Teema: Autistid, aspergerid ja empaatia

Meie 10-aastane on empaatiavõime osas täiesti kahes äärmuses.
Kui ta oli 4-aastane ja sündis väike õde, siis ta nuttis hüsteeriliselt iga kord kui beebi nuttis. See oli ka tegelikult põhjus, miks hakkasime psühholoogi külastama ja saime üldse diagnoosile jälile. Ka teatud telereklaamide peale võis nutma hakata (oli laulupeo aasta ja laulupeo tunnusmeloodia nt oli üks sellistest).
Nüüd, kui ta on 10, on seis äärmuslik. Ta nt ei saa aru absoluutselt, kui ma vihastan, kui ta nt teeb kategoorilsielt keelatud asju või valetab. Selles olukorras vaatab mulle täiesti tuima näoga otsa, ükski lihas ka ei liigu ja on täiesti “lukus”. Ma võin talle seletada kümneid kordi, aga emotsionaalset reaktsiooni mitte mingisugust.
Ja samal ajal nutab ta praktiliselt iga multikat vaadates. Kõik need rõõmsad ja õnnelikud lõpud, aga ka kurvad kohad. Samuti kõik nö romantilised naistekad vms. Iga telekast tulev hetk, kus situatsioon on õnnelik/kurb (ja vastav muusika veel toetab seda), on meie poiss silmad märjad. Kinos käin ma nii, et alati suur ports taskurätikuid kaasas, sest 10-aastane poiss lahistab nutta.
Nüüd on ta aga nii suur, et vaikselt saab hakata temaga empaatiavõimet juba ka arutama. Ehk liigume vaikselt selles suunas, et püüame temani viia teadmist, et aeg-ajalt ta mõistab asju teisiti kui teised inimesed ja nö “õpetame” talle ühiskonnas üldkehtivaid reegleid. A la, et kui on selline olukord ja sina teed nii, siis teised inimesed saavad sellest aru teistmoodi ja peavad seda ebaviisakaks/halvaks/vms. Püüame teda vaikselt viia selleni, et ta omandaks nö sotsiaalse suhtluse üldtunnustatud reeglid. Ta ei ole küll võimeline seda tegema enda sisemise arusaamise taustal, vaid õpib need lihtsalt tõenäoliselt lõpuks nö pähe.

Enamus Aspergeri sündroomiga inimesi on kaastundlikud ja hoolivad. Empaatia vähesus tähendab, et nad ei suuda kehakeelt, näoilmeid ja suhtlemise konteksti piisavalt hästi tajuda – st nad ei pruugi näiteks aru saada, kui kedagi solvavad. Samas kui neile öelda, et teine solvus, siis nad tunnevad end ikka halvasti ja proovivad edaspidi seda vältida.

Ehk et Aspergeri sündroom ei ole oma olemuselt psühhopaatia moodi. Psühhopaatia puhul puudub inimesel kaastunne, kuid võime teist inimest mõista võib olla suurepärane ja seda suudetakse isiklikes huvides ära kasutada. Aspergeri sündroomiga inimesed ei mõista hästi teisi inimesi, ei suuda neid omadusi enda huvides ka ära kasutada (sh näiteks valetada, nagu eelpool kirjeldatud), aga enamus neist üritab olla hea ja arvestav täpselt selles ulatuses, mis nad selgeks on õppinud.

Väga soovitan lugeda uut raamatut, mis eesti keeles ilmunud – Paula Tilli “Teisiti. Minu Aspergeri-elu”. See annab päris palju mõtteainet just selle kohta, kuidas üks Aspergeri sündroomiga inimene mõtleb.

kuidas saaab autist lugeda meeleolusid õhust? autismi üks peamisi tunnusjooni on ju see, et ei mõista teiste emotsioone? või saan ma millestki valesti aru?

Asperger meil peres. Poiss.
Kui talle midagi teed (kasvõi kogemata möödaminnes vastu õlga/külge müksad) või mõne lubaduse täitmata jätad, siis on paanika. Siis on kogu maailm hukkumas. Ilma naljata! Tohutult keerab ise vinti üle. Siis “temaga ei arvestata” ja tal on “niiiiiiii valus” (või “ära löö!” – aga ei löönud ju, tõesti täiesti kogemata läksin vastu… ei julgekski lüüa sellist, ise 13, aga minust peajagu pikem ja korralikult turske sell).
Aga ise lubadusi ei pea, teistega arvestada ei suuda. Teise valu näha ei suuda, mõista ammugi mitte. Kui püüan seletada (kas emotsiooni või mõne olukorra tagajärgi nt), siis justkui saab aru ja isegi kordab, aga täiesti mehhaaniliselt. Umbes nagu matemaatikateoreeme tuupides. Meelde tavaliselt see seletus ei jää, või kui, siis ikka mitmeSAJANDA seletuse peale hakkab midagi kuskilt koitma.
Ja kui keegi peaks toidulaua ääres saama grammigi suurema portsu, kui tema, siis ohsajeerum, see on maailma lõpp, talle on meeletult liiga tehtud….

Kurb… aga samas omamoodi naljakas (ei, ma ei naera ta üle!). Ma ei ole suutnud veel päriselt kohaneda ega õppida alati õigeid reaktsioone andma. Tekitab hämmeldust hetkel. Vahel jätangi lihtsalt rageerimata esimese hooga, silun asju hiljem, kui olen saanud hetke järele mõelda.
Ja eriti hämmastav on see, kui TÜHISTEST asjadest ta paanikat tekitada suudab, samas ise teistega üldse mitte arvestades… ainult “mina ja maailm”! Selline tunne tekib, et kui kooliteel puuleht pähe kukub, siis ka vist minestab sinnasamma ära… sest “niiiii valus” oli! 🙁