Esileht › Erivajadustega laps › Autisti eraklikkus
Mulle tundus see hüüatus lihtsalt teemast mööda, kuigi mulgi kihvatab, kui autismispektrit häireks nimetatakse. Different, not less, eks.
Pere jaoks on väga suur vahe, kui “funktsioneeriv” autistlik laps on (mis peegeldab, jah, võimet allistide kujundatud maailmas hakkama saada). Süvenev kapseldumine tundub sellest “hakkama saamisest” aga samm kaugemale, nii et arutelu tasakaalu leidmise ümber on täiesti õigustatud.
Ma ei öelnud, et pange keskkonda, kus on ainult autistid? Aidake leida autistidest sõpru, see ei tähenda mingit isoleeritud erikooli ometi ju.
Teised samaealised mitteautistid saaksid väga hästi pihta, kui ainult täiskasvanud eeskuju näitaksid ja seletaksid, et on okei olla erinev.
Tavakoolist samaealiseid autistidest sõpru leida pole paraku sugugi lihtne. Väikeklassi rahulik ja aeglane autist koos hüpikutega panna, samuti väga kahtlane valik. Seega mõte leida loomult sarnastest lastest koosnev seltskond on iseenesest ju sümpaatne. Aga reaalses elus ilmselt võimatu…
Ma ei öelnud, et pange keskkonda, kus on ainult autistid? Aidake leida autistidest sõpru, see ei tähenda mingit isoleeritud erikooli ometi ju.
Teised samaealised mitteautistid saaksid väga hästi pihta, kui ainult täiskasvanud eeskuju näitaksid ja seletaksid, et on okei olla erinev.
Tavakoolist samaealiseid autistidest sõpru leida pole paraku sugugi lihtne. Väikeklassi rahulik ja aeglane autist koos hüpikutega panna, samuti väga kahtlane valik. Seega mõte leida loomult sarnastest lastest koosnev seltskond on iseenesest ju sümpaatne. Aga reaalses elus ilmselt võimatu…
Nõuka ajal oli veel karmim. Autismi ei olnud diagnoosina olemas, seega liigitati autistid raskeltkasvatatavate laste hulka. Kuna Puiatusse saatmiseks polnud nende taust piisav (polnud vargusi, joomist, peksmist jmt.) , vaid pigem oli laps koolikiusu ohver, siis saadeti nad ebamäärase taustaga “sanatoorsetesse” koolidesse, näiteks Orissaare Sanatoorsesse kooli. Kus kaasõpilaste ja õpetajate/kasvatajate kius jätkus, aga nüüd ilma vanemate kaitseta. Üsna kurb tegelikult!
Mul on kolmel lapsed ametlikult autistlikud jooned. Paremini saavad hakkama need 2 kes tavalastega koos on suutnud õppida, trennis käia. Sõpru loomulikult neil pole kui sellised aga midagi sarnast nagu on. St mingeid tegevusi teevad eakaaslastega koos ja pole ka kiusatavad.
Nt lähiajal läheb mu teismeline üksi kinno kuna ükski teine teismeline ei tunne huvi jaapani anime vastu.
Oma nö mullis on mul nüüdseks täiskasvanud laps kes käis erikoolis, teda ei saa kohe üldse muu ühiskonnaga sobitada. Ta ei ei näe selles mingit probleemi. Kogu tema maailm on virtuaalne. Kahjuks sissetulekut see ei too mis aitaks kaasa iseseisvusele.
Ma ise olin ka lapsepõlves selline kes kuidagi teiste lastega ei haakunud. Ka täiskasvanuna pole mul lähedasi sõbrannasid. Ajan omi asju üksi või mehega koos.
Siit lugedes tundub, nagu allistid peaksid end autistidest paremaks, st allistid arvavad, et elu peabki nende vajaduste järgi käima.
Elu peabki käima enamuse vajaduste järgi, kui elu eelduseks on, et iga inimene peab iseseisvuma ja endale sissetulekuallika tooma ning suutma end toita/katta/elukoht hankida. Autistidel polegi midagi viga. Nii kaua kuni nad suudavad elementaarse toimetuleku endale tagada. Kui seda ei suuda, siis tuleb paraku ühiskonnal sekkuda ja hakata teda integreerima. Vanemad suudavad autistist last ju ainult piiratud aeg ülal pidada, aga elu on veel pikalt ees pärast ülalpidajate surma. Muidu võiks iga inimene rahulikult mõnusas pesas animet vahtida, aga paraku kui ta elementaarset toimetuleku ei halda, siis keeratakse varsti elekter kinni ja visatakse pesast välja.
Siit lugedes tundub, nagu allistid peaksid end autistidest paremaks, st allistid arvavad, et elu peabki nende vajaduste järgi käima.
Elu peabki käima enamuse vajaduste järgi, kui elu eelduseks on, et iga inimene peab iseseisvuma ja endale sissetulekuallika tooma ning suutma end toita/katta/elukoht hankida. Autistidel polegi midagi viga. Nii kaua kuni nad suudavad elementaarse toimetuleku endale tagada. Kui seda ei suuda, siis tuleb paraku ühiskonnal sekkuda ja hakata teda integreerima. Vanemad suudavad autistist last ju ainult piiratud aeg ülal pidada, aga elu on veel pikalt ees pärast ülalpidajate surma. Muidu võiks iga inimene rahulikult mõnusas pesas animet vahtida, aga paraku kui ta elementaarset toimetuleku ei halda, siis keeratakse varsti elekter kinni ja visatakse pesast välja.
Karmilt otsekohene, aga pagana õige kahjuks.
Ühiskond on paratamatult loodud nii, et igaüks peab hakkama saama ja endale toimetuleku suutma tagada. Vastasel juhul paraku on ju tegu puudega vm hälbelise kodanikuga, kes hüvesid tahab, aga vastu ei anna midagi. Mitte midagi pole parata, ole autist või ratastoolis, oma tee saab ikka leida. Ja kui ollakse teistsugune, aga sealjuures hea spetsialist vm moel tubli ja vajalik, toetab sellist inimest ka iga teistsuguse neuroloogiaga inimene. Muidusööjaid ei salli keegi.
Pead suutma LOOGILISELT ära põhjendama milleks tal seda kõike vaja on. Kui suudad. Kas sõpradega väljas hängimine on tingimata vajalik, laagris käimine vajalik, mere ääres käimine vajalik? Kui mingid põhjendused näpust välja imed, siis ta argumenteerib su nurka…
Aga kui on verbaalselt kesise väljendusega autist?
Pead suutma LOOGILISELT ära põhjendama milleks tal seda kõike vaja on. Kui suudad. Kas sõpradega väljas hängimine on tingimata vajalik, laagris käimine vajalik, mere ääres käimine vajalik? Kui mingid põhjendused näpust välja imed, siis ta argumenteerib su nurka…
Aga kui on verbaalselt kesise väljendusega autist?
Kesine, kuna ei oska argumenteerida (siis ei ole ju intellekt ilmselt ka norm) või kõnepuudega?
Vaidlemine ja argumenteerimine on autistide elu loomulik osa, kuna nende tajudes on maailm tavainimestest erinev, siis püüavad nad seeläbi ümberringi toimuvat mõtestada ja selles virvarris mingitki selgust saada.
Kui autist ei kipu vaidlema, uurima, vastuolusid tekitama jmt, kurb küll, aga tasuks ta intellekti testida. Oht on, et siin on mingid puudujäägid…
Eks ju kõigile norm intellektiga inimestele on oluline ümbritsevat elu mõista (see nn 3aastaste lõputute mikside maailm) ja selleni jõudmine on pidev väikeste konfliktide jada, mis tuleb paratamatult läbida, et teadmised tekiks, omavahel sünteesiks ja kinnistuks. See on loomulik protsess, sest ilma mõtlemise-uurimise ja arusaamade korrastamise tarkus ju ei tekiks.
Autistlikel lastel on pigem suur vajadus mõista, kuid neil on pooltoonide asemel palju must-valget. Nende maailmavaade on teadupärast vähem sujuv, mis on osa põhjusest, miks näiteks sotsiaalsed olukorrad neid nii segadusse ajavad, ja nad võõraid situatsioone võimalusel väldivad. Sotsialiseerimisel pole neile sobivaid määratletud reegleid ega muutumatuid mustreid, mis teebki selle osa elust ebamugavaks. Sotsiaalset käitumist ei saa nö ette pähe õppida (milles autistid on üldiselt ju väga head) ja see tekitab meeletu segaduse ja ebaturvalise tunde. Sellest valdkonnast sestap tulebki enamasti lõputu küsimine ja vaidlemine, sest see pole nagu masinaehitus või lennugraafik, kus interneti otsing neile kiirelt ammendava vastuse annab…
Vaidlemine ja argumenteerimine on autistide elu loomulik osa, kuna nende tajudes on maailm tavainimestest erinev, siis püüavad nad seeläbi ümberringi toimuvat mõtestada ja selles virvarris mingitki selgust saada.
Kui autist ei kipu vaidlema, uurima, vastuolusid tekitama jmt, kurb küll, aga tasuks ta intellekti testida. Oht on, et siin on mingid puudujäägid…
Eks ju kõigile norm intellektiga inimestele on oluline ümbritsevat elu mõista (see nn 3aastaste lõputute mikside maailm) ja selleni jõudmine on pidev väikeste konfliktide jada, mis tuleb paratamatult läbida, et teadmised tekiks, omavahel sünteesiks ja kinnistuks. See on loomulik protsess, sest ilma mõtlemise-uurimise ja arusaamade korrastamise tarkus ju ei tekiks.
Autistlikel lastel on pigem suur vajadus mõista, kuid neil on pooltoonide asemel palju must-valget. Nende maailmavaade on teadupärast vähem sujuv, mis on osa põhjusest, miks näiteks sotsiaalsed olukorrad neid nii segadusse ajavad, ja nad võõraid situatsioone võimalusel väldivad. Sotsialiseerimisel pole neile sobivaid määratletud reegleid ega muutumatuid mustreid, mis teebki selle osa elust ebamugavaks. Sotsiaalset käitumist ei saa nö ette pähe õppida (milles autistid on üldiselt ju väga head) ja see tekitab meeletu segaduse ja ebaturvalise tunde. Sellest valdkonnast sestap tulebki enamasti lõputu küsimine ja vaidlemine, sest see pole nagu masinaehitus või lennugraafik, kus interneti otsing neile kiirelt ammendava vastuse annab…
Allistidel on tõesti võime sotsiaalsed situatsioonid keerulisteks ajada – vihjatakse, manipuleeritakse, valetatakse, mahhineeritakse jne. Autistidel ei tule see loomulikult kahjuks ja seetõttu ongi neil raske allistidega sotsaliseeruda. Allistid ei allu väga loogikale suhtluses ja autistide jaoks on see väga raske.
Elu muutub, kogu maailm muutub. Paljud autistid ei taha selles osaleda, sellesse panustada, võtta vastutust ei enda ega teiste eest. Null initsiatiivi ja huvi. Tehtagu, tegeletagu, teenindatagu, aga lastagu neil koopas animet nautida. Küsimus ei ole tegelikult vaid pelgalt sotsiaalsuses. Eks siit see kahepoolne kokkupõrge välismaailmaga tekibki.
Elu muutub, kogu maailm muutub. Paljud autistid ei taha selles osaleda, sellesse panustada, võtta vastutust ei enda ega teiste eest. Null initsiatiivi ja huvi. Tehtagu, tegeletagu, teenindatagu, aga lastagu neil koopas animet nautida. Küsimus ei ole tegelikult vaid pelgalt sotsiaalsuses. Eks siit see kahepoolne kokkupõrge välismaailmaga tekibki.
Mulle tundub pigem, et probleem on selles, et mõned meile tavapärased tegevused ja olukorrad on nende jaoks raskesti talutavad ja mõistetavad ning sellest tingituna ei sobi neile paljud tööd (ja mõned sobivad jällegi väga hästi, kui keskkond on sobiv). Kui füüsilised erivajadused on silmaga nähtavad ja kõik saavad aru, et ka näit. ratastoolis inimesed on vägagi võimelised panustama, kui tingimused nende jaoks sobivaks muuta, siis pealnäha mitte silmatorkavaid erivajadusi tihti ignoreeritakse. Väide, et nad lihtsalt “ei taha”, on samaväärne väitega, et jalutu inimene lihtsalt ei taha trepist iga päev roomates üles töökohale minna, ta saaks ju küll.
Väide, et nad lihtsalt “ei taha”, on samaväärne väitega, et jalutu inimene lihtsalt ei taha trepist iga päev roomates üles töökohale minna, ta saaks ju küll.
Ka liikumispuudega inimeste seas on heitunuid, kes ei lähe ka siis, kui kõik tingimused on loodud. Samas kui töökoht kohandada ratastoolisõbralikuks, siis me ei tõlgenda seda enamasti nii, et ta peab nüüd enamuse survel kõndijat etendama, samamoodi ei pea kategooriliselt kõike peale oma tuppa kapseldumise allistide surveks nimetama. Eesmärk on täpselt samamoodi toimetulek, lihtsalt seal vahel on tükk halli ala ja abivahendeid kõrvaklappidest ja fidget’itest oskuste arendamiseni.
Jaa, loomulikult! Sellest siin eelnevalt oli ju ka jutt, et mitteautistid tahaksidki nendest asjadest paremini aru saada, et mõista ja arvestada. Kui üheltpoolt geniaalselt tark inimene ei saa hakkama mõndade maitsete, peapesu või hambaarsti juures käimisega, siis see mure jääb teistele ebaoluliseks kiiksuks ja puudutabki vaid kodust elu, keerukused tavaelulistes situatsioonides lasteaias, koolis, tööl, tänaval on need, mis vajaksid natuke lahti selgitamist, et vältida vääriti mõistmist. Ei saa ju eeldada lastelt, et nad oskaksid iseenda tarkusest õigesti kohelda kaaslast, kes on nendega ebaviisakas, ignorantne, pealtnäha väga rahuliku olekuga, ent samaaegselt tegelikult paljude asjade osas ülitundlik, võib ootamatul hetkel ärrituda jne. Sõpradeta ja toetuseta jääb ju siin paraku just autist, kui ta end mõistetavaks ei tee.
Veidi kummastab, et autiste endeid häirib väga see sildistus või teistmoodi määratlemine. Üheltpoolt väga soovitakse erikohtlemist nii koolis kui tööl, aga teisalt kui teema üle arutletakse kui erivajaduse või üle, siis nad ju solvuvad.
Lugesin hiljaaegu ühest grupist sõnavõttu, kus autistid olid pahased ka näiteks aspergeri kasutamise peale. See annab just selguse, et tegu on andeka ja ehk isegi keskmisest kõrgema iq-ga autistliku inimesega. Aga ühe häguse nimetaja “autist” alla koondada nii geniaalsed kui väljendusraskustes suurt tuge vajavad autistid, on see NT inimeste jaoks seisukohast pigem just segadust tekitav.
Endale ei tundu see kuskilt otsast pahatahtliku sildistamisena, vaid pigem aitab seda määratleda, kuidas inimesele läheneda. Pelgalt väljanägemises erisust ju pole – näoilme ja pilgu selgus autistidel sageli kõnekas nüanss ju pole.
See ratastoolis inimene ilmselt ei pahanda, kui teda määratletakse erivajaduse või liikumisraskusega inimeseks.
Aspergeri nime kasutamise mittesobilikkus on eelkõige oluline seetõttu, et Hans Asperger oli nats, kes autistide peal ebainimlikke katseid tegi. See nimetus pole mitte solvav neile endile, vaid teistele autistidele, kellest Aspergeri sündroomiga inimesed justkui endis paremaks peavad.
Oleme kõik autistid, autismi eelduseks pole kõne- ega intellektipuue. Lihtsalt esineb ka autistide seas igasuguste puuetega inimesi, nagu ka allistide seas.
Siin on paljud sõna võtnud, justkui autistid lihtsalt ootaks käsi pikalt ees mingeid põhjendamata hüvesid. Ei ole nii. Allistide kujundatud elukeskkonnad ja sotsiaalsed käitumisnormid (nt “vaata mulle otsa kui sa minuga räägid”, mis on autisti jaoks tihti väga piinav), on autistidest lastele põhjustanud suuri traumasid. Tunnis ei tohi niheleda, ei tohi mugavalt riietuda jne. Autist on sunnitud end elu aeg maskeerima, et olla aksepteeritav ning mitte sattuda teiste põlu alla. Siinkohal räägin ma lihtsatest, mitte kellelegi liiga tegevatest vajadustest, mis on ühiskonnas taunitavad ja allistide arvates kiusamist väärt.
Lugesin hiljaaegu ühest grupist sõnavõttu, kus autistid olid pahased ka näiteks aspergeri kasutamise peale. See annab just selguse, et tegu on andeka ja ehk isegi keskmisest kõrgema iq-ga autistliku inimesega. Aga ühe häguse nimetaja “autist” alla koondada nii geniaalsed kui väljendusraskustes suurt tuge vajavad autistid, on see NT inimeste jaoks seisukohast pigem just segadust tekitav.
Endale ei tundu see kuskilt otsast pahatahtliku sildistamisena, vaid pigem aitab seda määratleda, kuidas inimesele läheneda. Pelgalt väljanägemises erisust ju pole – näoilme ja pilgu selgus autistidel sageli kõnekas nüanss ju pole.
See ratastoolis inimene ilmselt ei pahanda, kui teda määratletakse erivajaduse või liikumisraskusega inimeseks.
Autistid on tihti pahased ja nende foorumites või gruppides on palju arusaamatusi. Alles nad olid väga uhked oma nime üle. Tuju on sealt kust tuule suund.
Aspide gruppides aspid ise ongi rahul ja need, kes pole omal ajal seda tiitlit saanud, on pahased ilmselt…
Kuidas tänapäeval siis see kategoriseerimine käib, kui on üliandekad ja elementaarsete toimetulekuraskustega inimesed ühtse autisti nimetuse all kõik koos? Kas sel spektril on miskid muud alamääratlused?
Autist võib olla muidugi kōne- jm puudeta, aga kui ta end arusaadavaks ei tee ja toimivat kontaktsust pole, siis ju paraku arukaks ja toimetulevaks teda pidada ei saa. Siin ei ole küsimus tema otsa vaatamise suutlikkuses, välja veninud dressides või laia tallaga jalavarjudes. Kui inimene ei suuda end verbaalset arusaadavaks teha, on ju keeruline teda mõista.
Aspide gruppides aspid ise ongi rahul ja need, kes pole omal ajal seda tiitlit saanud, on pahased ilmselt…
Kuidas tänapäeval siis see kategoriseerimine käib, kui on üliandekad ja elementaarsete toimetulekuraskustega inimesed ühtse autisti nimetuse all kõik koos? Kas sel spektril on miskid muud alamääratlused?
Autist võib olla muidugi kōne- jm puudeta, aga kui ta end arusaadavaks ei tee ja toimivat kontaktsust pole, siis ju paraku arukaks ja toimetulevaks teda pidada ei saa. Siin ei ole küsimus tema otsa vaatamise suutlikkuses, välja veninud dressides või laia tallaga jalavarjudes. Kui inimene ei suuda end verbaalset arusaadavaks teha, on ju keeruline teda mõista.
Mine proovi praegu mõnes sellises grupis öelda aspi ja saad kohe tunda autisti viha.
Aspide gruppides aspid ise ongi rahul ja need, kes pole omal ajal seda tiitlit saanud, on pahased ilmselt…
Kuidas tänapäeval siis see kategoriseerimine käib, kui on üliandekad ja elementaarsete toimetulekuraskustega inimesed ühtse autisti nimetuse all kõik koos? Kas sel spektril on miskid muud alamääratlused?
Autist võib olla muidugi kōne- jm puudeta, aga kui ta end arusaadavaks ei tee ja toimivat kontaktsust pole, siis ju paraku arukaks ja toimetulevaks teda pidada ei saa. Siin ei ole küsimus tema otsa vaatamise suutlikkuses, välja veninud dressides või laia tallaga jalavarjudes. Kui inimene ei suuda end verbaalset arusaadavaks teha, on ju keeruline teda mõista.
Alles seletasin ju: mittemõistmine on kahepoolne. Asi pole selles, et autist ei suuda end allistile arusaadavalt väljendada – probleem on kahepoolne. Autistid samamoodi ei saa allistidest aru. Kuna aga autiste on vähe, sõidetakse neist üle lihtsalt igal pool.
Aga õige ongi ju öelda kõnepuudega autist, intellektipuudega autist. Suure abivajadusega autist, väikese abivajadusega autist. Samamoodi nagu käsitletakse alliste.
Autist ei ole midagi ebanormaalset, lihtsalt vähemus. Me suhtleme teistmoodi, me ei tule toime manipulatsioonidega (kuigi osad meist on võimelised maskimise käigus selle väga hästi ära õppima, siiski on see väga kurnav).
Me kogeme maailma allistidest erinevalt, oleme tundlikumad, töötleme infot teadlikumalt, st juurdleme meeletult palju, ei mõtle nii automaatselt nagu mitteautistid. Meie vaatevinklist on loogikale mittealluvad asjad tihti talumatud.
Uuringud ja autistide enda kogemused on näidanud, et me suhtleme täiesti tervislikult. Lihtsalt mitte nii nagu mitteautistid.
Meie jaoks võivad müra- või nt valgusrikkad keskkonnad, samuti heitgaasidega saastunud piirkonnad olla sensoorselt nii koormavad, et tekib sensoorne või psüühiline ülekoormus. Teatud riidematerjalid, etiketid, sildid vms võivad samuti meid endast välja ajada – allistidele võivad need täiesti tühistena tunduda.
Autistid vajavad eneseregulatsiooniks tihti stimmimist – enese kiigutamine, stimmimisvahendid, samuti võime müra tõttu vajada kõrvaklappe ka allistide jaoks vaiksetes ruumides. Stimmimine on meie jaoks väga vajalik, seda ei tohiks takistada.
Te võiks lõpuks juba aru saada, probleem pole ühepoolne! Olen nüüd aastaid olnud autistide kommuunis ja selliseid pidevaid probleeme nagu varasemalt allistidega, lihtsalt ei esine!
Ka minul on diagnoosiks Aspergeri sündroom, sest ma paistan välja oma võimsa maskeerimise oskuse tõttu “täiesti normaalne”. Nüüd aga olen sellest nii väsinud, kohutavalt väsinud. Koorin seda maski järk-järgult endalt maha ja üritan inimestele selgeks teha, et ma olen ka ilma maskita normaalne, ma ei pea end piinama, et allistidele hambusse mitte jääda. See klatš ja manipulatsioonid, mida allistid korraldavad, on lihtsalt õudne, mul on hea meel, et lõpuks teada sain, et mu sisetunne oli õige, ma ei ole osa sellest neurotüübist.
Aspide gruppides aspid ise ongi rahul ja need, kes pole omal ajal seda tiitlit saanud, on pahased ilmselt…
Kuidas tänapäeval siis see kategoriseerimine käib, kui on üliandekad ja elementaarsete toimetulekuraskustega inimesed ühtse autisti nimetuse all kõik koos? Kas sel spektril on miskid muud alamääratlused?
Autist võib olla muidugi kōne- jm puudeta, aga kui ta end arusaadavaks ei tee ja toimivat kontaktsust pole, siis ju paraku arukaks ja toimetulevaks teda pidada ei saa. Siin ei ole küsimus tema otsa vaatamise suutlikkuses, välja veninud dressides või laia tallaga jalavarjudes. Kui inimene ei suuda end verbaalset arusaadavaks teha, on ju keeruline teda mõista.
Mine proovi praegu mõnes sellises grupis öelda aspi ja saad kohe tunda autisti viha.
Viha? Miks alliste küll nii väga häirib, et autistid tahavad autist olemist normaliseerida? Et lõppeks see väärakaks pidamise ajastu ometigi? Autism on normaalne vähemusneuroloogia. Te lihtsalt ei taha autiste kuulda võtta ja nimetate enese eest seismist külmalt vihaks.
Aspide gruppides aspid ise ongi rahul ja need, kes pole omal ajal seda tiitlit saanud, on pahased ilmselt…
Kuidas tänapäeval siis see kategoriseerimine käib, kui on üliandekad ja elementaarsete toimetulekuraskustega inimesed ühtse autisti nimetuse all kõik koos? Kas sel spektril on miskid muud alamääratlused?
Autist võib olla muidugi kōne- jm puudeta, aga kui ta end arusaadavaks ei tee ja toimivat kontaktsust pole, siis ju paraku arukaks ja toimetulevaks teda pidada ei saa. Siin ei ole küsimus tema otsa vaatamise suutlikkuses, välja veninud dressides või laia tallaga jalavarjudes. Kui inimene ei suuda end verbaalset arusaadavaks teha, on ju keeruline teda mõista.
Alles seletasin ju: mittemõistmine on kahepoolne. Asi pole selles, et autist ei suuda end allistile arusaadavalt väljendada – probleem on kahepoolne. Autistid samamoodi ei saa allistidest aru. Kuna aga autiste on vähe, sõidetakse neist üle lihtsalt igal pool.
Aga õige ongi ju öelda kõnepuudega autist, intellektipuudega autist. Suure abivajadusega autist, väikese abivajadusega autist. Samamoodi nagu käsitletakse alliste.
Autist ei ole midagi ebanormaalset, lihtsalt vähemus. Me suhtleme teistmoodi, me ei tule toime manipulatsioonidega (kuigi osad meist on võimelised maskimise käigus selle väga hästi ära õppima, siiski on see väga kurnav).
Me kogeme maailma allistidest erinevalt, oleme tundlikumad, töötleme infot teadlikumalt, st juurdleme meeletult palju, ei mõtle nii automaatselt nagu mitteautistid. Meie vaatevinklist on loogikale mittealluvad asjad tihti talumatud.
Uuringud ja autistide enda kogemused on näidanud, et me suhtleme täiesti tervislikult. Lihtsalt mitte nii nagu mitteautistid.
Meie jaoks võivad müra- või nt valgusrikkad keskkonnad, samuti heitgaasidega saastunud piirkonnad olla sensoorselt nii koormavad, et tekib sensoorne või psüühiline ülekoormus. Teatud riidematerjalid, etiketid, sildid vms võivad samuti meid endast välja ajada – allistidele võivad need täiesti tühistena tunduda.
Autistid vajavad eneseregulatsiooniks tihti stimmimist – enese kiigutamine, stimmimisvahendid, samuti võime müra tõttu vajada kõrvaklappe ka allistide jaoks vaiksetes ruumides. Stimmimine on meie jaoks väga vajalik, seda ei tohiks takistada.
Te võiks lõpuks juba aru saada, probleem pole ühepoolne! Olen nüüd aastaid olnud autistide kommuunis ja selliseid pidevaid probleeme nagu varasemalt allistidega, lihtsalt ei esine!
Ka minul on diagnoosiks Aspergeri sündroom, sest ma paistan välja oma võimsa maskeerimise oskuse tõttu “täiesti normaalne”. Nüüd aga olen sellest nii väsinud, kohutavalt väsinud. Koorin seda maski järk-järgult endalt maha ja üritan inimestele selgeks teha, et ma olen ka ilma maskita normaalne, ma ei pea end piinama, et allistidele hambusse mitte jääda. See klatš ja manipulatsioonid, mida allistid korraldavad, on lihtsalt õudne, mul on hea meel, et lõpuks teada sain, et mu sisetunne oli õige, ma ei ole osa sellest neurotüübist.
Sellist väljendit nagu “allist” ei ole olemas. On mitte-autistlik. Sõna “allist” kõlab nagu sõna alien ehk nagu tulnukas. Vabandust, aga kes on sul lubanud sõimata mitte autistlike inimesi “allistideks”. Sellist meditsiinilist terminit nagu “allist” ei ole olemas, aga on olemas autism. Ja autism on psühhikahäire ja see, et inimene endale mingit häiret tunnistada ei taha, ei tee seda häiret olematuks. Kuigi väga tore, et tahaks saada puude rahasid ja töövõimetus rahasid, aga haige nagu ei ole!!! Täiskasvanuna me vastutame ise enda elukeskkonnas ja suhtlusringkonna ja valime endale ise sobiva töö ja töökeskkonnas. Autiste ei ole vähe, enamik neist lihtsalt ei oma diagnoosi ja saavad täiesti vabalt ühiskonnas hakkama. Ja arvamus, et autistid kuidagi omavahel kergemini hakkama saavad? Palun looge siis endale ise sobivad töökohad, koolid, lasteaiad jne. Miks ootate, et mitte autistlikud inimesed seda kõike teie heaks tegema peavad, eriti kui nad ju nagunii aru ei saa teie vajadustest. Kui autism on lihtsalt “vähemus”, siis iga vähemus hoolitseb ise oma spetsiifiliste vajaduste eest.
Ehk siis selle asemel, et riiklikud asutused ja üleüldiselt ühiskond aksepteeriks autiste kui normaalset vähemust ja lõpetaks nende sandistamise neile mitte jõukohaste ootuste seadmisega, peaksid autistid muust maailmast hoopis eralduma?
Kelle sa veel ühiskonnast soovid välja visata? Puuetega inimesed?
Kui autistid ei salli müra ja heitgaase, on ju loogiline, et nad ise hoiduvad ebasobivast keskkonnast. Inimesed on kohanemisvõimelised, ilmselt autistid seda siis sel määral siiski pole nagu teised.
Normaalne tavainimene ei seedi ka manipuleerimist, aga head nalja jmt ju siiski. Võetakse oma seltskonda ka toreda maailmavaatega ja tegus autist, kui ta põnev ja hea inimene on. Mõni kergem kiiks ju integreerumist ei sega.
Aga ega jah kogu ülejäänud 7,9999 miljardit ei hakka kikivarvul käima ja sosistama igaks juhuks, et teile parema inimesena näida. Kui omavahel on lihtsam autistil autistidega suhelda ja need nn allistid ei mõista teid, siis ju natuke loogiline, et te koondute, sest sarnase eluviisiga inimesed lihtsalt sobivadki paremini. Nii on ka tavainimeste paarisuhetes ometigi, et otsitakse endataolisi…
Ehk siis selle asemel, et riiklikud asutused ja üleüldiselt ühiskond aksepteeriks autiste kui normaalset vähemust ja lõpetaks nende sandistamise neile mitte jõukohaste ootuste seadmisega, peaksid autistid muust maailmast hoopis eralduma?
Kelle sa veel ühiskonnast soovid välja visata? Puuetega inimesed?
Mul on kaks väga head sõpra, kes on autistid. Või noh, aspergerid. Käinud tavakoolis, sanud diagnoosid täiskasvanuna, teevad huvitavat tööd, on laia silmaringiga maailmakodanikud ja igati iseseisvad. Sõbrad on nad mu erinevatest eluperioodidest (üht tunnen lapsepõlvest, teist u 10a), omavahel nad veel aga tuttavad pole.
Me räägime mõlemaga paljudest põnevatest teemadest väga vabalt ja filtrita, ka nende eripärast, lapsepõlvest, kogemustest erinevate spetsialistidega jmt. Nad on väga huvitavad ja nutikad inimesed, armsad ja siirad, aga kumbki ei näe kusagilt otsast seda, et maailm neid mingil moel sandistab vmt. Väga oskuslikult laveerivad ise seal piiril, kus algab nende jaoks ebamugav tsoon ja taanduvad. Vajavad palju oma ruumi, aega, molutamist. Üks õpib ja töötab poole kohaga. Teine on hetkel vabakutseline. Huumor on olemas mõlemal (jah, selleni jõudmine on peenem kui tavainimestel), tahe maailma panustada samuti, pigem sellised isetud ja andjad tüübid mõlemad, esmapilgul võivad tunduda veidi depressiivsed ja endassetõmbunud, aga tegelikult on väga analüütilised, töökad ja positiivsed. Üdini ausad ja lojaalsed. Ka enda suhtes, ei varja oma eripära, ei käitub kellegi teisena. Inimestena justkui väga erinevad, ent samas ka väga sarnased.
Ma ei oska rohkem kaasa rääkida – kas nad on tegelikult siiski ebatüüpilised autistid?
Täiskasvanud autistid teevadki seda, kui nad on ühed nendest õnnelikest, kes diagnoositud saavad. Minule tuli diagnoos 3 aastat tagasi nagu välk selgest taevast pärast korduvaid läbipõlemisi, töövõime kaotamist ja enesetapukatset. Vot sellisel tasemel on meie ühiskond. Rohkem ma siin sõna ei võta, ilmselgelt pole see keskkond siin huvitatud autismi olemuse tõsisest mõistmisest, otsitakse vaid enda ignorantsusele õigustusi.
Ehk siis selle asemel, et riiklikud asutused ja üleüldiselt ühiskond aksepteeriks autiste kui normaalset vähemust ja lõpetaks nende sandistamise neile mitte jõukohaste ootuste seadmisega, peaksid autistid muust maailmast hoopis eralduma?
Kelle sa veel ühiskonnast soovid välja visata? Puuetega inimesed?
Mul on kaks väga head sõpra, kes on autistid. Või noh, aspergerid. Käinud tavakoolis, sanud diagnoosid täiskasvanuna, teevad huvitavat tööd, on laia silmaringiga maailmakodanikud ja igati iseseisvad. Sõbrad on nad mu erinevatest eluperioodidest (üht tunnen lapsepõlvest, teist u 10a), omavahel nad veel aga tuttavad pole.
Me räägime mõlemaga paljudest põnevatest teemadest väga vabalt ja filtrita, ka nende eripärast, lapsepõlvest, kogemustest erinevate spetsialistidega jmt. Nad on väga huvitavad ja nutikad inimesed, armsad ja siirad, aga kumbki ei näe kusagilt otsast seda, et maailm neid mingil moel sandistab vmt. Väga oskuslikult laveerivad ise seal piiril, kus algab nende jaoks ebamugav tsoon ja taanduvad. Vajavad palju oma ruumi, aega, molutamist. Üks õpib ja töötab poole kohaga. Teine on hetkel vabakutseline. Huumor on olemas mõlemal (jah, selleni jõudmine on peenem kui tavainimestel), tahe maailma panustada samuti, pigem sellised isetud ja andjad tüübid mõlemad, esmapilgul võivad tunduda veidi depressiivsed ja endassetõmbunud, aga tegelikult on väga analüütilised, töökad ja positiivsed. Üdini ausad ja lojaalsed. Ka enda suhtes, ei varja oma eripära, ei käitub kellegi teisena. Inimestena justkui väga erinevad, ent samas ka väga sarnased.
Ma ei oska rohkem kaasa rääkida – kas nad on tegelikult siiski ebatüüpilised autistid?
Neil on siis läinud hästi – neil on olnud toetav kasvukeskkond. Nad pole ebatüüpilised autistid, nad on traumeerimata autistid.
Täiskasvanud autistid teevadki seda, kui nad on ühed nendest õnnelikest, kes diagnoositud saavad. Minule tuli diagnoos 3 aastat tagasi nagu välk selgest taevast pärast korduvaid läbipõlemisi, töövõime kaotamist ja enesetapukatset. Vot sellisel tasemel on meie ühiskond. Rohkem ma siin sõna ei võta, ilmselgelt pole see keskkond siin huvitatud autismi olemuse tõsisest mõistmisest, otsitakse vaid enda ignorantsusele õigustusi.
????
kahju kuulda… Aga mis hetkel sa hakkasid abi otsima? Kas lähedased ei osanud märgata, aidata? Ega suvalised inimesed naljalt saagi aidata, nad ju sind ei tunne ja adu neid probleeme. Asjadest paratamatult tuleb rääkida, alles siis saab aidata. Paljud autistid kahjuks ei räägi ja väljenda oma sisemaailma. Ja ei oska teised õhust aimata, et meeldiva käitumisega inimese fassaadi taga on sünged mõtted ja suured keerukad siseheitlused. Vahel kahjuks ei osata seda näha ka väga lähedase inimese puhul, sest ta ju ei taha oma muredega teisi koormata. See on autistidele omane. Neist osasid aga rääkima saada on kõrgem pilotaaž… Ei ole nii, et inimesed ei taha hoolida, ei taha märgata. Vaid nad lihtsalt ei oska, kui teine osapool seda abivajadust ja sisemist karjet varjab.
eks sarnaseid probleeme on ühiskonnas palju, ntks #metoo… sest ei näe me fassaadide taha, kui seda näidata ei taheta.
maailm ei ole must ja valge
???? kahju kuulda… Aga mis hetkel sa hakkasid abi otsima? Kas lähedased ei osanud märgata, aidata? Ega suvalised inimesed naljalt saagi aidata, nad ju sind ei tunne ja adu neid probleeme. Asjadest paratamatult tuleb rääkida, alles siis saab aidata. Paljud autistid kahjuks ei räägi ja väljenda oma sisemaailma. Ja ei oska teised õhust aimata, et meeldiva käitumisega inimese fassaadi taga on sünged mõtted ja suured keerukad siseheitlused. Vahel kahjuks ei osata seda näha ka väga lähedase inimese puhul, sest ta ju ei taha oma muredega teisi koormata. See on autistidele omane. Neist osasid aga rääkima saada on kõrgem pilotaaž… Ei ole nii, et inimesed ei taha hoolida, ei taha märgata. Vaid nad lihtsalt ei oska, kui teine osapool seda abivajadust ja sisemist karjet varjab. eks sarnaseid probleeme on ühiskonnas palju, ntks #metoo… sest ei näe me fassaadide taha, kui seda näidata ei taheta. maailm ei ole must ja valge
Kuna mul kõne- ega intellektipuuet ei ole, olin koolis väga andekas ja “sattusin” peresse, kus lastele tähelepanu eriti ei pööratud, koolis käisin nõuka ajal, siis jäin radari alla. Eestis täiskasvanud inimesel autismi diagnoosi väga raske saada. Olin 15 aastat psühhiaatrite ja psühholoogide juures enne käinud oma probleemidele lahendust otsimas, ontlikult ravimeid võtnud (autistile väga omane, täitsin kõiki reegleid). Alles pärast suitsiidikatset haiglaravil noor arst kahtlustas autismi ja lõpuks ometi sain teada, mis mul “viga” on. Kogu mu elu sai ühe sõnaga ära seletatud – missugune kergendus! Endal polnud aimugi. Eesti riiklikes haiglates kasutatakse 92. aasta juhendeid, siia see koer maetud ongi. Hea, kui satub autist sellise arsti juurde, kes nüüdisaegsete lähenemistega kursis on, vastasel juhul saadki muudkui valediagnoose ja vajud järjest sügavamale läbipõlemiste keerisesse, kuni hukkud. Õnneks tänu internetile ja autistide kogukonna hääle tugevnemisele lõpuks ometi ka meil hakkab asi paremuse poole liikuma.
Ma olengi hetkel vihane kogu maailma peale, pea neli dekaadi elasin nagu vati sees ja need 3 aastat on olnud nüüd väga rasked minu jaoks, sest pean kogu oma olemuse uuesti lahti mõtestama ja iseennast tundma õppima ilma maskideta.
Autistide vanemad, püüdke aru saada, et autist ei ole mingi väärakas, tal on lihtsalt teistsugused vajadused kui neurotüüpilisel inimesel. Las ta olla oma toas, kõrvaklapid peas, kui elutoas toimub pereüritus.
Esileht › Erivajadustega laps › Autisti eraklikkus
