.
Kognitiivse teabe üleküllus: no ma pole psühholoog, aga ma tean, mis on \”kognitiivne\” ja mis on teave, ja saan sellest fraasist väga hästi aru. Ja kirjutatud tekstist sain ka väga hästi aru: kui keskenduda ja mitte võtta üleolevat hoiakut. Miks mõned inimesed tahavad AINULT konkreetseid nõpunäiteid ja lähevad tigedaks, kui tuleb mingi üldisemat tausta tutvustav tekst, kus küll poel otsest nõuannet, aga mida lugedes saaks ise ju kaasa mõelda ja välja mõelda enda olukorralesobivaid meetodeid. Kui taed tausta, on ju ka nõuannete hulgast lihtsam omale sobivaid välja peilida. Muidu on nii, et igaüks kirjutab, et \”meil aitas see ja too\” ja teemaalgatajad peavad kõike hakkama läbi proovima nagu katsejänesega? Natuke teoreetilist taustateavet ei tule kahjuks ja muudab ka konkreetsed nõuanded palju kasulikemaks.

See tekst, mid asa kritiseerisid, räägib ju täpselt sama asja, mida sina ise. Kust sa võtad, et selle autot autiste lähedalt näinud ei ole? Vastava eriharidusega inimesed näevad autiste iga päev mitmeid, sel ajal kui sina näed ainult ühte: enda last. Sinul on sügav kogemus ÜHEGA, neil ehk mitte nii sügav, aga väga palju rohkemate autistidega. Pealegi, eripedagoogigat või sellega seonduvaid teraapiaid lähevad valdavalt õppima need inimesed, kel on peres õde-vend-ema-isa-või veel keegi autist.
Mul on autistist väikevend. Ja meil on olnud TOHUTULT suur abi kõigist psühholoogidest ja eripedagoogidest, kõneterapeutidest jne. Nad räägivad meiega täpselt samas stiilis nagu selles kommentaaris kirjas. Ei ole veel tulnud pähe küsida, et kas nad ikka autiste on lähedalt näinud, sest neist on olnud mu vennale tohutu abi. Jah, see kõik toimub mitte Eestsis, siin ollakse harjunud, et kui su lähedasel on mingi erivajadus või haigus, siis on elementaarne ise hästi palju selle kohta lugeda. Ja just erialast kirjandust, mitte ninnu-nännu teksti, kus sulle asjad võimalikult lihtsate nõuanneteta ette antakse. Selle esimese kommentaari tekst polnud nüüd küll üldse keeruline,ning sisaldas ka terve rea soovitusi: kuidas põgenemistee leida. Kas sa ei oska ise edasi mõelda, mida teha selleks, et nt parandada ta sotsiaalseid oskusi? Kas alati peavad olema soovitused stiilis: istu sinna, võta see, tee nii…? Minu meelest peaksid mingi erivajadusega lapse vanemad õppima seda erivajadust tundma kogu tema olemuses, mitte ainult oma lapse olmega seonduvalt. Siis oskate ka ise eri olukordades lahendusi leida.

Kognitiivse teabe üleküllus tähendab seda, et stiimuleid on liiga palju: et ta kuuleb, näeb, tunneb korraga liiga palju. Nagu siis, kui kõik su 5 last sinuga korraga räägivad, eri suundades tirivad, karjuvad, midagi seletavad, meeled on ülekoormatud. Piisavalt tavaeluline selgitus, nüüd oskaks midagi teha? Mis sa teeksid ise, kui sinuga nii oleks? Ilmselt kõigepealt kärataks kõigile, et vait jääks. Vot autist teeb sama, ainult et ta ei oska pidurduda käratamise juures nagu tavainimene. Ennetamine on kindlasti üks strateegia, üks mõistlikumaid. Aga su laps ei hakka elu aeg elama sinuga, elu aeg ja igal pool ei ole nii, et iga bussijuht, poemüüja ja jumateabkes tegeleksid kellegi meeleise koormuse ülekülluse ennetamisega, onju. Eile just nägid nt, kuidas marsajuht niisama haest peast ühe naisterahva peale karjuma hakkas, kui see pileti hinda peast ei teadnud. Ühesõnaga: elus ei saa ennetada kõike, sest tihti käituvad inimesed etteennustamatult, lambist. Ja siis on vaja, et inimesel oleks kasvõi robotina sisse treenitud toimetulekumehhanismid. Sest kui marsajuht su peale karjub, siis ei pruugi enam kasu olla sellest, et eile emme/kallima/kutsu kaisus said olla.

Sellega, et autisti (ega pea kellegi) vägivaldsust või ärritumist vägivallada välja kasvatada ei saa, olen ma 600% nõus. Aga su postituse esimene lause pani küll nõrdima ja oli väga üleolev just nende inimeste suhtes, kellelt me autistide pereliikemtena üldse abi saame.

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Erivajadustega laps Autist on vägivaldne

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.