Teema: Autisti eraklikkus

Kui kooliajal sotsiaalne elu toimib, siis suvel võib natuke puhata ka ja üksiolemist nautida, iseenesest ei pruugi see üldse probleem olla. Aga kuidas Te perega ühiskonnaelust osa võtate ja teda sellesse kaasate ? Käite mõnel reisil suve jooksul, matkamas ? Kinos, kontserdil, teatris võiks suvel ju koos käia.  Tuttavate juures külas ? Poodi saadaks ta koos nimekirjaga pere vajadusi silmas pidades – oleksi piisav motivatsioon oma panust anda ja samal ajal ka sotsiaalset toimetulekut arendada.

Sama elu elab ka minu mitteautist – suure põntsu pani koroona, siis tekkiski komme sõpradega arvutis suhelda (enne seda käidi ikka üksteisel külas). See käis vaid korra-paar ratastega sõitmas ning ühel sünnipäeval.

Meil ka teise klassi poisiga sama olukord ja ega midagi suurt siin teha tundub et polegi. Kahju on sellest, et halvab kohati ülejäänud pere plaane kah. Külla minekutel jääb ta pigem koju, aga pikematel väljasõitudel ja reisidel on ikka tükk tegemist tema motiveerimisega. Endale talle vesi ja lennukid väga meeldivad, aga kartus uue keskkonna ees kaalub selle enamasti üle. Oleme puhkamas käinud seetõttu mitu korda samas kohas, siis saab lihtsasti kaubale.

Seega ega muud soovitada saagi, kui sellega leppida, et teda ei saagi nö tavalise aktiivse inimesena võtta ja peab talle andma palju vabadust ise oma valikuid teha. Nt jõulud, jaanid, sünnad, haloween jm teiste laste oodatud aeg on talle kahjuks suht suva. Muus osas on ta tegelikult väga huvitava mõttelennuga kaaslane, täitsa tark ja väga kohusetundlik kah, kooli- jm kohustuste täitmise osas kiirem ja eeskujulikum kui me teised lapsed. Mõnes asjas täitsa andekas ja loeb internetist juba mitu aastat minu jaoks imeasju. Aga jah, sotsiaalne elu teda lihtsalt ei paelu (tal on vaid kaks kaaslast, keda niivõrd-kuivõrd sõbraks peab) ja ega diagnoosist tingituna ei saagi seda poolt temas ilmselt ka survestada. Enda jaoks vajalikud asjad saab ta aga alati aetud, iseseisvus ja vastutus on olemas, kindlad hobid kah. Maailmaasju adub ja ka mingid ühiskondlikud teemad õnneks ikka huvitavad teda. Seega päris eraklik uruelanik ta õnneks pole, aga eks näis, mis talle tulevik toob.

Kui minu autist läks tavaklassist üle enamjaolt 1:1 õppele, hakkas ta ise üllatuslikult sotsiaalsust otsima. Enne suures kollektiivus õppides oli see tema närvisüsteemi kurnav ja soovis ka igal võimalusel kodus ja omaette olla.

Kui igapäevane koolistress kadus, hakkas märksa paremini avanema ning muude asjade vastu rohkem huvi tundma. Ega tea, see võis muidugi ka isikliku arengu ja suuremaks saamisega seotud olla, aga ajaliselt ühtis muutustega koolirutiinis.

#4053334:

Kasutan teemat ära, et küsida, kui suur on teie autistide initsiatiiv ja iseseisvus?

Meil enne kooli iseseisvust suurt polnudki. Ikka kõike juhendasid vanemad ja poiss isegi ei varvunud väga süvenema, kuhu ja miks minnakse. Koolipoisina see hakkas aga jõudsalt paranema. Teiseks semestriks hakkas ise kas tõuksi või bussiga kooli minema. Kool pole ka kodust kaugel – ca 2km ja 3 peatust, aga siiski läbi linnatänavate. Ja suurema iseseisvusega kõrvuti hakkas tulema ka rohkem initsiatiivi – tahaks poodi minna, kinno minna, sõbra juurde minna. Nüüd on teises klassis, õhtul trennist teda ikka vahel ise toon. Aga kokkulepped ja vastutustunne toimivad temaga ilusti – annab mulle on liikumistest alati enne teada. Ta on loomult aeglane, aga selle võrra korrektsem. Pere teised lapsed unustavad vahel kiiruga siia-sinna omi asju, temaga seda ei juhtu, selline ülima korrektsuse kehastus.
On sattunud ka koolis väga hea õpetaja alla ja leidnud paar head sõpra. Nüüd teises klassis võrreldes lasteaiaga ikka täitsa teine mees.

Tavalastega võrreldes initsiatiiv on muidugi väiksem ja ideid-soove-ettepanekuid tuleb temalt märksa vähem, aga endale olulised asjad saab ilusti aetud ja kohe juba tahab ise vastutada.

#4054102:

#4027097:

Kuidas te oma autististe ühiskonnast osa saama motiveerite?

Minu 9aastane poja vaid istukski kodus… kooli ajal kui on omad kohustused, trennid, huviringid jmt, siis rutiinis sees olles asjad toimivad ilusti. Koolivaheajal on ikka korralik kangutamine, et teda kusagile minema utsitada, kuna kohustusi pole, piisavalt motiveerivat huvi ka mitte. Laagris 5 päeva käis, maal kah, soojadel päevadel rannas natuke ujutud ikka sai. Oma sõpradega enamjaolt suhtleb arvutis, kokku saada ei taha, isegi poodi või kinno ei kipu jne.

Kui ta juba nii noorena eraldub normaalsest ühiskonnast, siis mul on hirm, mis edasi saab.

Kas sarnased mured on teistelgi ja kuidas te sellist last tegutsema kavaldate?

Kui su autistil on juba trennid ja huviringid, siis on ta niigi ülestimuleeritud, jäta palun lapsele omaette olemiseks ja taastumiseks ka aega.

Johhaidii.

Jutt käis siin ju suvevaheajast, kus laps midagi teha ei tahtnud. Et ongi normaalne, et ainult ekraane vahib päevade kaupa?

#4054103:

Jutt käis siin ju suvevaheajast, kus laps midagi teha ei tahtnud. Et ongi normaalne, et ainult ekraane vahib päevade kaupa?

Kas ainus mõeldav aktiviteet peab toimuma kusagil “väljas”? Kus väljas, kas mõnes rahvarohkes kohas?

Proovige talle selgeks teha, et inimene peab liikuma, et liikumatus mõjub ajule halvasti ja tehke temaga mõnekilomeetriseid jalutuskäike. Iga päev. Rutiinselt. Näiteks.

#4054107:

#4029889:

Minul sama mure – autismispektrihäirega 9a poiss ei soovi kuskil käia. Käib ainult kohalikus poes endale maiustusi ostmas.

Ma ei tea, kas te ei saa aru, et isegi iseseisvalt poes käimine on mõne autisti jaoks suur saavutus?

Muide, andke oma autistidele rutiinseid koduseid ülesandeid. 9 aastane on piisavalt vana pereelus osalemiseks ja kui te koduste kohustustega kohe ei alusta, siis hiljem, pärast puberteeti on äärmiselt keeruline selgeks teha, miks enam tema eest kõike ära ei tehta.

Alustate väikestest asjadest, mille panete nädalaplaani kirja, hiljem lisate pisitasa ülesandeid.

Just, on ka niisuguseid autiste, kes ei suuda niipea iseseisvuda. Pood, kus on palju rahvast ja palju sagimist, on mõne jaoks ebaturvaline. Teisele autistile jälle väga meeldib sealne korrapära asjade maailmas, iseteeninduskassa kasutamine jmt. Mõni 9aastane autist võib-olla alles kergelt adub rahamaailma – pole imestada, nende vaimne tase on ikkagi ka väga erinev ju.

#4033120:

Kui igapäevane koolistress kadus, hakkas märksa paremini avanema ning muude asjade vastu rohkem huvi tundma.

Mu ülitundlikule ka on sobivam, kui hooti on palju stimulatsiooni ja muul ajal võimalikult vähe, mitte kogu aeg taluvuse piiril, isegi kui see on n-ö talutav. Pidev ekraanis passimine oleks küllap ka talutav, aga ilma jääb ressurssi muu jaoks rohkem.

Tema suvel kõigepealt kuu aega ei tee sõna otseses mõttes mitte midagi [mõistlikku], aga kuskil poolest juulist tulevad loovus, huvid (sest on aega sügavuti minna) ja ka soov jälle rohkem suhelda.

(Ilmselt oleneb, missugune mitte-neurotüüpilisuse tahk domineerib.)

#4071176:

Meie isevärki noorsand on selline, kes ei teeks vist võimalusel midagi muud peale telekas ja tahvlis passimise.

Peaksingi siis seda lõpmatuseni võimaldama?

Ta on põnev natuur ja kõrge intellektiga. Huvisid on mitmeid, uurib ise netist nende kohta, ei tegele seal õnneks ainult mängimise ja juutuubimisega. Aga ise tahaks väga ta sotsiaalset võimekust parandada, sest selles vallas on ta väga nõrk ja mida aeg edasi, seda passiivsem kahjuks. Kooli lõppedes ongi meil muidu toanurgas kükitav erak. Ei tundu just meediv väljavaade…

Sestap väga tahaks teada, kust jookseb piir arengule utsitamise ja pinge peale panemise vahel. Sageli on meil temaga olnud käike ja tegemisi, millele ta esiti vastu on olnud, hiljem aga tänab ja kiidab. Iga uue asjaga kordub aga sama trall otsast peale ja pigem ta väga ei lähekski kuhugi ja teeks midagi.

Ülejäänud pere on aktiivne ja see pärsib meie tegevusi. Poiss 10ne, mitmeks päevaks üksi sellist ju ei jäta.

Kuidas ta ise seda kommenteerib, kui seda tema endaga arutada? Ta oma diagnoosi ja eripära ilmselt ju teab…

#4076002:

#4071823:

#4071176:

Meie isevärki noorsand on selline, kes ei teeks vist võimalusel midagi muud peale telekas ja tahvlis passimise.

Peaksingi siis seda lõpmatuseni võimaldama?

Ta on põnev natuur ja kõrge intellektiga. Huvisid on mitmeid, uurib ise netist nende kohta, ei tegele seal õnneks ainult mängimise ja juutuubimisega. Aga ise tahaks väga ta sotsiaalset võimekust parandada, sest selles vallas on ta väga nõrk ja mida aeg edasi, seda passiivsem kahjuks. Kooli lõppedes ongi meil muidu toanurgas kükitav erak. Ei tundu just meediv väljavaade…

Sestap väga tahaks teada, kust jookseb piir arengule utsitamise ja pinge peale panemise vahel. Sageli on meil temaga olnud käike ja tegemisi, millele ta esiti vastu on olnud, hiljem aga tänab ja kiidab. Iga uue asjaga kordub aga sama trall otsast peale ja pigem ta väga ei lähekski kuhugi ja teeks midagi.

Ülejäänud pere on aktiivne ja see pärsib meie tegevusi. Poiss 10ne, mitmeks päevaks üksi sellist ju ei jäta.

Kuidas ta ise seda kommenteerib, kui seda tema endaga arutada? Ta oma diagnoosi ja eripära ilmselt ju teab…

Selles mure ongi, et dialoog temaga ei ole sellistes asjades just eriti sügav. Ta on enda sisemaailma, tunnete ja emotsioonide kirjeldamises üldse väga kidakeelne ja adekvaatset infot talt kätte saada on keerukas…

Seevastu, kui rääkida teda ennast paeluvatest teemadest, siis on tükk tegu, et seda juttu lõpetada, ta jääkski arutlema ja vadistama… selline kuju.

Vahel, kui olen teda mõne taolise asjaga küsitlenud, tahab ta teada, miks ja milleks ma seda küsin. Seletangi vastu, et teda paremini mõista ja aidata saaks. Ta ütleb seepeale rõõmsasti, et temaga on kõik väga hästi, ärgu ma üldse muretsegu.

Nokk kinni, saba lahti. Eks need tema nigela sotsiaalsuse asjad ongi teistpidi just sellega seotud, et teda mitte huvitavates teemades on ta dialoog ja soov kaasatud olla nii kesine…

Ega midagi polegi parata, nõme seda nii defineerida, aga autisti tulebki tegelikult võtta kui sotsiaalse puudega inimest. Kui selle faktiga leppida ja mitte püüda teda muuta, lähebki olukord juba lihtsamaks. Ta ei hakka kunagi toimima neurotüüpsele samaväärsena ja tema maneerides ning käitumises jäävad ka kõrge IQ korral omad tugevad veidrused alatiseks sisse.

#4076506:

Alles täiskasvanueas autismi diagnoosi saanuna on mul kurb lugeda neid kirjeldusi, mida vanemad oma autistidest laste kohta ütlevad siin. Autistid on normaalne variatsioon, lihtsalt vähemuses ja kahjuks elukeskkonnad on kujundatud enamuse ehk siis allistide järgi. Meil ei ole midagi viga, viga on sotsiaalses mudelis, mis ei arvesta autistide vajadusega.

Proovige mõtelda nii: kui enamus inimesi maailmas oleksid autistid ja keskkond nende vajaduste järgi kujundatud, siis oleks hoopis allistid puudega ja vajaksid tuge, sest nad ei saa nt oma neurotüübile vastavat vajalikku stimulatsiooni.

Autist-autist suhtlus toimib sarnaselt nagu allist-allist suhtlus. Probleem on kahepoolne, st mittemõistmine on vastastikune. Siit lugedes tundub, nagu allistid peaksid end autistidest paremaks, st allistid arvavad, et elu peabki nende vajaduste järgi käima.

Kui ühel juhul on tavaelu normatiivides (paraku jah, tavaelu tavad ja reeglistik kujunevad enamike baasilt) puudujääke ja asjaosaline ise oma erisusest tingitud vajadusi selgelt ei väljenda, siis on väga keeruline asju mõtestamata ja nende üle arutlemata teist ju lõpuni mõista. Eriti veel lapse puhul ja eriti veel omakorda suhtlemisraskustega erilise laste puhul. Sellepärast NT inimesed ju küsivadki abi, sh ka siinne suht passiivne foorum, et oskaks selles keerukas autistlikus operatsioonisüsteemis orienteeruda ja mitte asjaosalisi kahjustada. Tundub ju tegelikult siiski eluterve soov?

Kui saaks mõtteid vahetada vabalt ja avatult, selliseid probleeme ei tekikski ning autistide kiiksud oleksid igati mõistetavad ka miiteautistidele. Autistist lapse saanud NT vanemal ju sünnitusmajas seda kasutusjuhendit kaasa ei anta ja usu – see on päris keeruline olukord tegelikult, kui pikka aega ei saada pihta, miks lapse areng on ebatüüpiline ja millega tegu. Iga lapsevanem tahab loomulikult oma lapsele parimat, aga tee või tina, ei saa ju pikki aastaidki pihta, mis ja kuidas see parim on 🙁

Üüratult armas oleks, kui te täiskasvanud autistina seda sotsiaalse mudeli mõistmist meile mõistmatutele selgeks teeksite.

Täiskasvanud autist siinpool jälle. Absoluutselt kõik taandubki sellele, et tuleb aksepteerida, et autistid ongi teistsugused. Neid ei pea allistide raamidesse suruma ega neid ka teistele täiesti kahjutute käitumismaneeride tõttu veidrikeks nimetama. Aidake oma autistidest lastel leida teisi omasuguseid autiste, nemad ilmselt aitavad neil ka allistidele selgemas keeles rääkida.

Need miinused minu eelmisele kirjutisele väga hästi ilmestavad olukorda. Ei saa miinuseid need kirjutised, mis autiste veidrikeks nimetavad või nördimust väljendavad, et autist ei taha teha asju, mida allistid ette näevad. Miinuseid saab autist, kes sellele tähelepanu juhib. See ongi sotsiaalse mudeli viga.

Ma ei öelnud, et pange keskkonda, kus on ainult autistid? Aidake leida autistidest sõpru, see ei tähenda mingit isoleeritud erikooli ometi ju.

Teised samaealised mitteautistid saaksid väga hästi pihta, kui ainult täiskasvanud eeskuju näitaksid ja seletaksid, et on okei olla erinev.