Teema: Autisti eraklikkus

Kurb lugeda, aga siiski tore, et oled enda jaoks selguse saanud ja tead nüüd iseend säästa. Kindlasti on sinu kogemusest paljudele suur abi, seega jõudu selles teavituses! Ja ju maailm muutub helgemaks ka sulle.

Meie ülikoolides üldiselt õnneks osatakse autismi väga hästi mõtestada ja käsitleda (eks nemad altid välismaa kolleegide uurimusi jälgima jmt), diagnoosimise osas Eestis on muidugi pikk tee minna. Välisprakaktikast oleks siingi väga palju kasu.

Eks nende aspergerite traagika mõneti ongi olnud alati see, et nad on nutikad ja olmeliste tegevustega hästi hakkamasaavad lapsed. Paljud jõuavad oma väikelaste autismini siiski läbi muude suurte kaasuvate hädade – logopeedilised probleemid, ülisuur tundlikkus, kehv arusaamine ümbritsevast vmt tavalapsega võrreldes tavatud eripärad. Ega sinusugune tark laps ka täna ilmselt väikeklassi satuks. Sinna satuvad ikka suurte (ehk ka teemakaugele inimesele reeglina väljapaistvate) häiretega lapsed. Ja ilmselt tundliku ja intelligentse autistina suurte käitumisraskustega laste kollektiivis olla on teistpidi keeruline katsumus… pikk tee on minna, aga kuna inimesi on maailmas nii palju, siis igaühe sisemaailma professionaalse käsitlemise jõuda polegi kahjuks võimalik.

Mul on praktiline küsimus, kui täiskasvanud autist oleks valmis vastama.

Ilmselt on see teistelgi levinud probleem, et autistist laps on skeptiline ja kartlik uute olukordade suhtes. Ent kogenud midagi toredat, on pärast ikkagi tänulik ja rahul.

Mis on siin tark lähenemine – mõjutada või jätta rahule?

#4087510:

#4086137:

Mul on praktiline küsimus, kui täiskasvanud autist oleks valmis vastama.

Ilmselt on see teistelgi levinud probleem, et autistist laps on skeptiline ja kartlik uute olukordade suhtes. Ent kogenud midagi toredat, on pärast ikkagi tänulik ja rahul.

Mis on siin tark lähenemine – mõjutada või jätta rahule?

Vastan kui autist ja autistist lapse ema: oleneb. Kui olukord on ikka konkr hetkel täiesti vastuvõetamatu, siis kindlasti jätta rahule. Kui on nii ja naa, st nagu pm tahaks, aga häirivaid/hirmutavaid asju on palju, siis püüaksin olukorda sobivamaks kohandada/kompromissi leida ja mõjutada proovima. Üks ja sama olukord võib erineval ajahetkel anda täiesti erineva reaktsiooni. Samas on mul endalgi olnud küllalt olukordi, kus olen end sundinud midagi tegema või kuhugi minema ja olen pärast väga kahetsenud, seepärast oma lapse puhul pigem ei mõjuta, vaid lasen tal endal otsustada. Nt eelnevatel aastatel on ta ise soovinud endale 3-4 sünnipäevakülalist, sel aastal teatas, et üle 1 ei kavatse kutsuda, sest muidu on liiga palju lärmi. Ilmselgelt kutsuski siis ainult 1 sõbra, kuigi varemalt on kenasti hakkama saanud. Ei survestanud, et viisakas oleks, teised sind kutsusid jne, lihtsalt õpetasin, kuidas teistele sõpradele selgitada, et need ei solvuks. Seda, kas nad solvusid või ei, ma muidugi ei tea, aga mulle oli tähtis, et laps end oma sünnipäeval hästi tunneks.

aitäh hea vastuse eest! Arusaadav, et see erineb situatsioonist tulenevalt ja võib ka ajaga muutuda. Kui vana su laps praegu on?

#4087545:

Kui vana su laps praegu on?

Laps on 10. Lisan veel samale näitele, et kui tähendasin, et õues ju jooksete kõik kambas ja lärmate, siis põhjendas: “Jah, aga see on õues. Toas on lärm palju suurem.”. Ja tal on vägagi õigus – ise läksin hiljuti rumala peaga siseruumis toimuvale kontserdile ilma kõrvaklappideta ja see oli lihtsalt puhtfüüsiliselt nii valus, et istusin terve aja käed kõrvadel ning lasin end ilmarahval imetleda kui ilmselt viimast friiki. Kontsert oli hea ja minekut ei kahetse, aga oleksin pidanud eelnevalt olukorda kriitiliselt hindama ning ennast ette valmistama.

Autismi puhul on ju just tegemist ebanormaalsusega – arusaamatu, miks seda sõna antud kontekstis halvustavaks peetakse. Normist erinev, normi piiridest väljapoole ulatuv on ju ebanormaalne. Autistid eeldavad ja soovivad küll, et neisse erinevalt suhtutaks ja nende eripärasid arvesse võetaks, aga ometi ollakse ülitundlikud, kui keegi julgeb asju õigete nimedega nimetada.

Kui nii võtta, siis need tingimused keskkonnas, mis on autistlikule lapsele vajalikud, tunduvad ajuteadlasi lugedes ka neurotüüpilisele lapsele kasulikud (vähem müra, rohkem ettearvatavust jne) – siit tekib küsimus, miks ja kellele seda “normaalsetele” lastele orienteeritud stimulatsiooni võidujooksu üldse vaja on… Keeraks tausta pisut vaiksemaks ja oleks kohe tükk maad vähem neid, kelle autistlikud jooned silma paistavad.

#4089871:

#4089760:

Autismi puhul on ju just tegemist ebanormaalsusega – arusaamatu, miks seda sõna antud kontekstis halvustavaks peetakse. Normist erinev, normi piiridest väljapoole ulatuv on ju ebanormaalne. Autistid eeldavad ja soovivad küll, et neisse erinevalt suhtutaks ja nende eripärasid arvesse võetaks, aga ometi ollakse ülitundlikud, kui keegi julgeb asju õigete nimedega nimetada.

Ja kuidas me määratleme nn normaalsust? Inimeste käitumine on nii subjektiivne, et siin õiget-valet, normaalset-ebanormaalset kivisse ju ei raiu. On keskmised, on äärmused. Kõrvalekaldeid võime jah teatavates kehalistes eripärades või intellektis objektiivselt määratleda. Flegmaatikule tundub koleerik ebanormaalne ja vastupidi. Tegelikult on mõlemad normaalsed. Suht filosoofiline teema see normaalsus…

No kes tavaühiskonnas toime ei tule, on ju normist erinevad – selle järgi määratledki.

#4090040:

Läbipõlenud karjääriinimesed, pankrotistunud ärimehed, töötud, kroonilise haigusega inimesed jne – kõik on ilmselt ebanormaalsed?

Jutt käib ometigi sotsiaalsest toimetulekust, suhtlemisvõimelisusest.

#4077096:

#4076933:

Ma ei öelnud, et pange keskkonda, kus on ainult autistid? Aidake leida autistidest sõpru, see ei tähenda mingit isoleeritud erikooli ometi ju.

Teised samaealised mitteautistid saaksid väga hästi pihta, kui ainult täiskasvanud eeskuju näitaksid ja seletaksid, et on okei olla erinev.

Tavakoolist samaealiseid autistidest sõpru leida pole paraku sugugi lihtne. Väikeklassi rahulik ja aeglane autist koos hüpikutega panna, samuti väga kahtlane valik. Seega mõte leida loomult sarnastest lastest koosnev seltskond on iseenesest ju sümpaatne. Aga reaalses elus ilmselt võimatu…

Ei usu. Ise olen Asperger ja käisin tavakoolis. Isegi võib öelda, et nn eliitkoolis. Kui oleksin ainult omasugustega samas klassis käinud terve pika kooliaja, ei oskaks ma üldse teistsuguste inimestega suhelda. Kerge alati ei olnud, aga ka minusugune peab õppima hea suhtlemise tavasid, on need siis talle loomuomased või ei. Tavaline oleks öelda, et aga see on lapsele nii raske. Muidugi on raske, aga kõigil inimestel on raske õppida üleüldisi suhtlemistavasid. Minu meelest minusuguseid noori pannakse liiga kookonisse. Näidake meile ka nö tavalisi inimesi ja laske meil õppida nendega paremini suhtlema. Näiteks mind ei narrinud koolis keegi, pigem olin populaarsete seas. Kuigi näiteks mingites laagrites või väljasõitudel nõudsin ma alati endale omaette toa või bussiistme, seda ka võimaldati, sest mahalaadimiseks on see eraldumisvõimalus hädavajalik. Päris ausalt kahvatun hirmust mõeldes, et mind oleks võidud panna kuskile ainult omasuguste sekka, et teistsuguseid näha ainult väljaspool kooli. Tänu kooliaastatele õppisin jah niipalju teesklema, et saan suhtleva tööga kenasti hakkama. Meeldib! Kordamine tekitab harjumuse, harjumus tekitab iseloomu. Õppisin end maha laadima näiteks kontori tualetis või tuleltõrjetrepil vaikuses ja üksi. Kohutavalt õnnelik vanemate otsuse üle!

#4090533:

Tore kuulda. Kui kooli läksid olid ju ka ilmselt arukas ja üsna norm suhtlemisega laps? Millal sind diagnoositi?

Suhtlemisega oli nii ja naa, aga seda ju sisseastumiskatsetel ei küsitud, kui palju ma üksi tahan olla ja kas isiklik ruum peab suurem olema. Küsimustele nagu mis on jõe ja järve vahe või mis on puu ja põõsa vahe või mis on Eesti pealinn ja mitu päeva on aastas, oskasin muidugi vastata. Vastasin ka, sest ei osanud õpetajaid karta, pigem tundus, et miks nad nii lolle küsimusi küsivad. Ka et millal on vesi kõva ja kas mul sõpru on. Mingeid käpikumustreid pidime taga ajama, et leia, mis käpik siit puudu on, ehk mingi IQ testi moodi asi. Tore ruttu ära teha. Eks oli huvi suur jälgida teisi lapsi ja püüda neid ahvida. Paljud käitumismallid purunesid. Kõigil lastel on raske muudatuste aeg koolis, kõik kohanevad kõigiga. Isegi need kõige tormakamad pidid ju kuidagi sättima end teiste hulka, mis andis eluks vajaliku kohanemisvõime erinevate olukordade ja inimestega. Meeldimiseks lastele pugema ei pidanud ja ei osanudki, seepärast vist ka suhteliselt hinnati.

Diagnoositi 4. klassis, niipalju kui mina mäletan. Kahjuks pole enam, kellelt täpsemalt küsida.

#4083982:

Ega sinusugune tark laps ka täna ilmselt väikeklassi satuks. Sinna satuvad ikka suurte (ehk ka teemakaugele inimesele reeglina väljapaistvate) häiretega lapsed.

Minu laps on väga tark. Sain talle suunamise väikeklassi, kui olin kolm aastat arstide vahet jooksnud, sest ta lihtsalt ei talunud suures kollektiivis tekkivat ülestimulatsiooni. Arstidega kahekesi olles vestles nagu vana diplomaat, puistas keerulisi sõnu, fantastilisi teooriaid, ainult üks psühhiaater hakkas kahtlustama, et ta on ehk kerge vaimse puudega, sest laps keeldus täitmast tema korraldust mängida klotsidega – see oli tema meelest liiga titekas mäng ja psühhiaater ei selgitanud ka, milleks see tegevus vaja oleks.

Muide, koroonaperioodil tundis ta ennast suurepäraselt, sest iseõppimine tuleb tal alati paremini välja, kui isegi väikeklassis kohal käimine. Samuti jäid koroonaperioodil ära tüütud kehalise kasvatuse tunnid ja ta sai selle asemel teha muid tegevusi, mis on tema jaoks mõttekamad.

Väikeklassis sai ta oma tempos areneda ja praegu õpib keerulist tehnilist eriala, millega kaugeltki iga inimene hakkama ei saaks. Väikeklasi vajadus võibki olla väga spetsiifiline. Mitte tuleneda tingimata mõnest raskest puudest.

#4077599:

#4076506:

Siit lugedes tundub, nagu allistid peaksid end autistidest paremaks, st allistid arvavad, et elu peabki nende vajaduste järgi käima.

Elu peabki käima enamuse vajaduste järgi, kui elu eelduseks on, et iga inimene peab iseseisvuma ja endale sissetulekuallika tooma ning suutma end toita/katta/elukoht hankida. Autistidel polegi midagi viga. Nii kaua kuni nad suudavad elementaarse toimetuleku endale tagada. Kui seda ei suuda, siis tuleb paraku ühiskonnal sekkuda ja hakata teda integreerima. Vanemad suudavad autistist last ju ainult piiratud aeg ülal pidada, aga elu on veel pikalt ees pärast ülalpidajate surma. Muidu võiks iga inimene rahulikult mõnusas pesas animet vahtida, aga paraku kui ta elementaarset toimetuleku ei halda, siis keeratakse varsti elekter kinni ja visatakse pesast välja.

Ei, elu ei pea käima enamuse vajaduste järgi. On olemas näiteks mõiste “universaalne disain” mis tähendab, et majad, koolid, tänavad, jt rajatised tuleks ehitada nii, et kõik erivajadustega inimesed ka ennast seal mugavalt tunneksid – ja see ei lähe rohkem maksma, kuigi seab ehk rajatiste välimusele teatud piirangud. Samamoodi on võimalik töökeskkonda ja ameteid disainida nii, et see sobiks võimalikult paljudele, mitte ainult keskmisele keskmist kasvu enamvähem tervele inimesele.

#4090877:

#4090533:

Kui oleksin ainult omasugustega samas klassis käinud terve pika kooliaja, ei oskaks ma üldse teistsuguste inimestega suhelda.

Sa siis jagad seda levinud eksiarvamust, et autistid on kõik ühesugused? Mina olen näinud, et nad on väga erinevad ja üks autist sarnaneb teisega palju vähem, kui üks tavaline laps teisega. Olen veendunud, et kui minu laps poleks õppinud vastavalt koostatud eriklassis, siis poleks ta praegu nii tolerantne ja kannatlik kõigi teiste suhtes. Ainuke asi, mille suhtes tal tõesti kannatlikkust ei jätku, on ebakompetentsed õpetajad, aga noh, seda ma pean talle lihtsalt kordama, et ta ei saa loota, et kõik õpetajad oleksid a. pädevad oma erialal b. osavad seda kõike ka teistele seletama. Ja et kõik ei peagi olema, piisab, kui enamus on.

/Täiskasvanud asperger vastab, kellelt küsiti/
Ei, ma ei jaga arvamust, et autistid on kõik sarnased. Aga me oleme kõik autistid. Vähemalt minu arengu jaoks oli hädavajalik kasvada koos erinevate lastega, mitte ainult autistidega, mis iganes konkreetne diagnoos kellelgi siis olnuks. Kuidas ma õppinuks siis suhtlema võõraste hüperaktiivsetega? Nohikutega, kes pole autistid. Häbelikega. Häälekatega. Tarkpeadega. Tagasihoidlikumate vaimsete võimetega lastega. Kuidas õppinuks õppima inimestelt, kes suhtlevad nagu täiesti terve lapsega, nagu tavakoolis õpetajad? Arvan, et kui mind oleks vaikselt totutatud ja poputatud oma mugavustsoonis, ei suudaks tööl tavalisi töökorraldusi vastu võtta vaid ootaksin erikohtlemist, sest poleks harjunud. Kõik kooliaastad ju erikoheldi, mis siis tööelus teisiti äkki. Kõik käisime ühes klassis, ka peaaegu pime tüdruk. Üks aitas teist, teine aitas kolmandat. Isegi spikerdamisel 🙂 , rääkimata mingitest vabaajategevustest klassikaaslastega. Eks minu koolipanekust on ka aega möödas, äkki tänapäeval ei peeta sellist laia süvitsi suhtlemisharjutamist enam autistidele vajalikuks.

#4091425:

Kahe käega poolt – norm intellektiga autist ja tark tavakool käivad kokku väga hästi. Ka natuke suhtlemisraskustega autist koos tugiisikuga saab hakkama.

Kui puuduseid on nii intellektis kui suhtlemises, pole väikeklassist paraku pääsu. Aga loogiline on, et sealt integreeruda tavakeskkonda on suht ebareaalne…

Sa saad asjast ikka väga valesti aru. Kui autisti trigeriks on liiga rahvarohke ja lärmakas koht, siis on võimatu tal tavakoolis ja tavaklassis õppida. Suhtlemisraskustega pole sellel midagi pistmist ja tugiisik siin ei aita. Küsimus ongi konkreetselt inimeste arvus.

Pätsi koolis Tallinnas õpetatakse autiste, mõned käivad väikeklassis, mõned saavad üksühele õpet, intellektipuuet pole neist kellelgi.

Muide, “normintellektiga” kirjutatakse kokku.

Mul oli ülikoolis eliitkoolist tulnud kursavend, kes oli autist. Kohutavalt tüütu ja rigiidne. Pidas ennast kõigist õppejõududest targemaks, segas lakkamatult nende jutule vahel, targutas. Kuigi kogu tema suur lugemus põhines populaarteaduslikul kirjandusel või sootuks kahtlastel netilehekülgedel, mis akadeemilises maailmas on naeruväärne. Oma diagnoosi armastas rõhutada ja nõudis pidevalt erikohtlemist. Nt tööde tähtajaline esitamine oli talle võimatu, sest tema süveneb ja mõtleb, erinevalt ülejäänud tudengitest.

Taktitunne ja huumorimeel puudusid täielikult. Ta võis vabalt kursaõele öelda, et tollel on kole soeng või suur tagumik. Sest tema on otsekone ega oska teeselda ja manipuleerida. Kui teda korrale kutsuti, solvus ja väitis, et teda ahistatakse tema eripära tõttu.
Auditooriumi ukse taga, enne loengu algust, nõudis haudvaikust, sest tema ei saa mõelda ja materjali korrata. See, et teised loengus mõelda ei saanud, sest tema targutas vahetpidamata, oli muidugi tühiasi.
Enda meelest oli piinatud geenius, keda keegi ei väärtusta. Reaalselt ta esimesest kursusest kaugemale ei jõudnud, sest inimesel puudus igasugune suhtlemisoskus ja arusaamine, mis on aktsepteeritav käitumine ja mis mitte.