Teema: Avaldame arvamust laste vanusevahest!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu tuttavate üksikemade sissetulekud on kõigil ca 640 eur ringis, mis teeb 10 000 eek. Sellest saab kenasti end ja lapsi elatada. Üks normaalne, keskmine naine teenibki keskmist palka. Ja keskmine palk on vähemalt naise ja 1-2 lapse majandamiseks piisav, kui mitte priisata.[/tsitaat]

piisav? hmm. no minu arust on see ikka üpriski peost suhu virelemine. Kahe lapse lasteaed maksab 120 euri, kommunaalid on sama palju, keskmine inimene maksab pangalaenu ka 100-300 euri ja ongi otsas.

Minul laste vahe 9,5 aastat ja olen väga rahul. Poeg on vanem ja ta hoiab väga nooremat õde. Loomulikult ka nemad kaklevad ja mängivad oma võimumänge, aga samas suudavad nad ka sõbralikult koos aega veeta (näiteks kui on kaheksi kodus).
Poiss on meie peres rohkem isa kui päris isa ongi:) Endal on ka mugavam, kuna saan südamerahuga lapsed omapead koju jätta ja tegeleda endale meelepäraste tegevustega … iseasi, kas see nüüd õige on, aga vähemalt on see võimalik.
Õel on kaks poissi kaheaastase vahega ja no minuarust on see liig mis liig, vähemalt esimesed 5 aastat. Kuidagi liiga palju lärmi, sebimist, arvestamist ja ei mingit oma isklikku elu.
Õnneks on laste saamisel valikuvabadus:)

minul lastel 6a vanusevahet – väga hea 🙂 väikese vanusevahega lapsi ei taha, pole loodud selliseks emaks. Arvan et läheksin siis lolliks 🙂 aga 5-8a ntx on minu jaoks ideaalne 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Arvan, et parim vanusevahe on 1a(pluss maksimum paar kuud).. Siis on üks titetamine, ei ole armukadedust. Järgmine mõistlik vahe on siis juba 10 aastat.

Endal tulebki praegu kahe lapse vahet ca 10a, aga kui ükskord see teine tuleb, siis teen kohe kolmanda ka otsa, ma väga pooldan väikese vanusevahega lapsi(pean siin silmas alla 1,5a). [/tsitaat]

üks a on tõesti hea vahe, aga enamus naisi ei jää imetamise ajal rasedaks, seega 2a reaalsem, siis aga juba armukadedus mängus.

1 ja 2 vahe 2a10k, 2 ja 3 vahe 2a5k ja 3 ja 4 vahe tuleb 2a6k.Beebi sünniks on lapsed 8a,5a,2,6a ja tita.
Meile sellised vahed sobivad.Enam-vähem üks kodusolemine(ei ole sellist eriala kus ei saaks kaua ära olla);igale järgmisele on juba riided,mänguasjad,jalatsid,rattad,turvatoolid jms olemas,lastel ühised huvid/mängud,ühised väljaskäimised,korraga haiguste põdemised.Suuremaid saan tihti lasteaiast koju jätta(ka eraldi,et pakkuda neile nö päevi vaid emmega).Kahe vanema lapse koolimineku aeg saan kodune olla ja ka alati nende lasteaia üritustest osa võtta.
Endale ja mehele on ka piisavalt aega,sest lapsed mängivad ja toimetavad palju omaette ning ei ripu pidevalt küljes nagu üksiklapsed.Iga järgneva areng on olnud mingis osas kiirem,sest on veidi suuremad ees keda soovitakse jäljendada.
Samas ei välista enda puhul võimaust nt 8-10a pärast veel pesamuna saada,eks siis ole näha kuidas ka suurem vanusevahe meie perele sobib.

Minu meelest 4-5a on küll juba pigem suurem vanusevahe. Nii üle 7-8a vahe oleks juba nagu 2 üksikut last minu meelest. Kui suurem juba koolis, siis titt jääb titeks. Aga eks arvamusi mitmeid ja igaühele oma ikka.

Minu meelest oleks vähim mõeldav vanusevahe 2.5-3a. Minu esimene laps sai siis minu jaoks titeeast välja ja mul oleks olnud energiat teise titega tegelda. Vähem oleks ikka väga karm olnud. Samas tööle naasmise ja emapalga seisukohalt on see totaalne häving ju. Reaalselt tuleb meil suurem vahe siiski.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

üks a on tõesti hea vahe, aga enamus naisi ei jää imetamise ajal rasedaks, seega 2a reaalsem, siis aga juba armukadedus mängus.[/tsitaat]

Oh, 1-1,5 a vanusevahe puhul pole tõenäoliselt kumbki eriti emapiima saanud. Väga harva, kui on. Esimest ei saa imetada, sest vaja teine hakkama panna ja teist ei saa sellepärast, et vaja esimese lapsega ka tegeleda.

Meil kolm last. Kõik on 4 aastase vahega sündinud. Nüüd olen pisemaga kodus, suuremal esimene aasta koolis ja keskmine lasteaias käib.
Ka päev on jagatud nelja tunni kaupa. Esimesed neli saab pisem, kui suurem koolist kella ühe ajal tuleb on kella viieni tema aeg ning peale seda keskmise lapse aeg kella üheksani. Siis lapsed magama ja emale ning isale jääb ka oma aeg.
Kõik toimib.

Minul kolm last kaheaastase vahega, olen rahul. Ise olin õega aastase vahega,ja ei kujuta ette elu üksiku lapsena – koletu tundub. Kõik need ühised rõõmud, lapsevanematega koos tegutsemine on ikka hoopis teine asi kui õe-vennaga. Kuigi ka mu ema tutvustas meid pidevalt erinevate põnevate elunüansside ja tegevustega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]krokodill kirjutas:[/small]

Kui tahad lihtsat vastust, siis on see \”jah\”.

Ise tunnen väga vähe lapsevanemaid, kes, olles teadlikult valinud väikese vanusevahe, suudavad ka sellega hakkama saada ning tõepoolest mõlemale lapsele turvalise ja armastava lapsepõlve tagada. Veel suurem on probleem, kui lapsi on 3 või rohkem. Ka minu vanemad ei kuulunud hakkamasaajate hulka- laste vanusevahe 1 a 10 k (täiskasvanuna, tõsi küll, me saame hästi läbi juba).

Normaalne vanusevahe algab 3,5-4-st aastast. Mul on tihti valus, ku mõtlen järjestikku tehtud \”emapalgalaste\” peale…[/tsitaat]

Mis selles halba on, kui suurem väiksemate järele vaatab? Seda on ju ikka ja alati tehtud. Tänapäeva elamistes on niikuinii lastel vähe kohustusi, väiksema järgi vaadates õpib end vajalikuna tundma, areneb kohustus- ja vastutustunne. Muidugi ei saa suuremat kuritarvitada, aga näiteks väiksema järgi vaatamine, kuni ema õhtusöögi peale paneb, on täitsa normaalne.

Minu arvats suht mõttetu \”vaidlus\”. Igaüks kiidab lõpuks ikka oma: enamusel puudub ju võrdlusmoment ning põhiline on see, et kunagi ei tea, milline sünnib uus laps.
Mul kahe lapse vahe 5 aastat. See ei olnud mul otseselt planeeritud, kuna läksin esimese isast lahku. Leidsin peagi uue mehe ning MEIE jaoks õigel ajal tuli uus laps.
Uue lapsega oli 11 esimest kuud üliraske, kuna rinnaga toitmisega olid probleemid ning olin krooniliselt magamata. Ei kujuta ette, kui oleks pidanud veel ühe pisikesega intensiivselt tegelema. Suurem laps oli pigem palju abiks mulle, iseseisvus kiiresti, st hakkas ise endale võileiba tegema jne. Ei tundnud vajadust ka teda lasteaeda saata, kuna ta kunagi nö ei seganud mind. No ja kooli saatmine oli tõesti mõnus, kuna ma veel siis kodune olin. Mulle tundub, et lähedased on lapsed vaatamata vanusevahele, mängivad koos üllatavalt palju.
Kokkuvõtteks – ma ei oskagi miinuseid tuua, kuna ma ju ei tea, kuidas nad oleksid või käituksid siis, kui neil oleks väiksem vanusevahe. Kindel on aga see, et kuna teise imikuiga oli niivõrd raske, siis oli mulle suht mõttetu tollal rääkida, et äkki teeks kolmanda veel kohe takka. See tekitas minus lausa vastikusvärinad:) Tegelikult ei ole ma veel siiani sellest toibunud, kuigi noorem juba 4. Tahaks küll kolmandat, aga kogun veel jõudu ning kardan paaniliselt, et tuleb jälle selline üliraske imikuiga.
Aa, ja veel, need mõned tuttavad, kellel 2 väikese vanusevahega last, ainult toidavad mu hirme, kuna neil enda sõnul ikka pääris raske.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen veendunud, et suurem vanusevahe (alates 5a) on parem. Väikelapse teema on täis kirjutajaid, kes kahe pisikesega hulluvad ja suurema sõime saadavad, kuna ema on ka inimene. Nad elavad laste titeaja korraga üle. Miks peab seda suurepärast aega üle elama? Miks ei võiks endale ja lapsele rahulikult aega võtta üksteist nautida?
…
Nii mõnus on 5-10 aasta pärast jälle aeg maha võtta ja uut pisikest täiega nautida! …
Õudne on ka haigustega – kaks väikest on haiged korraga ja kordamööda, kui nad on juba lasteaialapsed, on töölkäimine väga raske.[/tsitaat]

Ma loodan, et millalgi oma sõnu sööma ei pea, aga olen ka samasugusel arvamusel!

mul ka 3 poega 8a vanusevahedega. nad on küll lähedased ja suuretst poistest on vägagi abi olnud.
plussiks see, et igaüks neist on saanud olla piisavalt kaua pisike ja pesamuna. ja mina pole pidanud palju hoolduslehti võtma tööl käies.
nt tuulerõuged on ka meil olnud 8- aastase vahega mitte korraga kõigil. 🙂

Mis see üksikute arvamuste loetlemine siin ikka tähendab. Mul on õega kaks aastat vanusevahet ja see oli KO-HU-TAV. Meie mõlema jaoks, kogu lapsepõlv oli ainult üks suur sõda ja vastastikune vihkamine. Muidugi polnud ka vanematel selles pidevas vaenumeeleolus kerge. Aga nüüd on mu õel endal kaheaastase vahega lapsed ja nad saavad ülimalt kenasti omavahel läbi, armastavad teineteist lausa silmanähtavalt.

Siin ei ole mingeid kindlaid reegleid. 🙂

mina olen enda jaoks paika pannud, et teist last ei tule enne kui esimene on vähemalt 8 aastane. sinnani saab esimene laps kogu mu tähelepanu, aga samas on võimeline juba ise toimetama ja ise kodus hakkama saama kui peaks sündima veel üks laps ja on võimeline aru saama sellest titemajandusest ja sellest, et öö jooksul üleval olnud ema ei ole päeval kõige adekvaatsem esimese korra peale millelegi pihta saama.
kahte väikese vahega last n kuni 3 aastat vahet, ma lihtsalt ei suudaks kasvatada mõlemat korraga nii, et neist mõlemast tuleks täisväärtuslikud isiksused, kusagilt peaksin tegema järeleandmisi.
näen oma sõbrannade perede pealt seda, kuidas on väikese vahega laste kasvatamine, et vh tuleks ikka sama, mis esimese lapsega. ma lähen ja olen ennemini 6-7 aastat tööl jälle ja siis uus laps ja uus kodus olemine.

minu väikevennaga on mõni nädal rohkem kui 2 aastat vanusevahet. alles nüüd kui mina olen 30 ja tema mõned aastad noorem, saame me omavahel hästi läbi. lapsepõlvest mäletan ainult kaklemist ja võimu näitamist emma kumma poolt ja vanematelt ja suguvõsalt vahe tegemist. koos mängimist oli väga harva, aga seegi lõppes alati ikka viimaks mingi asja üle kaklusega. tunnen südamest kaasa oma emale, kes selle kõige vahele alati jäi.

mina kavatsen teisiti teha ja see on minu arvamus asjast, et pikem vanusevahe on ikkagi parem kui lühikene. ning jah tõesti lugedes väikelapse foorumit, siis aina enam kinnistub mu jaoks mu enda plaan.