RE: Autoreis perega Slovakkiasse
Slovakkia on pisike mägine riik. Suvel olen sealt kordi läbi sõitnud, aga mitte peatunud.
Mägiteed on kohati kitsad. Horvaatiasse teel olles kogesin 80 km pikkust laskumist – aeg-ajalt läksid kõrvad lukku. \”Suurematel mägiteedel\” (Loe: laiusega umbes kaks autot, asfaltkate), saad sõitmisega hakkama, kui julged võõras kohas rooli istuda jne. (Naisterahvaste autosõiduoskus on väga väga erinev). Slovakkias olen korduvalt \”metsikult\” telkinud, probleeme pole olnud. Hinnad on umbes nagu Eestis.
Soovitaksin kaaluda samuti Horvaatiat. Tegime ühel aastal kahenädalase sõidu Dubrovnikust Pulani. Pula on terve päev avastamist – seal filmiti \”Gladiaator\”, nii et terve amfiteater. Vahepeale jääb ports kauneid rannikulinnasid, võimalus põigata saartele.
Läksime Bosnia kaudu – väga sümpaatne moslemiriik. Natuke lähiajalugu sõjajälgede näol. (Sama ka Horvaatia sisemaal). Tagasi tulime 36h – üle Sloveenia, Austria jne. Ainult kiirteed ja sõit. Horvaatia on mu meelest pisut kallim kui Eesti, aga talutav. Boonusena saate näiteks kiirlaevaga ilma autota Itaalias käia (kiirekad liiguvad umbes sama tihti nagu Tallinna ja Helsingi vahel)
Küsid veel soovitusi.
Rumeenias ma telkida ei julgeks. Riik on suurematest linnadest eemal umbkeelne, palju mustlasi ja väga suurt vaesust. Elu nagu 18. sajandil – hobuvankrid, eeslid, sekka Daciad. Liiklus on hobuste-eeslite tõttu ohtlik, teed suhteliselt kitsad (Ma ei räägi siinkohal Bukaresti kiirteest, vaid teedest üldse) Sel ajal esineb tulvasid ja üleujutusi. Sõitsime kord teadmatult sellesse piirkonda ja ilustamata – hea et ennast eluga ja auto ravitavate vigastustega ära suutsime tuua. Pean end kogenud rändajaks, aga tol korral kogesin lootusetust ja ahastust.
Küll aga on kohe peale Rumeeniat Bulgaaria päikeserannik. Kuurordid valge liivaga, lastele lõbustused, veeparke mitu. Varna, kus on kaunis jalutada. Hinnad ei tapa ja telkimiskoha leiate ka. Saab vaadata mitmeid iidvanasid kindlusi, rannikust eemalt leiad hoopis teise riigi – vaese ja väsinud. Aga see on ka huvitav ning pole kogenud normaalse ettevaatuse puhul ohtusid. Olen sealkandis autoga käinud 3x. Peale jaanipäeva pole kõrvetavat kuumust ja päike on tihti pilvetagune. (Mulle sobib)
Teine mulle mulje jätnud koht on Ukraina. Käinud autoga vist 4 või enam korda. Veidi nõukaaegne maailm, kuid väga sõbralik ja soodne. Lemmiklinn – Lvov, kus imeilus arhitektuur. Sealt saab teha väljasõite Karpaatidesse (Kus on vapustavad mägiteed ja imelised vaated). Juuli alguses pakutakse Lvovi turul juba Krimmi aprikoose ja need viivad tõesti keele alla. Sõidule kulub 8h Leedu-Poola piirini + 12h Poola-Ukraina piirini (tee kulgeb Valgevene piiri ääres suurte metsade keskel, küla-külas kinni efekti on vähe). Piiril olen olnud kuni 4h, laupäev on kriitiline päev.
Lvovist saab sõita Krimmi – tõeline kuurort, iga aastaga kahjuks kallim.
Lähemal on Odessa on samuti sihtkoht – delfiinide etendused, rand. Imeline linn, just selline nagu vene (ilu)kirjandusest lugeda võid. Lisaks kangelaslinn ka:) Miinused: räpasepoolne, rand ülerahvastatud. Odessast Rumeenia poole jäävad kohalike väiksed kuurordid – seal saab poolmuidu ööbida, lastele on ka tegevust. Meri on puhtam ja rannad tühjad.
Kui muidugi sõita viitsite, siis Musta mere ääres on veel Türgi linnad – pea iga neist on puhkamiseks sobiv + Marmara mere äärsed linnad (vaatamisväärsuseks Trooja). Aga kahe nädalaga läheb sellise reisi tegemine veidi kiireks.
Kui ise taas läheksin, valiksin ilmelt Ukraina – keeleprobleemi pole, suhtumine on sõbralik, pudel Vana Tallinna lubab peegelsiledal kiiruspiiranguga maanteel 90-ga sõita, kütusehind on poole soodsam jne.