Sorry, kui artikkel rääkis hoopis millestki muust, jäin siin lihtsalt heietama ja meenutama.
See jutt on nagu venelaste eneseõigust, nemad pole kunagi midagi halba teinud. Sul on sama, ohvriks oled sina sina sina sina ja ükskõik milline fuuria sa ka polnud, süüdi on mees, mees mees mees.
Ajuvaba suhtumine
Seepärast naised ei sobi kunagi kohut mõistma, sest nad pole kunagi erapooletud ega adekvaatsed.
Päris naljakas, kuidas sul küll õnnestus niipidi minu jutust aru saada? 😀 Samas, kui loen siin teemas sinu teisi postitusi, siis ega see mind väga ei üllata kah..
Muuseas, saan oma eks-mehega praeguseks päris hästi läbi ja nüüd, kus me enam üksteisega ülitugeva emotsionaalse ja isikliku sideme kaudu seotud ei ole, suudame toonast elu näha palju objektiivsemalt. Olen tema käest andeks palunud kõigi nende kordade eest, kus tahtlikult või tahtmatult talle oma sõnade või käitumisega haiget tegin ja vaimset vägivalda kasutasin. Samuti on tema andeks palunud minu käest. Oleme pidanud pikki vestlusi selleks, et meie möödunud suhtest ja vigadest midagi kasulikku õppida. Püüame nende vestluste käigus mõista ja kirjeldada kõiki neid mustreid, mis viisid vägivallani – mida ja miks neil hetkedel tundsime ja mida teine tundis jne – ja ausalt öeldes on sellest palju abi olnud. Kokkuvõttes koorub neist vestlustest välja tõde, et – vaatamata sellele, et alustasime suhet suure armastuse ja parimate kavatsustega nagu ikka ja olime mõlemad tegelikult toredad inimesed – me lihtsalt ei sobinud omavahel kokku ja tõime teineteises (ja iseendas) välja halvima. See pole süüdlaste ega ohvrite otsimine – see on lihtsalt see, et me kumbki ei osanud teisiti elada, käituda ja olla ning see muutis meid kahjuks vaimselt vägivaldseks.
