Teema: Autistliku lapse pilk ja kõnetehnika

Imeliku pilguga vaaatamise kohta – kas nägemine on kontrollitud?

Minu autismispektrihäirega poiss on praegu 7-aastane, pilk on terav, hääl ja intonatsioon on tavaline ( mul on 4 last, kellest 1 on siis probleeme.)  Beebina pilkkontakt lühike, kõne lihtkõnena naguke enne 4-aastaseks saamist. Tema spektfihäire avaldub ainult ATH ja kerge arengus mahajäämusega. On diagnositud need 2 diagnoosi, saab reha teenuseid ja on 2-lapselises klassis individuaalõppel. Mõistus terav, aga tavaõppega suures klassis oleks väliseid stiimuleid nii palju, et ei omandaks midagi, on  hea suhtleja, enamus inimesi ei saa midagi aru. Tal esineb üliharva tantrum-hoogusid( erilised jonni ja jauramisehood), õnneks neid iga päevaga järjest vähem. Maailmast on igati huvitunud, loogika, seised jne nagu tava normaalsel lapsel. Ehk et kuigi on kirjade järgi erivajadusega, siis meie jaoks on lihtsalt omamoodi ja väga armas kihvt tegelane.

Minu praeguseks  7-aastane poiss diagnoositi juba alla 2-aastasena, sest tal puudus täielikult kõne, röökis õhtuti iga muutuse peale, vigastas ennast ( peksis pead vastu seina või põrandat). Õues jooksis kuni 4 km enne kui tagasi vaatas, kas ema ka kuskil on, teiste laste vastu puudus igasugune huvi, asju jagada ei osanud.
Lastehaiglasse psühhiaatri juurde peale perearsti saime 8 kuu pärast, seega vahepeal läksime munitsipaallasteaia tavarühma. Ise ilma suunamise ja konsiililiumi otsuseta pervasiivsete arenguhäireteta rühma ei saa minna. Tavalasteaias oli juba 2 tunni pärast mulle kõne, et peaye kohe järgi tulema, kuna nad ei suuda ainult 1 lapse järgi joosta, rühmas oli 22 vist.

proovisime veel mõned korrad, sga see oli õudus kõigi jsoks. Tööle sain naasta alles siis, kui laps 4-astaselt sai koha suunamisega 6- lapsega pervasiivsete rühma. Ja lapse jaoks algas areng 🙏!

vahepeal vahetasime elukohta eelkõige tema jaoks sobivamasse ja turvalisemasse keskkonda. Oleme kogu perega palju õnnelikumad siin.

Ehk et kõige olulisem ongi varajane sekkumine, õige arengukeskkond (rühm/kool). Rehabilitatsiooni teenused ja ise alati igas olukorras oma lapse toetamine.

Meil autistlik poiss, kel silmside beebina puudus, väikelapse eas hakkas nö omadele paremini otsa vaatama. Nüüd koolipoiss, aga ega jah seni pikalt kontakti ei hoia. Silmavaade on üldse kuidagi erinev: vahel vaataks sust nagu läbi, vahel uitab see justkui pikkadesse mõtterännakutesse, kui neurotüüpse pilk peatub inimestel, siis teemal sageli ujub kohati sujuvalt ka inimestest üle. Lennukas kuju vist.

Kuna tema autistlikkusega kaasnes ka kõnehilistumine, siis ei ole tänaseni rääkimine samuti tavapärase lapsega sarnane. See nö tõlke idee kirjeldab tema kõnetehnikat hästi – robotilik, järsk, süsteemne, näha on, et pingsalt mõtleb iga välja öeldud sõna üle. Ega ta ka sisult tühja pinnapealset loba naljalt aja ja kõne pole selline lapselikult värvikas ja humoorikas tal kunagi olnud. Loomult ta kah vaoshoitud, konkreetne ja kindlameelne poiss.