Teema: autistlike joontega laste emmedele

Küll ikka inimesed võivad õelad olla.
Teemalagataja on hädas, teie siin aga elate oma frustratsiooni välja ja ilgute.

Muutsin teema pealkirja õigeks, et kedagi see tagajalgadele ei ajaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ema võib ju olla haigetsaanud ja katki ja väsinud ja üle väsinud. Aga loll ei tohiks üks puudega lapse ema olla.
Muidu öeldakse jälle seda, mida kõik eripedagoogid, psühholoogid ja muud spetsialistid omavahel räägivad, et need autistlike laste emad on ise ka parajad pooletoobised ja ullikesed. Ühiskonnas on nagunii levinud suhtumine, et puudega lapsed sünnivad ainult joodikutel ja asotsiaalidel. Või siis öeldakse, et erivajadustega lastel on erivajadustega vanemad.
Mul on endal ka autist kodus kasvamas ja olen sellist suhtumist kohanud küll ja küll.
Tasuta nõustamist saab autistliku lapse ema sellisest kohast nagu raamatukogu. Mine sinna ja laenuta endale hunnik autismi käsitlevaid raamatuid. Nt. \”Meie laste lood\” I ja II osa peaks päris kasulik olema lugeda. Kui oled oma lapse puude osas teadlik, siis on kergem hakkama saada. Teiste toetus on küll tore asi, aga omad lapsed pead ikka ise ja omal jõul üles kasvatama. [/tsitaat]

Uskumatult kriitiline oled ikka küll. Inimene tuleb oma muret kurtma, Sina ülbad ja kritiseerid.Elementaarne viisakus peaks olema targa inimese tunnus, Sinul seda viisakust pole.Inimest saab suunata ka ilma nõmetsemiseta abi juurde. Sellises seisus ema ei oskagi abi otsida. Olen olnud ise sügavas augus arvates , et mul pole võimalusi sealt välja tulemiseks. Mul on siiani endal raske puue, samuti lapsel-ka autist. Olen kohanud ainult toetavat suhtumist eriala spetsialistide poolt.
Teemaalgatajale :rebilitatsiooniplaan tuleb ära teha, sellest lähtuvalt saab laps vajalikke teenuseid.Mina läksin lapsega esiti psühhiaatri vastuvõtule (konkreetselt PERH Psühhiaatriapolikliinikusse), sealne arst suunas meid edasi haiglasse. Laps viibis uuringutel nii 8 päeva-hommikul viisime ja õhtul tõime. Saime hinnangud logopeedilt, psühholoogilt, psühhiaatrilt, suunamiskirja Harjumaaa Nõustamiskomisjoni (laps läheb kooli ja vajab väikeklassi). Kogu see asjaajamine võttis aega nii 4 kuud umbes, sest arste on vähe ja järjekorrad pikad. Nüüd on kõik vajalikud paberid käes ja sügisest alustab laps kooliteed saades kõiki talle vajalikke teenuseid-loovteraapiat, logopeedilist abi (logopeedi juures on ta muidugi käinud alates kolmandast eluaastast, seda siis lasteaias), tegevusteraapiat, füsioterapeudi teenust. Ja lapsevanematel on võimalus kasutada psühholoogi teenust, pereteraapiat. Vald on ka väga vastutulelik ja võimaldab meil kohalikus koolis tasuta ujumas käia . Lastehoiuteenusest kuulsin esimest korda valla sotsiaaltöötaja juures-kuigi seda võimaldatakse ainult 400 EUR-i aastas. Pöördu julgesti kohaliku sotsiaalosakonna poole, nemad oskavad Sind suunata, see ongi nende töö. Lastepsühhiaatri juurde pane aeg kinni.
Minul on ausalt öelda veel vedanud-lapse intelligentsus on enam -vähem normi piires ja õppida saab loodetavasti tavaprogrammi alusel -kas väikeklassis, kooli poolt pakuti veel varianti, et laps läheb isikliku abistajaga tavaklassi. Pöördu julgesti sotsiaaltöötaja poole.

Miks karatakse inimesele turja kui tal pole vanaemasid vms. hoidjaks võtta?
Kasvatan 5a poissi, autist. Mehe ema-isa on surnud, sugulasi pole tal ja mees enamus ajast päeval tööl kuna ma ise kodune. Kodune olen sellepärast, et seal kus me elame pole erirühmi ega ka eriaeda, tavarühmas ja tavaaias mu autist hakkama ei saa. Rehaplaan tehtud ja seal kõik ilusti kirjas. k. a. tugiisik, koduhoid kui vaja jne. Kuid meie vallal pole raha selle jaoks, ei tea kas nutta või naerda ja nii me käime korra nädalas eripedagoogil ja kogu lugu. Minu ema aidata ei saa kuna on ise tööinimene ja teiselpool eesti otsa, õed-vennad ka kaugel ja tööinimesed. Seega ei tasu ka alati imestada miks inimesel pole kedagi appi kutsuta-lapsehoidjad autistide juurde ka ei sobi, nad ei pea vastu :(. Või ei meeldi lapsele ta. Seega tolerantsust paluks 🙂

Minu jaoks oli ka diagnoosimise aeg kõige raskem. Mõtlesin isegi enesetapust.
Igasugused grupid ja ühingus mulle ei meeldi, aga teiste emadega rääkimisest sain palju tuge. TÜ Kliinikus alustasid tegevust kogemusnõustajad, mina soovitaksin mõne sellise poole pöörduda. Kogemusnõustajad on puudega laste emad, kes nõustavad diagnoosi saanud vanemaid.

Mina olen ka kohanud just nn spetsilistide poolt huvitavaid kommentaare, enda ja teiste vanemate kohta.
Peamine on see, ilmselt oskamatust tekkinud suhtumine, et lapsel pole häda midagi emme on liiga …. Kes siis mis või kes.
Olin ka hullumas, keegi ei võtnud mind tõsiselt.
Minu laps on selline, et kui on hea tuju käitub nagu viks ja viisakas ülihästi kasvatatud laps. Kui ära sõidab siis kapitaalselt. Muidugi, kui arsti juurde jõudsime oli kõik ette teada ja laps olukorrast teadlik. oleksin pidanud lapse, talle teadmata kaasa võtma aga siis ei tulnud selle peale. Vast oleks kiiremini tõsisemalt suhtuma hakatud.
Seega, mis ma vingun ja tekitan endale olematust olematuid probleeme. Seda suhtumist jagasid ka osad lähisugulased. Lapsel on raske iseloom, mis siis? On ka neid kes pole kunagi meie kisa kontserditel olnud ja uste paukumist kuulnud, ka nemad ei saa aru, miks mu laps erikoolis õpib, tal pole ju häda midagi. Tubli, kohusetundlik laps.
Küsisin kunagi ühelt laste psühholoogilt, et kas selline käitumine ei või autismile viidata. \”Nu jah tänapäeva emad on muidugi jube targad oma lastele diagnoose panema!\”
Loetud aastad hiljem läksin taaskord järgmisele katsele, \”vastu seina jooksma.\” Panin ette kohe lapse arenguloo kirja, et miski ei ununeks ja lõputult seletada ka ei suuda ju.
See loeti läbi ja kui kirja lauale pani esitas vaid täpsustavaid küsimusi.
Diagnoosiks, asperger.
Õnneks olin enne võtnud juba ise oma tarkusest seisukoha, et tal on autistlike jooni ja lähtusin tema kasvatamisel palju oskasin ja suutsin sellest. Siis sain kinnitust, et ilmselt tänu sellele oleme ka suuremad mured seljatanud. Ometigi oli nii palju puzle tükke, mis nüüd paika loksusid.
Nüüd hakkab ka hingest kaduma sinna istutatud tunne, et ma olengi mis, kes iganes ja ei tule lihtsalt oma lapsega toime. Otsin enda saamatusele õigustust, lapsele diagnoosi külge pookides jne.
Hulluks võin ma ka täna minna, kui temal ikka hoog peale tuleb.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgatuses küsiti nõuandeid ja abi, kuidas toime tulla. Rääkisingi oma kogemustest ehk sellest,mis on mul aidanud oma autistiga toime tulla. Mina olen oma lapse kasvatamise ja hooldamisega hästi hakkam saanud ja pole sealjuures vähemalt rasket puuet saanud.

Tuti-pluti teha ja nännutada, kuidas me kõik koos nii tublid oleme ja päikest soovida mina tõesti ei oska. Ja ausalt öeldes ei kannata ka sellist ninnu-nännu suhtumist. Enesehaletsusele takka kiima ka ei hakka, sest sellest saabki depressiooni. Miinustage nüüd, kui tahate.[/tsitaat]
Rasket ehk mitte, aga mingi puue on sul küll, et sa inimestega suhelda ei oska. Seetõttu pole mõtet lasta ennast sinu kommentaaridest häirida, vaid pigem tunneme kaasa.