Teema: Autoavarii ja suhted mehega

Ma ei saa aru nüüd täpselt teemalagatajast aru, kas sa oled mehe omand koos autoga? Vanemad müüsid su talle?
Kuidas täiskasvanud inimene peab teise täiskasvanu ees oma tegu orjamisega lunastama? Kui kauss või kruus katki läheb, siis pesed kaks akent või? Kuidas see taks teil on?
Meil asjad ja nende katkiminek suhet ei mõjuta. Asjad on ikka meie jaoks, mitte meie ja meie asjade jaoks, mõjutada või suunata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, kuidas mõnel kogu aeg juhtub. Ma ohkaks ka, kui mu mees oleks autoroolis täielik kobakäpp, iga nädal avarii ja siis ootab rõõmsalt, hambad laiali, et mina selle asja ära klaariks. Mu ämm on selline. Pidevalt väiksed kõksud, arvete vastu huvi ei tunne, küll mees maksab, oleme ju perekond. Kui on olukord, kus tõesti inimene ise mitte midagi teha ei saa, siis muidugi ei ohiks, aga kobakäpluse peale küll. Mu mees sõidab väga hästi, aga näiteks ükskord parkis auto linnatänavale ja reklaamtahvel kukkus peale. Ma saan aru, et see on puhas õnnetus ja kuidagi ära seda hoida ei oleks saanud. Aga sellised süüdimatud, kes kogu aeg kuskile posti otsa tagurdavad, võtaks vanduma tõesti. [/tsitaat]
Imelik, miks see postitus miinuseid saab.
Kui ühe korra kogemata juhtub, võiks muidugi veel aru saada, õnnetus ju, kõigil võib juhtuda. Aga kui ikka iga nädal rõõmsa lauluga jälle posti pannakse, siis sellisele ma autot ei usaldaks. Sõitku bussiga. Kui raha mujale panna ei ole, siis muidugi las kortsutab terviseks, aga kui raha niigi vähe ja siis ka asju hoida ei osata, on pahameel minu meelest loogiline reaktsioon.